Category Archives: loov kirjutamine

Maailm on üks hädaorg

Tõesõna. Ilma et tarvitseks üldse veel poliitikani jõudagi.

Ürituste korraldusteenuse riigihange. Ma ei suuda. Öelge seda veel üks kord. Aeglaselt. Ja siis öelge,  kus on piir, milleni võib taluda täielikku jaburust ja pseudotegevusi, mille korral lõpuks kulub kogu aeg aruandlusele selle kohta, mida teil enam ei ole aega teha, sest kogu aeg kulub aruandlusele ja pakkumuste küsimisele ja võrdlemisele etc, etc, etc.

Pikemaajaline ilmaprognoos, mis siin vahepeal peibutas minusuguseid lihtsameelseid lubadusega umbes nii nädala-poolteise pärast rattahooaega alustada, on muidugi ära koristatud ning asendatud paarikraadise vindumisega, mis vihjab selgelt, et enne kuud aega ei toimu väga midagi. Närukaelad!

Mu trennigraafik, mida vaadates võiks igaühele nutt peale tulla. Iseendale tuleb kah, kuigi ma üritan sellesse suhtuda filosoofilise rahuga.
Juba detsembri alguses tundsin ma, et miskit on valesti – trennikoormus vähenes, väsimus seevastu suurenes, roomasin jooksurajal nagu reumaatiline tigu, aga pulss oli ikkagi laes. Jaanuris oli enesetunne nii vaimselt kui füüsiliselt juba eriliselt rõve. Veebruaris selgus viimaks, et põhjus polnud ei kilpnäärme alatalitluses ega ületreeningus, mida ka sai kahtlustatud – põhjuseks oli rauapuudus (neil kõigil on nimelt suhteliselt samad sümptomid). Ferritiin oli juba olematu ning kõvasti langenud ka hemoglobiin, mis tavaliselt on mul nii kõrge, et suusatajana oleks pidevalt probleeme starti pääsemisega (khm).
Rauaravi hakkas teatavat mõju avaldama juba nädalaga, aga täpselt siis, kui oli plaanis proovida, kuidas jooks jälle tundub, jäin haigeks. Põhjalikult, koos 39° palaviku ja muude kaasuvate meelelahutustega, nüüdseks on sest möödas üle kolme nädala ja paar kergemat jooksu ka siiski juba tehtud, aga 100% terve vist ikka veel ei ole.
Vahepealsel ajal, kui joosta veel ei julgenud, tegin viimases hädas paar korda kepikõndi. Mida ma kuidagi ei halvusta, kepikõnd on õige tehnika korral väga efektiivne, aga mul on siiski vaja suuremat koormust, et ma üldse tunneks, et midagi toimub.
Samas ei saa ma jällegi aru, miks mõned inimesed arvavad, et peab ilmtingimata jooksma. Ikka ja jälle loen mõnest blogist, et ei, mulle üldse ei meeldi jooksmine, pole kunagi meeldinud, aga mõtlesin, et ikka hakkan jooksmas käima.
Teate, te ei pea hambad ristis jooksma, on palju muid liikumisvõimalusi, kas või see sama kepikõnd, sest sellise tegevuse juurde, mis teile tegelikult ei meeldi, te ei jää nagunii. Mu meelest saab regulaarseks elustiili osaks saada ainult selline harrastus, mille puhul juba päeval elevusega mõtled, et õhtul seisab see ees. Kui ei mõtle, siis olete ilmsesti valinud vale spordiala ning vähemalt mõningase aja möödumisel märkate, kui loominguliseks olete muutunud mitmesuguste vabanduste leidmises osas, miks trenni teha ei saa.

See  igakevadine kuradima kella kruttimine, mis peagi ees seisab. Nagu ilma selleta ülearu hea ja energiline olla oleks, märtsikuus!

Raamatute lugemine ei ole kah siiani täit rahuldust pakkunud. Pole midagi eredalt meeldejäävat olnud, millele oleks võinud kõhklemata 5/5 hindeks panna (Mare Kandre “Kurat ja Jumal” oli sellele kõige lähemal), samas muidugi ei ole sel aastal veel ette tulnud ka ühtegi 1/5 raamatut – jälle ilma kahtlemata põhjus rahulolematuseks, pole ju millegi kallal keelt teritada.

