Category Archives: jogurt

Mangodessert kreeka jogurtiga

Meeldetuletusi, et ennast petta – see tähendab olla ühtaegu nii petja kui petetu – on õigupoolest üpris lootusetu, jagati eelmisel nädalal päris mitu. Kuitahes harvadel hetkedel me ka seda, mis on alati rohkem aimdus iseendale valetamisest kui täisväärtuslik teadmine, oma teadvusesse lubame, on iseasi, aga ta on olemas, oodates hetke, mil me valvsus hetkeks mujale vaatab.

Tol hommikul oli kiire niikuinii ning täiendava ajakuluga selle tarvis, et kogu ootamatult alla sadanud talv auto pealt ära koristada, ei olnud loomulikult arvestatud. Ja seal ta siis oligi. Üks mälestuskild. Kauge, kuid unustatud vaid näiliselt. Üks novembriõhtu aastate tagant; ilm, nagu tolsamal päeval; ja mees, kes puhastas paljaste kätega mu autot lumest, sest polnud mul harja autos ega kindaid käes…

Samal päeval sain ilusas eesti keeles ilusa kirja ühelt blogilugejalt, keda ma päriselus ei tunne ning omamoodi äratusena kõlas seegi. Äratusena ja meeldetuletusena, et ükski inimlik kogemus ei ole unikaalne, kuitahes erilised poleks igaühe tundmused ja kogemused, kahtlemata on keegi kuskil midagi sellist tundnud, mõelnud, läbi elanud. Ja seda tuleb võtta lohutusena ning leevendusena inimlikule üksindusele, mis laieneb seda jõudsamalt, mida väiksemaks näib maailm muutuvat ning mida rohkem tundub aeg-ruumiline distants vähenevat.

Ja õhtul oli muidugi ilmtingimata hädasti tarvis maale minna, endal veel hea meel, et lörtsi sadama hakkas alles siis, kui tee oli suuremalt jaolt juba läbitud. Oh seda õnne ja rõõmu! Alles hommikul, kui akna tagant vaatas vastu tõeline õudus (ei noh, objektiivselt võttes oli väga ilus muidugi, aga pardooon, oktoobrikuus?!), mis lõuna paiku küll mõningaid sulamise märke ilmutama hakkas, tuli meelde, et tagasi linna on ka kuidagi tarvis saada. Auto hangest välja kaevanud ja mõnda aega suverehvidega tõtt vahtinud, jõudsin järeldusele, et transformatsiooni talverehvideks ikkagi ei toimu.

Linna jõuda oli aga hädasti vaja nimelt sellepärast, et õhtul ootas ees “Othello” Johan Bothaga nimiosas ning Renée Flemingiga Desdemonana, tegeliku niiditõmbaja Jago rollis Falk Struckmann. Ooperižanri tüüpilise esindajana hakkab see teos tõeliselt elama alles tegevuse edenedes (žanritruult muidugi aina suurema sünguse suunas) ning kulmineerub Desdemona “Ave Marias”. Kui nii ketserlikult üldse saab väljenduda, siis ei ole “Othello” minu jaoks Verdi parim teos, ehkki paistab silma võib-olla kõige tihedama helikeelega (ja et jutt on ikkagi Verdist, siis see juba ütleb midagi). Aga tõeline elamus oli see igal juhul ning seda parem on, et Verdi kaks otsast lõpuni tõeliselt geniaalset meistriteost (ehk “Maskiball” ja “Rigoletto”) on veel ees.

Muusika: U2 “One”

Mangodessert kreeka jogurtiga (neljale)

400 g mangopüreed
400 g kreeka jogurtit
50 g mandlilaaste
100 g šokolaadiküpsiseid

Lao serveerimisnõudesse kihiti mandlilaaste, mangopüreed, purustatud šokolaadiküpsiseid ja jogurtit. Lase enne serveerimist paar tundi külmkapis maitsestuda.

Advertisements

Mangolassi

Juttu ei ole, seekord kõnelegu vaikus enda eest. Põhimõtteliselt ei ole ka retsepti, sest nii väheste koostisosade loetelu ja kahelauselist valmistusviisi ei paindu keel üldse retseptiks nimetama. Aga vähemalt on see jogurtijook maitsev ja kosutavalt kollast värvi.

