Martsipanikringel

Tänapäeval keegi muidugi nisujahust enam ei küpseta. Kuhu ka ei vaataks – tatrajahu, riisijahu, mis-iganes-jahu. Võivaba. Munavaba. Suhkruvaba. Kõigevaba. Et oleks tervislikum. Ja ma ei räägi siinkohal gluteeni- või laktoositalumatusest või toiduallergiatest, eks ole. (Vrd ka ‘sportides iga päev, lood eeldused sellele, et surres oled täiesti terve’).

No igatahes, selle kõige peale otsustasin teha ühe korraliku vana kooli küpsetise. Tavalisest valgest nisujahust. Ohtra võiga. Ilma ühegi kasuliku aineta. Sest no vaadake – selle vastu ikka ei saa. Ilmsesti on täiesti võimalik ennast veenda, et kõik alternatiivsed ja/või jahu-, muna-, piima-, suhkru-, või- ja mille iganes vabad (toor)variandid maitsevad täpselt samamoodi, aga tõde on selles, et… ei maitse. Ja mõistlikus koguses jahu ega võid pole veel kellelegi kahjuks tulnud,

Sellega mõnevõrra seonduvalt – TAI-l on käimas kampaania “Vähem on parem”, mille eesmärgiks on kutsuda inimest üles mõtlema, milline on alkoholi roll tema elus ning milliseid positiivseid muutusi võiks tema elus toimuda alkoholitarvitamise vähendamise tulemusel.
Mõtlesin. Ja jõudsin järeldusele, et minu elus võiks mitmeid positiivseid muutusi toimuda alkoholitarvitamise suurendamise tulemusel.
Sest see tähendaks soikujäänu taaselustamist –  regulaarseid kohtumisi oluliste inimestega, head seltskonda, toitu ja veini töönädala lõpetuseks, head vahuveini ja seltskonda pärast ooperit, aja mahavõtmist ja nautimist kiirustamise asemel, sisulisi diskussioone ja kunagist verbaalset mitmevõistlust pinnapealse loba asemel. (Loomulikult saate aru, et rõhk on siin sõnal ‘seltskond’, mitte ‘alkohol’.)

Askeeti minust ei saa, ilmselgelt.

Muusika: Metallica “Loverman”. (See võib nõuda teatavat selgitust. Nimelt pole see laul Metallica originaal, aga kuigi ma üldiselt olen peaaegu alati originaaliusku, siis siin on erand. Nick Cave’i originaal on mannetu soigumine, tõeliselt seksikaks teeb selle pala justnimelt James Hetfieldi esitus.)

Martsipanikringel

Tainas:
25 g presspärmi
2,5 dl käesooja vett
0,5 dl suhkrut
400-450 g nisujahu
75 g toasooja võid
0,5 tl soola

Martsipanitäidis:
100 g toasooja võid
200 g mandlimartsipani
200 g kuivatatud jõhvikaid

pealt määrimiseks 1 muna

Hõõru pärm vähese veega vedelaks, lisa ülejäänud vesi, sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit. Edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (osa jäta esialgu alles). Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks. Edasi sõtkudes lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ning lööks käte ja kausi küljest lahti (tainas olgu pigem pehme kui kõva ja sitke). Tõsta tainas sooja kohta ja lase kinni kaetult umbes tund aega kerkida. Kerkinud tainas kummuta lauale ja rulli ristkülikuks.
Määri pehme või tainale, kata riivitud martsipani (riivida on parem külmkapikülma martsipani) ja hakitud jõhvikatega. Lõika pooleks, keera kumbki pool pikemast servast rulli ning tee rullidesse läbi kahe tainakihi sisselõige (põhjani läbi lõikamata). Seejärel põimi rullid palmikuks ja vormi kringliks.
Lase kringlil rätiku all pool tundi kerkida, seejärel määri lahtiklopitud munaga ja küpseta 200-kraadises ahjus 20-25 minutit.

Hapukapsapirukas peekoni ja jõhvikatega

Hapukapsast olete muidugi kõik juba surmani tüdinenud, jah? Eks ma isegi lubasin (niisuguste seisukohavõttudega esinemiseks ohutus kohas ehk lookas toidulaua ääres) loobuda nii söömisest kui joomisest (ja ühest-teisest veel), aga (mingil arusaamatul põhjusel) keegi sedalaadi tõotusi kuigi tõsiselt ei võtnud. Kui nüüd aga naljad jätta, siis vastuoksa oma tavalistele põhimõtetele igasuguste uusaastalubaduste osas langetasin siiski endamisi ka mõned niisugused otsused, mida ma tõepoolest kavatsen üpris tõsiselt võtta – ja sel põhjusel neist praegu ka ei räägi.

