Category Archives: salatid

Sõnade leidmisest. Soe salat bataadi, paprika ja kikerhernestega

Kevad tuleb. Kunagi ikka. Tuulest on tunda.
Hommikust õhtuni kannan sõelaga vett. Õhtuti sõelun sõnu, kuigi kulda on sealt harva leida, peamiselt väärtusetud aganad ning õigel ajal ja õiges kohas rääkimata jäetu, silma alt ära pandu, olematuks tunnistada püütu. Õigeid sõnu ei tule.
Sajandat või kolmesajandat korda pidin endale meelde tuletama, et kui su sees on must auk, mis neelab kogu rõõmu ja energia, siis ei aita sinna aina kiireneva tempoga sisse kühveldamisest. Arukas inimene otsiks enne lekkekoha üles ja parandaks ära.

Ei jaksa enam? Ainus arukas reaktsioon oleks puhkamine.
Reaktsioon à la mina on alati olnud: pinguta veel rohkem.
Kirja panduna kõlab see täiesti absurdselt, nii nagu sõna annab alati kõigele suurema jõu.
Ikka ja uuesti pidin endale ka seda meelde tuletama, et ma ei vastuta teiste inimeste elu ja probleemide eest. Ma ei tohi anda enda arvelt. Ma ei saa võtta sealt, kus enam üldse midagi ei ole. Taotagu see endale ükskord pealuu sisse.

Ei ole tarvis vooluga kaasa minna, see tähendab vähegi pikemas perspektiivis iseenda kaotamist ja seega taandarengut.
Vastuvoolu ei ole ka vaja pressida, see kulutaks lihtsalt kogu jõu võitlemisele millegagi, mida nagunii enam peatada ei saa.
Kõrvale tuleb astuda. Astuda kõrvale ja tempot maha võtta. Sootuks seisma jääda, kui vaja. See on tee (tagasi) iseendasse.

Meie aeg on audiovisuaalselt lärmakas ja agressiivne. Sellest omakorda käib veel üle lakkamatu infomüra. Aju töömälu on pidevalt üle koormatud püüdega pidada meeles, olla kursis, orienteeruda infotulvas. Praktiliselt kogu energia on kogu aeg suunatud endast väljapoole. Ja kui töömälu on kogu aeg täies ulatuses hõivatud mõttetu pahnaga, siis tähendab see, et mitte mingisugust ressurssi päriselt olulise töötlemiseks ega isegi märkamiseks enam ei ole. Pidev ülekoormatus aga muudab võimetuks keskendumise ja nüristab taju.

Minu igapäevatöö kujutab endast lakkamatut rööprähklemist ja teised tööotsad teevad rööprähklemise ka ülejäänud ajast. Peale selle on mul terve hulk hobisid (ja teatav imestus selle üle, kuidas mõni inimene kurdab, et tal ei ole ühtegi hobi) ning kuna ma ei saa midagi neist unarusse jätta, siis olen täiuseni välja arendanud ühe juurest teise juurde tormamise süsteemi.
See on kuradi absurdne.
Isegi sellest, mis peaks su ellu tooma rõõmu, kergust ja voolamist, suudan ma teha mingi neetud tükitöö: üks asi – tehtud, jooksuga järgmise juurde – tehtud. Sellisest praktikast ei sünni mitte midagi muud, kui pidev näriv tunne, et mida iganes sa ka parajasti ei teeks, tegelikult peaks tegema midagi muud.

Selleks, et jõuda päriselt kontakti iseendaga, on vaja palju rohkem aega ja ruumi. Sestap on allnimetatud salatiretseptis veel mitu nimetamata koostisosa, näiteks palkmaja, ahi, puupliit, Klassikaraadio, mets, vaikus.
Kõigepealt tuleb reede õhtul linnast ära sõita. Ilmselt jäi jälle tegemata rohkem, kui tehtud sai ning vastamata e-kirjade nimekiri venis pikemaks, aga tühja sellest. Peast visatud ja esmaspäevani ooterežiimile pandud. Autos võib ooperi hästi valjusti panna, et mõtted mujale viia – see on ka enam-vähem ainus situatsioon, kus ma mingisugust valju muusikat talun.
Ja bataat tuleb igaks juhuks linnast ära osta, sest seda ei pruugi Kambja poes olla.

