Räimesupist ja ooperist

Ühel õhtul…

… avasin korraks akna, veendumaks, et õhus tõepoolest on kauget kevadeaimust, ja seejärel, heites süümepiinadeta kõik muu kõrvale, lihtsalt kuulasin mitu tundi oma armastatud ooperit, seda kõige kaunimat ja kõige ebaloogilisemat (peaasjalikult selles osas, mis puudutab libretosid) kõigist kunstidest. Kõrvad puhkasid ja meel puhkas.

Algajal ooperihuvilisel ma võib-olla ei soovitakski esiotsa süžeele väga suurt tähelepanu pöörata, sest – kogu oma austuse juures – ooperi juurde käib olemuslikuna absoluutselt kõigi tegelaste absoluutselt mõistusevastane käitumine, mida ei saa hinnata tava- ega veel vähem tänapäeva standardite alusel, ja püüd sellega sammu pidada võib asjaga harjumata inimese ilma jätta imelisest muusikast.

Teiselt poolt vajab muusika mõistmise toeks siiski sisu ja tausta tundmist. Näiteks Butterfly aaria “Un bel di vedremo” Puccini “Madama Butterflyst” on ka kontekstiväliselt hingekriipiv, aga tervikuks saab see alles koos teadmisega Cio-Cio-sani sõgedast, aga ometi väärikast, kannatlikust ja iginaiselikust (l)ootusest.

Väga paljud väga populaarsed tenoriaariad mind ei kõneta, aga nende hulgas on üks ere erand – Cavaradossi aaria “E lucevan le stelle” Puccini “Toscast”, ette kantud noore José Carrerase selge ja metalselt heliseva häälega (salvestus aastast 1976), mida minu hinnangul pole ükski teine tenor ületada suutnud ja mis omandas minu jaoks tähenduse juba ammu enne, kui ma seda ooperit üldse tervikuna nägin. Aaria sisuline taust jõudis minuni palju hiljem.

Aga võib-olla ei piisa isegi sisust, vaid täielikule mõistmisele aitab kaasa hoopis inimlik kogemus?

Vahest suudab ainult see, kes on vastuseta armastanud, täielikult hinnata Verdi “Don Carlo” Philipi aaria “Ella giammai m’amo” vaoshoitud sisendusjõudu? Ehk tunneb Glucki “Orfeuse ja Euridice” aaria “Che faro senza Euridice?” kogu ahastust ainult see, kes on armastanud ja kaotanud?

Sel moel võiksin jätkata veel tunde.

Võiksin loetleda aariaid, duette ja ansambleid; võiksin kirjeldada oma absoluutseid lemmikuid – Puccini “Toscat”, Tšaikovski “Jevgeni Oneginit”, Rossini “Sevilla habemeajajat”, Verdi “Maskiballi” ja “Rigolettot”, mis on täiesti geniaalne teos alates esimesest taktist ja veel tükk aega pärast seda, kui viimane noot on kõlanud.

Võiksin rääkida interpretatsioonidest, mis minu jaoks ületamatud, nagu lisaks eelmainitud Cavaradossi aariale on etaloniks Georg Otsa versioon Tšaikovski “Padaemanda” Jeletski aariast “Ja vas ljublju”.

Aga ma ütlen hoopis laenatud sõnadega:

Mis sel kõigel räimesupiga pistmist on? Väga vähe 😉 Võib-olla ma lihtsalt üritan näidata, et isegi ooper pole minu jaoks niisuguse pühaduse oreooliga ümbritsetud, et seda ei sobiks ihutoiduga ühte patta panna. Või siis sellepärast, et see siin pidada ju suuremalt jaolt ikkagi toidublogi olema. Noja et ma jutuga jälle supini ei jõudnud, siis olgu öeldud, et suppidest (ja mitte ooperist) räägitakse Nami-nami vastavas kooskokkamises.

