Category Archives: jogurt

Kirjutamata sõnade kodu. Kaerajahuga mustika-martsipanikeeks

Kuhu nad lähevad?
Kõik ütlemata ja kirjutamata sõnad. Olematuks nad igatahes ei lahustu, ei.

Esimene tõeline kevadine sadu. Jooksen vihmas.
Vastu sõitva jalgratturiga vahetame vandeseltsliku tervituse. Võib-olla ta jäi lihtsalt juhuslikult vihma kätte. Võib-olla on samasugune fitnessihull või on tal veel mõni kolmas põhjus just siis just seal olla.
Vihmas on hea joosta, hingata on kerge ja aru ei saa isegi, kas näol on vihm või pisarad.
Ei, tegelikult ma ei nuta. Pisaraid pole mul enam ammu ja murdumist ei saa ju endale lubada, kui sa ei tea, kas jaksad pärast ennast üksinda jälle kokku panna. Ikka veel on lihtsam hoida ennast ühes tükis. Toore jõuga. Naeratades.
Sinna läheb kogu energia, mis kokku kraapida õnnestub.
Empaatiakonto on juba tükk aega miinuses. Kaev on tilgatu, metall kriibib vastu metalli. Tahaks end kõigest isoleerida, et saaks lõpuks ometi puhata.

Sellepärast ma ei kirjutagi.
Sest kirjutamine ei ole kunagi ainult kirjutamine. Sõnu ei saa lihtsalt ritta laduda, nagu ehitusmaterjali ja loota, et nad imeväel midagi tähendama hakkaksid.
Kirjutamine on märkamine. Tundmine. Ja julgemine.
Ma märkan küll. Aga on’s sel mõtet.
Ma tundsin. Aga see on möödas.
Ja ma ei julge. Paljustki ei julge ma kirjutada. Ehkki võib-olla just peaks. Sest kus see kirjutamata sõnade kodu on?

Ma olen ööloom.
Ööd on pimedad, vaiksed. Öösel on vähem võõraid hääli, tundeid, energiaid. Meel pole nii ülekoormatud. Öödes on ruumi sõnadele. Võib-olla on isegi sõnu liiga palju. Nad ei lase mul kirjutada siledalt ja sujuvalt, vaid toovad mind ikka ja jälle tagasi mu enda elu juurde, sundides mind uuesti ja uuesti läbi kirjutama küsimusi, millele mul vastuseid pole. Ja siis ma kirjutan, sest muidu ei lase sõnalärm mul üldse magada, aga see on seesama tüütu ja karm kullaliiva pesemine, millest ma alles rääkisin. Pea on rämpsu täis. Iseenda, aga veel rohkem teiste oma.

Tean, kõiki ei paina see sugugi samamoodi, kui nad jäävad oma mõtete lõksu tiirlema, ilma et oleks neid kellegagi arutada. Aga mina tunnen end armastatuna ainult olles kuulatud, mõistetud ja tähele pandud. Kui see tasand suhetest aegamisi kaob – nagu ta kipub kaduma ses maailmas, mis oma pealiskaudsuse ja killustatusega meid elusalt matab -, siis mõnda aega ma jooksen ärevalt teisel pool vett paati otsides, kuni saan aru, et mu käed ikkagi on üksi vastu sõudmiseks liig nõrgad.
Ja lõpuks ei olegi enam midagi teha. Võib-olla pealtnäha ei muutugi midagi, aga tegelikult on minu maailm jälle ahtamaks muutunud. Veel üks tükk rannikust on aegamisi merre murenenud ja lainetest minema uhutud.

Mitte miski ei tekita minus tühjemat tunnet, kui rääkimine ja tajumine, et sind ei kuulata, ei püütagi mõista, vastatakse vaikusega või hoopis teisel, mõnel tühisel igapäevasel teemal rääkimisega.
Ma ei pea silmas vestlusi suvaliste inimestega. Ma räägin turvavõrgust. Ma ei tea, kas mul seda enam on.
Mu esimene mõte selliste avastuste peale ei ole kunagi: oh, küll ikka elu on ebaõiglane.
Mu esimene ja kolmas ja ka kuueteistkümnes mõte on ikka: küllap ma olen midagi valesti teinud, püüab rohkem.
Püüab siis rohkem. Aga seegi ei aita.
Jah, päris kindlasti ma olengi nii üht kui teist valesti teinud. Ent kes poleks?

