Õuna-mandlikook

Sügis.
Haned. Linnutee. Vaikivad puud sirutavad võrade sõrmi taeva poole.
Ühelt poolt on tunne, et sellisena – vahtravärvilisena ja päikesega vihmahoogude vahel võiks ta kesta veel mõnda aega. Teiselt poolt mõtlen mõnikord, et sügis on vaid agoonia pikendamine. Tulgu siis juba korraga see talv, sest tuleb ta niikuinii.
On natuke nagu siis, kui oled väga õnnelik ja tead, et see ei jää kestma (sest kunagi ei jää), tead, et kõnnid õhukesel ja hapral jääl ja mingi osa sinust hakkab juba soovima, et see oleks juba juhtunud, et jää oleks murdunud, et sa oleksid juba kukkunud, sest teadmine selle paratamatusest söövitab su õnne juba vargsi niikuinii.

Mõtisklesin siin vahepeal, et kas suusatajad tunnevad kevade lähenedes sama kurbdust, mis rattureid sügisel valdab. Nojaa, eks ma ju tean oma suusataja-aastatest küll, mismoodi see oli ning mismoodi ma toona kõiki kevadeootajaid Betti Alveri tsiteerimisega närvi ajasin (kevad ei tule ja tulla ei tohi, tuisake talvised metsad ja mäed!).

Seega – keegi muga suusapuhkusele tahab tulla?

Nali, nali!

Ma mõtlesin muidugi jalgrattapuhkust. Keset talve, Kanaari saartel näiteks, ah?  Kui vaja, võin isegi lubada, et sõidan hästi aeglaselt.
Organiseeritud rattareisid mind ei huvita (neid isegi on), sest ma ei saa aru, mida peaks olema head täiesti suvaliste inimeste kambaga koos reisimises, kui eksisteerib võrdlemisi suur tõenäosus, et meid ei seo mitte miski peale rattasõiduhuvi. Vabalt võib juhtuda, et on täiesti tore. Aga vabalt võib ka juhtuda, et on ilgem piin ja sellega ma pole valmis riskima, et miski, mis peaks olema puhkus ja mille eest ma olen kallist raha maksnud, kujutab endast midagi, mille peab (parimal juhul) hambad ristis välja kannatama.
(Samal põhjusel ei saa ma aru, miks peaks mind eriliselt vaimustama mõte grupisõidust. Mulle meeldib kohutavalt sõita üksi (äärmisel juhul kahe-kolme-neljakesi, aga sellisel juhul on see pigem seltskondlik ajaveetmine ratta seljas), mõelda oma mõtteid, olla iseendas ja nautida maastikku enda ümber, mitte vahtida eessõitja kanni ja praktiseerida mõttetut väikevestlust). Mul ei ole üksi igav, ma ei aja mingit tohutut kiirust taga, tüüpiline keskmine 26-29 km/h rahuldab mind täiesti, nii et kui mulle mõni grupp vastu sõitma juhtub, siis vaatan ma neid kerge haletsusega, ehkki ma tean, et üpris tõenäoliselt veedavad nemadki hästi aega.)

Ammu pole viitsinud endasse põhjalikult vaadata. Olen oma soomusrüüga üheks saanud. Olen juba unustanud paljutki, mida arvasin mitte kunagi unustavat. Aga ma ei oska selle üle õieti kurvastadagi. Igapäevane tühi-tähi võtab aegamööda üle kõik vestlused, unistuste, ideede ja õhulosside asemel on seal asjad (praktilised ja materiaalsed), lõputult asju, ja kuigi nii kaob ka suurem osa sellest, millest hing toitu saab, olen ma loobunud võitlemast. Loen parem raamatuid edasi, aga ei soovita midagi enam kellelegi, sest nagunii keegi neid ei loe.
(Mõni aasta tagasi rääkisin Äripäeva erilehele lugemisest ning mainisin seal Hiina vanasõna, mille järgi inimese jutt muutub igavaks, kui ta pole kolm päeva lugenud. Olin tollal veel lahkem ja arvasin, et lugemuse puudumine hakkab silma torkama kolme aasta pärast, ent tundub, et pean oma arusaama revideerima (ega viitsi ka enam igimõistev ja -diplomaatiline olla). Tegelikult see ikkagi hakkab tunduvalt varem välja paistma. Ja võib-olla tuleks tänapäeval lugemist võtta eelkõige hoopiski keskendumisharjutusena.)

