Category Archives: liha-hakkliha

Hakklihapirukas paprika ja oliividega

Viimasel ajal on olnud mõnevõrra põhjust mõelda ning heatahtliku hämmastusega elu ja inimesi vaadata. Aga et alustada algusest, siis… ühesõnaga, kõigepealt lõin ma maa ja taeva…

Ehk et – kui te juhtumisi mind päriselus tunnete, siis te ilmselt ei kirjuta näiteks mu sünnipäevakaardile: kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Sest tõenäoliselt te teate, et “Väike prints” ei kuulu kaugeltki mitte mu lemmikraamatute hulka.
Riskides saada teose arvukate austajate poolt mädanenud tomatitega loobitud, tunnistan, et kuigi mulle lasteraamatud reeglina meeldivad, siis selle lugulaulu allegooria on minu jaoks ärritavalt otsene, s kuvaldoi. Ei mingit võimalust rakendada oma isiklikku fantaasiat peidetud tähenduste otsimiseks ja sümbolite tõlgendamiseks, ei, selle asemel on rebased ja roosid, hulluks ajamiseni korrutamas käibetõdesid, mis igale mõtlevale inimesele vähemalt taustateadmisena niigi selged on.
Või siis olen ma lihtsalt liiga täiskasvanu, see veider, kes on kaotanud võime südamega näha.
Või siis (kõige tõenäolisemalt) pole viga mitte raamatus endas, vaid asjaolus, et see on hulluseni ületsiteeritud. Sest hoolimata minu mõistes tüütuvõitu esitusviisist ja asjaolust, et ma teose suurt populaarsust täiskasvanute hulgas vähimalgi määral ei mõista, on selles kirjatükis ju humaanset tõtt küll. Siiski kaldun arvama, et neile, kes armastavad kõnealusest teosest pärit fraase alalõpmata tsiteerida, võib nende algne tähendus olla ammu kaotsi läinud.

Miks ma sellest üldse rääkima hakkasin – nüüd jõuan sinna, kuhu ma tegelikult jõuda tahtsin – usalduse ja vastutuse täit sisu päris hästi kandev lause “sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled” vahib mulle viimasel ajal igalt poolt vastu nagu universaalne tõde. Aga võib ju olla, et seda see ongi, sest vastutusega (kõige laiemas tähenduses) kipub reeglina ikka keskmiselt kehvasti olema.
Tõsi on, et kui kodustasid – ükskõik kas taime, looma või inimese – siis  pead ka vastutama. Istutasid taime, edasi on sinu südametunnistusel, kas ta kuivab või kasvab. Võtsid kevadel lemmiklooma – ei saa teda sügisel lihtsalt välja visata (et nii tehakse, ei tähenda veel, et nii saab. Ei, tegelikult ei saa. Kindlasti mitte ei saa ennast pärast seda inimeseks nimetada.). Ja kui taltsutasid mõne inimese, siis enam ei ole võimalik teda soovi kohaselt on-off nupust oma ellu-oma elust välja lülitada või võtta endastmõistetavalt vastu ainult see osa, mis sulle sobib, ning igasugune vastutus kõrvale jätta. Või siis oleks olnud õiglane enne mõelda. Et kas su elus üldse on aega ja ruumi. Ja tahtmist eelkõige.

Ega ma ei kavatse sellega hoopiski väita, et ma ise olen kogu aeg kõigi ja kõige suhtes äärmiselt vastutustundlik. Kindlasti mitte. Aga ma ei tsiteeri “Väikest printsi” kah.