Sotsiaalset suhtlust ei vaja ma küll palju, aga mul on vaja, et see midagi tähendaks. Pole võimalik, ütlete, kiire on, pole aega süveneda, meeles pidada, analüüsida, meil on siin selline aeg, mis koosnebki peamiselt triviaalsetest teemadest ja pealiskaudsetest suhetest. No ei, minu jaoks on päris suhted ainult sellised, kus räägitakse päris asjadest ning kuulmise asemel kuulatakse. Ilma selleta ma suren nälga.
Eks see on tegelikult natuke naljakas ka, kui mõni inimene, kes pole mind iialgi või vähemalt mitte viimase viie aasta jooksul kuulanud, arvab, et tunneb mind hästi, klammerdudes omaenese ettekujutuse külge ning ignoreerides kõike, sealhulgas mu enda väiteid, mis seda ei kinnita. Pärast võib veel solvuda ka, justkui ma oleks toime pannud reetmise, olles täiesti alatul moel teistsugune kui tema nägemus minust.

On olnud inimesi, kellest ma arvasin, et nad jäävad. Üksteise turvavõrk.
Kuidas see kellelgi on, võib-olla peenikestest niitidest, aga tihe, nii tihe, et ühe üksiku niidi katkemine võrku ei nõrgesta. Aga võib ka olla, et turvavõrguks on ainult mõned roostevabast terasest trossid, naljalt ei katke, aga kui katkevad, siis võrku enam pole.
Minul olid need trossid.
Aga nad läksid siiski. Ei, mitte päriselt. Ent minu maailmas on nüüd nende kujulised augud, tajutavad augud, kus õhk on hõredam, sest neist suhetest on järel ainult habisev vari, mis ei puuduta isegi pealispinda enam.
Esoteerikud ütlevad, et tuleb lasta minna. Ja et ju need inimesed on oma rolli täitnud. Võib-olla.
Ent sügavad sidemed on elus haruldased ning mul on raske panna end uskuma, et nende katkemine ei nulli kõike olnut. Kui minust oli nii kerge loobuda, siis mida ma üldse tähendasin? Kui minu puudumine kuidagi ei mõjuta, siis mis tähtsust on minu kohalolul?
Need küsimused on mind kaua vaevanud. Aga ma ei leidnud sõnu. Ei otsinudki tegelikult.

On juba pisut kõhe, aga avatud akent ei saa ma veel sulgeda, sest kuulen, kuidas haned lendavad öötaeva all.
Lendaks koos nendega. Turvavõrku pole neilgi. Aga on tiivad.

Muusika: George Michael “The First Time Ever I Saw Your Face”

Kaerajahuga mustika-martsipanikeeks

250 g kaerajahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
75 g martsipani
4 muna
100 g suhkrut
200 g kreeka jogurtit
200 g (külmutatud) mustikaid

Sega omavahel kaerajahu, küpsetuspulber ja riivitud martsipan (hoia enne külmkapis, siis on lihtsam riivida. Mina kasutan Odense martsipani, see on suurema mandlisisaldusega, pole nii kleepuv ning on seetõttu ka kergemini riivitav.).
Vahusta munad suhkruga, lisa kreeka jogurt ning jahu-martsipanisegu, sega ühtlaseks ning lõpuks sega ettevaatlikult juurde mustikad. Kummuta tainas keeksivormi ning küpseta 175-kraadises ahjus umbes 50 minutit (kontrolli küpsust tikuga). Võta keeks ahjust, lase 10 minutit vormis jahtuda, kummuta siis restile, kata vormiga ning lase lõplikult jahtuda.

