Lootus tühja kohta ei salli

Mäletad, kui ma rääkisin sellest, mida ma enam ei looda.
Nüüd, kus umbes pool on möödas ja pool ees.
Tegelikult ma rääkisin muidugi uskumisest, mitte lootmisest. Aga me ju mõtleme ühes keeles, nii et eks sa said aru küll, et tol hetkel tähendasid need peaaegu üht ja sama.
Lootus on siiski pagana visa.

Täidan oma päevi kohustuste ja kirjadega, kõnede ja kokkulepetega, kokkuvõtete ja korraldustega, seda kõike kuni kurnatuseni, mõnikord ka sõna otseses mõttes minutipealt täis planeeritud tundidega ning tundub, et lootusele ei ole neis päevades küll tõepoolest mingisugust vaba nurgakest, ei, tõesti mitte.
Aga ta leiab selle prao ikkagi ja siis pole mul ju südant teda kohe välja visata.
Nii et ta tuleb uuesti. Mõnel hommikul seal ärkveloleku ja unenäo vahel, kui ma unustan valvel olla, ning siis on päeva alustades kummaliselt pehme tunne, tuttav ja võõras korraga. Otsekui midagi oleks hästi. Otsekui oleks ma hoitud.
Õhtul enne uinumist meelitan ta juba ise kohale.
Ainult täna veel, mõtlen. Las ma luban endale selle ühe hetke.

Aga see on ju lootus. Pole ime, et ta oli ühte punti pandud koos kõigi hädade ja õnnetustega, mille Pandora laekakaant kergitades maailma valla päästis.
Vaikselt ja visalt räägib ta võimatut üha võimalikumaks, kuni ühel päeval tajun endast läbi vilksatamas midagi ammu unustatut ning saan aru, et olen ikkagi vist lasknud lootusel sisse imbuda ja leida selle tühja augu mu sees.

mingit lootust ei ole
aga see on omamoodi
lootusrikas
sest siis võib lootus tulla
lootus
tühja kohta ei salli
ja niisugune tühi koht
nagu minu hing
ajab lootuse väga vihaseks
/…/
(Mart Kangur)