Monthly Archives: jaanuar 2023

Ei peatu, ei viska kiviga aknasse

Mu blogi käib mulle kuidagi närvidele. Kaalun endale paari täiendava alter ego loomist. Fernando Pessoal oli neid arvatavalt umbes seitsekümmend viis, kõigil oma isiklik intellektuaalne elu ja erinev hääl, nii et küsimus ei ole siin mingis primitiivses isiksuse kõigest kaheks lõhestumises.
Ehk et jätaks võib-olla Frieda siia, äkki tal tekib kunagi tahtmine uuesti toidublogijaks hakata, aga ise koliks muude mõtetega mujale ja alustaks puhtalt lehelt.

Aasta esimesel päeval sõitsin linna. Tee ääres paljaks sulanud põllud, osal rohetas oras. Sadas lausvihma. Raadiost tuli Viini filharmoonikute uusaastakontserdi teine lisapala. “Ilusal sinisel Doonaul”. Ja ma mõtlesin, et.
Kui miski on ainult ilus ja veatult harmooniline, siis on ta suure tõenäosusega ikka võrdlemisi igav. Tõsi, Strauss ei ole muidugi kõige hullem, on väikeses koguses kuulatav ja kena, aga kui tahate tutvuda kõige hullema muusikalise kitšiga, siis palun väga. Suhkruglasuuriga kaetud ja tuhksuhkruga üle puistatud suhkur.
Ah, ja siis on veel muidugi André Rieu’ orkester, millest pealiskaudsel vaatlusel võib jääda ekslik mulje, et tegemist on klassikalise muusika kollektiiviga. Ei, muidugi on isikud klassikalise muusika koolitusega, mis tähendab, et nende tehnilisele meisterlikkusele pole ilmselt otseselt väga palju ette heita. Lihtsalt kogu nende ettevõtmise kontseptsioon seisneb imalate ballaadide veel imalamate töötluste mängimises koos lääge saatelobaga sellest, kuidas muusika inimesi ühendab ning mille keskmes pole samas sugugi mitte muusika, vaid tsirkus, mis ilmselgelt muusikat hoopis segab.
Tähendab – et te ei arvaks, et ma snoob olen (arvake rahulikult, ma olengi, sest minu mõistes tegeleb see onkel klassikalise muusika degradeerimisega maitsetuks palaganiks nii muusikalises kui visuaalses mõttes) -, nagu ma ka juba ooperi puhul öelnud olen, töötlused võivad olla head, kaasaegsed tõlgendused on tihti head, kõik, mis aitab äratada huvi ja uusi inimesi klassikalise muusika juurde tuua, on hea.
Häda seisneb ainult asjaolus, seda õigustust kiputakse kasutama igasuguste nähtuste kohta, millel on küll oma kindel (ja sageli ka üsna arvukas) sihtgrupp olemas, aga mis asuvad skaala teisest otsast nii kaugel, et kokkuvõttes mingit üksteisele lähenemist ei toimu.  Kui André Rieu austaja satub kuulama Hilary Hahni või Anne-Sophie Mutterit, siis ta leiab tõenäoliselt, et see kõik on väga igav ja küsib, miks nemad ei mängi samas stiilis nagu Rieu.

Ja nüüd hakkame mõistagi sama analoogia tuules jaurama kirjanduse teemal, onju. Räpp, ja tee, mis tema juurest edasi viib või ei vii. Khm.
Ei, tegelikult ma olen kangesti leplikuks muutunud ja peaaegu arvama hakanud, et loetagu mida tahes, peaasi et midagi.
Üks või mitu erakonda, mis tavatsevad esineda loosungitega eesti keele ja kultuuri säilitamisest ja ausse tõstmisest, võiks ka muidugi taibata, et plakatitest edasi arenemiseks oleks märksa eesmärgipärasem naiste reproduktiivorganite teemalise obsessiivse nämmutamise asemel näiteks kirjanikke ja tõlkijaid toetada,  kultuuritöötajatele normaalset palka maksta ja rahvaraamatukogusid elus hoida. Ilukirjanduse lugemise olulisust ei maksa alahinnata mitte üheski aspektis ja mul lähevad karvad turri kohe, kui keegi hakkab rääkima, et kõik, kes ei suuda end oma loominguga ära elatada, mingu tootvale tööle. Tahaks öelda, et nad ei tahaks elada sellises jubedas maailmas, kus eksisteerib ainult ennast ise ära tasuv kultuur, aga siis tuleb meelde, et nende ütlejate jaoks võib-olla tõesti polekski mingit vahet ja vaat siis hakkab küll kõhe.
Muuseas ei nõustu ma ka absoluutselt ühe lugupeetud kirjaniku (kellega me juhtumisi kanname sama perenime) väljaütlemisega taasiseseisvumispäeva vastuvõtul. Ma muidugi loodan, et see oli iroonia, aga ta väitis, et lugejate järeltuleva põlvkonna pärast ei peaks muretsema, sest kõik inimesed ei peagi lugema ja kõigile see ei sobigi.
Ja mina väidan, et 1) absoluutselt peab lugejate järeltuleva põlvkonna pärast muretsema ja 2) absoluutselt võiksid kõik raamatuid lugeda, mitte sellepärast, et ilma ei saaks, muidugi saab, aga see tähendab, et kasvab niisuguste inimeste arv, kes on kaotanud või kaotamas funktsionaalse lugemise oskust, emakeelset sõnavara ja keskendumisvõimet.
Kui me väidame, et raamatu lugemine ongi osa inimeste jaoks üle jõu käiv tegevus, siis sellise suhtumisega taandame juba eos teatud hulga rahvast idiootideks, kes võivadki jääda lihtsamate ja jõukohasemate ajaviitevormide juurde ning toodame juurde neid, kes pursivad vigast inglise keelt (kujutades endale ette, et nende jaoks on palju loomulikum väljendada ennast inglise keeles, kuna eesti keeles polevat piisavalt väljendusrikast sõnavara) ja on kaotanud igasuguse nüansside tajumise võime. Väikerahvas äkki võiks ja saaks sellist kihistumist vältida või vähemalt mitte süvendada.
Kas ma liialdan? Muidugi. Aga.
(Krt, ükskõik kust ma alustan, ikka jõuan lõpuks lugemiseni välja.)