Advertisements

Mangodessert kreeka jogurtiga

Meeldetuletusi, et ennast petta – see tähendab olla ühtaegu nii petja kui petetu – on õigupoolest üpris lootusetu, jagati eelmisel nädalal päris mitu. Kuitahes harvadel hetkedel me ka seda, mis on alati rohkem aimdus iseendale valetamisest kui täisväärtuslik teadmine, oma teadvusesse lubame, on iseasi, aga ta on olemas, oodates hetke, mil me valvsus hetkeks mujale vaatab.

Tol hommikul oli kiire niikuinii ning täiendava ajakuluga selle tarvis, et kogu ootamatult alla sadanud talv auto pealt ära koristada, ei olnud loomulikult arvestatud. Ja seal ta siis oligi. Üks mälestuskild. Kauge, kuid unustatud vaid näiliselt. Üks novembriõhtu aastate tagant; ilm, nagu tolsamal päeval; ja mees, kes puhastas paljaste kätega mu autot lumest, sest polnud mul harja autos ega kindaid käes…

Samal päeval sain ilusas eesti keeles ilusa kirja ühelt blogilugejalt, keda ma päriselus ei tunne ning omamoodi äratusena kõlas seegi. Äratusena ja meeldetuletusena, et ükski inimlik kogemus ei ole unikaalne, kuitahes erilised poleks igaühe tundmused ja kogemused, kahtlemata on keegi kuskil midagi sellist tundnud, mõelnud, läbi elanud. Ja seda tuleb võtta lohutusena ning leevendusena inimlikule üksindusele, mis laieneb seda jõudsamalt, mida väiksemaks näib maailm muutuvat ning mida rohkem tundub aeg-ruumiline distants vähenevat.

Ja õhtul oli muidugi ilmtingimata hädasti tarvis maale minna, endal veel hea meel, et lörtsi sadama hakkas alles siis, kui tee oli suuremalt jaolt juba läbitud. Oh seda õnne ja rõõmu! Alles hommikul, kui akna tagant vaatas vastu tõeline õudus (ei noh, objektiivselt võttes oli väga ilus muidugi, aga pardooon, oktoobrikuus?!), mis lõuna paiku küll mõningaid sulamise märke ilmutama hakkas, tuli meelde, et tagasi linna on ka kuidagi tarvis saada. Auto hangest välja kaevanud ja mõnda aega suverehvidega tõtt vahtinud, jõudsin järeldusele, et transformatsiooni talverehvideks ikkagi ei toimu.

Linna jõuda oli aga hädasti vaja nimelt sellepärast, et õhtul ootas ees “Othello” Johan Bothaga nimiosas ning Renée Flemingiga Desdemonana, tegeliku niiditõmbaja Jago rollis Falk Struckmann. Ooperižanri tüüpilise esindajana hakkab see teos tõeliselt elama alles tegevuse edenedes (žanritruult muidugi aina suurema sünguse suunas) ning kulmineerub Desdemona “Ave Marias”. Kui nii ketserlikult üldse saab väljenduda, siis ei ole “Othello” minu jaoks Verdi parim teos, ehkki paistab silma võib-olla kõige tihedama helikeelega (ja et jutt on ikkagi Verdist, siis see juba ütleb midagi). Aga tõeline elamus oli see igal juhul ning seda parem on, et Verdi kaks otsast lõpuni tõeliselt geniaalset meistriteost (ehk “Maskiball” ja “Rigoletto”) on veel ees.

Muusika: U2 “One”

Mangodessert kreeka jogurtiga (neljale)

400 g mangopüreed
400 g kreeka jogurtit
50 g mandlilaaste
100 g šokolaadiküpsiseid

Lao serveerimisnõudesse kihiti mandlilaaste, mangopüreed, purustatud šokolaadiküpsiseid ja jogurtit. Lase enne serveerimist paar tundi külmkapis maitsestuda.

Mangolassi

Juttu ei ole, seekord kõnelegu vaikus enda eest. Põhimõtteliselt ei ole ka retsepti, sest nii väheste koostisosade loetelu ja kahelauselist valmistusviisi ei paindu keel üldse retseptiks nimetama. Aga vähemalt on see jogurtijook maitsev ja kosutavalt kollast värvi.

