Category Archives: minu lemmikud

Suitsulõhepirukas

Kõndida telefoniga rääkides piki äärelinna tänavaid, tunda aedadest levivat õhtu lõhna ja kuulda naeratust vestluskaaslase hääles.

Minna pärast vihma rõdule. Tõmmata kopsud triiki täis rammusat vihmajärgset värskust. Juua ühe toreda inimese kingitud roosimustrilisest tassist melissi-piparmünditeed (isegi piparmünt võib une ära võtta, mäletad ju küll). Pärast istuda laua taga, kardinaid ette tõmbamata, nii et naabrid võivad näha sind seal rohelise kupliga laualambi valguses raamatu kohale kummardumas.

Ühel teisel õhtul sõita maale. Ronida redelist üles – piisavalt kiiresti, põgenemaks sääskede eest ja piisava viivitusega, et kuulda konnade krooksumist, õnnekäo kukkumist ja linnuriigi Donizetti hääleharjutusi kaugemal võpsikus. Uinuda samal hetkel, kui pea patja puudutab, mida pole ammu juhtunud. Ärgata öösel vihma rahustava rabina peale, püüda kinni põgeneva unenäo õrnus ja uuesti uinuda endamisi naeratades.

Istutada järgmisel päeval jälle natuke puid, lastes hõlmu tuulel tirida ja paluda endamisi, et sult veel ei oodataks otsust, mida sa ei suuda teha… mitte veel, mitte nüüd.

Muusika: Nils Frahm “Ambre”

Suitsulõhepirukas
(allikas: “100 pirukat”)

Tainas:
125 g võid
120 g nisujahu
60 g täisterajahu
1 muna

Täidis:
175 g külmsuitsulõhet
100 g sinihallitusjuustu
4 muna
2 dl kohvikoort

Sega toasoe või, jahu ja muna ühtlaseks ning kata saadud tainaga 26 cm läbimõõduga pirukavormi põhi ja servad. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi. Täidise jaoks klopi munad koorega lahti, lisa tükeldatud lõhe ja murendatud hallitusjuust, sega läbi ning vala põhjale. Küpseta 175-kraadises ahjus 25 minutit.

Sõrnikud

Üldlevinud arvamuse kohaselt jagunevad inimesed laias laastus kaheks – hommiku- ja õhtuinimesteks.

Hommikuinimene mina ilmselgelt ei ole. Aastad ja kohusetunde riismed on muidugimõista enamiku teravaid servi ümaramaks lihvinud, nii et ma suudan üles ärgata ja enam-vähem sotsiaalselt viisakaks peetaval kellaajal tööle jõuda küll. Ainult lähetused on kurjast, siis peab suure tõenäosusega ikka mingil täiesti ebainimlikul ajal ärkama. Tõusmine ja silmapilkne säramine on kümnel juhul kümnest välistatud niikuinii. Kui mõni hullumeelselt reibas kaaskodanik varahommikul hirmuäratavalt suhtlemisaltilt sisse sõidab, ilma et laseks mul korralikult üles ärgata, ilmuvad hoobilt lagedale kõik  misantroopilised jooned (mida ma muidu varjan (kandlemängu taha peamiselt)). Aga kui ma saan rahus oma harjutused ära teha, kallata sisse kopatäie kohvi (kanget, suhkruta, aga rohke koorega), süüa (palju) ja ajalehe läbi vaadata, siis ma olen esiteks suuteline diskussiooniks ja teiseks võib vabalt juhtuda, et pean ülejäänud osa päevast ennast täiesti talutavalt üleval.

Ja kui veel nii hästi läheb, et kohvi kõrvale omletti, pannkooke või hoopistükkis sõrnikuid saab. .. 😉

Muusika: The Fine Arts Showcase “Chemical Girl”

Sõrnikud

500 g kohupiima
2 munakollast
60-90 g jahu + vormimiseks
2-3 sl suhkrut
veidi soola
praadimiseks õli ja võid

Sega kohupiim, lahti klopitud munakollased, sool, suhkur ja jahu ühtlaseks (jahu kogus sõltub sellest, kui kuiv on kohupiim). Pane segu pooleks tunniks külmkappi. Seejärel võta lusikaga tainast ja vormi jahuste käte vahel kookideks. Prae õli ja või segus mõlemalt poolt kuldseks. Serveeri soojalt, soovi korral hapukoorega.

Sidrunikeeks

Ma olen üldiselt igasuguste ülivõrdeliste seisukohavõttude ja hinnangutega ettevaatlik (miks see nii on, nõuaks muidugi pikemat arutelu, veidi teemaga haakuva üle olen kord arutlenud). Aga siinpuhul tundub mulle, et vähemalt antud hetkel (taganemistee, eks ole ;)) võib juuresolevat küpsetist kõige paremaks keeksiks nimetada küll, sest see on nõnda mõnus ja mahlane. Ehtne sidrun.

