Chocomole

Õhus on suvelõpu lõhna. Pihlakamarjad vahetavad värvi päev-päevalt punasemaks. Rabale annavad värvi ja lõhna viimased üliküpsed murakad, millest mõni on juba murakaveiniks käärinud. Öiti on taevas tihedalt tähti täis ja (laenates kaunid sõnad Bernard Kangrolt) kuu kõnnib valmivate viljade kohal oma hõbedaste kingadega.

See oli üks kummaline suvi. Sellist ei tule enam – aga see pole kurb tõdemus. Omamoodi äärmiselt hedonistlik aeg, teiselt poolt aga aeg-ajalt täidetud (asjatust) hirmust, et minu inimesed ja hetked äkki mind ei leia.

Oli hetki ja oli inimesi. Kogemiseks ei pidanud kuigi kaugele minema. Ümberringi võtsid nii mõnedki unistused kuju ja ma rõõmustasin koos unistajatega. Nikolai Baturin kirjutab oma raamatus “Delfiinide tee”, et unistust jagada on nagu tükeldada liblikat: omaja näppudele võib jääda vaid värvilist tolmu.

Mina arvan, et unistused jäid siiski omajatele, aga natuke värvilist tolmu pudenes ehk mullegi.

Selline  suvi oli.

Muusika: Katie Melua “The Closest Thing to Crazy”

Chocomole  ehk šokolaadi-guacamole  (neljale)
(allikas: Arter)

3 küpset avokaadot
6 kivita datlit
3 sl mett
3 kuhjaga sl toorkakao pulbrit
0,5 tl tšillipulbrit
2 tl kaneeli
0,5 dl vett

Mikserda kõik koostisained köögikombaini või saumikseriga või blenderis ühtlaseks. Kontrolli vahepeal, kas tekstuur on ühtlane ja vajadusel lisa veel vett. Serveeri marjadega hommikusöögiks, magustoiduks või vahepalaks.

Marineeritud räimed

Vahepeal toimunu (või siis mittetoimunu) peale kippus tuju jubedalt langema. Õnneks on olemas inimesi (tuntud ka kui kõlupead klubist Hõbehelk), kes su nulli langenud meeleolu kenasti maast üles aitavad ja jälle elule turgutavad – needsamad, kes mu sünnipäevahommikul kell 8 kohale saabusid (et ma eelmisel õhtul SS pillatud juhusliku märkuse põhjal õige kergelt kahtlustavaks muutusin, ei rikkunud üllatust üldsegi), kaasas kõik hommikusöögiks vajalik – sealhulgas heeringas, munad ja peekon; õhupallid ja 12 küünlaga tort (ma muidugi sain tegelikult ikka natuke vanemaks kui 12). Vahuvein korgiti lahti kell 8.45. Ülejäänud päeva täitsid kukeseente korjamine ja Pangodi kalarestoran.

Kena eestimaine suveõhtu tervitas meid 12-kraadise õhutemperatuuriga ja seda tõsiasja tõeliste eestlastena mõnda aega lihtlabaselt trotsinud, jõudsime peagi märksa loovamate lahendusteni – õhtu jätkus veinijoomisega saunalaval (riietes muidugimõista), baarikapp leidis koha lava all ja temperatuuri reguleerimine toimus leiliruumi ukse abil. Ilma kütsime sedaviisi raudselt soojemaks. Südamed niikuinii.

Tähesadugi oli selleks ööks spetsiaalselt tellitud. Selget taevalaotust tumeda metsamüüri kohal näidati just parasjagu nii kaua, et lendtähti jätkuks kõikide soovide jaoks. Või oli see õigupoolest kogu aja ainult üks ja sama soov? And the dreams that you dare to dream, really do come true. (“Somewhere Over the Rainbow“)

Marineeritud räimed

800 g puhastatud räimi
soola
paneerimiseks rukkijahu
1 muna
0,5 dl piima
praadimiseks õli

Marinaad:
0,75 l vett
3 porgandit
2 sibulat
10 tera musta pipart
2 loorberilehte
2 sl soola
1 sl suhkrut
3 sl äädikat