Muusika: Billy Joel “Matter of Trust”

Mangolassi
(allikas: Oma Maitse retseptiraamat)

4 dl kvaliteetset mangopüreed
4 dl maitsestamata jogurtit
soovi korral suhkrut ja kardemoni

Mikserda mangopüree ja jogurt kokku, soovi korral maitsesta suhkru ja kardemoniga. Võid lisada ka jääkuubikuid, melissi- või piparmündilehti. Serveeri kohe. Mangopüree võib ka ise valmistada, kui õnnestub kuskilt hankida piisavalt küps ja mahlane mango – aga ka mangokompott sobib.

Jogurtitarretis. Garneeritud heade soovidega

Püüaks nüüd ehk pisut rõõmsamat nägu ka teha, mh? Et see kõik päris morbiidseks kätte ei kisuks. Ma olen filoloog ja sestap ma korraga nii armastan kui kardan sõnu. Asjad saavadki mõnikord minu jaoks päris reaalsuseks alles siis, kui sõna võim on neid puudutanud, nii võtsin ma endale tänamatu ülesande panna oma lõppev aasta sõnadesse. Ja sain õige pea aru, et ma pigem ei taha seda teha, sest valitsevaks märksõnaks oleks ‘segadus’. Esimese poolaasta valu ja vaev, hää ja lihtne puhkuseaeg, pikk ja aeg-ajalt poolenisti pea-pilvedes sügis, mis lõppes varsti maa peale sadamisega. Kuni ma lõpuks kolm päeva enne aasta lõppu otsustasin lihtsalt jõuga jälle rõõmus edasi olla. Lõpp hea, kõik hea.

Ma soovin teile, et teie elus ja mõtteis valitseks rahu.
Kuulake aeg-ajalt vaikust, üksi või koos sellega, kellega on hea vaikida.
Ärge unustage, et kallid inimesed ei ole iseenesestmõistetavad.
Kui aega ei ole, siis võtke aega.
Õppige jälle märkama elu ilusaid pisiasju.
Kus võimalik, tehke kohustusest vabadus.
Kallistage.
Tehke mõnikord väikesi süütuid lollusi.
Kuulake muusikat, mis teid õnnelikuks teeb.
Ja otse loomulikult – nautige uusi maitseid :).
Ning – last, but not least – antud juhul käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi 😛

Jogurtitarretis (kümnele)
(allikas: Muumimamma kokaraamat)

1 l virsikujogurtit
suur purk konservvirsikuid
100 g kuivatatud ploome
8 želatiinilehte
4 dl vahukoort

Sega tükeldatud virsikud ja ploomid jogurti hulka. Pane želatiinilehed külma vette paisuma, pigista siis vesi välja ning lahusta lehed 1 dl kuumutatud virsikukompoti vedelikus. Kalla jahtunud želatiinilahus peene nirena jogurti hulka. Viimasena lisa tarduma hakkavale segule vahustatud koor. Vala tarretis vormidesse ning pane vähemalt viieks tunniks külma.

Rabarberi-jogurtimagustoit

Jätsin oma rüüstatud rabarberipõõsa mõneks ajaks rahule ;). Et las kosub natuke aega. Mu enda päevad venisid kah viimasel ajal öötundidesse, nii polnud aega teist kaemas käia. Eile aga leidsin, et miskit pole parata, olgu muude asjadega, kuidas on – ma tahan just nimelt  rabarberikisselli ja ei midagi muud. Ja ole lahke – rabarber tervitas mind pea vihmavarju-suuruste lehtede ning toekate vartega. Ei siis jäänud muud üle, kui kissell keema. Aga et ainult sellet piisaks – mitte mingil juhul! Rabarberi-jogurtidesserdi retsept pärineb suuremas osas raamatust “100 magustoitu”. Kaerahelveste asemel võib kasutada müslit, mul polnud seda lihtsalt parajasti käepärast, kuna ma poemüslisid ei tarvita, aga omatehtu on hetkel defitsiitne. Vanillimaitseline rabarberikissell maitseb just nii hästi nagu vanillimaitseline rabarberikissell 🙂 ning kõik kokku on kerge ja mõnus.