Muusika: Billy Joel “Matter of Trust”

Mangolassi
(allikas: Oma Maitse retseptiraamat)

4 dl kvaliteetset mangopüreed
4 dl maitsestamata jogurtit
soovi korral suhkrut ja kardemoni

Mikserda mangopüree ja jogurt kokku, soovi korral maitsesta suhkru ja kardemoniga. Võid lisada ka jääkuubikuid, melissi- või piparmündilehti. Serveeri kohe. Mangopüree võib ka ise valmistada, kui õnnestub kuskilt hankida piisavalt küps ja mahlane mango – aga ka mangokompott sobib.

Jogurtitarretis. Garneeritud heade soovidega

Püüaks nüüd ehk pisut rõõmsamat nägu ka teha, mh? Et see kõik päris morbiidseks kätte ei kisuks. Ma olen filoloog ja sestap ma korraga nii armastan kui kardan sõnu. Asjad saavadki mõnikord minu jaoks päris reaalsuseks alles siis, kui sõna võim on neid puudutanud, nii võtsin ma endale tänamatu ülesande panna oma lõppev aasta sõnadesse. Ja sain õige pea aru, et ma pigem ei taha seda teha, sest valitsevaks märksõnaks oleks ‘segadus’. Esimese poolaasta valu ja vaev, hää ja lihtne puhkuseaeg, pikk ja aeg-ajalt poolenisti pea-pilvedes sügis, mis lõppes varsti maa peale sadamisega. Kuni ma lõpuks kolm päeva enne aasta lõppu otsustasin lihtsalt jõuga jälle rõõmus edasi olla. Lõpp hea, kõik hea.

Ma soovin teile, et teie elus ja mõtteis valitseks rahu.
Kuulake aeg-ajalt vaikust, üksi või koos sellega, kellega on hea vaikida.
Ärge unustage, et kallid inimesed ei ole iseenesestmõistetavad.
Kui aega ei ole, siis võtke aega.
Õppige jälle märkama elu ilusaid pisiasju.
Kus võimalik, tehke kohustusest vabadus.
Kallistage.
Tehke mõnikord väikesi süütuid lollusi.
Kuulake muusikat, mis teid õnnelikuks teeb.
Ja otse loomulikult – nautige uusi maitseid :).
Ning – last, but not least – antud juhul käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi 😛

Jogurtitarretis (kümnele)
(allikas: Muumimamma kokaraamat)

1 l virsikujogurtit
suur purk konservvirsikuid
100 g kuivatatud ploome
8 želatiinilehte
4 dl vahukoort

Sega tükeldatud virsikud ja ploomid jogurti hulka. Pane želatiinilehed külma vette paisuma, pigista siis vesi välja ning lahusta lehed 1 dl kuumutatud virsikukompoti vedelikus. Kalla jahtunud želatiinilahus peene nirena jogurti hulka. Viimasena lisa tarduma hakkavale segule vahustatud koor. Vala tarretis vormidesse ning pane vähemalt viieks tunniks külma.

Rabarberi-jogurtimagustoit

Jätsin oma rüüstatud rabarberipõõsa mõneks ajaks rahule ;). Et las kosub natuke aega. Mu enda päevad venisid kah viimasel ajal öötundidesse, nii polnud aega teist kaemas käia. Eile aga leidsin, et miskit pole parata, olgu muude asjadega, kuidas on – ma tahan just nimelt  rabarberikisselli ja ei midagi muud. Ja ole lahke – rabarber tervitas mind pea vihmavarju-suuruste lehtede ning toekate vartega. Ei siis jäänud muud üle, kui kissell keema. Aga et ainult sellet piisaks – mitte mingil juhul! Rabarberi-jogurtidesserdi retsept pärineb suuremas osas raamatust “100 magustoitu”. Kaerahelveste asemel võib kasutada müslit, mul polnud seda lihtsalt parajasti käepärast, kuna ma poemüslisid ei tarvita, aga omatehtu on hetkel defitsiitne. Vanillimaitseline rabarberikissell maitseb just nii hästi nagu vanillimaitseline rabarberikissell 🙂 ning kõik kokku on kerge ja mõnus.