Muusika: Rachel’s “Water From the Same Source”

Hakklihapirukas paprika ja oliividega

Hakkliha-paprikapirukas

Tainas (à la Ene U.):
25 g pärmi
2 dl leiget vett
0,5 tl soola
1 muna
450 g jahu
200 g võid

Täidis:
500 g veisehakkliha
3 sibulat
3 paprikat
soola, musta pipart
tüümiani
150 g musti oliive
300 g riivjuustu
2 muna

Taina jaoks lahusta pärm veega, lisa lahti klopitud muna, sool ja jahu, sõtku ühtlaseks ning sõtkumist jätkates lisa sulatatud ja veidi jahtunud või (tainas jääb üsna pehme). Kata kauss rätikuga ning lase tainal kolmveerand tundi kerkida.
Täidise jaoks pruunista hakkliha pannil, lisa tükeldatud sibul ja paprika ning kuumuta umbes viis minutit. Maitsesta soola, pipra ja tüümianiga, lase jahtuda. Lisa oliivid, lahti klopitud munad ja riivjuust ning sega läbi.
Kummuta kerkinud tainas kausist küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning suru kätega ühtlaselt laiali. Jaota peale täidis. Küpseta 200-kraadises ahjus 30-35 minutit.

Hakklihapirukas paprika ja oliividega

Advertisements

“Jevgeni Onegin” ja ahjus küpsetatud toorvorstid tomati, paprika ning sibulaga

Eile algas Metropolitan Opera otseülekannete uus hooaeg. Juba mõnda aega on meil harjumuseks saanud enne vaimutoidu nautimist mõnes sööma- ja joomakohas käia, seekord väisasime kulinaarsete elamuste eesmärgil restorani Graz. Toit oli aus (ehkki struudli autentsus veidi kaheldav, see oli nimelt lehttainast), kellel jäger-, kellel wiener schnitzel, kellel bratwurst, kõik jäid rahule. Ka taimetoitlasele (kelle eest olime igaks juhuks vajalikuks pidanud pererahvast eelnevalt hoiatada) suudeti mõningase segaduse järel  valmistada lubatud käseschnitzel. Teatavad raskused tekkisid joogipoolise puhul, nähtavasti pole eeldatud, et saksa-austria restoranis, eriti Oktoberfesti ajal, keegi veini võiks tellida, nii et hämmastaval kombel selgus, et restoranis leidub ainult üks pudel valget veini, seegi avatud (ilmselt oli mõne toidu jaoks tarvis läinud, sest tervet klaasitäit sealt küll valatud polnud). Hea küll, võtsime siis leplikult selle, aga edasi osutusime mõnevõrra tülitekitavamaks seltskonnaks, soovides ka teist pudelit. Meid teenindanud noormehe auks tuleb öelda, et ta osutus improviseerimisvõimeliseks ning siirdus poodi. Lõpp hea, kõik hea.

Seejärel oligi aeg vaimutoidu käes, ettekandele tuli taas üks minu lemmikoopereid, Tšaikovski “Jevgeni Onegin”, ülimalt paljutõotava koosseisuga – Mariusz Kwiecień (Onegin), Anna Netrebko (Tatjana) ja Piotr Beczała (Lenski). Samad solistid tegid erakordselt meeldejääva etteaste mitmeid aastaid tagasi Donizetti “Lucia di Lammermooris” ning juba tollest ajast on mu mõtteis püsinud soov kuulda neid just “Jevgeni Oneginis”.

Lavakujundus oli rikkalikum kui eelmises versioonis, mil see koosnes sügiseste vahtralehtedega kaetud lagedast põrandast – aga too oli äärmiselt sisendusjõuline lahendus. Mis ei tähenda, et uuslavastusel sisendusjõust puudu oleks jäänud. Terve esimene vaatus leidis aset Larinite maamõisas, või täpsem oleks öelda, selle verandal. Tatjana kirjastseeni asetamine tavapärase magamistoa asemel sellisesse ümbrusesse võib tunduda kummaline (ja esialgu tunduski), aga tuleb siiski meeles pidada, et tegemist on ooperiga, kus see, mis on näha, peab edasi andma tunduvalt rohkem, kui ainult seda, mis on näha. Ja kuldne päikesetõus akende taga oli tõepoolest kaunis.

