Iga suusataja hoiab endas talve, laulis kunagi Tanel Padar.
Tuleb välja, et tal oli õigus.
Ma olin palju aastaid üpriski entusiastlik suusataja, ehkki see pole kunagi mu põhiala olnud. Aga meeldis mulle väga. See tähendab, et suur osa lumisest ajast möödus suusarajal ja hilistalvel hakkasin kevadeootajaid Betti Alveri tsiteerimisega trollima.
Siis tuli millegipärast paus. Mis kestis. Ja kestis edasi, sest vahepeal olid need talved, kui lund üldse polnud. Sel ajal tegelesin peamiselt iga harvagi langeva helbe maapõhja kirumisega. Isegi kui plaane oli, siis need jäid plaanideks ja suusad jäid seinale, ehkki paar aastat tagasi ostsin juba pidamismäärdegi valmis.
Kuni saabus see juuresoleval pildil nähtav talv. Ja Kaur hakkas muudkui suusatamisest kirjutama. Ja inimesed, kellest ma poleks seda üleüldse arvanud, hakkasid suusatamas käima ning m i n u käest küsima, kas ma ikka samuti seda teen. Ja põlv ütles, et see tegevus võiks talle ju küll paremini sobida kui jooksmine. Ja mis mul siis muud ikka üle jäi, kui lõpuks kogu selle sotsiaalse surve all kapituleeruda.
Kraamisin suusad alla (korralik inimene vististi ei hoiaks neid puukuuri seinal), puhastasin ära (korralik inimene oleks nad muidugi enne sinna seinale panekut vähemalt vanast määrdest täiesti puhtaks teinud), panin uue määrde peale (kui mul oleks vaja veel mingit kinnitust selle kohta, et jube hea on üksi elada, siis üks neist oleks asjaolu, et keegi ei õienda, kui köögilaual suuski määrid. Ehkki spordifanaatikust meeskodanik tõenäoliselt hõivaks selle laua juba enne mind ja ma omalt poolt ei näe mingit põhjust, miks ta ei tohiks köögis suuski määrida või nt saunas porist jalgratast pesta. Tingimusel, et laga enda järelt ära koristatakse, muidugimõista.).
Noh, ja edasi läks nii, nagu muidugi võiski arvata.
Olen nüüd terve veebruari jooksul vähemalt ülepäeviti 10-15 kilomeetrit sõitnud, vahin ilmaprognoose sama obsessiivselt, nagu suvel jalgrattasõite silmas pidades, ja ajan juttu stiilis, et aga äkki ikka tuleb veel selle käesoleva sula järel lund.
Mida ma ütlesin talve endas hoidmise kohta. Ilmnes, et ma ju olengi seda kõik need aastad teinud ja kuigi on tõsi, et ma olen sooja- ja päikeselemb ning mul on talveperioodil üldiselt külm, muutis suusatamise taasaelustamine talve äkki jälle talutavaks. Või mis, tegelikult täiesti toredaks. No kes oleks võinud arvata. Oleks teadnud, oleks kiiremini reageerinud, nüüd läks mitu head nädalat kaotsi, mida ma olen otse loomulikult juba taga nutta jõudnud.
Ühtlasi on aga muidugi kaunikesti tõenäoline, et kui ma nüüd tõotan seda viga enam mitte korrata ning torman järgmiseks hooajaks uut varustust soetama (mu praegune suusk sobib juba hästi mullasuusaks ning kas mul on vaja eraldi klassika- ja uisusuuski või jaa?), siis on kindel, et järgnevad kolm aastat pole õhus lume lõhnagi ning me sõidame rõõmsalt aasta ringi maanteerattaga (kas see perspektiiv mind iseenesest kurvastab, on siiski muidugi täiesti omaette küsimus).
Ja et siis kook. Tordivõistlust küll enam pole, aga ma siiski harjunud vabariigi aastapäeval torti konsumeerima ning olgu muuga kuis on ning olgu oma sõnu söödud mitmeski mõttes, siis nii kaugele ma pole veel läinud, et aastapäeva poetordiga tähistanuks.
Sel aastal oli peaosas must sõstar. Mu lemmikmari on muidugi murakas, aga kultuurmarjadest on must sõstar kahtlemata kõikse kangem, on iseloomu ja maitset ja värvi, mitte nagu mingil igaval aedmaasikal.
