Paistab, et ma vist ikkagi ei suuda eriti toidublogi pidada. Muud ka nagu teha ei oska. Ooperiblogiks ei saa hakata, see kahandaks külastajate arvu märkimisväärselt ja minu edevuse juures ei või seda loomulikult lubada. Raamatuid loen ma küll endiselt palju, aga kirjutada neist ei viitsi, kui tegemist pole just väga hea või erakordselt halva raamatuga, seega raamatublogi jääb ka ära.
Mis meil siis veel on? Moe- ja ilublogi? Khm, Hauschka kosmeetika ja Ella Hopfeldti triiksärgid? Spordiblogi? Ei, ma parem teen sporti, kui selle tegemisest räägin. Arvamusblogi? No ma juba olen kuskil avaldanud arvamust selle kohta, mida ma arvan sellest, et kõik igal võimalikul juhul kõige kohta midagi arvavad, teadmata taustu või tundes tervikust vaid tükikest. Tehnikablogi? Pardon, mul on klahvidega mobiiltelefon ja pea kümme aastat vana fotoaparaat ning ei ühtegi nutividinat.
Nii et peamine küsimus seisneb nähtavasti hoopiski selles, kas inimene üleüldse peab mingisugust blogi pidama.
Teisalt ei avane just ülearu palju võimalusi iseendast rääkimiseks, seega kus seda siis ikka mujal teha kui isiklikus blogis. Nii et pikk jutt siit paistab. Võimalik et nukrates toonides, sest september on see kummalise kurbuse kuu.
Pärast puhkust sukeldusin, pea ees, kohustustesse tagasi. See oli võrdlemisi ränk litakas. Võib-olla oleks pidanud üritama kuidagi tasapisi läheneda. Pärastpoole muutusin jälle tuimemaks ja poolenisti harjusin mõttega, et nüüd võib taas minna nädalaid, enne kui saan sõita maale ning sealses vaikuses uuesti omaenese mõtteid kuulma hakkan,
Mõtteid sellest, kui jube ja väsitav on pealiskaudsus. Üüratu hulk aega, mis on pühendatud mõttetustele ja pseudoprobleemide lahkamisele. Kui vähe on päris vaikust, millest sünnivad päris vestlused. Kui vähe on aega avaneda. Kui vähe on kannatust.
Mõnikord ma mõtlen. Et kuidas me kunagi suutsime leida ja luua need ajad ja hetked. Vaikust võis seal olla rohkem kui sõnu, aga argipäev ei tulnud kunagi kaasa. Aeg peatus. Maailm oli eemal. Ära. Vait. Kuidas me küll tookord oskasime? Nüüd, tagantjärele, mõtlen – võib-olla see oligi ainult nõnda võimalik. Varastades. Varastades argipäevalt, iga hetke hoides kui esimest, iga viivu võttes kui viimast.
Isegi mu uneta ööd on maal kergemad. Poolenisti unetu olen küll eluaeg olnud, aga varem pole see otseselt elu seganud, sest sellega on võimalik harjuda. Eriti siis, kui see, millest sa elad ja hingad, tuleb mujalt. Kui kusagilt ei tule, vaat siis hakkab unevõlg kurnama. Ainus võimalus asja veidigi kontrolli alla hoida on hakata õhtul juba õige varakult pidurdama. Seda ma ei saa, sest muidu ei jõua mitte kui midagi tehtud ja nii juhtub, et magama mineku ajaks töötab mu aju veel täistuuridel, eriti juhul, kui ka päev on olnud liiga sotsiaalne, emotsionaalne või muul moel ülestimuleeriv.
Ja tegelikult ongi mu normaalne magamamineku aeg umbes kell 2-3 öösel, aga seda ei saa ma endale ammugi lubada, sest pean ju ometigi hommikul tööle minema. Nii et olen püüdnud ennast aastatega nii paar-kolm tundi varasemaks harjutada, aga ei saa öelda, et see just üliedukas kohanemine oleks olnud. Talutav, võiks öelda. Kuni käsil oleva aastani. Aga nüüd ma ei saa isegi enam aru, kumb on põhjus ja kumb tagajärg. Kas tunnen ma end halvasti sellepärast, et ei saa magada või ei saa ma magada sellepärast, et tunnen end halvasti.