Etteheiteid võib teha vaid viimase vaatuse lavapildile, esiplaanile toodud sambad olid ülemäära domineerivad, vähemalt oleks neid tasunud veidi harvemalt paigutada. Viimases pildis langev lumi polnud küll päris uus lahendus, sarnast võtet on minu mäletamist mööda varem kasutatud “Boheemis”, aga efekt oli siiski võimas.

Lauljate koosseis, nagu öeldud, oli paljulubav ja pettumust ei valmistanud. Juba esimese vaatuse esimese pildis tegid tugeva etteaste metsosopranid Elena Zaremba (mõisaproua Larina) ja Larissa Diadkova (Filipjevna) ning edasine oli ainult puhas rõõm.
Blaseerunud aristokraadi roll sobis Mariusz Kwiecieńile suurepäraselt, ehkki ta lahendas selle tavapärasest veidi vähem ülbes võtmes ning ma ei ole päris kindel, kas kolmanda vaatuse ballil šampanjapudeliga ringi jalutamine ning sealt endale valamine ikka oli midagi sellist, mida isegi igavlev Onegin oleks teinud (kui sellega nüüd muidugi öelda ei tahetud, et oma sihitult ekseldud aastate jooksul oli temast alkohoolik saanud).
Piotr Beczała tundub üleüldse Lenski osa jaoks loodud olevat ning mis puutub kuulsasse aariasse “Kuda, kuda võ udalilis”, siis üks parimaid kui mitte kõige parem esitus, mida ma kunagi kuulnud olen, kuulub Rolando Villazónile, aga Piotr Beczała astus eile sellele päris tugevalt kannule.
Vaatamata pealkirjale räägib see ooper tegelikult Tatjanast, mitte Oneginist, ning Anna Netrebko, vokaalselt tippvormis, andis nappide vahenditega  kenasti edasi tema arengu ujedast tütarlapsest väärikaks vürstinnaks.
Võib-olla õige pisikese pettumuse (aga see tuleneb ainult sellest, et Gremini aaria “Ljubvi vse vozrasti pokorni” on üks mu suuri lemmikuid ning sellepärast kaldun ma selle esituste suhtes keskmisest kriitilisem olema) valmistas Aleksei Tanovitski (vürst Gremin), ehkki tema füüsiline kohalolek oli kahtlemata muljetavaldav, nii et tekkis tahtmine öelda, et Tatjana tegi teda Oneginile eelistades igatahes õige valiku. (★★★★☆)

Meie tegime ka õige valiku. Oli üks hästi veedetud õhtu.

Küpsetatud toorvorstid

Ahjus küpsetatud toorvorstid tomati, paprika ja sibulaga
(allikas: Oma Maitse retseptiraamat)

2 punast paprikat
3 punast sibulat
oliiviõli
palsamikreemi
soola, musta pipart
400 g toorvorste
250 g kirsstomateid
värsket tüümiani
(vedelat mett)

Lõika puhastatud paprikad ja sibulad veerandikeks, aseta ahjuvormi, nirista peale oliiviõli ja palsamikreemi, purusta veskist meresoola ja musta pipart ning rösti 200-kraadises ahjus 10 minutit. Seejärel tõsta juurde vorstid, tomatid ja tüümian ning soovi korral nirista peale veidi mett. Küpseta veel 25 minutit, poole peal keera vorstid ümber.

Ahjus küpsetatud toorvorstid

Veiselihahautis õllega

Mida ma ütlesin! See tähendab, mida ma igal aastal jaanuarikuus ütlen. Kui jõulud on läbi, siis ei kulu enam kuigi palju aega, et ma hakkaksin senimaani veel enam-vähem talutavana tundunud nähtuste peale tasapisi, kuid järjekindlalt transforeeruma Salme Reegi kehastatud vanadaamiks telelavastusest “Kummaline missis Savage”. See tuleb absoluutselt ilma mingi pingutuseta, näiteks nii (väljendusrikkal pobinal): ma vihkan kõike, aga kõige rohkem vihkan ma talveriideid, jäätunud autoaknaid, puude tassimist, kinni külmunud väravaid ja asjaolu, et isegi mul, kes ma muidu eriti külmakartlik ei ole, on kogu aeg külm.