Maale jõudes tuleb tuli ahju teha ning seni, kuni ahi köeb, ise metsa minna. Võib-olla tuleb naabermaja koer ka kaasa, aga võib ka olla, et tal on kodu juures tähtsamat tegemist, näiteks mõni kuupmeeter lund ühest hunnikust teise kraapida.
Mets vaikib. Meenutab mulle mind ennast.
Tagasi jõudes on paras aeg teha tuli ka pliidi alla ning köögiviljad praeahju küpsema panna. Endale võib juba veini välja valada (kui järgmisel päeval trenni ei tee, mõistagi) ning Klassikaraadio võib tausta mängida. Aga ei pea, sest tule praginas ja maja naksumises on muusika niikuinii.
Siis sööd selle salati ära ja kõht on täis ning meel hea.
Hilisõhtul lähed sauna. Sealt tulles kuulatad tuult. On külm ja tähed vilguvad ilmaruumi ääretus vaikuses, aga tuules on seda tunda. Kuusedki kohisevad teisiti. Silmi sulgedes tunned tuules rammusa mulla lõhna. Tuleb.
Loed raamatut vaikusest. Ja mõtled, milline luksuskaup on igasugune vaikus. Ümberringi. Enda sees.
Hommikul magad, kuni und on. Kaheksa tundi tavalise viie asemel. Ja siis hõljud veel edasi kusagil une ja ärkveloleku piirimaal, just seal, kus mõni õrn-armas-õrn unenägu sind kõige hõlpsamini leida võib.
Siis tõused üles ja teed putru.
Ja ongi juba lõuna käes. Leiab sind märtsipäikese käest terrassilt, kohvikruus kõrval, kirjutamast. Käsitsi.  Paberile.
Nüüd tulevad ka sõnad. Tere, kus te nii kaua olite?

Muusika: Jef Neve “Solitude”

Soe salat bataadi, paprika ja kikerhernestega

1 väiksem bataat
1 paprika
1 purk kikerherneid
soola
karripulbrit
seesamiseemneid
rohelist salatit
oliiviõli
palsamiäädikat

Koori ja tükelda bataat, puhasta ja tükelda paprika, loputa ja kurna kikerherned, pane kõik ahjupannile, lisa oliiviõli, sool ja karripulber (vastavalt oma maitse-eelistustele, mina olen tuleneelaja ja kasutan ohtras koguses Madrase karripulbrit ning kui juhtub käepärast olema, siis tükeldan mõne tšillikauna ka lisaks), sega läbi ning küpseta ahjus, kuni bataat ja paprika on pehmed.
Aseta salatilehed taldrikule, tõsta peale bataat, paprika ja kikerherned, nirista peale oliiviõli ja palsamiäädikat ning raputa üle seesamiseemnetega (võid soovi korral enne korraks kuival pannil röstida).

Advertisements

Röstitud peedid ja porgandid

See pole siin mingi retsept või kui, siis äärmisel juhul õpetus (elu) nautimiseks.

Võtsin nimelt päeva peaaegu iseenda jaoks, toimetasin suurima rõõmuga aias, andsin järjekordselt täielikuks padrikuks muutunud tomativõsale inimlikuma ja produktiivsema väljanägemise, seejärel jäid taimed Händelit kuulama ning mina tegin sihikindlust üles näidates valmis juba nädalaid tüütult peas tiksunud aruande.
Pärast seda ja oma õhtust 20 km jalgrattaringi läksin tõin kasvuhoonest hunniku peete ja mõned porgandid, tüümiani ja basiilikut (saate aru, jah, lihtsalt lähed ja tood endale kasvuhoonest delikatesse), viskasin need vormi ja lükkasin ahju, külmkapis leidus ka pudel siidrit, mille olemasolugi olin juba unustada jõudnud, ning eile hilisõhtul tehtud Vana Tallinna panna cotta astelpajutarretisega.
Edasi võib juba jätkata laulupeo ja sinna juurde Haapsalu salli kudumisega (roostevabast lõngast). Mõned otsused vajaks muidugi langetamist, aga tühja neist, homme ka päev.