Rabarberi-jogurtimagustoit

300 g rabarberit
4 sl suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
poole sidruni mahl
1 dl vett
2 tl maisitärklist
10-12 maasikat

Serveerimiseks:
8 dl maitsestamata jogurtit
2 dl või ja suhkruga röstitud kaerahelbeid

Pane tükeldatud rabarber, suhkrud, vesi ja sidrunimahl potti, keeda paar minutit. Sega maisitärklis veega, lisa potti ning kuumuta segades keemiseni. Tõsta pott pliidilt, lisa viilutatud maasikad ning jäta jahtuma. Jaga jahtunud kissell klaasidesse ning tõsta peale maitsestamata jogurt. Puista peale kaerahelbed. Röstimiseks pane kaerahelbed ja või pannile ning kuumuta segades, kuni kaerahelbed muutuvad kuldseks. Sega juurde suhkur ning kuumuta veel. Lase jahtuda.

Banaani-kohvimagustoit

Kohv kulub minu hommikutesse kindlasti. Üpris tõenäoliselt ka banaan. Ja päris kenakese sagedusega ka jogurt. Niisiis – sama hästi võiks ju kõik need kolm kokku panna. Selline retsept on nimelt ka täiesti olemas, raamatus “100 magustoitu” ja nami-namis. Tuleb tunnistada, et siiani olen ma seda küll alati serveerinud magustoiduna, aga alles hiljuti koitis, et see võiks suurepäraselt sobida ka hommikutesse. Olulised on siinpuhul korralik kange kohv, et kohvimaitset ikka tunda oleks, ning mõnus paks jogurt. Suhkrut lisa vastavalt oma maitse-eelistusele.

Banaani-kohvimagustoit

Banaani-kohvimagustoit (kahele)

2 küpset banaani
4 sl kanget kohvi
pruuni suhkrut (fariin- või demerara)
300 g maitsestamata jogurtit

Kaunistamiseks:
(röstitud) mandlilaaste

Koori banaanid ja suru kahvliga katki. Sega juurde kohv. Pane pokaali põhja banaanisegu ning raputa peale suhkrut. Tõsta peale jogurt. Korda, kuni aineid jätkub. Kaunista mandlilaastudega ning serveeri kohe.

Banaani-kohvimagustoit

Petisupp virsikutega

Nami-Nami kooskokkamise 6. teema on külmsupid. Pean tunnistama, et minu jaoks natuke võõravõitu valdkond. Aga ehk just seetõttu vääribki lähemalt uurimist. Muidugi on selle aasta suvi jälle nii nagu ta on, et sellist õiget külmsupi suvesooja pole olnudki.

Kui mõnd lihtsat keefirisuppi, mis konsistentsilt ja koostiselt sugulane vedelavõitu kartulisalatiga, olen suvel ikka teinud, siis magusate külmsuppidega puudub kokkupuude hoopiski. Supp. Külm. Ja magus. Ei-ei, kahtlane… seega – alustame just magusast külmsupist. Retsept Nami-Namist, suhkru jätsin kohe heaga välja (hiljem selgus, et õigesti tegin, sest tulemus oleks ilmselgelt liiga magus olnud) ning konservvirsikud asendasin värsketega.

Petisupp virsikutega

5 dl virsiku-vaarika jogurtit (või 2,5 dl virsikujogurtit ja 2,5 dl vaarikajogurtit)
2,5 dl petti
300 g virsikuid

Sega jogurt ja petipiim ning lase supil pool tundi külmikus seista. Lõika virsikud tükkideks, lisa supile ja serveeri kohe.

 

Tulemus oli päris mõnus, kerge kõhule ja lihtne valmistada. Miski loogika tõrgub aga järjekindlalt seda saadust supiks nimetamast, kuigi… supp ta ju sisuliselt ikkagi on. Virsikutel polnud siiski piisavalt maitset, mistõttu domineeris virsikujogurti maitse.