Mikserda munavalged soolaga pehmete tippudega vahuks. Lisa suhkur ning vahusta, kuni saad tugeva läikiva vahu. Puista peale maisitärklis, veiniäädikas ja vanillsuhkur ning vahusta veel. Tõsta munavalgevaht küpsetuspaberile joonistatud 24 cm läbimõõduga ringi keskele ja silu ühtlaseks, keskelt jäta põhi veidi madalam ning ääred kõrgemad.
Pane 160-kraadisesse ahju ja küpseta 10 minutit. Alanda kuumus 110 kraadini ja küpseta tund aega. Seejärel alanda kuumus 100 kraadini ja küpseta veel 10 minutit. Lülita ahi välja ja jäta kook tunnikeseks kinnise uksega ahju. Seejärel ava ahjuuks irvakile ja lase üleöö jahtuda.
Mustasõstramoosi jaoks püreeri marjad suhkruga (külmutatud marjad sulata enne) ning sega juurde liköör.
Täidise jaoks vahusta vahukoor suhkruga, lisa kohupiim ja kamajahu ning vahusta ühtlaseks. Sega lohakalt juurde mustasõstramoos, nii et täidis jääb kirju.
Tõsta täidis põhjale vahetult enne serveerimist ja kaunista mustade sõstardega.
01.02. On päikeseloojangu hämarduv aeg. Vihm voolab kapuutsiserva mööda alla. Sama hästi võiks olla nii aprill kui oktoober. On ent esimene veebruar. Metsas on märgade lehtede ja mulle niiske rammus lõhn. Kummaliselt lummav isegi mulle, kes ma olen ilmtingimata päikese ja soojuse usku.
02.02. Kas joosta või mitte joosta, selles on küsimus. Mis oleks mõistlikum, kas püsida veelgi paigal, kuigi sellest täiendavat kasu ei pruugi enam tõusta, või alustada naasmist jooksurajale ja riskida võimalusega olla esimese jooksu järel tagasi sealsamas kus nelja nädala eest?
03.02. Joosta mitte, kõndida – kõlab vastus eilsele küsimusele. (Mis tähendab ka, et ma ei nõustu Mikita väitega, nagu oleks verbaalne andekus tunduvalt olulisem kui õigekiri.) Otsisin välja oma kõnnikepid. Jooksjaid põrnitsesin pahaselt – vastikud terved inimesed, kes saavad trenni teha. Ent väljas oli veebruar, taevas poolik kuu ning mu meeltes rahu ja rõõm.
04.02. Mina, pärast tööpäeva lõppu teel auto juurde teeületusvõimalust oodates: Kas te peate tingimata kõik siin sõitma, võiksite parem käsitsi käia. Ei, ärge te peatuma küll hakake, ega mina seisan siin lihtsalt niisama ajaviiteks.
Mina, viis minutit hiljem autoroolis: Miks te just siin kõndima peate? Oi, tahtsite üle tee minna või ? No lähete natuke hiljem.
05.02. Inime sai ootamatult pisikese täiendava rahasumma omanikuks ja lidus joonelt raamatu- ning seejärel spordipoodi. Prioriteedid, prioriteedid.
Millest tulenevalt – eelmise aasta lõpus ringles blogides riietumise teemaline meem, mis viis mind siiralt hämmingusse. Inimesed väitsid, et neil on üldse umbes 3-4 paari jalanõusid. Ääh? Siinses kliimas?
Mul on juba spordijalatseid pea 10 paari (sh 2 paari rattakingi; 3 paari jooksujalatseid – ühed “kiired”, ühed väheke toekamad ja vihmakindlamad, ühed naeltega talvel jooksmiseks; matkasaapad, saalijalatsid).
06.02. Probleemide seadmine maailmaruumi taustale pole neid kunagi väiksemana tunduma pannud. Seevastu inimlik lollus ja pealiskaudsus omandavad küll universumi foonil uued mõõtmed.
Et kui me ikkagi juhuslikult peaksime selles ääretuses olema ainsad, siis anti meile küll päris unikaalne võimalus. Ja meie keerasime selle lihtsalt põhjalikult pekki.
07.02. Palun, PALUN lõpetage ne-liite üleekspluateerimine toiduretseptides. Köögiviljakotlet, mitte köögiviljane kotlet. Marjakook, mitte marjane kook. Vanillikaste, mitte vanilline kaste. Šokolaadimuffin, mitte šokolaadine muffin.