Kevadel külvatud värvilistest porganditest enamik osutus valgeteks (kuhu jäid lillad ja punased?) ja peetide segust enamik triibulisteks ja valgeteks (aga kollased!?), nii et õigupoolest näeb see pannitäis kõikse kaunim välja enne röstimist.

Porgandid ja peedid röstimiseks

Röstitud peedid ja porgandid

(erivärvilisi) peete ja porgandeid
õli
soola, pipart
meelepäraseid värskeid või kuivatatud ürte
küüslauku (kui ei meeldi, võid ka ära jätta)
soovi korral palsamiäädikat

Pese ja koori peedid ja porgandid, lõika pooleks või sektoriteks. Tõsta ahjuplaadile (võimalikult ühe kihina), nirista peale õli ja soovi korral palsamiäädikas, lisa küüslauk, ürdid, sool ja pipar, sega läbi. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes tund aega või kuni peedid on pehmed. Serveeri niisama või prae kõrvale salatiks.

Röstitud peedid ja porgandid

Lehtpeedi-avokaadosalat grilljuustuga

Üldiselt räägitakse, et elu tervikuna peaks olema kogu aeg energeetiliselt tasakaalus. Nii et kui kuskilt võetakse midagi ära, siis teises kohas saab selle võrra rohkem. Millest tulenevalt – kui kusagil keegi tunneb ennast juba mõnda aega ebaharilikult energilisena, motiveerituna, tunnustatuna, armastatuna, hoituna, mõistetuna, võimelisena pelga puudutusega tina kullaks või sealiha ilma tuleta praeks muutma – siis pidage meeles, et see kõik kuulub tegelikult mulle.

Puhas ja kõrge vibratsiooniga energia? Unustage ära. Mu energia võngub praegu umbes käokella sagedusel.

Ja miskipärast hakkavad inimesed tihtipeale endale põhjendamatult ette kujutama, et ma olen mingi hea inimene. Isegi siis, kui ma ometi räägin neile ausalt sulatõtt, et olen tegelikult isekas ja enesekeskne. Jaa, mul võib olla küll empaatiavõime ja oskus mõista mõlemat poolt ja puha, aga – alles pärast seda, kui mu enda vajadused on rahuldatud.

(Vt ka Elu on tõbras.)

Seda tahtsingi öelda. Retsept on siin juures puhta moepärast. Või noh, retseptiks ma seda eriti ei nimetaks, pealegi on raske uskuda, et keegi sarnase salati jaoks üldse mingit retsepti vajaks. Teisalt ei meeldi mulle seda nimetada ka ‘tegin midagi mitte millestki, mis külmkapis oli’, sest sedalaadi retseptid sisaldavad kõik  tavaliselt selliseid koostisosi, mida mul küll kunagi puhtj u h u s l i k u l t külmkapis ei vedele, näiteks ööbikukeeli vmt.

No igatahes, oli tomateid ja avokaadot ja pakk lätlaste grilljuustu (ei soovita eriti, muide) ja kasvuhoones vohab lehtpeet. Tšilli oleks ka muidugi sobinud, ent seda tõesti ei juhtunud olema. Taustsüsteemis oli vinho verde kah, aga selle ma jõin enne ära, kui pildile jõudis.

Hea uudis aga seisab selles, et ei peagi sügiseni ilma ooperita vastu pidama – alates juunist näidatakse suveprogrammis varasemate otseülekannete salvestusi. Kes suudaks loobuda veel ühe korra “Rigolettot” vaatamast?