Maailma lõppu mitte ühegi kalendri järgi minu üüratuks pettumuseks ikkagi ei tulnud – nii et kahjuks ei jää muud üle, kui jätkuvalt leppida selle sama maailmaga, uue aasta saabumine seevastu siiski ära ei jäänud ja selgesti oli märgata, kui paljude jaoks oli möödunud aasta kurb või valus või kehv – inimesed mu ümber soovisid üksteisest sõltumatult, endale ja teistele, et uus aasta/maailm oleks parem. Või lihtsam. Et eelmisel aastal kaduma kippunud tasakaalu oleks kergem hoida. Et küsimused leiaksid vastused. Ja et üleüldse võiks ja saaks eelkõige uskuda, et halvim on juba möödas, aga parim alles ees. Sellise helge mõttega küllap sobib tänaseks ka lõpetada.

Muusika: Tõnu Raadik “Pööripäev”

Hapukapsapirukas peekoni ja jõhvikatega

500 g pärmi-lehttainast

Täidis:
350 g hapukapsast
2 dl lihapuljongit
125 g suitsupeekonit
soola, suhkrut
2 muna
2 dl vahukoort
100 g jõhvikaid

Pruunista peekon paksupõhjalises potis, lisa hapukapsas ja puljong, maitsesta soola ja suhkruga ning hauta, kuni kapsas on pehme.
Suru tainas 26 cm läbimõõduga või neljakandilise pirukavormi põhja ja äärtele ning kata kapsatäidisega. Klopi munad lahti, sega vahukoorega ning vala täidisele. Jaota peale jõhvikad. Järelejäänud tainaribadest võid pirukale teha punutud serva. Küpseta 200-kraadises ahjus 35-40 minutit.

“Maskiball” ja piparkoogi-kohupiimakook jõhvikatega

Tark inimene väidetakse õppivat teiste vigadest, loll iseenda omadest. Filosoofilis-retoorilised (kui just keegi ei tunne ennast vastamiseks pädevana) küsimused kõlavad – a) kuidas seda nimetatakse, kes enda vigadest ka ei õpi? ja b) kui keegi elus kaks korda sama reha otsa astub, siis kas talle kolmandat võimalust vigade paranduseks enam üldse antakse? Rahvatarkus muidugi väidab, et kaks kolmandata ei jää, nii et mine võta siis kinni.

Teiseks jõudsin järeldusele, et (teate küll seda Edith Piafi laulu) je ne regrette rien. Mitte midagi sellest, mis elus tehtud on. Küll aga on põhjust kahetseda mõnda, mis jäi tegemata. Sõnu, mis jäid ütlemata. Kordi, mil lasin hirmul võita. Kurp on miskipärast hakanud ühele ja teisele mõeldes. Tegemata jätmiseks saab pidada ka neid kordi, mil ei julgenud uskuda ja unistada, sest eks öelda ju, et kui järgid oma unistust, avatakse sulle uks seal, kus oli ainult kivisein. Aga kaine mõistus nägigi ainult kiviseina ja ütles: võimatu! Ent mis ikkagi oleks juhtunud, kui ei oleks teda kuulanud? Illustratsiooniks sobib siia taas üks lugu lasteraamatust.

Sinine valgusfoor
(Gianni Rodari “Telefonilood”)

Kord juhtus Milano Toomväjakul asuva valgusfooriga kummaline lugu. Kõik tema tuled muutusid äkitselt siniseks ning rahvas ei teadnud, mida peale hakata.
“Kas minna üle tee või mitte? Kas sõita edasi või jääda paigale?”
Valgusfoor aga saatis igast oma silmast igasse külge ebatavalist sinist tuld, mis oli nii sinine, et isegi Milano taevas polnud kunagi selline olnud.
Oodates, et keegi midagi ette võtaks, andsid autojuhid ühtevalu signaali ja kisasid niisama, mootorratturid lasksid oma sõidukitel täiel häälel põriseda, kõige tähtsamad ja tüsedamad jalakäijad aga hüüdsid: “Missugune korralagedus! Kas te ka teate, kes ma olen?”
Naljahambad puistasid teravmeelsusi:
“Rohelise virutas mõni rikas ära, et endale maale suvilat ehitada.”
“Punasega värviti Keskpargi basseinis kalad ära.”
“Kas teate, mis kollasega tehti? See segati oliiviõli hulka.”
Viimaks jõudis pärale politseinik, kes võttis koha sisse keset teeristi ja asus seal liiklust juhtima. Teine politseinik astus valgusfoori juurde, et viga parandada, ning lülitas voolu välja.
Enne kustumist jõudis sinine valgusfoor veel mõelda:
“Vaesekesed! Ma ju näitasin neile vaba teed otse taevasse. Kui nad minust aru oleksid saanud, oskaksid kõik praegu lennata. Aga võib-olla lõid nad lihtsalt kartma.”