Ma kordan veel üks kord – ne-liide tähistab tavaliselt välist kokkupuudet, koostise märkmiseks kasutatakse tavaliselt seestütlevat käänet või liitsõna täiendosist. Tänan tähelepanu eest.
08.02. Lood, mis jäid kirjutamata. Sest ma arvasin, et alati on aega. Aga värvid tuhmuvad ajaga. Need lood jäävadki kirjutamata, sest nende jaoks pole enam sõnu, mis midagi tähendaks.
09.02. Kirjanduslikud klišeed – lahtine põrandalaud. Isegi uutes udupeentes majades on raamatuis alati mõni väga käepärane lahtine põrandalaud kuskil voodi all olemas. Vaatasin põrandad üle. Ma ei tea, pole nagu seda nägugi, et kuskilt midagi isegi kangutades lahti võiks tulla.
10.02. Kogu oma praktiliselt lõputu võime juures ennast tagasi sundida võib mõnikord siiski juhtuda, et energia on päeva lõpuks umbes kolmesaja protsendiga miinuses ning ma kaotan igasuguse võime tunda, mõelda või liigutada. Veetsin õhtu põrandavaibal selili “Maskiballi” kuulates. Kas ma olen juba öelnud, et Verdi oli geenius?
11.02. Ärkasin hommikusse unenäost. Üks põgus puudutus ühest põgusat puudutusest minevikus. See ei olnud armumine, kaugeltki mitte.
Ometi ühes paljudest paralleelmaailmadest oleks ehk siiski võinud ka teisiti minna.
12.02. Tegelikult ma ei tea, miks peaks kodumaise ajaviitekirjanduse lati nii madalale seadma, et kui lugedes häbi ei hakka, siis ongi juba hästi. Sellegipoolest avastasin ennast jälle ütlemas, et Margus Otsa “Veeaeg” oli täiesti korralik seikluspõnevik, sest peaaegu kordagi ei hakand piinlik.
13.02. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ostsin siin ükspäev uued jooksutossud (sest mul on teatavasti ilmselgelt liiga vähe spordijalatseid). Aga osta jooksujalanõud ajal, mil joosta ei saa, on umbes nagu iseendal jala küljest närimine.
Sellepärast ma pidin ikkagist proovima. 6 kilomeetrit üliettevaatlikult ja uimase teo tempos, aga see oli siiski jooksmine, saate aru. Jalg pidas päris kenasti vastu, jeeei!
14.02. Asjad, mis tekitavad minus masendust: päevad, nagu täna, mis mööduvad hommikust õhtuni sõna otseses mõttes ringi tormates, et öösel kell veerand kaksteist end virgeks ehmatada sellega, mis tegemata ununes.
Tormata ringi ainult avastamaks, et tegelikult oli tegemist paigal tammumisega ning kuhugi jõudmiseks oleks pidanud tormama veel vähemalt kaks korda kiiremini.
15.02. Hommikul pildistasin aias lumikellukesi. Õhtul käisin maal kõndimas. Tuul tantsitas hõredat lumesadu. Ja see, mis kaugusest kostis, oli eksimatult äratuntav sookurgede hääl.
16.02. Ma ei tea, mis asi see täpselt on, mis paneb inimest pühapäeva kohta täiesti ebamõistlikul ajal üles tulema ja koos tuhande samasugusega 17 kilomeetrit kõndima, raju tuult ja porist rada trotsides (@Tartu maratoni juubelimatk).
17.02. Ma ei kuule oma mõtteid. Eeter on lakkamatut lärmi täis.
Jaa, muidugi mul on aega, Vaatame, mõtleme, arutame. Iga korraga on mul raskem neid sõnu kuuldavale tuua, aga keegi ei märka väsimust mu hääles.
Puhas selge vaikus libiseb kättesaamatusse kaugusesse.
18.02. Tegelikult olen ma kogu aeg valetanud. Et mul ei ole kunagi igav. On ikka küll, aga mitte sellepärast, et mul ei oleks midagi teha, vaid sellepärast, et ma ei taha neid asju teha, mida ma peaksin.
Enne kui isegi aru sain, olin jälle hälbinud kuhugi spordipoodi ja tellinud kolm paari sokke. Igavusest.
19.02. Olla üksteisele tuul. Toita tuld. Õhutada leeke. Olla koos tugevam kui eraldi. Aga mõnikord ma mõtlen, et sagedamini ollakse ämbritäis külma vett, mis kustutab viimase tulukesegi.