Muusika: Ketil Bjørnstad “The Sorrow in Her Eyes”

Lehtpeedi-avokaadosalat

Lehtpeedi-avokaadosalat grilljuustuga

peotäis lehtpeeti
kirsstomateid
1 küps avokaado
grilljuustu, halloumit vms
sidrunimahla, päevalilleõli
soovi korral palsamikreemi
musta pipart, meresoolahelbeid

Lao taldrikule lehtpeet, poolitatud kirsstomatid, tükeldatud ja sidrunimahlaga piserdatud avokaado, grillitud või praetud juustu kuubikud, nirista peale õli, lisa soolahelbeid ja jahvata veskist pipart. Kogu moos.

Lehtpeedi-avokaadosalat grilljuustuga

“Tuhkatriinu” + küpsetatud ricotta ja röstitud peedi salat

Laupäeva õhtul oli võimalik valida, kas  jälgida Eurovisiooni või minna kino-ooperisse vaatama Rossini “Tuhkatriinut”. Mis te arvate, kumma võimaluse ma valisin?

Õige. Aga ega see ei olnud ka just maailma kõige keerulisem küsimus.

Niisiis oli Metropolitan Operas ettekandel järjekordne sädelevalt meloodiline ooper Rossini sulest, mis ei ole küll kaugeltki tema tuntuim teos. Donizetti olevat pidanud Rossinit laiskvorstiks, kuna sel kulus ooperi kirjutamiseks kaks nädalat. Tegelikult aga olla Rossini alustanud “Tuhkatriinu” kirjutamist umbes kolm nädalat enne esietendust ning teadaolevalt on tegemist ooperiga, mille esimese kirja pandud noodi ning esietenduse vahel on kõige lühem intervall.

Koomiline ooper on tavaliselt üpris lustlik palagan, heas esituses ühtviisi nauditav nii publikule kui lauljatele, aga tegemist ei ole mitte mingi lihtsa žanriga, sest a) ülemäärane ringi kepslemine (kui see juhtub olema lavastaja kontseptsioonis ette nähtud) võib hakata laulmist segama, b) ohtlikult lihtne on kalduda naeruväärsesse või isegi labasesse janti, eriti kui läbivaks jooneks on niikuinii võetud jämedakoelisem huumor ja c) lauljatelt (baritonidelt ja bassidelt eelkõige) nõutakse koomikuvõimeid (nende puudumisel, vt punkt b).

Laupäevasel etendusel pakkusid vokaalset tulevärki metsosopran Joyce DiDonato nimiosas ja tenor Juan Diego Flórez prints Ramirona, neile sekundeerisid bariton Pietro Spagnoli (toapoiss Dandini), bass Alessandro Corbelli (don Magnifico), bass-bariton Luca Pisaroni (filosoof ja printsi koduõpetaja Alidoro), sopran Rachelle Durkin ja metsosopran Patricia Risley (Tuhkatriinu kasuõed Clorinda ja Tisbe).
Joyce DiDonato oli talle omaselt veenev, laulis kõik fraasid kenasti välja ning mängis üpris usutavaks nii Tuhkatriinu naiivsevõitu usu headusse kui erakordselt andestava suuremeelsuse. Nohja siis oli muidugi Juan Diego Flórez, tunnustatumaid tenore di grazia hääleliigi (lüürilise tenori kergem ja liikuvam vorm)  esindajaid, eriti just Rossini koomiliste rollide esitajana, kes ladus kogu oma vokaalse arsenali välja. Ja kuigi see oli kahtlemata väga virtuoosne, siis minu jaoks oli neid emotsionaalseid fiorituure ehk pisut paljuvõitu.
Aaria “Si ritrovarla io giuro” järel hullus publik täielikult ning lavalt juba (Tuhkatriinut otsima) lahkunud tenor tuli tagasi kummardama (mida keset etendust Metropolitanis tavaliselt ei tehta). Suurema osa ooperist teeskleb toapoiss printsi ja vastupidi ning antud etenduse puhul ei tulnud see kummalgi päris ideaalselt välja, asjad asetusid oma kohale alles pärast seda, kui toapoisist oli jälle saanud toapoiss ning Flórez võtnud sobivalt aristokraatliku hoiaku.