Asi polegi üldse selles, nagu oleks elus hetkel igasuguseid ebameeldivusi üleliia, ei, ja meeldivusi on ju iseenesest täiesti ka, aga on, nagu ei põleks ma enam sugugi. On’s asi neis puudes, mida ise unustasin lõkkesse visata või neis ämbritäites, mis leeki läigatatud või tuld õhutava tuule puudumises, ei teagi. Küllap kõigis neis, aga küllap milleski veel.
Olen seda varem öelnud, pilvedest maa peale pudenemise ja uuesti üles põrkamisega tulen ma toime, kui kurnav see ka poleks, aga see, mis mind aegamööda tundetuks robotiks muudab, on lõputu vaimustuseta lohisemine kuskil nullnivoo kandis. Või ajan ma nüüd põhjuse tagajärjega segamini?

Ent seniks, kuni ma mõtisklen, mida pikemas plaanis ette võtma peaks, leian, et lühemas perspektiivis võiks väga edukalt aidata üks rattareis.
Nii et?

Muusika: Sixto Rodriguez “Cause”

Õuna-mandlikook
(mugandatud: Hea toidu kodu)

Põhi:
180 g kreeka jogurtit
2  muna
1 tl vanillisuhkrut või -ekstrakti
150 g mandlijahu
30 g spelta- või kaerajahu
1 tl küpsetuspulbrit
70 g suhkrut

Täidis:
400 g õunu
50 g mandlilaaste
(soovi korral veidi suhkrut ja kaneeli)

Puhasta õunad ja tükelda võrdlemisi väikesteks tükkideks.
Taina jaoks klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, lisa kreeka jogurt ning seejärel eelnevalt küpsetuspulbriga segatud jahud. Sega ühtlaseks ja vala küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi. Kata õunatükkidega, jaota peale mandlilaastud ning soovi korral raputa veidi suhkrut ja kaneeli. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 40 minutit.

 

Kirjutamata sõnade kodu. Kaerajahuga mustika-martsipanikeeks

Kuhu nad lähevad?
Kõik ütlemata ja kirjutamata sõnad. Olematuks nad igatahes ei lahustu, ei.

Esimene tõeline kevadine sadu. Jooksen vihmas.
Vastu sõitva jalgratturiga vahetame vandeseltsliku tervituse. Võib-olla ta jäi lihtsalt juhuslikult vihma kätte. Võib-olla on samasugune fitnessihull või on tal veel mõni kolmas põhjus just siis just seal olla.
Vihmas on hea joosta, hingata on kerge ja aru ei saa isegi, kas näol on vihm või pisarad.
Ei, tegelikult ma ei nuta. Pisaraid pole mul enam ammu ja murdumist ei saa ju endale lubada, kui sa ei tea, kas jaksad pärast ennast üksinda jälle kokku panna. Ikka veel on lihtsam hoida ennast ühes tükis. Toore jõuga. Naeratades.
Sinna läheb kogu energia, mis kokku kraapida õnnestub.
Empaatiakonto on juba tükk aega miinuses. Kaev on tilgatu, metall kriibib vastu metalli. Tahaks end kõigest isoleerida, et saaks lõpuks ometi puhata.

Sellepärast ma ei kirjutagi.
Sest kirjutamine ei ole kunagi ainult kirjutamine. Sõnu ei saa lihtsalt ritta laduda, nagu ehitusmaterjali ja loota, et nad imeväel midagi tähendama hakkaksid.
Kirjutamine on märkamine. Tundmine. Ja julgemine.
Ma märkan küll. Aga on’s sel mõtet.
Ma tundsin. Aga see on möödas.
Ja ma ei julge. Paljustki ei julge ma kirjutada. Ehkki võib-olla just peaks. Sest kus see kirjutamata sõnade kodu on?

Ma olen ööloom.
Ööd on pimedad, vaiksed. Öösel on vähem võõraid hääli, tundeid, energiaid. Meel pole nii ülekoormatud. Öödes on ruumi sõnadele. Võib-olla on isegi sõnu liiga palju. Nad ei lase mul kirjutada siledalt ja sujuvalt, vaid toovad mind ikka ja jälle tagasi mu enda elu juurde, sundides mind uuesti ja uuesti läbi kirjutama küsimusi, millele mul vastuseid pole. Ja siis ma kirjutan, sest muidu ei lase sõnalärm mul üldse magada, aga see on seesama tüütu ja karm kullaliiva pesemine, millest ma alles rääkisin. Pea on rämpsu täis. Iseenda, aga veel rohkem teiste oma.