Räimesupp
(mugandatud Santa Maria reklaamist)

25 g võid
pool porrut
3 porgandit
1 veiniklaasitäis valget veini
4 kartulit
1 l kala- või köögiviljapuljongit
4 tera vürtsi
1 loorberileht
300 g räimefileed
2 dl kohvi- või vahukoort
värsket tilli
soola ja musta pipart

Sulata potis või, lisa viilutatud porru ja tükeldatud porgand ning kuumuta mõni minut. Vala juurde valge vein, lisa vürts ja loorberileht, lase veidi keeda, lisa puljong ja kuubikuteks lõigatud kartul ning lase keeda, kuni köögiviljad on peaaegu pehmed. Lisa rõõsk koor ja räimefileed ning keeda veel umbes 5 minutit. Maitsesta soola ja pipraga ning serveeri värske tilliga.

Rukkijahuküpsised

Ma olin täiesti kindel, et olen selliseid köömnetega rukkiküpsiseid lapsepõlves söönud, aga kuna mu ema väitis kindlalt end sellest mitte midagi teadvat ja vanaemasid-vanatädisid, kellelt küsida, enam pole, hakkasin oma maitsemälus kahtlema.

Retsept on pärit 1933. aasta raamatust “Keedu- ja majapidamis-juht”, mis on üks hea raamat, ma ütlen. Ma tarvitan seda tõtt-öelda aeg-ajalt ka pool-populaarteadusliku, pool-ilukirjandusliku teosena, ehkki raamatu autor Adeline Tannbaum seda ilmselt heaks ei kiidaks, range ilme järgi otsustades võib arvata, et proua keedu- ja majapidamiskursuste juhataja arvates ei olnud köök küll absoluutselt mitte mingi naljategemise koht.  Varem olen tema retseptivaramust teinud kartuli-maitseülendust ja üht-teist huvitavat on veel tuleviku tarbeks ära märgitud. Võiks ju teha keelepärast koondust või järeleaimatud kilpkonnasuppi? Peale selle mulle lihtsalt hirmsasti meeldib, kui retsept ütleb armsas emakeeles, et peksmine puumännaga vältab, kuni kohr hästi tõuseb ja kangeks jääb.

Mina kasutasin küpsiste jaoks rukkitäisterajahu, aga võimalik, et proovida tasuks ka rukkipüüliga. Küpsiste peale passib kenasti või või toorjuust.

Muusika: Urmas Alender “Sa ütlesid: näkku ei lööda”

Rukkijahuküpsised
(allikas: A. Tannbaum “Keedu- ja majapidamis-juht”, 1933)

400 g rukki(püüli)jahu
2 muna
50 g võid
2 dl 10% koort
1,5 tl köömneid
2 tl küpsetuspulbrit

määrimiseks 1 muna

2 muna peksetakse segi, lisatakse juurde sulatatud või, sõelutud rukkijahu, mille sisse on segatud küpsetuspulber, rõõsk koor, köömned ja pööratakse taigen hästi läbi. Rullitakse õhukeseks*, lõigatakse koogirattaga nurgelisteks tükkideks, pannakse võitud plaadile, määritakse munaga ja pistetakse igale koogile kahvliga augud sisse. Küpsetatakse parajas** ahjus.

* tainas on kleepuv, parem on seda rullida kahe küpsetuspaberilehe vahel
** 200-kraadises ahjus olenevalt paksusest 15-20 minutit

Röstitud peedi ja kikerherne salat halloumi juustuga

Tegelikult ei ole mulle pühapäevad kunagi meeldinud. Kogu see jauramine idüllilistest pannkoogihommikutest ei haakunud minuga üldse. Pannkoogid ja idüll võisid ju iseendast olla kah, aga tõenäolisemalt laupäeval. Pühapäev tähendas seda, et nädalavahetus oli läbi. Punkt. Isegi kõige nõmedamad raadiosaated olid kavas just pühapäeviti.

Praegu saan ma pühapäevadega hakkama küll. Seda enam, et kaheksal juhul kümnest on need ainsad nädalapäevad, mil võib juhtuda, et ma ei pea kuhugi minema ega midagi tegema. Praegu on mul kana kitkuda hoopistükkis esmaspäevadega. Tell me why I don’t like Mondays… Lähemad töökaaslased paistavad juba teadvat, et esmaspäeval (eriti just hommikuti) võin ma hammustada :p.