Just niisuguste mõtete foonilt läksimegi kino-ooperisse, kaema üht mu suurt lemmikut, Verdi “Maskiballi”, erakordselt võimsa ja kauni muusikaga lugu (üllatus-üllatus, eks ole) armastusest ja kättemaksust (sest milline traagiline ooper sellest ei räägiks, kõik ooperitegelased on reeglina keskmisest ikka tunduvalt kättemaksuhimulisemad), mida sai omal ajal Vanemuises 6-7 korda vaatamas käidud.
Seekord oli see üle pika aja taas üks oopereid, kus vaat et kõige nauditavama etteaste tegi tenor (antud juhul Marcelo Álvarez kuningas Gustav III rollis), nii muusikalises mõttes kui ka aristokraadi rolli intelligentse välja mängimisega. Dmitri Hvorostovski poleks olnud minu esimene valik Anckarströmina, aga tema “Eri tu che macchiavi” oli ette arvatult siiski üks ooperi kõrghetki. Stephanie Blythe’i olin ma tahtnud Ulrica rollis näha sellest ajast, kui teda mõned aastad tagasi Orpheust laulmas kuulsin, sest tema hääles on see vajalik tume värving täiesti olemas – ja ootus oli õigustatud – dramaatilist Ulrica stseeni saaks kirjeldada ainult ülivõrdes. Sopran Sondra Radvanovsky etteaste Ameliana oli minu jaoks kõige nõrgem ning kui talle vokaalselt ka midagi ette heita ei ole, siis oma näomoonutustega pakub ta konkurentsi isegi Angela Gheorghiule (kellele muidugi saab pidevalt ka vokaalses mõttes päris paljut ette heita). Kokkuvõtteks – muusikaliselt oli kõik absoluutselt puhas nauding, aga lavastuse kontseptsioon mind eriti ei kõnetanud (kuigi reeglina mulle kaasaja konteksti toodud ooper meeldib väga). (★★★★☆)

Lõpp hea (mitte “Maskiballis” muidugi), kõik hea. Teise advendi puhul aga võib piparkookidest kooki teha, näiteks.

Muusika: Ultima Thule “Videvik”

Piparkoogi-kohupiimakook jõhvikatega

400 g piparkooke
125 g võid

Täidis:
500 g kohupiima
125 g suhkrut
2 muna
200 g hapukoort
200 g jõhvikaid

Purusta piparkoogid ja sega sulatatud võiga. Suru 2/3 purust väiksema neljakandilise vormi põhja. Täidise jaoks sega kohupiim suhkruga, lisa hapukoor ja lahti klopitud munad. Vala kohupiimatäidis piparkoogipõhjale ning jaota peale jõhvikad. Jaga peale ülejäänud piparkoogipuru. Küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Serveeri jahtunult.

Jõhvika-kookosetrühvlid

Hing sees.

Sai natuke puhatud ja rohkem mängitud (lolli sealhulgas). Peaaegu oleks mõisa ostnud ;). Või vähemalt talu. (Jorh on meil ju väljaõppind põllumees!)

Põhimõtteliselt märkasin veel vana aasta sees, et olen vist ikkagi ämbrisse astunud. Millekski on see raudselt hea. Ent mis me rääkisime naljaks pööramisest – olgu see pang tsinkplekist või roostevabast terasest – uude aastasesse ei sobinud, ämber jalas, ometi sisse lennata, sellepärast tuli see kasutusele võtta (šampanja jahutusnõuna ;)) ja teha nägu, et meil on siin kõik jumalast normaalses korras.