Kohupiim. Ma olen selle üle juba aastaid iriseda kavatsenud, aga kuidagimoodi on see kahetsusväärsel kombel ometi siiani tegemata jäänud. Ehk et – kas sellel on mingi adekvaatne põhjus, miks normaalset kohupiima ei toodeta? Normaalne tähendab tavalist rammusat maitsestamata ja lisanditeta kohupiima. Selle asemel on kõik kohad täis kümnes eri variandis kohupiimapastasid või rasvata kohupiima, mis on enamasti ka magus ja rosinate, vanilli või jumalteabveelmillega.
Ma pole siiani aru saanud, mis mõte võiks olla rasvata kohupiimal, mis maitseb au naturel nagu saepuru ning millele tuleb niikuinii rammusat hapukoort juurde panna (ma panen muidugi 12%-lisele kohupiimale ka hapukoort juurde). Jaah, väiketootjatel on normaalset kohupiima küll, aga seda ei müüda igal pool ning seal, kus müüakse, on ta kogu aeg otsas.

Köögikaalu üritasin maale osta. Ilmnes, et kõik kaalud on põhimõtteliselt mõeldud selleks, et kaaluda 100 grammi toorsalatit. Ses mõttes et – kõik on väga udupeene disainiga, umbes A5 mõõdus ja imeõhukesed, mis tähendab seda, et kui ma vinnan sinna peale poti eesmärgiga kaaluda näiteks viis kilo mustikaid moosi jaoks, katab pott lahedalt kogu selle kaalu ja tuleb puuduski, nii et ka näidik jääb muidugi kenasti poti alla.
Kaaludisaineritele tuleb see ilmselt teatava üllatusena, et keegi võiks tahta midagi kirsstomatist suuremat kaaluda. Või keegi ei tahagi?
Ilmsesti oleks otstarbekohasem muretseda saunakaal.

Aga et tõmmata otsad kokku siiski positiivsema noodiga, olgu lõpetuseks üks kunstmuinasjutt.

Elas kord üks kuningas, kelle hing oli alalõpmata raske. Tol hommikul vaatas ta aknast välja ning ohkas sügavalt, enne kui tuli kammerteener ning talle krooni pähe asetas. 
“Teie Majesteet, nõunikud juba ootavad,” jäi teener seejärel aupaklikult ukse kõrvale ootama. 
“Las nad ootavad veel natuke,” lausus kuningas.”Minu Majesteet tuleb hetke pärast.” Ometi jäi depressiivne monarh mõne hetke asemel veel tükiks ajaks seisma ning aknast välja vaatama.
“Mõttetu päev, mõttetu elu,” ohkas ta veel kord, enne kui paraadtrepist alla troonisaali laskus. 
Siiski oli sel päeval midagi teisiti.
Süngevõitu koridoris keset tuhmilt kilgendavat kulda ning kandelaabrites leegitsevaid ja tahmavaid küünlaid seisis troonisaali ukse taga sinine tandemjalgratas.
“Saabus Tema Majesteet,” kuulutas punases livrees teener kahe poolega uksi lahti lükates.
Kaksteist alati enesega rahul olevat vatsakat nõunikku seisid kõik püsti, kuid nad ei ilmutanud sugugi lugupidamist ega vaadanud sisenevat kuningat, vaid jõllitasid tardunult veidravõitu riietuses väga suurt kasvu naisterahvast, kes seisis keset punast vaipa.
Naisel oli seljas meestekuub, mille rinnataskust paistis harjumuspärase valge ninaräti asemel metallist lusikas ning ta jalgade ees lösutas närviliselt sabaotsa liigutades pisike kolmepäine mürkroheline lohe.
Selsamal silmapilgul tundis kuningas, kuidas ta süda kummaliselt kergeks muutus ning ta otsustas jalamaid naisega abielluda. Kuninganna oli tema juurest juba mitu aastat tagasi kuningliku talliülemaga ära jooksnud ning kuuldavasti elas nüüd ühes kaugemas külas lihtsat ja vaest elu.
Juba järgmisel päeval peetigi kuninga ja pika naise pulmad ning kui nad vahepeal juhuslikult ära surnud ei ole, siis elavad nad siiamaani ja sõidavad igal pühapäeval sinise tandemjalgrattaga kolm tiiru ümber lossi.