Kevadeootus on selle nähtuse pärisnimi. Nüüd on ta niisiis jälle alanud. Ja haarab kinni igast haprast võimalusest ennast petta. Siiamaani seisavad meeles sõnad, mis keegi mulle ammu aega tagasi keset kahekümne viie kraadist jaanuarikülma ütles. Ta ütles, et varsti tuleb kevad. Tuleb välja, et ma ikkagi ei vihka valesid, kui nad on ilusad. Kellele meist siis ei meeldiks, kui räägitakse just seda, mida me kuulda tahame. Kõik muud meeled töötavad niikuinii valikuliselt. Kuis muidu seletada seda, et lisaks muudele soovmõtlemise ilmingutele hakkan ma jaanuarihommikute karge õhu ja tihaste laulu kombinatsioonis tundma kevade lõhna. On õigupoolest vaid tõlgenduse küsimus, kas pidada seda heaks kujutlusvõimeks või arulagedaks optimismiks.

Tervis ütles ka üles (mul! ma ei ole praktiliselt mitte kunagi haige!), aga eks ma esimese hooga muidugi jälle üritasin ilmselget ignoreerida (nagu tavaliselt). Ei läinud õnneks (nagu tavaliselt). Nii et nüüd on joogiks põdrasamblatee ja toiduks küüslauk tšillipipraga. Helistada mulle ei maksa, ei või teada, kas häält parasjagu on või mitte.

Muusika: Eliza Gilkyson “Requiem”, seade Craig Hella Johnson, esitajaks From Age to Age.

Veiselihahautis õllega

Veiselihahautis õllega
(retsept: Jamie Oliver)

2 sellerivart
3 porgandit
2 sibulat
2 loorberilehte
oliiviõli
meresoola ja musta pipart
500 g veiseliha
0,5 l tumedat õlut
1 sl jahu
400 g purustatud tomateid

Kuumuta potipõhjas õli, lisa tükeldatud porgand, sibul ja seller ning loorberilehed. Prae kümmekond minutit, lisa kuubikuteks lõigatud veiseliha, jahu, õlu ja purustatud tomat. Sega korralikult läbi, lisa teelusikatäis meresoola ja veidi pipart veskist. Kuumuta keemiseni, alanda kuumust ning lase tasasel tulel haududa umbes kolm tundi. Pool tundi enne valmimist võta potilt kaas. Eemalda enne serveerimist loorberilehed ning vajadusel maitsesta soola ja pipraga.

Veiselihahautis õllega

Hapukapsapirukas peekoni ja jõhvikatega

Hapukapsast olete muidugi kõik juba surmani tüdinenud, jah? Eks ma isegi lubasin (niisuguste seisukohavõttudega esinemiseks ohutus kohas ehk lookas toidulaua ääres) loobuda nii söömisest kui joomisest (ja ühest-teisest veel), aga (mingil arusaamatul põhjusel) keegi sedalaadi tõotusi kuigi tõsiselt ei võtnud. Kui nüüd aga naljad jätta, siis vastuoksa oma tavalistele põhimõtetele igasuguste uusaastalubaduste osas langetasin siiski endamisi ka mõned niisugused otsused, mida ma tõepoolest kavatsen üpris tõsiselt võtta – ja sel põhjusel neist praegu ka ei räägi.

