Kaks tuhat kakskümmend kaks*

Hakkame otsi kokku tõmbama.

Aastad algavad alati öösel. Niisamuti algas seegi, mille puhul mul tekkis juba hiljemalt kolmandal päeval teatav eelaimdus, et sellest just mingi sädelev aasta ei kujune. Põhimõtteliselt oli mul õigus. Mis ei tähenda, et ilusat ja rõõmsat ei olnud, loomulikult oli, aga nagu ikka, kipub aasta jooksul paljugi ühte sulama ning eredamalt paistab välja see, mis hinge kas eriliselt paitas või siis kõvasti kriipis.
Tegin palju asju teisiti ja olen sellega üpris rahul, isegi siis, kui tulemus oli samasugune nagu samamoodi tehes.
Alguste ja lõppude aasta oli.
Palju targemaks saamise aasta. Ja ma ei mõtle seda mitte vähimalgi määral küüniliselt ega märterlikult. Täiesti tõsiselt – ma õppisin väga palju, nii enda kui teiste inimeste kohta. Aasta polnud sugugi pikem kui nad kõik, aga targemaks sain otsekui mitme aasta võrra. Võib-olla ka tugevamaks.

31 335 lehekülje võrra ma targemaks muidugi ei saanud, sest ega kõik need läbi loetud 134 raamatut tingimata tarkust just ei jaganud (no näiteks). Pealegi oli mul pidevalt tunne, et üldse pole aega lugeda. Ja ega sesse aastasse sigineski kuidagi veidralt palju niisuguseid päevi, kui ma ridagi lugeda ei jõudnud. See on täielik anomaalia, täielik, ses mõttes, et ega mul terve elu jooksulgi selliseid päevi väga palju ei saa olla, kui ma ridagi raamatut pole lugenud.
Teisalt – kui aasta sisaldab suisa kolm väga head lugemiselamust, siis nuriseda pole küll erilist põhjus (mis ei takistanud mind nurisemast ei nüüd ega takista ka edaspidi). Ja siis ma vaatan, et inimesed annavad Goodreadsis maksimumpunkte kümnetele raamatutele – üks kahest, kas mina olen eriti valiv või loevad need inimesed mingeid paremaid raamatuid.

Parim lugemiselamus oli Lucia Berlini “Koduabilise käsiraamat”, mille kohta on vast kõige olulisem öelda, et seda jutustajahäält ei oska ma kogu oma lugemuse juures ühegi teisega võrrelda.
Teine ja teistmoodi elamus – mälust ja mäletamisest kõnelev Birutė Jonuškaitė “Maranta”, mulle näib, et täiesti teenimatult alahinnatud raamat, mis pole oma lugejat leidnud ning mul on sellest kahju.
Ja kolmas – Anni Kytömäki “Margarita”, ühtaegu lootusetu ja õrna lunastava puudutusena mõjuv metsade ja jõgede ja inimeste ja pärlikarpide saatuste lugu.

Mul on hea meel, et kõik need kolm on eesti keeles olemas. Hea meel, et arvuka pahna kõrval (ma ju hoiatasin, et ei kavatse nurisemist lõpetada, ka järgmisel aastal mitte, sest ma pole sugugi veel ammendanud kõike, mis mul kõnealuse teema kohta öelda on) ilmub endiselt ka korralikus tõlkes ja nauditavas keeles kvaliteetset lugemismaterjali, ehkki see kahjuks ikkagi pahatihti kipub selle eelnimetet pahna varju jääma. Jah, ma saan aru, et kogu see kaheldava väärtusega ribu võimaldabki väärtuslikumat välja anda, aga… olgu, ei hakka praegu.