Retseptiga varustas mind hea sõber ja kaasvõitleja Anu, algupärand võib aga nähtavasti olla Ida Savilt (võrdne keeks), mina suurendasin sidrunikogust (järgmine katsetus on plaanis apelsiniga). Aastavahetuse bakhanaali käigus täiendasime keeksi vahukoore ja vaarikatega, aga tegelikult maitseb see väga hästi ka ilma igasuguste lisanditeta. Ilmselgelt üks nendest juhtumitest, kus lihtne on hea ja vähe koostisosi annab parima lõpptulemuse. Tainasse võib soovi korral lisada rosinaid või kookoshelbeid või šokolaaditükke etc ja valmis keeksi katta glasuuriga.

Lõpetuseks aga ei saa ma jätta laiema avalikkusega jagamata üht hästi toredat soovi, mis mulle esmaspäeval Hiina kalendri uue aasta alguse puhul saadeti. Mõni ikka oskab :).

Head ja nunnut draakonit sulle, sellist, keda võiks põues pidada ja näiteks oleks abiks suitsu või küünla või gaasipliidi süütamisel!

Siis umbes sellist? Aitäh! 🙂

Sidrunikeeks

200 g võid
200 g suhkrut
200 g jahu
5 muna
1 sidruni mahl ja riivitud koor

Vahusta või suhkruga, lisa ükshaaval munakollased, sidrunimahl ja riivitud koor ning sõelutud jahu. Vahusta munavalged ning lisa tainale (parema segunemise ja õhulisema lõpptulemuse huvides lisa esmalt kolmandik vahust ning sega ühtlaseks, seejärel lisa ettevaatlikult segades ülejäänud vaht). Pane tainas võitatud ja jahuga üle puistatud keeksivormi ning küpseta 180-kraadises ahjus u 50 minutit (katsu küpsust tikuga). Lase keeksil veerand tundi vormis seista, kummuta siis restile, kata vormiga ja lase lõplikult jahtuda. Soovi korral sõelu peale tuhksuhkrut.

Biskviitkattega rabarberikook

See kook on klassika. Kevad ja lapsepõlv koos ühes maitses. Tuuli ajas isu peale ja siis polnud päästa enam midagi, kiusatused on ju selleks, et neile järele anda. Õnneks oli turule tekkinud juba tervelt kaks tädikest, kelle letilt rabarberit tuvastada võis (kodustatud isend on endiselt kidur). Oh seda õnne ja rõõmu! Retsept (mida ma küll tavaliselt ei vaata, sest see on üks neid kooke, milleks retsepti vaja ei ole), on algupäraselt samuti kokaraamatute klassikult, Ida Savilt.

Koduteel leidsin pargiservast esimesed meelespead. Tundsin toomingalõhna. Kuulsin peoleo vilistamist. Nägin lehise otsas oravat. Kevad – ikka ja alati nagu esimest korda elus. Ning igal aastal teeb omamoodi kurvaks, kui kiiresti see kaunis aeg mööda läheb, ilma et kõige igapäevase keskel oleks eriti aega peatuda. Kuulmise asemel kuulata. Vaatamise asemel näha. Kui ma oskaksin, siis salvestaksin kõik need lõhnad, värvid ja hääled oma mällu – ja järgmisel hetkel küsin endalt, miks soovida just nüüd ja praegu elamise asemel salvestada, säilitada, hoida. Kas selles seisnebki osa inimeseks olemise kurbloolisusest – et me ei märka hetke nautida, sest oleme nii hõivatud muretsemisega selle peatse lõppemise pärast?

Remarque kirjutab  “Kolmes sõbras”: Kunagi ei tohi endale midagi ligi lasta, nagu Köster ütleb. Kui ligi lased, tekib tahtmine seda hoida. Ja hoida ei saa midagi... Tõsi, hoida ei saa midagi. Aga just see teadmine võikski rahustavalt mõjuda. Põhimõtteliselt on kevad juba läbi. Isegi suvi on juba läbi. Kõik lood on lõppenud juba samal hetkel, mil nende looja avalause paberile saab. Iga tere peidab endas hüvastijättu. Esimene suudlus on sama hästi viimane.