20.02. Täna oli väljas kuldne valgus. Isegi tuul ja taevas olid seda karva.
Valgus, mille jaoks ei olegi veel sõna, sest seda tuleb ette ainult siis, kui veebruaris algab aprill.
21.02. Mõnikord pole õnneks vaja muud, kui et oleks reede. Et sa oleksid trenni lõuna ajal ära teinud. Ja et sa oleksid tööpäeva lõpus käinud massööri juures ja lasknud oma lihased tugevalt läbi töödelda ning vajunud seejuures sellisesse lõõgastusse, et isegi midagi mõelda enam ei viitsi.
22.02. Reginett saadab mulle järjekindlalt õmblusmasinate reklaami. Unustage ära. Minul ja õmblemisel puudub absoluutselt igasugune, olemas olev või potentsiaalne suhe. Ma ei ole elu sees õmblusmasinaid isegi guugeldanud, nii et ma tõesti ei tea, kuidas te üldse selle peale tulete, et ma võiks sihtgrupp olla. (Õigluse huvides peab mainima, et nad saadavad mulle saehoolduse reklaame ka. See on pisut relevantsem.)
23.02. Tänasel metsatiirul mõtlesin taas – pärast surma hakkan puuks.
Mu mõtted polnud siiski üldse morbiidsed, kuigi vihm peksis mulle näkku ja sõbrad männid paindusid tuules. See-eest kodus soojenes ahi, mille olin enne metsa tulekut ära kütnud ja kiiktooli kõrval ootas avatuna Maurice Herzogi “Annapurna”.
24.02. Vabariigi aastapäev: kilud toovad õnne (@keitivilms).
25.02. Päev muutub kohe lõbusamaks, kui näed punast Žigulid, mille roolis paistab ilmselgelt olevat nahast lendurimütsi ja hullumeelse pilguga Murdock “A-rühmast” (minu mälestused sellest sarjast pärinevad üheksakümnendate algusest RTL-i kanalilt). Ja sa ei imestaks mitte üks põrm, kui kohtaksid järgmisel tänavanurgal Hannibal Smithi, kes teatab sigarit suunurka lükates: I love it when a plan comes together.
26.02. Ma olin abiturient 23 aastat tagasi. Enam ei mäleta, kas ma siis ülikooli lahtiste uste päeval käisin, aga kui, siis kindlasti ei esinenud ma seal kellegi juures nõudmisega, et mulle põhjendataks, miks peaks vastavat eriala õppima.
Täna olin teisel pool lauda ja pidin sellisele küsimusele vastama. Lõpuks on kõik ainult enese müümine, turul me oleme vennad ja õed…
27.02. Meediatarbimist tuleb veelgi vähendada. Varsti käin ringi, silmad suletud ja näpud kõrvas ning igaks juhuks veel ümisen endamisi, et päevapoliitilisest lollusest mitte midagi minuni ei jõuaks. Vähemalt senikaua, kuni olen õppinud imestama, mitte vihastama.
28.02. Veidral kombel ei tundu talv kriipsu võrragi talutavam seetõttu, et ta alles veebruari lõpus saabus ning kõigi eelduste kohaselt just kuigi kauaks vist ei jää. Seda mõtlesin ma hommikul autot lumest välja kaevates. Aga kurja, ikka ilus on ka, mõtlesin õhtul maal, kõrgel pea kohal kauged külmad tähed, kitsas hele kuusirp madalal võrade vahel ja vaikiv lumine mets ümberringi.
29.02. Isegi kui veebruaris ei ole isamaaliste tortide võistlust, siis on mul pisut raske rollist välja tulla. (Ja see tort ei ole ei mustasõstrane, leivane ega kodujuustune.) Nii et:
Mustasõstra-leivatort
Põhi:
250 g riivleiba
2 sl suhkrut
võid
Täidis:
350 g kodujuustu
2,5 dl vahukoort
125 g suhkrut
350 g musti sõstraid
6 želatiinilehte (12 g)
2 sl mustasõstralikööri
Põhja jaoks prae riivleib või (pigem rohke kui vähesega) ja suhkruga krõbedaks ning jäta jahtuma.
Täidise jaoks püreeri kodujuust saumikseriga. Lisa mustadele sõstardele (külmutatud marjad sulata eelnevalt) suhkur ning püreeri ka need.
Sega kodujuust ja mustasõstrapüree, lisa ka mustasõstraliköör.