Tugevamaks sain ehk nende 5065 kilomeetri võrra, millest 3372 läbisin jalgrattal (kõige pikem rattasõit oli 108 km, aga üldiselt meeldivad mulle ikkagi üle kõige sellised 50-70 km sõidud, piisavalt pikad, et lahustada tuulde kõik, mis vajab lahustamist, aga suurem osa päevast jääb siiski alles), 666 joostes, 411 suusatades ja ülejäänud mingisugustel muudel kondiaurul toimivatel liikumisviisidel. Seda oli ka, khm, kuidagi vähe, sest mitmesugustel põhjustel tuli pidada tavalisest hoopis rohkem pause.
Rahvaspordivõistlustest oli jälle laivis võimalik osaleda Tartu rattarallil ja selle sõiduga jäin ülimalt rahule – 60 km aeg oli 2:03.
Lisaks sõitsin suusamaratoni 63 km virtuaalkombot ja paar väljamaist virtuaalväljakutset – Ring Road (1333 km jalgrattaga), North Coast (806 km jalgrattaga), St. Francis Way (503 km joostes) ja Yellowstone (121 km suusatades).
Kirjutasin valmis ammu plaanitud postituse jalgrattasõidust ning sellel teemal on plaanis ka järgmisel aastal jätkata, püsige lainel.

Luulet lugesin palju. Kontsertidel käisin üksjagu. Õnneks on olemas Klassikaraadio salvestused, nii et kontserdielamused on võimalik kuuldavaks viidata. Puudutas Tõnu Kõrvitsa “Tiibade hääl”, puudutas öökontsert Bachi “Goldbergi variatsioonid” ja oli veel muusikat, mis läks läbi elusa hinge ja vere.
Ja niisuguseid elamusi ma pean jagama, ikka ja jälle. Luulest ja muusikast, raamatutest ja rattasõidust. Mitte et ma kohustaksin kedagi nendega tutvuma, oo ei, inimesed võivad absoluutselt teha, mida iganes nad tahavad.

Aga mina otsin seda, millest minu hing toitu saab, sest mõnikord tõesti juhtubki, et keegi loeb või kuulab ning ajas ja ruumis tekib üks otsetee, milles kaks inimest jagavad kas või korrakski kahtluseta sama tähendust. Jagavad või tegelikult pigem ehk loovad, sest tähendus ei teki vaakumis, vaid sünnibki tihtipeale alles mingis koosmõjus. Küllap on see osalt kujutlusvõime, küllap on.

Mõtlesin natuke aega, kas. On üldse vaja rääkida. Teisest küljest jällegi ma ei ole kunagi näinud põhjust vaikida sellest, mis on mind puudutanud, sest nii muutuks mõttetuks üldse kuidagi aastale tagasi vaadata. Ja sile fassaad huvitab mind ka teiste inimeste puhul kõige vähem, nii et milleks siis ise seda teeselda.

On kahju. Ühe suhtluse lõppemisest. See kahjutunne pole nüüd, distantsilt, enam terav ega akuutne, pole melodramaatiline, pole passiiv-agressiivne. See on see, mis jääb alles, kui kõik muud emotsioonid on läbi elatud ning ilmutab end siis, kui tahaks mõnd mõtet jagada kindla inimesega ning läheb sekundi murdosa võrra liiga kaua aega enne, kui meelde tuleb: adressaat tundmatu.
Poleks uskunud, et läheb nii, aga ega asjad ei saagi elus otsa ühel ajal. Kui üks inimene on end kontaktist juba mentaalselt välja lülitanud,  pole teisel enam teha muud, kui küsida endalt, miks see sulle siis nii palju olulisem oli. Ja ka vastata ise.

Päris kuradi valus oli. Ent nüansid, mis olid või ei olnud, ei mängi selles otseselt rolli. Oleksin kõike tõlgendanud teisiti, kui poleks lähtunud eeldusest, et vundamendiks on mingit sorti sõprus – tähenduses “teineteisest inimestena hoolimine ning omavahelise suhtluse oluliseks pidamine”. Lähtusin. Ja ei saa vist siiani aru, kuidas niiviisi eksisin. Aga mina ei oska suhtuda nii, et mitte miski ei tähenda mitte midagi.
Samas, kuigi võtan vastutuse kõige eest, mida mina tegin, ütlesin, tundsin või mõtlesin, siis üksnes minu juhatusel me küll rappa ei läinud. Ja kui padrikusse on jõutud koos, siis kas on ilus visata teine inimene, kes sust hoolis ja kellest sa ise eeldatavasti millalgi ikkagi ka hoolisid, lihtsalt minema ning isegi mitte vaadata, kuhu ta maandus?
Segane oli see kõik kokku ja segased asjad teevad pea alati lõpuks haiget. Ent mis parata. Sain üle, nagu alati saadakse. Nüüd me oleme “keegi, keda ma kunagi tundsin” ja see kõlab nii nukralt. Mitte et ma kahetseks seda aega, mis oli rõõm.