Aga mis siis? Come along and share the good times, while we can…

Tänane muusika: Richard Hawley “Valentine”

Biskviitkattega rabarberikook
(allikas: Ida Savi “Saiad, pirukad, koogid”)

200 g võid
300 g jahu
100 g suhkrut
1 muna
1 tl vanillisuhkrut

700 g rabarberit
75 g suhkrut

Biskviit:
6 muna
125 g suhkrut
75 g nisujahu
30 g kartulitärklist

Valmista muretainas – sega jahu ja suhkur, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ja haki segamini. Lisa lahti klopitud muna ning suru ühtlaseks tainaks (jällegi on lihtsam ja kiirem toimetada köögikombainiga). Pane pooleks tunniks külmkappi. Seejärel rulli tainas ristkülikuks, kata sellega ahjuplaat, torka kahvliga põhja mõned augud ning küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit.
Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks heledaks vahuks (8-10 minutit), sõelu juurde omavahel segatud jahu ja kartulitärklis ning sega ettevaatlikult segamini. Kata eelküpsetatud muretainapõhi tükeldatud rabarberiga (noori rabarberivarsi pole vaja koorida), raputa üle suhkruga, vala peale biskviittainas ning aja ühtlaselt laiali. Alanda ahju kuumus 180 kraadini ning küpseta kooki 20-25 minutit. Lase koogil veerand tundi avatud uksega ahjus seista, enne kui välja võtad. Veidi jahtunud koogile sõelu peale tuhksuhkrut.

Kana-klimbisupp

Not a shred of evidence exists in favor of the idea that life is serious.
Brendan Gill

Lähen puhkan jalga natuke. Kui spontaansusele enam üldse ruumi ei jää, asjusse suhtumine ilmselgelt ebavajalikul määral tõsiseks muutub ja kaine mõistus kogu aeg nii pagana m õ i s t l i k on, siis näib olevat saabunud viimane aeg kõigest jõust vastassuunas jooksu panna.

Noja talv, noh, on teine ilus ja valge jah, aga minu meelest oleks ta võinud küll heaga kuu aega hiljem tulla. Ma ei räägi siin sellest, et ma ei suuda oma kappidest leida mitte ühtegi villast salli (mina, kes ma omast meelest koon igal aastal vähemalt 2 salli!) ega saabaste sooje sisetaldu, et toa soojaks saamiseks tuleb ahju toppida terve mõistuse vastaselt suur kogus puid, et ma loomulikult ei taibanud õigel ajal suvist klaasipesuvedelikku talvise vastu vahetada et cetera. Ma räägin sellest, et kogu seda kenadust jätkub meil nüüd ilmselt lahkesti kaeda nii järgmiseks pooleks aastaks :P. Sellepärast ma hakkasin ka karjuma suusahullude kodanike arutluste peale teemal, kas rajad on juba sisse lükatud. Püüdke olla, tõesti! 😀

Kana-klimbisupp on selles ilmas muidugi raudselt omal kohal. Soojendav, väidetavalt täiesti tõestatult gripivastase toimega ja nostalgiliselt lapsepõlvemaiguline.

Kana-klimbisupp
(allikas: lapsepõlv :))

1 kana
3 l vett
5-6 kartulit
2 porgandit
musta terapipart
juurpeterselli
soola

Klimbid:
2 muna
2 dl piima
4-5 dl jahu
soola

Pane kana külma veega keema. Riisu vaht, lisa pipar ja petersellijuur (minu ema lisab puljongile värvi andmiseks ka mõned pliidiraual pruunistatud porgandiseibid) ning keeda kana peaaegu pehmeks, seejärel lisa tükeldatud porgand, umbes 5 minuti pärast ka kartul. Samal ajal valmista klimbitainas – klopi munad soolaga lahti, lisa vaheldumisi piim ja jahu. Kui kana on pehme, tõsta see taldrikule. Kui kartulid on keema läinud, tõsta teelusikaga supi sisse paraja suurusega klimbid. Klimbid on valmis, kui nad tõusevad pinnale. Eralda kanaliha luudelt ja serveeri supi kõrvale või tükelda peenemaks ning tõsta puljongi sisse tagasi. Kontrolli maitset, vajadusel lisa soola või pipart. Serveerimisel puista peale peterselli.

Chili con carne 

Avastasin imestusega, et mul ei olegi siin rubriiki ‘liha’. Mis on veider. Sest ma ise olen omnivoor ja üleüldse tunnen ka ainult kaht (peaaegu) taimetoitlast. Ju ma siis ei ole leidnud põhjust lihatoitudest kirjutada, aga oma osa on siin kahtlemata asjaolul, et liharoogade valmistamisega ei ole ma nõnda suur sinasõber kui magusa kraamiga. Mehhiko algupäraga chilli con carne puhul muidugi puudub igasugune võimalus millegi untsu minekuks. See on üks positiivne joon. Teine peitub tšillis – lööb seest soojaks :). Mida on hädasti vaja, kui jalad külmetavad ja nina tilkuma tükib. Tšillipipar on üldse mu jaoks üks tore tooraine. Ma olen ilmsesti Majasoku sugulane, koduse kartuli kujuga (või kuidas see täpselt oligi) nina mul küll ei ole, Muinas-Julle ja müstikused muinasmaailmast on aga ilmselgelt ainult aja küsimus :P.