Väga elegantse ja intelligentse rollilahenduse haldjast ristiema ekvivalendina pakkus noorema põlvkonna parimaid bass-baritone Luca Pisaroni (inglitiivad muidugi oli väheke küsitav lahendus, samamoodi nagu jäi arusaamatuks peaaegu kõigi osaliste klouniliku grimmi eesmärk), kes on eelkõige tuntud oma Mozarti rollide poolest, aga esinenud edukalt ka barokk-ooperites.
Printsi toapoisi Dandini ja don Magnifico osad pakuvad koomikuandega lauljatele tänuväärseid võimalusi hiilata, aga peidavad endas suurt ülemängimise ohtu. Alessandro Corbelli hoidis end sel korral enam-vähem vaos ning päris kõiki opera buffa klišeesid ei kasutanud (ma nimelt olen teda don Magnifico osas varemgi näinud ning tookord oli ta küll veidi liiga paksult värvi peale saanud), aga Tuhkatriinu kasuõdede kohta seda päris öelda ei saa. Õekesed tuiasid laval ringi nagu paar opakaid (mis oligi muidugi asja eesmärk, aga vaatajad oleks sellest aru saanud ka vähema tõmblemise puhul), ehkki vaheaja-intervjuus jäi mulje, et nad ei pidanudki selleks spetsiaalselt vaeva nägema.

Koomilisele ooperile kohaselt võitsid lõpus loomulikult armastus ja suuremeelsus ning Juan Diego Flórez võis armastusest nõretaval kaubamärk-pilgul Tuhkatriinut silmitseda (mis tekitas meie seltskonnas arutelu, kas see pilk on tal ainult lava tarbeks või vaatab ta oma isiklikku naist samamoodi, ja millise aja möödudes hakkaks see ahistav tunduma, kui keegi sind näiteks hommikusöögilaua taga pidevalt niiviisi piidleb). (★★★☆☆)

Tõeline kurbloolisus aga seisneb asjaolus, et see oli hooaja viimane etendus. Ma ei tea, mis ma nüüd kuni oktoobrikuuni peale hakkan! Nimelt siis algab uus hooaeg Verdi paljutõotava “Macbethiga”, nimiosas üks minu isiklikke lemmikuid, Serbia bariton Željko Lučić. Seniks aga nautigem Luca Pisaroni esituses Leporello aariat ooperist “Don Giovanni”.

Küpsetatud ricotta ja peedi salat

Küpsetatud ricotta ja röstitud peedi salat
(mugandatud: Toit & Trend)

500 g ricottat
2 muna
murulauku, peterselli vms
0,5 tl tšillihelbeid
soola, musta pipart
oliiviõli vormi määrimiseks ja peale niristamiseks

700 g peeti
1 punane sibul
meelepärast salatisegu
oliiviõli ja sidrunimahla

Koori peedid ja lõika sektoriteks, lisa oliiviõli, soola, pipart või muid meelepäraseid maitseaineid, soovi korral ka veidi palsamiäädikat, sega läbi, tõsta ühe kihina ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus 40-45 minutit.
Ricotta jaoks pintselda väiksem ahjuvorm õliga. Klopi munad lahti, sega juurde ricotta, hakitud ürdid, tšillihelbed, maitssta soola ja pipraga, vala vormi, nirista peale veidi oliiviõli ja küpseta 180-kraadises ahjus umbes pool tundi. Lase jahtuda ning lõika salati jaoks paladeks.
Jaota salatisegu taldrikutele, tõsta peale peedisektorid ja ricotta-palad ning tükeldatud punane sibul. Nirista peale oliiviõli ja sidrunimahla ning jahvata veskist veidi musta pipart.

