Elsassi õunakook

Täna hommikul oli autoaken jääs. Ma ei ole ju veel selleks kõigeks valmis, ei! Püsiv külmatunne on juba jalgades ja takistab absoluutselt igasugust tööle keskendumist.

Teised tundevirvendused.

See tunne, see hämming, et kuidas kõik ikka niiviisi sai minna. Tunne, et 2014 on olnud täiesti kasutult raisatud aasta. Rajalt välja sõitmise tunne. See tuleb tõenäoliselt sellest, et ma sõidangi üleüldiselt täiesti valel rajal.

Mõnikord  unedes on tunne, et armastus, see tuttav ja võõras, näitab end taas. Nii lähedal. Mitte see armastus, mis seisab su ees põiktänavas otsekui maa alt välja karanud mõrtsukana ja tabab nagu välk, nagu soome puss. Ei, see teine, mis meenutab kunagi jagatud hetki ja sosistab leebeid lubadusi ning paneb sind küsima, kas see kõik on päriselt või kujutlustes vaid.
Aga mul on südame asemel tükk roostevaba terast ning ma ei usalda teda enam. Nii et ma palun tal minna ja lahkudes sulgeda enda järel uks, et ei tekiks tuuletõmbust. Ja ometi loodan ärgates, et tal on kannatlikkust tulla taas ja taas, niikaua, kuni ma ükskord jälle uskuma hakkan. Või tulla välguna, tabada soome pussina, nii et karta ja kahelda enam ei jõua.

Ja see tunne on ka, et blogipidamise jätkamine samal traditsioonilisel moel enam ei toimi, ei rahulda mind ja ei kõneta kedagi. Nii et te tehke seni õunakooki, kuni ma siin võimaliku uue lähenemisviisi üle juurdlen. Ja kui kellelgi on kontseptsiooni osas mõni hea idee, siis andke teada, luban tõsiselt kaaluda.

Muusika: David Darling “Bach’s Persia”

Elsassi õunakook
(mugandatud: “Õunakoogid”)

Põhi:
125 g võid
80 g suhkrut
1 muna
210 g nisujahu

Täidis:
3-4 õuna
2 muna
75 g suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
1,25 dl vahukoort

Põhja jaoks vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna, sega juurde jahu ning hõõru ühtlaseks tainaks. Suru 24 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele ning pane 15 minutiks sügavkülma. Puhasta õunad, lõika neljaks ning saadud veerandikud viiludeks nii, et põhi jääb läbi lõikamata ja viilud püsivad koos. Jaota koogipõhjale ja küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit.
Täidise jaoks sega munad suhkru ja vanillisuhkruga ning lisa vahustamata koor. Vala segu eelküpsetatud põhjale ja õuntele (kui õunad olid suured või neid oli palju, võib osa täidist alles jääda) ning küpseta veel 20 minutit. Serveeri jahtunult.

Ratatouille

Nüüd ma näen läbi viimsegi loori.
Mul on nälg. Mul on isu.
Toiduks seni sain kesti ja koori.
Nüüd ma himustan sisu.
(Artur Alliksaar)

Võib-olla peaks ikka päriselt ära metsa minema, mis? Sest metsas on inimene õnnelik. Ja lõppude lõpuks, nagu klassikud on ammu täheldanud, saab armastada ja kirjutada ju igal pool. Muusikat kuulata samamoodi.
Kirjutanud pole ma viimasel ajal muidugi miskit (trükis pole temalt senini midagi uudist ilmunud, nagu ütles Saalomon Vesipruuli kirjanduslike saavutuste kohta tema looja Bornhöhe). Armastamisega on kah nii, nagu parajasti on, seevastu muusikat on kuulata saanud palju ja kas see pole siis mitte natuke seesama mis armastamine. Sest muusika on nimelt ikkagi kõige õilsam kõikidest kunstidest ja lihtne on muidugi sealjuures tolle maailma asukaidki teatava õilsuse oreooliga ümbritseda ning sootuks unustada, et ka puhta psühhopaadid või lihtsalt kretiinid võivad vägagi musikaalsed olla.

Öösiti näen unes mõisaid, valgeid klavereid ja ooperibaritone, kes laulavad Villem Kapi ja Jean Sibeliuse laule.

Ja mõtlen, et kas üldse ongi midagi muud vaja kui metsa ja muusikat? Ja neid inimesi, kellele kindel olla, kuigi vaevalt et neilegi kogu aeg, sest elus pole palju püsivat – omast ja lähedasest võib saada külm ja kauge, kuid küllap nõnda saab mõnikord võõraski ajutiselt omaks muutuda ja on siis selles midagi halba, kui vaid väike osa teest koos kõndida, korraks soojem ja seltsim ikka. Nii et võib-olla on seega vahetevahel vaja ka mõnd õlga ja illusioone. Ning veel on loomulikult vaja kasvuhoonet, kust tuua kogu küps kraam ratatouille tarvis, raamatuid ja vahel veidi veini kah.

See ongi sisu.

Muusika: Oskar Merikanto “Annina” (parim on Jorma Hynnineni esitus)

Ratatouille (Provanssaali köögiviljahautis)

oliiviõli
2 sibulat
2 küüslauguküünt
2 paprikat
400 g purustatud tomatit
peotäis kirsstomateid
1 baklažaan
1 suvikõrvits
soola, (tšilli)pipart
(veidi suhkrut)
värsket basiilikut, peterselli, punet vms

Kuumuta potis oliiviõli, prae tükeldatud sibulat mõni minut. Lisa küüslauk, prae veidi ja lisa tükeldatud paprika. Lase kümmekond minutit haududa, lisa tükeldatud baklažaan, purustatud tomat (suvel sobib muidugi küps tomat, aga neil tuleks koor ja seemned eemaldada) ja poolitatud kirsstomatid. Hauta 15 minutit ning lisa siis suvikõrvitsaviilud. Lisa ka ürdid ning maitsesta soola, pipra ja soovi korral vähese suhkruga. Hauta, kuni ka suvikõrvits on pehme, kuid mitte lagunenud. Serveeri liha lisandiks või iseseisva roana krõbeda saia ja valge veiniga.

Nö traditsioonilise ratatouille puhul peaks köögiviljad tegelikult eraldi läbi praadima, nii et see siin on veidi lihtsustatud versioon.