Maailma lõppu mitte ühegi kalendri järgi minu üüratuks pettumuseks ikkagi ei tulnud – nii et kahjuks ei jää muud üle, kui jätkuvalt leppida selle sama maailmaga, uue aasta saabumine seevastu siiski ära ei jäänud ja selgesti oli märgata, kui paljude jaoks oli möödunud aasta kurb või valus või kehv – inimesed mu ümber soovisid üksteisest sõltumatult, endale ja teistele, et uus aasta/maailm oleks parem. Või lihtsam. Et eelmisel aastal kaduma kippunud tasakaalu oleks kergem hoida. Et küsimused leiaksid vastused. Ja et üleüldse võiks ja saaks eelkõige uskuda, et halvim on juba möödas, aga parim alles ees. Sellise helge mõttega küllap sobib tänaseks ka lõpetada.

Muusika: Tõnu Raadik “Pööripäev”

Hapukapsa-peekonipirukas

Hapukapsapirukas peekoni ja jõhvikatega

500 g pärmi-lehttainast

Täidis:
350 g hapukapsast
2 dl lihapuljongit
125 g suitsupeekonit
soola, suhkrut
2 muna
2 dl vahukoort
100 g jõhvikaid

Pruunista peekon paksupõhjalises potis, lisa hapukapsas ja puljong, maitsesta soola ja suhkruga ning hauta, kuni kapsas on pehme.
Suru tainas 26 cm läbimõõduga või neljakandilise pirukavormi põhja ja äärtele ning kata kapsatäidisega. Klopi munad lahti, sega vahukoorega ning vala täidisele. Jaota peale jõhvikad. Järelejäänud tainaribadest võid pirukale teha punutud serva. Küpseta 200-kraadises ahjus 35-40 minutit.

Hapukapsa-peekonipirukas

Sealiha punaveini-koriandrikastmes

Inimloomuse uuringud pakkusid viimasel ajal väga vähe rõõmustavat ning mõningate uute tahkude avastamine iseeneses kujutas endast ainult väikest lohutust, nii et erakordselt vabastav oli üle-eelmise reede õhtul autosse istuda, osa kaasvõitlejaid linna pealt kaasa korjata ja sedakorda lõunaosariikidest lahkuda. Ülejäänud seltskond liitus meiega Eestimaa südames ning pärast õhtusi džinn-toonikuid, tavapäraselt nauditavat verbaalset mitmevõistlust ning mõnede jaoks unetult veedetud ööd võtsime järgmisel hommikul suuna Viru raba poole.

Nädalavahetus möödus meeleolukalt, kulinaarsete kogemustega kohalikes kõrtsides, ööbimisega Võsul ning lisaks rabale erinevate mõisate väisamisega, saatjaks ohtralt puude ja taeva peegeldusi rabajärvedes, vikerkaari vihma- ja rahepilvede vahel ning GPS, mis meid lahkesti soome keeles võssa juhatas, käskides raugematu järjekindlusega keerata vasemalle ning pikapeale arusaamisele jõudes, et me ei kavatse seda mitte mingil juhul teha, muutis ootamatult taktikat, hakates meid sama järjekindlalt oikealle suunama.

Järgnevad päevad pakkusid ka mõningaid lihtsaid ja lõbusaid hetki. Näiteks sõitsin ühel hommikul tüki maad ühe Citroën C1 järel ja murdsin pead, mis nipiga nad suure pesumasina sinna sisse said. Teisel päeval tegi täiesti võõras kodanik tänaval kummarduse ja sõnas viisakalt: “Tere hommikust, kena inimene.”

Nädala väärikaks kulminatsiooniks kujunes aga kino-ooperi hooaja avamine, kus Donizetti “Armujoogis” näitasid ennast ainult heast küljest Matthew Polenzani (Nemorino), Anna Netrebko (Adina), Mariusz Kwiecien (Belcore) ja Ambrogio Maestri (Dulcamara). Kestvaimad kiiduavaldused publikult teenis muidugi üks tenorite leivanumbreid, Nemorino “Una furtiva lagrima”. Kümme aastat tagasi oleks ma ka ilmselt vaimustusest kiljunud, aga nüüd ma tenorimaania all (enam) ei kannata. Hea tenori muidugi tunnen ära ja oskan ka vääriliselt hinnata, aga mu suurim sümpaatia kuulub juba mõnda aega tõelistele meestele ehk baritonidele ja bassidele. Vokaalne võimekus kombineerituna näitlejaoskustega ning see kõik kauni muusika saatel, mis sünnib iga elava esituse korral uuesti – see ongi ilmselt lühidalt kokkuvõetuna peamine põhjus, miks ma ooperit armastan.