Tean, kõiki ei paina see sugugi samamoodi, kui nad jäävad oma mõtete lõksu tiirlema, ilma et oleks neid kellegagi arutada. Aga mina tunnen end armastatuna ainult olles kuulatud, mõistetud ja tähele pandud. Kui see tasand suhetest aegamisi kaob – nagu ta kipub kaduma ses maailmas, mis oma pealiskaudsuse ja killustatusega meid elusalt matab -, siis mõnda aega ma jooksen ärevalt teisel pool vett paati otsides, kuni saan aru, et mu käed ikkagi on üksi vastu sõudmiseks liig nõrgad.
Ja lõpuks ei olegi enam midagi teha. Võib-olla pealtnäha ei muutugi midagi, aga tegelikult on minu maailm jälle ahtamaks muutunud. Veel üks tükk rannikust on aegamisi merre murenenud ja lainetest minema uhutud.

Mitte miski ei tekita minus tühjemat tunnet, kui rääkimine ja tajumine, et sind ei kuulata, ei püütagi mõista, vastatakse vaikusega või hoopis teisel, mõnel tühisel igapäevasel teemal rääkimisega.
Ma ei pea silmas vestlusi suvaliste inimestega. Ma räägin turvavõrgust. Ma ei tea, kas mul seda enam on.
Mu esimene mõte selliste avastuste peale ei ole kunagi: oh, küll ikka elu on ebaõiglane.
Mu esimene ja kolmas ja ka kuueteistkümnes mõte on ikka: küllap ma olen midagi valesti teinud, püüab rohkem.
Püüab siis rohkem. Aga seegi ei aita.
Jah, päris kindlasti ma olengi nii üht kui teist valesti teinud. Ent kes poleks?

Sotsiaalset suhtlust ei vaja ma küll palju, aga mul on vaja, et see midagi tähendaks. Pole võimalik, ütlete, kiire on, pole aega süveneda, meeles pidada, analüüsida, meil on siin selline aeg, mis koosnebki peamiselt triviaalsetest teemadest ja pealiskaudsetest suhetest. No ei, minu jaoks on päris suhted ainult sellised, kus räägitakse päris asjadest ning kuulmise asemel kuulatakse. Ilma selleta ma suren nälga.
Eks see on tegelikult natuke naljakas ka, kui mõni inimene, kes pole mind iialgi või vähemalt mitte viimase viie aasta jooksul kuulanud, arvab, et tunneb mind hästi, klammerdudes omaenese ettekujutuse külge ning ignoreerides kõike, sealhulgas mu enda väiteid, mis seda ei kinnita. Pärast võib veel solvuda ka, justkui ma oleks toime pannud reetmise, olles täiesti alatul moel teistsugune kui tema nägemus minust.

On olnud inimesi, kellest ma arvasin, et nad jäävad. Üksteise turvavõrk.
Kuidas see kellelgi on, võib-olla peenikestest niitidest, aga tihe, nii tihe, et ühe üksiku niidi katkemine võrku ei nõrgesta. Aga võib ka olla, et turvavõrguks on ainult mõned roostevabast terasest trossid, naljalt ei katke, aga kui katkevad, siis võrku enam pole.
Minul olid need trossid.
Aga nad läksid siiski. Ei, mitte päriselt. Ent minu maailmas on nüüd nende kujulised augud, tajutavad augud, kus õhk on hõredam, sest neist suhetest on järel ainult habisev vari, mis ei puuduta isegi pealispinda enam.
Esoteerikud ütlevad, et tuleb lasta minna. Ja et ju need inimesed on oma rolli täitnud. Võib-olla.
Ent sügavad sidemed on elus haruldased ning mul on raske panna end uskuma, et nende katkemine ei nulli kõike olnut. Kui minust oli nii kerge loobuda, siis mida ma üldse tähendasin? Kui minu puudumine kuidagi ei mõjuta, siis mis tähtsust on minu kohalolul?
Need küsimused on mind kaua vaevanud. Aga ma ei leidnud sõnu. Ei otsinudki tegelikult.