Sega puhastatud räimed soolaga ning lase pool tundi seista. Kasta kalad lahti klopitud muna ja piima segusse ning seejärel rukkijahusse ning prae õlis mõlemalt poolt kuldpruuniks. (Laisad inimesed nagu mina jätavad muna-piimasegu ära, kallavad kalad ja jahu kilekotti ning raputavad läbi.)
Marinaadi jaoks kuumuta vesi, lisa viilutatud porgand ja sibul, keeda kuni need on peaaegu pehmed, lisa pipar ja loorber, sool, suhkur ja äädikas ning keeda veel mõni minut. Lase marinaadil jahtuda ning vala kaladele. Lase üleöö seista.

Kamarull punaste sõstardega

Küllap olid need selle suve kõige palavamad päevad ja soojemad ööd. Pärast paaripäevaseid (lagipähe paistva päikese tõttu pool-suitsidaalseid, aga ometi äärmiselt südantsoojendavaid) käike vaarikaraiesmikele mõtlesin, et magan nüüd  õige korralikult. No ei mitään! Tsivilisatsioonist eemal ja puha (ilma naljata, isegi mobiililevi on ainult mõningates rangelt piiritletud punktides ja kui tahad veel eriti palju – meili saata näiteks – siis tuleb põhimõtteliselt teha väljasõit levialasse. Üldiselt see mulle muidugi meeldib, nädal aega, juhe seinast väljas elamine on tõeline puhkus.), aga kui mõne kilomeetri kaugusel asuvas turismitalus on mingi koosviibimine bändi saatel, siis vaiksel ööl kostab see umbes justkui kõrvalmajast. Suurepärane. Lihtsalt suurepärane. Päevase leitsaku jäänused katusealuses  suvetoas, mida me sel aastal vennalikult vapsikutega jagame, uinumist just oluliselt ei lihtsustanud. (Vapsikud magasid küll, täitsa vait olid igatahes.)

Ja kui mul magada ei lasta, siis ma hakkan mõtlema. Alati liiga palju. Pingutades, et näha mustrit oma viimasel ajal juurutatud mõtteviisi – et kõigel on mingi mõte – valgusel. Pole mustrit. Pusletükid ei klapi. Ja võib-olla on nii mõelda üleüldse teatud sorti enesepettus. Kõigest ei tulene alati midagi. Mõnikord tuleb jääda poolele teele. Mõnikord tuleb leppida sellega, et vastuseid ei ole ja et inimesed ei mõtle seda tõsiselt, mida räägivad.

No võiks vahelduseks kõik lihtsam olla, palju-palju lihtsam. Äkki tegelikult ongi?

Ühtäkki saabunud vaikus oli nii kõrvalukustavalt üllatav, et ma ronisin kindlamaks veendumiseks  redelist alla. Oli vaikus.

Ritsikad siristasid.

Floksid lõhnasid.

Taevas oli Linnutee.

Muusika: Ketil Bjørnstad “Lovers’ Infiniteness”

Kamarull punaste sõstardega

Biskviit:
4 muna
100 g suhkrut
1 dl kamajahu
1 dl kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit
125 g punaseid sõstraid

Täidis:
200 g toorjuustu
2 dl vahukoort
100 g tuhksuhkrut
200 g punaseid sõstraid

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (vähemalt 7-8 minutit mikseri maksimaalkiirusel), sõelu juurde eelnevalt omavahel segatud kuivained, sega ettevaatlikult ühtlaseks, vala küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, silu noaga pealt ühtlaseks, jaota peale punased sõstrad ning küpseta 225-kraadises ahjus 8 minutit. Kummuta põhi teisele küpsetuspaberilehele, keera koos paberiga rulli ning lase jahtuda.
Täidise jaoks vahusta toorjuust tuhksuhkruga, lisa vahustatud koor ja punased sõstrad. Jaota täidis jahtunud tainapõhjale, jättes servad katmata. Keera biskviit aluspaberi abil tihedalt rulli ning pane vähemalt paariks tunniks külmkappi, liitekoht allpool.