Ning kuna armujoogiks pole õigupoolest ei miski muu kui vana hea bordoo, siis sobib jutt siinkohal lõpetada punaveinikastmes sealihaga.

Muusika: Dulcamara aaria “Udite, udite, o rustici” ooperist “Armujook”

Sealiha punaveini-koriandrikastmes
(algretsept: Tessa Kiros)

1,5 kg sealiha
600 ml punast veini
oliiviõli
3 küüslauguküünt
5 sl koriandriseemneid
2 dl vett
2 loorberilehte
soola
musta pipart

Lõika sealiha kuubikuteks, pane koos veiniga kaussi ning lase külmkapis marineeruda paar tundi kuni üleöö. Tõsta liha vahukulbiga marinaadist välja (marinaad hoia alles), kuivata köögipaberiga, pruunista potipõhjas õlis ning maitsesta soola ja musta pipraga. Lisa purustatud küüslauk, kergelt katkisurutud koriandriseemned, kuumuta veel paar minutit, lisa marinaad, vesi ja loorberilehed ning lase tasasel tulel podiseda umbes 1,5 tundi, kuni liha on hästi pehme. Vajadusel lisa vahepeal vett. Serveeri ahjukartulite ja rohelise salatiga.

Kruubisalat peekoni ja röstitud tomatiga

Mõni päev lihtsalt on selline.

Või õigupoolest tuleb algust sellele näha juba eelmises õhtus, kui naabrid (kõrvalmajas, ma rõhutan) olid oma igasugust mõtlemisvõimet absoluutselt välistava valjusega tümaka siiski kinni keeranud ja mul õnnestus lõpuks magama jääda. Et ärgata ja märgata, et kell oleks pidanud juba pool tundi varem helisema (kui keegi oleks ta helisema pannud). Sellepärast, et mul on tingimata vaja enne tööle minekut teha üks foto. Leivast. Mille tarvis ma üle-eelmisel õhtul pidin ennast järjekordselt ületama ja sõitma Lõunakeskusesse (mis on üks jube koht, aga ma arvan, et kuskilt mujalt Tartus pärast kell 7 õhtul leivajuuretist ei saa), ise kalkuleerides, kumb juhtub enne – kas pannakse taluturg kinni või saab autol bensiin otsa (noh, kui tankimine on tundunud liiga tülikas ja juba mitmendat päeva sõidetakse bensiiniaurude peal).

Saab see leivapilt tehtud kah, pilk kellal, hambahari põigiti suus, üks sukk jalas. Liiklus on õnneks hõre ja Oscar Petersoni geniaalne “Love Ballade” saadab mu teed mööda värvi vahetama hakkavate puudega palistatud tänavat. Ma märkan seda ja aeg seisatab hetkeks, ehkki mina sõidan edasi (natuke (aga ainult natuke)  kiiremini, kui tohiks).

Päev möödub omas tempos ja lõuna ajal luban endale ühe hingetõmbepausi koos kohvitopsiga pargipingil sügispäikese all. Aeg seisab taas.

Et pealelõunal ootamatut tempot arendada, nii et kui ma lõpuks pilgu kellale heita taipan, näitab see juba 17.22 ja mul on kaheksa minutit aega jõudmaks, kuhu ma pean. Liiklus ei aita kaasa, autoderivi venib mööda Laia tänavat hulluksajava aeglusega. Jõuan siiski.

Veel poolteist tundi hiljem olen kodus. Ja on see õhtu, kus pole enam tarvis mitte midagi teha. Isegi arvutit ei tee ma lahti. Valmistan hoopis köögis Max Richteri (kes on paljuski suutnud mu silmis kaasaegseid heliloojaid rehabiliteerida) saatel süüa ja valgus akna taga on tuhmilt roosa.