Kuidas ma ka ei üritaks vähendada neid tegevusi oma elus, mis mu hinge ei toida ega köida, tulemus on ikka vastupidine. Eelnimetet tegevused kasvavad, paljunevad, võtavad lõviosa ajast ja energiast, nii et ma ei tea enam, kuhu suunda joosta ning lõpptulemusena loobun hoopiski sellest osast, mis on mulle loomuomasem, sellest suunast, kuhu tegelikult tuleks minna. Ja siis on ahastus. Nüüd on mul plaanis veel ühe või paari uue ettevõtmisega alustada. Et teen seda niikuinii, on selge, ainult hirm hinge kinni tõmmata haarab mind juba eos. Hirm pideva rööprähklemise ees.
Ometi ma nautisin seda kunagi väga. Oo, ma olin uhke oma võime üle vaevata ühelt tegevuselt teisele lülituda, uhke oma kiirusele ja efektiivsusele. Võib-olla osalt tingituna “tasust”, mis ma selle eest sain ja millest üle saamiseks läks hea mitu aastat, võib-olla vanemaks ja targemaks kasvamisest, aga enam ma seda ei naudi. Veelgi enam, ma pigem jälestan seda.
Lisaks põhitööle on mul veel kolm tegevust/tööd (blogimine neljas, kui seda üldse arvesse võtma peaks). Kõik on üpris erinevad. Ja ma tahaksin nendega tegeleda eraldi. Ühel päeval üks. Teisel päeval teine. Ja õhtul teen lihtsalt trenni ja loen raamatut. Oh, ilusad unistused. Tegelikkuses näeb see välja nii, et neid teisi asju teen pärast päevatööd ja nädalavahetusel, kui see juhtub vaba olema. Kõrvalekaldeid ei saa palju lubada, sest kui ma ei tee täna seda, siis pean tegema homme, aga siis jääb tegemata too, millel on tähtaeg, ja nädalavahetusel ma ei saa toda teha, sest siis olen tööl. Või vahepeal tahaks ju hoopiski metsa või rabasse minna.
Ja ikkagi. Lõppeval nädalal leidsin taas kord, et kuitahes keeruline ka poleks, ma ei lase ajapuudusel, pealiskaudsusel ja küünilisusel võita ja kõike sapiga üle kallata. Muutuda harjumuseks kõigi ja kõige halvustamisel. Negatiivsusel. Vähemalt nii palju, kui see minust endast sõltub.
Laenates mõtte Alexander Geniselt: Raamat on õnne argipäev, mitte selle pidupäev, millega meid õnnistavad armastus, muusika ja mäed. Viimase asemel kirjutaksin ma ‘mets’, aga muidu võiks need sõnad sama hästi pärit olla minu suust. Ehkki ka metsa ja muusikat nimetan ma õnne argipäevaks – kui needki oleks harv pidupäev, siis oleks meile küll liiga vähe antud. Ja midagi pole teha, pidupäevi on harva ning kui argipäevast üldse hingetoitu leida ei oska, siis ei jätku ka neist suure õnne hetkedest kuigi kauaks. Tean ka seda, kuidas parajasti põhjas olles näib võimatu, mõttetu ja kohatugi väikestest asjadest rõõmu leida – ent just siis on see kõige vajalikum.
Olen ka omaks võtnud arusaamise, et ma ei suuda kõiki uppujaid päästa. Võib-olla ei suuda ma mitte ühtegi uppujat päästa. Sel juhul kindlasti mitte, kui kõigepealt iseennast vee peal ei hoia. Varem oleksin arvanud, et see teeb minust egoisti. Nüüd arvan, et see teeb must eluterve egoisti. Sellel on piirid, kui palju ma suudan kuulata, mõista ja lohutavaid sõnu leida, kui palju võõrast negatiivsust endast läbi lasta ilma ise põhja minemata.
Mingisuguseid mõtteid oli mul veel, aga las nad olla praegu pealegi. Kuulan nüüd parem “Macbethi” ja joon sibulasupi tegemisest üle jäänud veini edasi.
Aga noh hea küll, olgu siis kook kah.
Muusika: Madrugada “Honey Bee”
Õunagalett
Põhi:
240 g täisteraspeltajahu
1 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
3 sl suhkrut
50 g võid
200 g hapukoort
Täidis:
6-8 keskmist õuna
4 sl suhkrut
2 tl kaneeli
Taina jaoks sega jahu küpsetuspulbri, soola ja suhkruga, lisa toasoe pehme või, seejärel hapukoor ning sega-sõtku kätega ühtlaseks. Rulli tainas kahe küpsetuspaberilehe vahel suureks ümmarguseks kettaks, vajadusel raputa peale natuke jahu. Kata puhastatud ja tükeldatud õuntega, raputa peale suhkur ja kaneel, keera servad täidisele ning küpseta 180-kraadises ahjus 35 minutit.
Toidutegu 