Vahusta vahukoor.
Leota želatiinilehti külmas vees, pigista siis kuivaks ning lahusta sortsu kuuma veega. Vala želatiinilahus peene nirena kodujuustusegusse. Lase külmakapis veidi seista, kuni segu ilmutab tarduma hakkamise märke, seejärel sega juurde vahustatud koor.
Tõsta pool riivleivast küpsetuspaberiga kaetud 20 cm läbimõõduga vormi põhjale ning aja ühtlaselt laiali. Selle peale tõsta pool kodujuustu-mustasõstrasegust, seejärel teine pool riivleivast ja ülejäänud kodujuustusegu.
Tõsta külmkappi tarduma (vähemalt paariks tunniks, parem üleöö).
Eemalda tort vormist, kata külgedelt ja pealt vahustatud koorega. Kaunista riivleiva või riivitud tumeda šokolaadiga, mustade sõstarde ja rukkililledega (kui oli meeles need suvel sügavkülma panna).
Veebruaris ei saa me teadagi läbi tordivõistluseta. Ja noh, mina ei saa sealjuures läbi ilma metsata. Vist juba aasta tagasi soovitas Lenka mul teha tammetõrujahust kooki ning seda mõtet oli mul niisiis aega heietada piisavalt. Tammetõrukujulist torti ma siiski võimalikuks ega vajalikuks ei pidanud, nii et vorm ootas veel kujunemist. Lõpuks sai see inspireeritud tänavuse talve kõige kaunimast päevast, mil terve ilm oli härmas. Ning seetõttu on sel korral päevakorral lehtpuud (raagus muidugimõista, lehed paneme külge järgmisel aastal, võib-olla).
Ma olen seda öelnud palju kordi ning võin korrata veelgi – kõige enam peitub minu isamaatunne looduses. Seda maad ma armastan tema kuus kuni kaheksa kuud kestva sita suusailma kiuste – tema päikesetõuse ja -loojanguid, tema udusid ja männipuid, tema metsamarju ja aprilliõhtuid, tema viljapõlde ja õunalõhnalisi öid, tema äikesetorme ja rändlindude teed üle taeva ja tema valgust, milles on kõik värvid. Kõik.
Tordipõhja aluseks on hapukapsa-šokolaadikook, aga siinne retsept šokolaadi ega kakaod ei sisalda, taina teeb tumedaks tammetõrujahu. Seda retseptis ainsa jahuna kasutades jääb lõpptulemus siiski kuivavõitu, niisiis tulebki appi hapukapsas ning rohke täidis ja kate.
Härmas puude modelleerimisel kasutatav suhkrusiirup peab olema suhteliselt kange, selline, mis toimiks liimina, st kivistuks õhu käes, liiga vedel suhkrusiirup jääb märg ning sulatab soola, seetõttu on kindlam kasutada liimi. Kui pole rangelt oluline, et kõik oleks söödav, sobib ka mõni läbipaistev käsitööliim või salvrätitehnika liim-lakk, mis läbipaistvaks kuivab.
Hapukapsa ja tammetõrujahuga kohupiimatort “Talvine tammik”
Põhi:
70 g hapukapsast
150 g tammetõrujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
80 g võid
125 g suhkrut
2 muna
1,25 dl piima
Täidis:
250 g kohupiima
2 dl vahukoort
maitse järgi suhkrut
pool purki mustika-vaarikamoosi
Kate:
200 g toorjuustu
3 dl vahukoort
2 sl suhkrut
Kaunistused:
paar viinamarjakobarat
soola
söödavat liimi või ise keedetud suhkrusiirupit
Pigista hapukapsas käte vahel kuivemaks ja haki noaga peeneks. Sega kuivained omavahel. Hõõru või suhkruga vahule. Lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Lisa kolmandik kuivainesegust ja pool piimast või-munasegule ning sega läbi. Seejärel lisa taas kolmandik kuivainesegust, ülejäänud piim, sega. Lõpuks sega juurde allesjäänud kuivainesegu ning hakitud hapukapsas.
Vala tainas võitatud ja tammetõrujahuga üle puistatud 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ning küpseta 170-kraadises ahjus umbes 40 minutit, kuni keskele torgatud puutikk kuivaks jääb. Lase koogil vormis täielikult jahtuda.
Täidise jaoks hõõru kohupiim suhkruga lahti ning sega juurde vahustatud koor.