On juba pisut kõhe, aga avatud akent ei saa ma veel sulgeda, sest kuulen, kuidas haned lendavad öötaeva all.
Lendaks koos nendega. Turvavõrku pole neilgi. Aga on tiivad.

Muusika: George Michael “The First Time Ever I Saw Your Face”

Kaerajahuga mustika-martsipanikeeks

250 g kaerajahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
75 g martsipani
4 muna
100 g suhkrut
200 g kreeka jogurtit
200 g (külmutatud) mustikaid

Sega omavahel kaerajahu, küpsetuspulber ja riivitud martsipan (hoia enne külmkapis, siis on lihtsam riivida. Mina kasutan Odense martsipani, see on suurema mandlisisaldusega, pole nii kleepuv ning on seetõttu ka kergemini riivitav.).
Vahusta munad suhkruga, lisa kreeka jogurt ning jahu-martsipanisegu, sega ühtlaseks ning lõpuks sega ettevaatlikult juurde mustikad. Kummuta tainas keeksivormi ning küpseta 175-kraadises ahjus umbes 50 minutit (kontrolli küpsust tikuga). Võta keeks ahjust, lase 10 minutit vormis jahtuda, kummuta siis restile, kata vormiga ning lase lõplikult jahtuda.

Mangodessert kreeka jogurtiga

Meeldetuletusi, et ennast petta – see tähendab olla ühtaegu nii petja kui petetu – on õigupoolest üpris lootusetu, jagati eelmisel nädalal päris mitu. Kuitahes harvadel hetkedel me ka seda, mis on alati rohkem aimdus iseendale valetamisest kui täisväärtuslik teadmine, oma teadvusesse lubame, on iseasi, aga ta on olemas, oodates hetke, mil me valvsus hetkeks mujale vaatab.

Tol hommikul oli kiire niikuinii ning täiendava ajakuluga selle tarvis, et kogu ootamatult alla sadanud talv auto pealt ära koristada, ei olnud loomulikult arvestatud. Ja seal ta siis oligi. Üks mälestuskild. Kauge, kuid unustatud vaid näiliselt. Üks novembriõhtu aastate tagant; ilm, nagu tolsamal päeval; ja mees, kes puhastas paljaste kätega mu autot lumest, sest polnud mul harja autos ega kindaid käes…

Samal päeval sain ilusas eesti keeles ilusa kirja ühelt blogilugejalt, keda ma päriselus ei tunne ning omamoodi äratusena kõlas seegi. Äratusena ja meeldetuletusena, et ükski inimlik kogemus ei ole unikaalne, kuitahes erilised poleks igaühe tundmused ja kogemused, kahtlemata on keegi kuskil midagi sellist tundnud, mõelnud, läbi elanud. Ja seda tuleb võtta lohutusena ning leevendusena inimlikule üksindusele, mis laieneb seda jõudsamalt, mida väiksemaks näib maailm muutuvat ning mida rohkem tundub aeg-ruumiline distants vähenevat.

Ja õhtul oli muidugi ilmtingimata hädasti tarvis maale minna, endal veel hea meel, et lörtsi sadama hakkas alles siis, kui tee oli suuremalt jaolt juba läbitud. Oh seda õnne ja rõõmu! Alles hommikul, kui akna tagant vaatas vastu tõeline õudus (ei noh, objektiivselt võttes oli väga ilus muidugi, aga pardooon, oktoobrikuus?!), mis lõuna paiku küll mõningaid sulamise märke ilmutama hakkas, tuli meelde, et tagasi linna on ka kuidagi tarvis saada. Auto hangest välja kaevanud ja mõnda aega suverehvidega tõtt vahtinud, jõudsin järeldusele, et transformatsiooni talverehvideks ikkagi ei toimu.