(12.02.2019 kohvikukirjutamine, ülesanne oli kirjutada muinasjutt, milles on midagi kerget, midagi rasket, sinine jalgratas, lusikas ja üks elukas. Sobival hetkel kirjutan ma sellele ka eel-loo, millest selgub, kust see naine tuli ja mis asju ta tegelikult ajas.)

Muusika: Jan Gunnar Hoff “Fly North”

Silmailuks üks ajahambast puretud jalgratas ka, pole küll tandem, aga sinine vähemalt. See on muuseas see sama jalgratas. Ilmselgelt on temas säilinud palju renessanssi.

Advertisements

Ühepotipasta kikerhernestega. Mingist lillkapsast on ka juttu

Homme peab turule minema, mõtles mees. Seejärel asetas ta prillid kapile ja kustutas öölambi. Tumedad rulood akna ees varjasid vaate taevasse tõusnud kahele kuule. 
Äratuskell helises pool seitse. Nagu ikka, ärkas mees paugupealt virgena, tegi kiiresti kuuskümmend kätekõverdust ja seisis seejärel kolmteist minutit jääkülma duši all, kuni alumine naaber harjavarre või mingi sarnase riistapuuga vastu lage kolkima hakkas, sest teda varahommikune veepladin häiris. 
Spordiriided ülle tõmmanud, võttis mees seljakoti selga ja hakkas jooksma. Nende linnas turgu ei olnud, sestap käis ta värske aedvilja järel naaberasulas. Mis see nelikümmend kolm kilomeetrit siis joosta ei ole, ilus suvine hommik, linnud laulavad, udu hõljub põldude kohal, enne kui kõik kolm päikest tõusevad. 
Kakskümmend sekundit maratonijooksu maailmarekordist kiiremini oli mees turul, kus müüjad olid oma kauba välja ladunud ning ostjaidki sagis sel kellaajal juba üksjagu. Nüüdseks heaks tuttavaks saanud talunikult ostis mees lillkapsast. 
“Täna võtaks ühe.”
“No paneme ikka kaks,” käis farmer peale. 
“Olgu, paneme pealegi kaks, eks ta ikka ära kulub,” soostus mees vastu vaidlemata. 
Talupidaja viipe peale sõitis eemal seisnud veoauto ligemale ning leti kõrval logelenud paar poisivolaskit asusid kotte krusa kasti vinnama. 
Ega kaks tonni lillkapsast ei ole siiski niisama. 

Selle loo kirjutasin ma üleeile kohvikukirjutamise kokkusaamisel, kui ühe harjutuse eesmärgiks oli liialdamine. Need kirjatükid on muidugi puusalt tulistamine, seal aega mõtiskleda ja teksti lihvida ei ole ning see pole ka asja mõtteks. Lihvida võid hiljem. Seal tuleb pastakas paberile litsuda ja ajama panna, küll pärast paistab, mis välja tuli. Antud juhul laenasin käigu pealt Murakamilt kaks kuud ja ülejäänu tuli juba ludinal.
Kui see sõnadega mängimine ka midagi muud ei anna, siis surnud seisust välja aitab enamasti küll. On olnud neid kordi muidugi ka, kus tahaks lapse kombel jalgu trampida, pastaka käest visata ja röökida, et mina ei suuda ja ei saa. Eks kodus olles nii teekski – pastaka käest viskamist pean silmas, jalgu trampima ja röökima nähtavasti siiski ei hakkaks, sest kes sind ikka magustoidust ilma jätmise ähvardusega kirjutama sunnib.
Aga kui sa oled kambaga kirjutama tulnud, siis nutad ja kirjutad ja ime küll, hakkabki tulema jälle (eino muidugi, kui ikka ei tule, siis ei tule, ega see mingi inkvisitsioon ei ole). Ja lisaks vabastab see üpris hästi vajadusest kogu aeg midagi erakordset kuuldavale tuua.