Lõika jahtunud koogipõhi kaheks ning aseta esimene ketas tagasi koogivormi, kata kahe kolmandikuga moosist ning kohupiimatäidisega. Aseta peale teine ketas ning immuta see ülejäänud moosiga. Pane külmkappi maitsestuma.
Viinamarjad söö ära, raod (või mis nende nimi ongi) jäta alles. Neile kanna pintsliga söödav liim või suhkrusiirup ning sõelu peale (nt peenemaks jahvatatud) meresoola.
Katte jaoks hõõru toorjuust suhkruga ühtaseks, lisa koor ningvahusta kreemiks. Tõsta tort vormist serveerimisalusele, kata spaatli abil toorjuustukreemiga, jättes viimistluse elegantselt lohakaks ning aseta kaunistused tordile.
Pane kook külmkappi söömist ootama ja mine vabariigi terviseks jooksma.
(Pean ka lisama, et siit paistab välja täiesti ilmselge dünaamika, traditsioonilisemast sini-must-valgest lähenemisest rahvusliku käsitöö motiivide kaudu metsa ära.)
Lõpuks ometi.
Puhkus.
Täna õhtuks on juba õige pisut toibumise tunne ning koos sellega saabub hämming seeüle, kuidas ma küll niiviisi ettevaatamatult endast kõik ära jagasin. Tahab ikka jätkuvalt õppimist, et mitte end nõndamoodi paremale ja vasakule laiali loopida, ükskõik kas siis heldusest või ülemäärasest vastutuse- ja kohusetundest. Kedagi süüdistada ka ei saa, sest küsida teadagi võib kõike, andja on see, kel peab aru peas olema.
Kõigest sellest ja ülejäänust tulenevalt sattusin lõpuks senikogetuist tunduvalt hullemasse kõikehõlmava emotsionaalse ja sotsiaalse kurnatuse seisundisse. Minu tüüpi empaatia on ilmselt naguniigi rohkem emotsionaalne kui kognitiivne, nii et ma ei pea selleks mingeid teadlikke pingutusi tegema, et kellegi emotsioone tunnetada või vaatenurka mõista, aga see tähendab ka, et ma ei saa seda tahtlikult välja lülitada (hirmsasti tahaks küll). Aga no eks me tasapisi ikka õpime rohkem omas mullis püsima. Enam ei kavatse ma lasta sellisel olukorral tekkida.
Ja igasugune hobiterapeuditsemine lõpeb nüüd ka ära, just selle tõttu, et ma olen liiga leebe ja mõistev ka seal, kus tegelikult tuleks inimese enda huvides mõista anda, et tegutseda on vaja. Leebus ja mõistvus igasuguste olukordade suhtes tagavad teadagi selle, et inimene ei võta jätkuvalt probleemi lahendamiseks mitte midagi ette, vaid laseb vanaviisi ohvrina edasi ning mõne aja pärast, kui akuutne faas kordub, tuleb uue doosi mõistetud olemise järele. Ja ma ei räägi siin mitte sellest, et meil kõigil on aeg-ajalt kurb ja paha ja maailm meie vastu ja tahaks pai ja nõrk olla, vaid probleemidest, mis kestavad aastaid. Ja aastaid.
Jah, tahaksin küll teid kõiki kuulata ja teile pai teha, teie muresid analüüsida ja uusi vaatenurki pakkuda, aga tuleb endale tunnistada, et ma ei jaksa. Kogesin nüüd esimest korda, mis juhtub siis, kui kurnatus jõuab nii kaugele, et mõistmine, kaasa elamine ja kaasa tundmine saavad täielikult otsa ja asenduvad pideva ärritusega. Ja sain teada, et ongi täiesti võimalik kulutada kogu empaatia ära pidevate pind-sõrmes probleemide peale, nii et selleks hetkeks, kui käes on tõesti mõni veri-ja-lahtised-haavad olukord, on alles ainult tühjus ja ärritus. Seda ma nüüd küll päriselt silmas ei pidanud soovi all empaatiat välja lülitada.
Lisaks jäin pärast jaanipäeva enda kohta harvaesinevalt põhjalikult haigeks ning sealhulgas kaotasin mitmeks päevaks täielikult hääle. Leidsin, et sellest tuleb midagi järeldada ning tõmbuda taastumiseks täielikku üksindusse. Füüsiliselt olen nüüdseks terve, igatahes jaksan jälle trenni teha, aga muus osas on tarvis veel mõnda aega kosuda.