Mitte et see šampanja, mida me jõime uusaastaööl kell kolm tuhandete tähtede all (on this night of a thousand stars, öelnuks Tim Rice), oleks tegelikult mingit jahutamist vajanud. Jõhvika-kookosetrühvlid sobinuksid sinna juurde muidugi suurepäraselt. Kui ma poleks neid linna külmkappi unustanud – aga et see nimelt nii juhtus, siis tuli leppida mullaga (99% kakaosisaldusega šokolaad, mis minu arusaamist mööda väga hea oli, aga kõigi teiste poolt emakeseks maaks ristitud sai).

See kõik näeb nüüd siin kuidagi hirmus talvine välja, aga sellest ei pea mitte järeldama, et mind oleks tabanud talveigatsus. Eip, riskides üleüldise pahameelega, tunnistan üles, et ma olen siiamaani täitsa rahul olnud. Olles loomu poolest poeet, pole millegi või kellegi igatsemine mulle küll kaugeltki võõras, aga t a l v e, pardon, ei igatse ma mitte. Vaadake pildi pealt!

Muusika: Doug Ashdown “Winter in America”

Jõhvika-kookosetrühvlid (~20 tk)

100 g kuivatatud jõhvikaid
4 cl heledat rummi
200 g kookosmassi (Odense)
100 g valget šokolaadi
50 g kookoshelbeid

Pane jõhvikad (veidi jäta kaunistuseks – haki peeneks ning sega kookoshelvestega) tunnikeseks rummi sisse likku (alkohol ei ole muidugi üldse kohustuslik) ning nõruta seejärel köögipaberil. Võta iga trühvli jaoks 1-2 jõhvikat, mätsi nende ümber kookosmass ja veereta peopesas palliks. Sulata valge šokolaad veevannil, kasta trühvlid šokolaadisse ning veereta seejärel kookoshelveste ja hakitud jõhvikate segus. Tõsta kommivormidesse või küpsetuspaberile tahkuma.

Kõrvitsakreemikoogid jõhvikatega

Olgu teie mõtteis rahu ja te lähedal need, kes on teile kallid!

Küünlad on kustunud. Tuli kaminas vajunud madalaks sädelevaks söehunnikuks. Akende taga on jõuluöö. Vaid mina istun ärkvel, veiniklaas kõrval, ja kuulan… ei, mitte jõululaule, neid kuulan ma septembrikuus… ühte oma lemmikplaati, Bo Skovhusi “Leise flehen meine Lieder”. Lapsepõlve siirast usku jõuluimedesse ei saa parimagi tahtmise juures enam kunagi tagasi. Aga mu mõtted on tasakaalukad ja sellest piisab praegu täielikult. Või tegelikult… kas oleks liiga hullumeelne mõte võtta hea mitu aastat jõude seisnud uisud naela otsast alla ja minna lauluväljakule uisutama? Kell kaksteist jõuluöösel? Veel paar aastat tagasi poleks siin mingit küsimust tekkida saanud, nüüd… on meist saanud “korralikud” inimesed. Ja soe voodi tundub ka kahjuks liiga mõnus. Kurvastada selle üle? Pole vist ka mõtet.

Kõrvitsakreemikoogid jõhvikatega
(mugandatud siit)

Põhi:
300 g piparkooke
125 g võid

Täidis:
50 g piima
2 tl želatiini
4 munakollast
1 tl kaneeli
150 g kõrvitsapüreed
150 g suhkrut
2 spl brändit
200 g vahukoort

Kate:
200 g jõhvikaid
75 g suhkrut
50 g vett

Purusta piparkoogid ja sega sulatatud võiga. Kata puruga tartaletivormide põhjad ja küljed. Küpseta põhju 180-kraadises ahjus 15 minutit, lase täielikult jahtuda ning eemalda vormid.
Kõrvitsapüree jaoks tükelda kõrvits, keeda vees pehmeks ja püreeri. Ülejäänud püree võib panna sügavkülma. Pane želatiin piima sisse paisuma ning sulata siis kuumaveevannil. Pane kastrulisse lahti klopitud munakollased, kõrvitsapüree, suhkur, kaneel ja brändi, kuumuta keemiseni ning lase paar minutit keeda. Lisa želatiinilahus ning jäta segu jahtuma. Jahtunud ja tarduma hakkavale segule lisa kõvaks vahuks vahustatud koor. Kata piparkoogipõhjad täidisega ning lase vähemalt 5 tundi või üleöö külmkapis seista.
Jõhvikakatte jaoks kuumuta väikeses kastrulis jõhvikad, suhkur ja vesi keemiseni. Kuumuta edasi, kuni jõhvikad hakkavad katki keema. Lase jahtuda ning tõsta lusikaga kookide peale jõhvikaid ja siirupit.