Muidu polekski siin praegu üldse kirjutama hakanud, sest sõnu on ju teatavasti niigi igal pool ülearu palju. Või siis oleks järgnenud nutt ja hala teemal, kuidas kõik on täisti mõttetu ja keegi mind ei mõista (=armasta). Ei, ega see tunne on jätkuvalt eksisteeriv, aga mitte nii akuutne, et otseselt tegelemist  ja väljendamist vajaks. Üritame parem nägu teha, et ma olen täiesti normaalne keskmine inimene. Kuna ma teen seda iga jumala päev, siis olen sõelaga vee kandmises üpriski vilunud, nii et kõik teised petan ära vabalt, iseennast mitte eriti. See needus, et ma mõtlen, tunnen, märkan, mäletan kõike, kogu aeg, on mul pidevalt kaalupommina külge aheldatud ja niiviisi väga ei lenda.

Kaalusin suuskade välja kraamimist (ja kui päris aus olla, siis pidamismäärde ostsin ka ära). Seejärel jõudsin siiski otsusele, et pole mõtet, hakka nüüd vastu kevadet veel suusatama minema. Valgus on juba paljulubav ja talvest hakkab õigupoolest küllaltki aitama. No eks ma muidugi leidsin juba 20. detsembril, et see järgmisel päeval algav talv on ilmselgelt liiga kaua kestnud.

Kultuurilise poole pealt oli jaanuaris Sven Grünbergi autoriõhtu “Jäljed sinu sees”. Mõneks tunniks täiesti teine maailm, andestatagu mu kõrgelennulisus, aga see on muusika, mis teeb sind paremaks inimeseks, vähemalt natukesekski.

Teiseks õnnestus taas vaadata üht seni nägemata ooperit – Francesco Cilea “Adriana Lecouvreur”, mis on inspireeritud ajaloolisest isikust, Prantsuse näitlejannast Adrienne Lecouvreurist ning demonstreerib meile ka üht ooperiliteratuuri hunnituimat tapmisviisi – mürgitatud kannikestega.
Rivaalitsevaid daamesid laulsid sopran Anna Netrebko ja metsosopran Anita Rachvelishvili ning Adriana armastatut, krahv Mauriziot kehastas Poola tenor Piotr Beczała, keda olen ikka tunnustanud rollivalikute ning targalt oma lüürilises ampluaas püsimise eest. Ja nüüd ta siis teatab kavatsusest laulda Cavaradossit! Perché, Piotr?! Ent teisest küljest, võib-olla on ta tõesti juba sellises eas, et võib Cavaradossit laulda hääle loomuliku muutumise ja arenemise tõttu, mitte et peaks hirmsasti forsseerima hakkama.
Vähemalt praegu jään ma oma varasema väite juurde – lüüriliste tenorite hulgas talle käesoleval ajal võrdset pole. Pean kohe meenutama oma esmakohtumist temaga üle kümne aasta tagasi, kui ta asendas Donizetti “Lucia di Lammermooris” Rolando Villazóni ning minu esialgne skepsis asendus kasvava huviga, kuni viimase vaatuse aaria “Tu che a Dio spiegasti l’ali” pani mind juba peaaegu toolilt maha kukkuma – bel canto laulmine oma ehedaimal kujul.

Leidsin mustanditest ühe retsepti kah. Avaldame siis sellegi, kui muud paremat pähe ei tule. Söögi tegemine ajab mind lihtsalt ülemäära närvi, eriti kombinatsioonis pildistamisega, sellepärast ma seda praegu (ehk juba mõnda aega tegelikult) eriti ei tee.
Paneb aeg-ajalt muidugi endalt küsima, et kas mul ikkagi on midagi fundamentaalselt viga ja kui, siis mis täpsemalt. Ja et kas ma millalgi endiseks ka saan ja teisalt – kas seda üleüldse vaja on, sest kes ütleb, et uus on kuidagi halvem kui vana.

Ühepotipasta kikerhernestega

250 g täisterapastat
200 g kirsstomateid
400 g purk kikerherneid
kümmekond päikesekuivatatud tomatit
peotäis musti oliive
soola, pipart, tšillihelbeid
50 g toorjuustu
2-3 sl oliiviõli
0,8 l vett

serveerimiseks basiilikut ja parmesani juustu

Lõika tomatid ja oliivid pooleks ning tükelda päikesekuivatatu tomatid. Viska kõik koostisosad potti (spagetid võid väiksemaks murda), vala peale külm vesi, kuumuta keemiseni ning keeda vastavalt pasta valmimisajale. Serveeri parmesani ja basiilikuga.