Olen eluterve egoismi vajadust endale muidugi varemgi deklareerinud, aga need oli enamasti üksnes sõnad. Noh, nüüd sain omal nahal teada, mis juhtub siis, kui jätkuvalt seada kõigi vajadused enda omadest ettepoole, aina püüda vastutada kõigi teiste tuju parandamise eest, raugematu järjekindlusega katsuda leivast redelit (või antud kontekstis silda) ehitada ning omaenda mõtteid ja vajadusi isegi mitte üritada enam väljendada, sest keegi nagunii ei kuula.
Kindlasti tekib kellelgi selle kõige peale tahtmine nimetada seda ise oma elu keeruliseks elamiseks. Pole mõtet, see sõltub ainuüksi vaatenurgast. Kõige lihtsam on seda seletada inimtüüpide leierdatud näitel. Introverte peetakse tihti ülemõtlejateks ja -analüüsijateks. Ent mille suhtes? Nii et selle asemel, et hakata kättemaksuks ekstraverte pealiskaudseteks ja vähemõtlevateks sildistama, lepiks ehk kokku, et tegemist on lihtsalt erinevate informatsiooni töötlemise ja analüüsimise ning maailma tunnetamise viisidega. Need on aga suures osas kaasa antud ning neid muuta pole märkimisväärses ulatuses võimalik.
Ega vajalik. Juhtusin hiljuti nägema kuskil pealkirja “Kuidas minust sai hommikuinimene” vms. Ei, ma ei taha. Saada hommikuinimeseks. Või ekstraverdiks. Või paremaks small talki viljelejaks. Või kellekski kolmandaks. Las ma jään iseendaks, nii ebaefektiivne kui see ka poleks. Las ma eelistan õhtu ilu hommikute omale. Las ma tunnetan elu ja inimesi just nii – südamevere ja palja luuni. Las ma pööritan silmi jutu peale, mis keerleb väikekodanlike väärtuste ümber ning leian, et elus peab elus olemise tunde jaoks sisalduma palju enamat – loomingulist põlemist, intellektuaalset uudishimu, ehedat soojust ja lähedust, loodud ja läbi elatud lugusid, aga ka teatud kogus kõhklusi ja nõrkust.
Muusika: Snow Patrol “Run”
Mustika-vaarika toortort
Põhi:
100 g kuivatatud datleid (vajadusel leotatud)
125 g india pähkleid
Täidis:
400 g india pähkleid (leotatud)
1 banaan
1 laimi mahl
115 g kookosõli
80 g mett või agaavisiirupit
175 g mustikaid
100 g vaarikaid
Purusta koogipõhja jaoks datlid (kui need on väga kuivad või kõvad, siis leota paar tundi ning pigista käte vahel kuivemaks) ja india pähklid köögikombaini või minilõikuriga koos püsivaks kleepuvaks seguks (ei pea olema ühtlane) ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Pane vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Purusta täidise jaoks paar tundi leotatud india pähklid blenderis või köögikombaini lõiketeraga, lisa banaan, laimimahl, kookosõli, mesi või agaavisiirup ja mustikad ning püreesta, kuni saad ühtlase kreemja segu, kus suuri pähklitükke pole. Sega lusikaga juurde terved vaarikad, vala täidis koogipõhjale ning lase vähemalt 5 tundi (veel parem üleöö) külmkapis seista.
Kaunista enne serveerimist mustikate ja vaarikatega.
Retsept ilmus ka ajakirja “Kodu & Aed” juuliumbris.
Ach, varakevad! See on kõige ilusam aeg aastast. Tasane, aga lubadusi ja lootust täis. Kui tuleb mai ja kõik ühekorraga pillavalt õitsema puhkeb, siis lisandub sesse kaunidusse kohe ka kiirustamine ja kaduviku pärast kurvastamine, sest eks ole eestlane ju see, kes juba märtsikuus paadunult teatab, et nojah, varsti on suvi läbi.
Aga varakevad. Kui lähed õhtul magama poripruunis maailmas ning ehkki hommikul näib pilt olevat täpselt samasugune, märkad tähelepanelikumalt vaadates ometigi, et tegelikult on ilm üleöö värvid saanud.