Küpsetatud ricotta ja peedi salat

Kartuli-mozzarellasalat

Retsept või asi. Võetagu eelmisel päeval keedetud kartulid ja veel üht-teist külmkapist ning tulemuseks on salat missugune. Mul polnud isegi plaanis seda üleüldse avaldada, aga kuna salatist tehtud pilti on mingil seletamatul põhjusel flikris – kus ma puhtast harjumusest ikka veel oma pilte hoian, kuigi see keskkond on pärast ilma igasuguse hoiatuseta tehtud uuendusi kaotanud kogu oma funktsionaalsuse ning näeb nüüd välja, nagu fotoalbum oleks plahvatanud (umbes 117. punkt nimekirjas igasuguste asjade kohta, millest ma aru ei saa – mille krdi pärast te peate kogu aeg niigi täiesti toimivaid asju torkima!?), ühesõnaga, seda pilti on seal vaadatud peaaegu 600 korda ja see näis kuidagi olevat piisav põhjus ka retsepti avaldamiseks.

Vastus postkasti laekunud küsimusele, kus ma olnud olen, kõlab: siin ja seal. Muidu on harvaesinev rahu iseendas, suveajale kohaselt konstantses viie-minuti-minekuvalmiduses seljakott ja taasleitud tõdemus, et pingutamisest ei ole õigupoolest mitte mingisugust kasu, küll asjad saavad kuidagi iseendastki korda… nagu siiamaani.

Muusika: Simple Minds “Let There Be Love”

Kartuli-mozzarellasalat

Kartuli-mozzarellasalat
(allikas: “Salatiraamat”)

350 g väikesi keedetud kartuleid
õli praadimiseks
250 g kirsstomateid
250 g mozzarella juustu
erinevaid salatilehti
värsket basiilikut

Kastmeks:
oliiviõli
palsamiäädikat
vedelat mett
soola, musta pipart

Poolita kartulid ja prae õlis kuldseks. Rebi salatilehed serveerimisalusele, tõsta peale kartulid, tükeldatud mozzarella, poolitatud kirsstomatid, hakitud basiilikulehed. Nirista peale oliiviõli, palsamiäädikat, vedelat mett ning jahvata veskist meresoola ja musta pipart.

Kartuli-mozzarellasalat

Kruubisalat peekoni ja röstitud tomatiga

Mõni päev lihtsalt on selline.

Või õigupoolest tuleb algust sellele näha juba eelmises õhtus, kui naabrid (kõrvalmajas, ma rõhutan) olid oma igasugust mõtlemisvõimet absoluutselt välistava valjusega tümaka siiski kinni keeranud ja mul õnnestus lõpuks magama jääda. Et ärgata ja märgata, et kell oleks pidanud juba pool tundi varem helisema (kui keegi oleks ta helisema pannud). Sellepärast, et mul on tingimata vaja enne tööle minekut teha üks foto. Leivast. Mille tarvis ma üle-eelmisel õhtul pidin ennast järjekordselt ületama ja sõitma Lõunakeskusesse (mis on üks jube koht, aga ma arvan, et kuskilt mujalt Tartus pärast kell 7 õhtul leivajuuretist ei saa), ise kalkuleerides, kumb juhtub enne – kas pannakse taluturg kinni või saab autol bensiin otsa (noh, kui tankimine on tundunud liiga tülikas ja juba mitmendat päeva sõidetakse bensiiniaurude peal).

Saab see leivapilt tehtud kah, pilk kellal, hambahari põigiti suus, üks sukk jalas. Liiklus on õnneks hõre ja Oscar Petersoni geniaalne “Love Ballade” saadab mu teed mööda värvi vahetama hakkavate puudega palistatud tänavat. Ma märkan seda ja aeg seisatab hetkeks, ehkki mina sõidan edasi (natuke (aga ainult natuke)  kiiremini, kui tohiks).

Päev möödub omas tempos ja lõuna ajal luban endale ühe hingetõmbepausi koos kohvitopsiga pargipingil sügispäikese all. Aeg seisab taas.

Et pealelõunal ootamatut tempot arendada, nii et kui ma lõpuks pilgu kellale heita taipan, näitab see juba 17.22 ja mul on kaheksa minutit aega jõudmaks, kuhu ma pean. Liiklus ei aita kaasa, autoderivi venib mööda Laia tänavat hulluksajava aeglusega. Jõuan siiski.