Traditsiooniliselt kasutati chilli con carne‘s tšillipipart, küüslauku, sibulat, vürtsköömneid ja veisehakkliha, tomatid, oad ja paprika on hilisem lisandus, sealjuures näib eriti tuline vaidlus käivat just selle üle, kas ube tuleks lisada või mitte. Retsepte on praegu leida mitmesuguseid, väiksemate või suuremate erinevustega, mina kasutan siinset retsepti (kui nii üldse võib öelda, sest see on kindlasti üks toite, mille puhul ma aineid ei kaalu ega mõõda), mille algupära on mulle teadmata. Kasutada võib värsket tšillikauna või tšillipulbrit või mõlemaid, oleneb maitse-eelistustest. Oad peaksid olema punased, aga valged ajavad ka põhimõtteliselt asja ära. Ja järgmisel päeval ülessoojendatult maitseb sama hästi.

Chili con carne

400 g hakkliha
2 sl õli
1 sibul
2 küüslauguküünt
2 tšillikauna
(1 tl tšillipulbrit)
2 paprikat
400 g purustatud tomatit
2 purki punaseid konservube

Pruunista hakitud sibul ja hakkliha õlis. Lisa viilutatud tšillikaunad, purustatud küüslauk, tomatikonserv ja tükeldatud paprika. Hauta madalal kuumusel umbes 30 minutit (pikem hautamine teeb asja ainult paremaks), lisa oad ning kuumuta veel 10 minutit.

Hiiglaslikud kaeraküpsised

Asi sai alguse Kohvipausist. (Ei, ma ei ole nakatud suurtähe epideemiasse, mis levib tunduvalt jõudsamalt kui seagripp ja filoloogi minus hulluks ajab. Eestikeelsetes pealkirjades läbiva suurtähe kasutamine on äärmiselt kole, aga isegi veel hullem on komme keset lauset suvalisi sõnu suure tähega kirjutada, nagu need oleks nimed. Nädalapäevad, riigipühad, üldnimetused, toidud, varsti on sidesõnad ka suure algustähega.) – nojah hälbisin jälle oma jutuga teelt. Ühesõnaga – Kohvipaus, sellenimeline koht asub Tartus Küütri ja Rüütli tänava nurgal ja aeg-ajalt ostan sealt endale lõuna ajal jogurtit või wrap‘i. Ühel päeval nägin seal ütlemata lahedaid suuri küpsiseid, nii 10-sentimeetrise läbimõõduga, 8 krooni tükk. Ostsin, proovisin, leidsin loomulikult, et pole päris see ja et tuleb ise teha. Pidid ilmtingimata olema kaeraküpsised, aga mitte kaerahelvestega. Sobiva alusretsepti leidsin Crème brûlée blogist, kohendasin ja täiendasin natuke. Tulemus sai äraütlemata maitsev, need on nüüd mu uued lemmikküpsised, kerged ja krõbedad. Sobiv läbimõõt oleks minu meelest nii 12 cm, pildil olevad on pisut väiksemad, sest pidid kohanduma karbi mõõtudega (jube, kuidas elu mõnikord raamidesse surub, kas pole? :P). Üteldagu mulle, miks peaks üks küpsis ilmtingimata pisike olema. Ei pea ju. Palju mõnusam on niisugune toekas tükk, millest närvuma isuga inimestele (ma ise küll selliseid ei tunne :)) tassi kohvi juurde kõhutäiteks piisabki.

Hiiglaslikud kaeraküpsised
(mugandatud: Crème brûlée toidublogi)

90 g võid
2 muna
100 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut või 2 sl rummi
230 g kaerakliisid
70 g nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
75 g sarapuupähkleid
75 g (valget) šokolaadi
(rosinaid)

Haki pähklid ja šokolaad (mitte väga peenelt), kasutada võib nii valget, tumedat kui piimašokolaadi. Sega kõik kuivad ained omavahel. Lisa sulatatud või ja lahti klopitud munad (ja rumm, kui seda kasutad) ning sega hästi läbi. Moodusta tainast pallid, suru peopesas lamedamaks ja vormi neist küpsetuspaberiga kaetud plaadile 0,5 cm paksused 10-12 sentimeetrise läbimõõduga kettad. Küpseta 210-kraadises ahjus kuldpruuniks ja krõbedaks (8-10 minutit). Lase jahtuda. Säilita pooleldi avatud kaanega karbis (aga ma hoiatan – ei säili! ;)).