Linna jõuda oli aga hädasti vaja nimelt sellepärast, et õhtul ootas ees “Othello” Johan Bothaga nimiosas ning Renée Flemingiga Desdemonana, tegeliku niiditõmbaja Jago rollis Falk Struckmann. Ooperižanri tüüpilise esindajana hakkab see teos tõeliselt elama alles tegevuse edenedes (žanritruult muidugi aina suurema sünguse suunas) ning kulmineerub Desdemona “Ave Marias”. Kui nii ketserlikult üldse saab väljenduda, siis ei ole “Othello” minu jaoks Verdi parim teos, ehkki paistab silma võib-olla kõige tihedama helikeelega (ja et jutt on ikkagi Verdist, siis see juba ütleb midagi). Aga tõeline elamus oli see igal juhul ning seda parem on, et Verdi kaks otsast lõpuni tõeliselt geniaalset meistriteost (ehk “Maskiball” ja “Rigoletto”) on veel ees.

Muusika: U2 “One”

Mangodessert kreeka jogurtiga (neljale)

400 g mangopüreed
400 g kreeka jogurtit
50 g mandlilaaste
100 g šokolaadiküpsiseid

Lao serveerimisnõudesse kihiti mandlilaaste, mangopüreed, purustatud šokolaadiküpsiseid ja jogurtit. Lase enne serveerimist paar tundi külmkapis maitsestuda.

Mangolassi

Juttu ei ole, seekord kõnelegu vaikus enda eest. Põhimõtteliselt ei ole ka retsepti, sest nii väheste koostisosade loetelu ja kahelauselist valmistusviisi ei paindu keel üldse retseptiks nimetama. Aga vähemalt on see jogurtijook maitsev ja kosutavalt kollast värvi.

Muusika: Billy Joel “Matter of Trust”

Mangolassi
(allikas: Oma Maitse retseptiraamat)

4 dl kvaliteetset mangopüreed
4 dl maitsestamata jogurtit
soovi korral suhkrut ja kardemoni

Mikserda mangopüree ja jogurt kokku, soovi korral maitsesta suhkru ja kardemoniga. Võid lisada ka jääkuubikuid, melissi- või piparmündilehti. Serveeri kohe. Mangopüree võib ka ise valmistada, kui õnnestub kuskilt hankida piisavalt küps ja mahlane mango – aga ka mangokompott sobib.

Jogurtitarretis. Garneeritud heade soovidega

Püüaks nüüd ehk pisut rõõmsamat nägu ka teha, mh? Et see kõik päris morbiidseks kätte ei kisuks. Ma olen filoloog ja sestap ma korraga nii armastan kui kardan sõnu. Asjad saavadki mõnikord minu jaoks päris reaalsuseks alles siis, kui sõna võim on neid puudutanud, nii võtsin ma endale tänamatu ülesande panna oma lõppev aasta sõnadesse. Ja sain õige pea aru, et ma pigem ei taha seda teha, sest valitsevaks märksõnaks oleks ‘segadus’. Esimese poolaasta valu ja vaev, hää ja lihtne puhkuseaeg, pikk ja aeg-ajalt poolenisti pea-pilvedes sügis, mis lõppes varsti maa peale sadamisega. Kuni ma lõpuks kolm päeva enne aasta lõppu otsustasin lihtsalt jõuga jälle rõõmus edasi olla. Lõpp hea, kõik hea.

Ma soovin teile, et teie elus ja mõtteis valitseks rahu.
Kuulake aeg-ajalt vaikust, üksi või koos sellega, kellega on hea vaikida.
Ärge unustage, et kallid inimesed ei ole iseenesestmõistetavad.
Kui aega ei ole, siis võtke aega.
Õppige jälle märkama elu ilusaid pisiasju.
Kus võimalik, tehke kohustusest vabadus.
Kallistage.
Tehke mõnikord väikesi süütuid lollusi.
Kuulake muusikat, mis teid õnnelikuks teeb.
Ja otse loomulikult – nautige uusi maitseid :).
Ning – last, but not least – antud juhul käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi 😛

Jogurtitarretis (kümnele)
(allikas: Muumimamma kokaraamat)

1 l virsikujogurtit
suur purk konservvirsikuid
100 g kuivatatud ploome
8 želatiinilehte
4 dl vahukoort

Sega tükeldatud virsikud ja ploomid jogurti hulka. Pane želatiinilehed külma vette paisuma, pigista siis vesi välja ning lahusta lehed 1 dl kuumutatud virsikukompoti vedelikus. Kalla jahtunud želatiinilahus peene nirena jogurti hulka. Viimasena lisa tarduma hakkavale segule vahustatud koor. Vala tarretis vormidesse ning pane vähemalt viieks tunniks külma.