Rabarberi-jogurtimagustoit

300 g rabarberit
4 sl suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
poole sidruni mahl
1 dl vett
2 tl maisitärklist
10-12 maasikat

Serveerimiseks:
8 dl maitsestamata jogurtit
2 dl või ja suhkruga röstitud kaerahelbeid

Pane tükeldatud rabarber, suhkrud, vesi ja sidrunimahl potti, keeda paar minutit. Sega maisitärklis veega, lisa potti ning kuumuta segades keemiseni. Tõsta pott pliidilt, lisa viilutatud maasikad ning jäta jahtuma. Jaga jahtunud kissell klaasidesse ning tõsta peale maitsestamata jogurt. Puista peale kaerahelbed. Röstimiseks pane kaerahelbed ja või pannile ning kuumuta segades, kuni kaerahelbed muutuvad kuldseks. Sega juurde suhkur ning kuumuta veel. Lase jahtuda.

Banaani-kohvimagustoit

Kohv kulub minu hommikutesse kindlasti. Üpris tõenäoliselt ka banaan. Ja päris kenakese sagedusega ka jogurt. Niisiis – sama hästi võiks ju kõik need kolm kokku panna. Selline retsept on nimelt ka täiesti olemas, raamatus “100 magustoitu” ja nami-namis. Tuleb tunnistada, et siiani olen ma seda küll alati serveerinud magustoiduna, aga alles hiljuti koitis, et see võiks suurepäraselt sobida ka hommikutesse. Olulised on siinpuhul korralik kange kohv, et kohvimaitset ikka tunda oleks, ning mõnus paks jogurt. Suhkrut lisa vastavalt oma maitse-eelistusele.

Banaani-kohvimagustoit

Banaani-kohvimagustoit (kahele)

2 küpset banaani
4 sl kanget kohvi
pruuni suhkrut (fariin- või demerara)
300 g maitsestamata jogurtit

Kaunistamiseks:
(röstitud) mandlilaaste

Koori banaanid ja suru kahvliga katki. Sega juurde kohv. Pane pokaali põhja banaanisegu ning raputa peale suhkrut. Tõsta peale jogurt. Korda, kuni aineid jätkub. Kaunista mandlilaastudega ning serveeri kohe.

Banaani-kohvimagustoit

Petisupp virsikutega

Nami-Nami kooskokkamise 6. teema on külmsupid. Pean tunnistama, et minu jaoks natuke võõravõitu valdkond. Aga ehk just seetõttu vääribki lähemalt uurimist. Muidugi on selle aasta suvi jälle nii nagu ta on, et sellist õiget külmsupi suvesooja pole olnudki.

Kui mõnd lihtsat keefirisuppi, mis konsistentsilt ja koostiselt sugulane vedelavõitu kartulisalatiga, olen suvel ikka teinud, siis magusate külmsuppidega puudub kokkupuude hoopiski. Supp. Külm. Ja magus. Ei-ei, kahtlane… seega – alustame just magusast külmsupist. Retsept Nami-Namist, suhkru jätsin kohe heaga välja (hiljem selgus, et õigesti tegin, sest tulemus oleks ilmselgelt liiga magus olnud) ning konservvirsikud asendasin värsketega.

Petisupp virsikutega

5 dl virsiku-vaarika jogurtit (või 2,5 dl virsikujogurtit ja 2,5 dl vaarikajogurtit)
2,5 dl petti
300 g virsikuid

Sega jogurt ja petipiim ning lase supil pool tundi külmikus seista. Lõika virsikud tükkideks, lisa supile ja serveeri kohe.

 

Tulemus oli päris mõnus, kerge kõhule ja lihtne valmistada. Miski loogika tõrgub aga järjekindlalt seda saadust supiks nimetamast, kuigi… supp ta ju sisuliselt ikkagi on. Virsikutel polnud siiski piisavalt maitset, mistõttu domineeris virsikujogurti maitse.