Ma võin kirjeldada aprilliõhtute valgust – see on sinine ja läbipaistev ja heliseb nagu dudukk ning annab sooja vaid siis, kui su enese sees on mingi hõõgus juba olemas -, aga samamoodi, nagu ma ei oska tõlkida tšellot, ei oska ma kirjeldada aprilliõhtute lõhna.
Vihma lõhn ehk, kui mu aken on lahti ja ma kuulatan kahe inimese kunagist kaja teineteises. Vaene kulunud inimkeel, mis peab seda kõike väljendama!
Ühel õhtul jõin veini ja lugesin, mida ma nonde aastate jooksul kirjutanud olin. Peaaegu ei uskunud oma silmi. Nii ilus. Nii kurb. Nii tõeline. Mitte ainsatki hetke, ei kauneid, ei kurbi, ei annaks ma sellest ära. Kui sel kõigel oli just selline hind, siis olgu pealegi. Ju vist polnud ma siiamaani julgenud sellele enam korralikult otsa vaadata ning see oli nüüd ühe ime tunnistaja harras pilk ja heldimus. Pai teeks oma tollasele endale, kui saaks, kõigi nende kurbuse- ja kahtlusehetkede eest. Tollaseid rõõme aga tooks tublisti tänasesse, et taas tuleks meelde, kuidas on kõndida nii, et jalad maapinda ei puuduta. Olla nii elus, et läheks lihtsalt puhtast rõõmust läbi telliskiviseina.
Kaua, liiga kaua pole ma seda tundnud. Ent pole mul ka tahtmist öelda, et elu on inetu, halb, kui kaunist tunda ja kogeda on olnud nõnda palju. Küllap on see just see, millest saaks kord kirjutada ühe korraliku Loo. Ometi ma kõhklen. On’s mul õigust sellest kirjutada, kui see pole ju ainuüksi minu lugu. Teisalt saab niiviisi kõike sügavalt puudutavat mitu korda läbi elada, esimene kord päriselt, teine kord siis, kui aeg saab lauluks.
Ja siis läksin ühe teise tööpäeva õhtul kohalikku poodi ning selgus, et muusikat oli seal valinud keegi maitsekas inimene, sest kõlas Gregory Porteri “Consequence of Love”. Helge meeleolu püsis edasi. Pealegi hakkan nüüdseks tasapisi toibuma ka kellakeeramisest, sest minu jaoks on see suveajale üleminek ikka karjuv füüsiline vägivald – kogu täppisteaduslik magamise peenhäälestus läheb niiviisi täiesti paigast ära ning põhimõtteliselt olen kaks nädalat järjest oimetu ning pooleldi töövõimetu.
Aga esimesed sadakond kilomeetrit on ka juba sõidetud ja nagu ikka on neil hooaja esimestel sõitudel karjamaale lastud vasika tunne. Lendamise tunnet on selles, ei sugugi rasket tööd ega enese eest põgenemise püüdu. Kahjuks argipäeva kaasa võtta oskan seda olemise peaaegu talumatut kergust siiski liig harva.
Sidruni-kohupiimatort
Biskviit:
4 muna
175 g suhkrut
60 g nisujahu
60 g kartulitärklist
Sidrunivõie:
2 sidrunit
100 g suhkrut
3 muna
100 g võid
Kohupiimatäidis:
250 g kohupiima
2 dl vahukoort
4 sl suhkrut
soovi korral rosinaid
Pese sidrunid, riivi koor ja pressi välja mahl (võide jaoks on vaja 1 dl mahla, ülejäänu jäta koogipõhjade immutamiseks).
Sega väikeses kastrulis munad, suhkur ja sidrunimahl, tõsta anum veevannile ning kuumuta segades, kuni segu pakseneb (umbes 10 minutit). Lisa kuubikuteks lõigatud toasoe või ning riivitud sidrunikoor, sega ühtlaseks ja lase jahtuda.
Vahusta biskviidi jaoks munad suhkruga tugevaks vahuks, sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega ettevaatlikult altpoolt üles tõstes segamini.
Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ning küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit.
Vahusta koor suhkruga, sega juurde kohupiim ning soovi korral rosinad.
Lõika jahtunud biskviitpõhi kolmeks kettaks, tõsta esimene ketas serveerimisalusele, niisuta sidrunimahlaga segatud veega ning kata kohupiimasegu ja sidrunivõidega.
Tee samamoodi ülejäänud kihid ning lase tordil vähemalt paar tundi külmkapis maitsestuda.
Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed aprillinumbris.
Toidutegu 