Aga igasugused lugemisväljakutsed jällegi muutusid mu jaoks nii piinavalt ebainspireerivaks, et sel aastal ei osale üheski. Lugemisharjumuse taastamiseks või tekitamiseks on need loomulikult kiiduväärt algatused igatahes ja loodetavasti tekitavad noviitsides hasarti, aga mul pole neid tegelikult tarvis ning vajadus nimekirjas või virnas ootavate raamatute asemel otsida teost, mis on raamatukogus akna poolt vaadates kolmandas riiulis ja mille autor on sündinud täiskuu ajal riigis, mille nimi algab sinu onupoja kolmanda naise tädi eesnime viimase tähega, muutub võrdlemisi tüütuks ja lugemisnaudingut pärssivaks.
Nüüd on jälle hästi.

Ja jooksurõõmu leidsin ka uuesti üles. Kippus vahepeal natuke kohustuseks kätte. Mis ei tähenda, et ma jooksmist nautinud poleks, lihtsalt enda kodust välja ajamisele eelnes teatav reflekteerimisaeg.
Nüüd täidab mõte jooksma minekust mind juba hommikul elevusega. Muidugi on suur vahe, kas joosta viie- või seitsmetunnise (mis on tegelikult ka kõigest eluks vajalik miinimum, mitte mingi eeskujulik tase) une pealt, või noh, baasvastupidavus lubab mul joosta nii või teisiti, küsimus on pigem taastumise kiiruses. Ehk siis aegluses.
Tüüpiline distants on kaksteist kilomeetrit mööda tänavaid ja mu ümber on mu linn oma õhtuste tulede, koerajalutajate ja valgusega võõrastes, aga vahel ka mõnes tuttavas aknas, sõltuvalt sellest, kuhu jooksutiir mind parajasti viib. Ma ei peatu, ei vilista, ei viska kiviga aknasse, aga lehvitan mõttes. Tundsite?

Tõin jalgratta hooldusest ära. Nüüd on mul autos jalgratas. Suusad. Hunnik kuuseokkaid. Need on seal sellepärast, et – kindlasti on kõik kuulnud seda lugu kunagi mingisugusesse foorumisse postitatud küsimusest teemal, kuhu minna Tallinnas 6 kuusega ujuma, mispeale keegi naljahammas soovitas valida mõne inimtühjema ranna, sest 6 kuuske on siiski päris suur kogus ja inimesed võiksid nende vette tassimise peale imelikult vaadata – mul oli enne jõule täiesti tõsine probleem, kuidas 6 kuusega autosse mahtuda (olles eelnevalt poole reieni lumes sumbanud, et neid puittaimi elektriliinide alt langetada).
Niisiis arvesse võttes, et mu auto on pidevalt mingiks kauba- ja kehakultuuriks vajaliku instrumentaariumi veoks kohandatud ja arvestades, mis kohtades mul on kombeks sõita, oleks täiesti arutu soetada mingit uuemat sõiduvahendit.
Ja muide – ma olen kogu aeg rääkinud pideva autopesemise kahjulikkusest – no vot, sõitsin mina suvel mingeid metsaväljaveoteid mööda, igal pool oksad-lehed ristamisi,  ja otsustasin pärast leidlikult uskuda, et kõik need kriimud auto peal on.. ee… tolmu sees. Noh, selgus, et tolmukiht polnd piisavalt paks, kriimud olid ikka värvi peal. Lõin käega, nagu tavaliselt, sest selliste probleemide tarvis pole mul tavaks ainsatki närvirakku kulutada.
Aga vaat jalgratas on eesrindlikult hooldatud. Ja rattakingade paelad triigitud. Järgmiseks viin ennast hooldusse. Kellel siis poleks vaja uut ketti, lenksupaela ja käiguvahetaja trossi.
Rattahooaja alguseni jääb veel vähemalt kaks kuud.

Muusika: LP “Lost on You”