Veel poolteist tundi hiljem olen kodus. Ja on see õhtu, kus pole enam tarvis mitte midagi teha. Isegi arvutit ei tee ma lahti. Valmistan hoopis köögis Max Richteri (kes on paljuski suutnud mu silmis kaasaegseid heliloojaid rehabiliteerida) saatel süüa ja valgus akna taga on tuhmilt roosa.

Niisugused hetked on argipäevadest üle. Neid on oluline märgata.

Muusika: Max Richter “On the Nature of Daylight”

Kruubisalat peekoni ja röstitud tomatitega

200 g kruupe
120 g suitsupeekonit
250 g kirsstomateid
50 g päikesekuivatatud tomateid
oliiviõli, musta pipart, soola

Kaste:
3 sl oliiviõli
2 sl vahtrasiirupit
1 sl täisterasinepit
musta pipart

Keeda loputatud kruubid soolaga maitsestatud vees pehmeks (see läheb kiiremini, kui kruupe eelnevalt paar tundi leotada) ja nõruta.
Lõika tomatid pooleks, sega oliiviõliga, maitsesta soola ja pipraga ning rösti 220-kraadises ahjus, kuni tomatid hakkavad lõhenema. Prae peekon pannil krõbedaks ja tükelda päikesekuivatatud tomatid.
Sega kruubid, peekon, röstitud tomatid ja päikesekuivatatud tomatid. Sega kastmeained omavahel ning nirista kaste salatile.

Röstitud tomati, peekoni ja halloumi salat

Tol hommikul oli vihma sadanud.

Sõitsin tööle. Lahtise autoaknaga, et tunda roheliste lehtede, unistuste ja vihmamärja asfaldi lõhna. Raadios kõlas üks kõigi aegade kaunimaid ja kurvemaid laule – “I Can’t Make You Love Me” George Michaeli versioonis, mis on absoluutselt ületamatu, kasvõi ainult üheainsama fraasi pärast, mida ta laulab uskumatult võimsa emotsiooniga –  I’ll close my eyes and then I won’t see the love you do not feel, when you’re holding me.

Ühel hetkel hakkas tuuleklaasile sadama valgeid helbeid. See ei olnudki lumi. Need olid need jumalaga jätvad toomehelbed, millest kirjutas Marie Under. Ja sirelid õitsesid.

Edasi sõitsin mõtlikuna. Viimase aja sündmused on midagi minus paigast liigutanud. Või siis just paika, vahet pole. See pole iseenesest halb, see on osa päriselt elamisest. Taas tärkama hakkav hapramast hapram usaldus. Otsused, mis tuleb teha. Vastamata küsimused ja lõpetamata lood – nendes olen ma osav. Tunne, et mõnikord on vaja minna otse läbi kiviseina, et ennast jälle tükkidest tervikuks kokku panna. Selles kõiges on ometi omajagu ilu. Võib-olla valusat ilu.

Elamise ilu.

Õhtu ja avatud aken ja vihma lõhn.

Mai oli üksildane kuu.

Muusika: Richard Hawley “Can You Hear the Rain, Love?”

Röstitud tomati, peekoni ja halloumi salat (kahele)
(algretsept: Donna Hay)

200 g halloumi juustu
100 g suitsupeekonit
100 g ciabattat vms
2 sl oliiviõli
200 g kirsstomateid
70 g rukolat vms

Kaste:
6 sl punase veini äädikat
2 sl oliiviõli
1 küüslauguküüs
musta pipart

Kastme jaoks sega veiniäädikas, oliiviõli ja purustatud küüslauk ning maitsesta pipraga.
Tükelda ciabatta ja peekon, lõika halloumi viiludeks, lisa oliiviõli, sega läbi ning aseta ühe kihina küpsetusplaadile. Küpseta 220-kraadises ahjus 10 minutit, keera juustuviiludel teine külg, pane plaadile ka tomatid ning küpseta veel umbes 10 minutit, kuni tomatite koor hakkab lõhenema.
Pane rukolalehed taldrikutele ning tõsta peale tomatid, juust, ciabatta ja peekon. Nirista peale kaste, soovi korral võid lisada veel musta pipart.