Niisugused hetked on argipäevadest üle. Neid on oluline märgata.

Muusika: Max Richter “On the Nature of Daylight”

Kruubisalat peekoni ja röstitud tomatitega

200 g kruupe
120 g suitsupeekonit
250 g kirsstomateid
50 g päikesekuivatatud tomateid
oliiviõli, musta pipart, soola

Kaste:
3 sl oliiviõli
2 sl vahtrasiirupit
1 sl täisterasinepit
musta pipart

Keeda loputatud kruubid soolaga maitsestatud vees pehmeks (see läheb kiiremini, kui kruupe eelnevalt paar tundi leotada) ja nõruta.
Lõika tomatid pooleks, sega oliiviõliga, maitsesta soola ja pipraga ning rösti 220-kraadises ahjus, kuni tomatid hakkavad lõhenema. Prae peekon pannil krõbedaks ja tükelda päikesekuivatatud tomatid.
Sega kruubid, peekon, röstitud tomatid ja päikesekuivatatud tomatid. Sega kastmeained omavahel ning nirista kaste salatile.

Röstitud tomati, peekoni ja halloumi salat

Tol hommikul oli vihma sadanud.

Sõitsin tööle. Lahtise autoaknaga, et tunda roheliste lehtede, unistuste ja vihmamärja asfaldi lõhna. Raadios kõlas üks kõigi aegade kaunimaid ja kurvemaid laule – “I Can’t Make You Love Me” George Michaeli versioonis, mis on absoluutselt ületamatu, kasvõi ainult üheainsama fraasi pärast, mida ta laulab uskumatult võimsa emotsiooniga –  I’ll close my eyes and then I won’t see the love you do not feel, when you’re holding me.

Ühel hetkel hakkas tuuleklaasile sadama valgeid helbeid. See ei olnudki lumi. Need olid need jumalaga jätvad toomehelbed, millest kirjutas Marie Under. Ja sirelid õitsesid.

Edasi sõitsin mõtlikuna. Viimase aja sündmused on midagi minus paigast liigutanud. Või siis just paika, vahet pole. See pole iseenesest halb, see on osa päriselt elamisest. Taas tärkama hakkav hapramast hapram usaldus. Otsused, mis tuleb teha. Vastamata küsimused ja lõpetamata lood – nendes olen ma osav. Tunne, et mõnikord on vaja minna otse läbi kiviseina, et ennast jälle tükkidest tervikuks kokku panna. Selles kõiges on ometi omajagu ilu. Võib-olla valusat ilu.

Elamise ilu.

Õhtu ja avatud aken ja vihma lõhn.

Mai oli üksildane kuu.

Muusika: Richard Hawley “Can You Hear the Rain, Love?”

Röstitud tomati, peekoni ja halloumi salat (kahele)
(algretsept: Donna Hay)

200 g halloumi juustu
100 g suitsupeekonit
100 g ciabattat vms
2 sl oliiviõli
200 g kirsstomateid
70 g rukolat vms

Kaste:
6 sl punase veini äädikat
2 sl oliiviõli
1 küüslauguküüs
musta pipart

Kastme jaoks sega veiniäädikas, oliiviõli ja purustatud küüslauk ning maitsesta pipraga.
Tükelda ciabatta ja peekon, lõika halloumi viiludeks, lisa oliiviõli, sega läbi ning aseta ühe kihina küpsetusplaadile. Küpseta 220-kraadises ahjus 10 minutit, keera juustuviiludel teine külg, pane plaadile ka tomatid ning küpseta veel umbes 10 minutit, kuni tomatite koor hakkab lõhenema.
Pane rukolalehed taldrikutele ning tõsta peale tomatid, juust, ciabatta ja peekon. Nirista peale kaste, soovi korral võid lisada veel musta pipart.