Sest ega lõppude lõpuks ei olegi mitte midagi teha, kui üks leiab, et edasi ei taha ja tagasi ei saa ja enam ei huvita. Rumba ja igasuguste inimsuhete jaoks on vaja kahte ning seda jälestaksin ma ju kogu südamest, kui keegi suhtleks minuga mingil muul põhjusel peale selle, et talle meeldib seda teha.

Tervisega oli nagu oli. Stomatoloogiline saaga jätkus (aga lõpp paistab  juba poole aasta kaugusel). Tavatult palju oli muid jamasid ja nende likvideerimisest tulenevaid täiendavaid jamasid.
Ja üle üsna tüki aja oli see ka aasta, kui mu deemonid mind jälle kätte said.

Vahel võib juhtuda nõnda, et oled parajasti käepärast olevatest klotsidest enda ja oma maailma kokku ladunud, ise veel tulemusega lollakalt rahul ja mõtled: nii võib elada küll.
Aga siis tuleb elu, lööb su tornikese jalaga laiali ja ütleb: vale vastus, istu, kaks, suudad paremini, hakka aga otsast peale.
Alguses nutad, pärast vannud, lõpuks hakkad järele mõtlema ja neid laiali puistatud tükke kokku korjama, katkised viskad minema ja allesjäänud püüad mingis teises järjekorras kokku laduda.
Täpselt nii (või natuke teisiti, kes seda täpselt teab) muga sel aastal juhtus. Kukkusin üle serva ja lagunesin laiali. Tagasi vaadates sain aru, et eks mõranemine oli muidugi juba kuid varem alanud, nii et see, mis otsustavaks sai, oli palju rohkem päästik kui (ainus) põhjus.
See oli külm ja kõle aeg, mõned kilod kadusid veel ning kuidagiviisi ühes tükis hoidsid mind üksnes lihased ja tahtejõud. Ei soovita.

Aga tasapisi panin ennast jälle kokku tagasi (ehkki see kõlab lihtsamalt, kui tegelikult oli, ning kõigi kivide alla vaadata pole ma nagunii jõudnud ja ega pole vast vaja ka), võtsin kuidagi poolkogemata vastu uue ametikoha (mis esialgu kujunes küll pigem teise ametikoha lisaks saamiseks) ning küllap laias laastus olen nüüd üsna kombes taas. Kas ka endine? Eks see vast selgub edaspidi.
On, mida oodata. Nagu ka soovida – eelkõige seda, et hing oleks toidetud ja tuul toetaks tiibu. Sama soovin mõistagi kõigile teilegi.
Aasta vahetumise aga kavatsen sellegipoolest sõna otseses mõttes maha magada. Rahvatarkus räägib, et niiviisi tulevat eriti hea aasta. (Ehkki enne selle saabumist sooviksin ma siiski tutvuda teenuse tingimustega.)

Слава Україні!

* Esitada Vennaskonna “10 203” viisil.

4 responses to “Kaks tuhat kakskümmend kaks*

  1. Tänan raamatuviidete eest!
    Ilusat saabuvat!

    Liked by 1 person

  2. Kristi Teder

    Tänan!
    Ootan neid mõnusaid mõtete jagamisi ka järgmisel aastal!

    Liked by 1 person

  3. Tead Sa, Frieda, mina lihtsalt armastan Sind (ära saa palun valesti aru, see oli see Sinu värskelt loetud viimane postitus…) Sinu kirjutisi. Mõtteid. Märkamisi. Seoseid. Tarkust. Tundlikkust. Haprust. Tugevust. Headust…
    Soovin Sulle uueks aastaks helgust ja kergust. Meelerahu. Armastust.

    Ja kirjuta ikka! Seda ON vaja😊
    Kylli

    Liked by 2 people

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s