Röstitud peedi salatil on pühapäevaga pistmist täpselt nii palju, et oligi üks nendest suurepärastest päevadest, mil mitte midagi ei pidanud, aga võis. Ja varuks oli punapeete, juustu ja kikerherneid. Panin need kokku ja tulemus sai täitsa kabe. Just nimelt nii mulle meeldib. Et on rahulik ja on aega ja tulemus klapib visiooniga ja kohe kõige esimene kompositsioon näeb pildi peal välja täpselt nii, kuis peab ja täpselt kahest pildist piisabki.

I love it, when a plan comes together, oleks öelnud John “Hannibal” Smith.

Muusika: Eleftheria Arvanitaki “Παράπονο/Ξενιτιά” (“Parapono / I Xenitia”)

Röstitud peedi ja kikerherne salat halloumi juustuga (neljale)

4 väiksemat punapeeti
2 sl suhkruroosiirupit
oliiviõli
soola ja musta pipart
400 g purk kikerherneid
200 g halloumi juustu

Kastmeks:
2-3 sl palsamikreemi

Pese ja koori peedid ning lõika sektoriteks. Nirista peale oliiviõli ja siirup, lisa sool ja jahvata veskist musta pipart. Sega läbi, vala ühe kihina ahjuplaadile, kata plaat fooliumiga ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 50 minutit. 10 minutit enne küpsetamise lõppu eemalda foolium ning vala pannile ka loputatud ja nõrutatud kikerherned.
Lõika halloumi juust viiludeks ning prae õlis kuldseks. Serveerimiseks tõsta peet ja kikerherned taldrikule, nirista peale palsamikreemi, soovi korral ka oliiviõli ning aseta peale juustuviilud. Soovi korral purusta veskist veel pipart peale.

Kohukesed

Kunagi olin ma korraliku cannelé-vormi omanik. Siis läks mul korda see sõna otseses mõttes põlema panna. (Puhas vedamine, et maja maha ei põletanud.) Uus vorm õnnestus mõningate raskustega küll hankida, aga vana see päriselt ei asendanud, sest oli palju õhemast silikoonist, ja nii jäi selle sihtotstarbeline kasutamine mõnevõrra soiku.

Enne vabariigi aastapäeva mõlgutasin mõtteid kohukese-aineliste dessertide teemal, aga õiget vaimu peale ei tulnud. Lihtsalt kohupiima, šokolaadi ja moosi kihiti ladumine pokaali ei tundunud päris s e e. Kuni meenusid need õnnetuvõitu cannelé-vormid. Bellissima!  Õhukesevõitu silikoon andis ennast valmis kohukeste ümbert üpris edukalt maha kerida, nii et vormist välja võtmisel läks katki ainult üks kohuke. Aastapäevakohukesed astusid loomulikult üles isamaalises rüüs. 🙂

Kohukesed (16 tk)

300 g tumedat šokolaadi
55 g võid

500 g kohupiima
75 g võid
50 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut

mustasõstratoormoosi

Meelepäraseid lisandeid:
mooniseemneid
kookoshelbeid
pähklipuru jms

Sulata šokolaad veevannil koos võiga ja määri pintsliga silikoonist cannelé-vormide külgedele (muud silikoonvormid sobivad samuti, parem on õhem vorm, millest on valmis kohukest lihtsam tervelt kätte saada). Pane tunniks ajaks külmkappi ja korda protseduuri. Pane uuesti külmkappi tahkuma.

Sega toasoe kohupiim suhkru ja vanillisuhkruga, lisa sulatatud ning veidi jahutatud või ja klopi hästi läbi. Tõsta vormidesse kihiti kohupiimasegu ja moosi, soovi korral ka muid lisandeid. Sulata järelejäänud šokolaad uuesti voolavaks ja kata sellega kohukesed ka pealt. Pane paariks tunniks külmkappi ja eemalda siis kohukesed ettevaatlikult silikoonvormidest (kui kohukesed tunduvad liiga pehmed olevat, võib vormi pooleks tunniks sügavkülma tõsta).

Muusika: Lévon Minassian & Armand Amar “Hovern’engan”. Kaunid, müstilised ja nõiduslikult lummavad helid Armeenia juurtega Prantsuse dudukimängijalt. Igatsus on selle muusika teine nimi.