Miniatuurne mai

01.05. Istun terrassil ripptoolis, mis mulle eelmisel aastal sünnipäevaks kingiti (vanus on juba selline, eks ole). Kõik on oma õigel kohal. Mu sees on üks naeratus, aga ma hoian seda endale. Sellest ei jaguks teistele midagi, jagades pudeneks ta sädelevaks tolmuks ning hajuks kõigi nelja kaare tuulde. Mulle jätkub selle soojusest hommikuni.

02.05. Jooksen maastikumaratoni 10 kilomeetri virtuaaljooksu oma tuttaval metsaringil. On tõusud ja langused, on muhud ja lohud ja mõned maha langenud puud. On palav. Mõõdukas tempo jätab aega märgata sinililli. Varjus on õhk klaar ja jahe ning paitab kopse. Keha kuuletub. Kell klõpsatab kinni 59.14 ajal. Kilomeetrine lõdvestussörk koju on kauba peale.

03.05. Ma mõtlen (liiga palju), et ehk oleks sel suvel nüüd ikkagi aeg teha teoks mõni matk läbi Eesti. Palverännutee Pirita kloostrist Vana-Vastseliina. Või mõni RMK matkateedest. Valida on 375 kilomeetrist 820-ni. Ühtlasi kaasneks sellega siseturismi toetamise õilis eesmärk. Tellisin juba matkasandaalid ära. Teisalt kahtlen ometigi, kas raatsiksin sellele kulutada nii suure tüki rattahooajast.

04.05. Vahtraõitest lõhnav õhtu. Tuul on tasa. Mul on jumalik vabadus hüpata sadulasse ja lahkuda linnast. Kilomeetrid lendavad. Hing laulab.

05.05. Loojuv päike värvib puid ja katuseid. Taevas on häguselt sinakasroosa ja kuu hakkab ennast täis minema. Eks tal ole mõnikord nagu natuke põhjust ka.

06.05. Käisin kesklinnas. Seal elu kees. Parkimiskohta polnud ollagi, pidin uuendama ammu ununenud tutvust parkimisautomaadiga. Polnuks vaja kella pealt minna, oleks kaugemale parkinud.
Ma olen nüüd täiesti kindel, et ma ei ole suuteline tagasi kontorisse minema. Ei. Appi.

07.05. Jälle tabasin end valelt. Olen öelnud, et sõnad on väljendusvahenditena ühed vaesemad. Jah, armastust väljendada nendega võib-olla tõepoolest ei saa, aga haiget tegemiseks sobivad nad ikka.

08.05. Öötuul trügib kardinate vahelt tuppa. Üks veebikoosolek. Viiskümmend kilomeetrit rattasõitu. Kaheksateist töömeili. Üks isiklik kiri. Omajagu meeldivat mõttevahetust. Üks Elton Johni laul. Läbi sai seegi päev.

09.05. Õhk laulab. Sadade hanede ränd ei lõpe. Taevasikk, metstuvi, peoleo ja veel ja veel muid linde ei maga. Üks arglik õnnekägu teeb ettevaatlikult häält. Oh, ole nüüd, kägu, pinguta ometi rohkem, isegi mina olen ju kas või natukenegi õnne ära teeninud.

10.05. Sa oled julge,  on mulle öeldud. Et kirjutad nii, nagu sa kirjutad.
Ei. Ma pole julge. Ma lihtsalt olen. Ma ei kirjuta. Ma tunnen.
Kui ma seda ei teeks, siis elaksin oma elu lugematute argipäevade tausta sulandudes. Mind poleks olemas.
Ehkki, mõnikord, lugedes head ja isiklikku luulet, on mul tunne, et ma saan liiga palju teada. Et see muudab mind kuidagi vastutavaks autori haavatavuse ja justkui avansina antud usalduse eest. Loen vaikselt ja ettevaatlikult, et ma neile õrnadele mõtetele liiga ei teeks.
Ja siis ma mõtlen – võib-olla keegi tunneb minu tekste lugedes natuke samamoodi.

11.05. Lähen jalutama. Niiske tuul silitab õrnade sõrmedega mu päev otsa arvutiekraani vahtimisest valutavaid silmi. Poripruun Emajõgi on oma kallaste vahele aina kuhugi teel. Vaesed kõigi poolt põlatud paplid lõhnavad pärast vihma. Aga mulle nad meeldivad.

12.05. Öörahu saabus pärast seda, kui olin terve elamise pea peale pööranud, otsides võtit ratta esipiduri reguleerimiseks. Ma ei oleks ju magada saanud teadmise juures, et parempoolne piduriklots käib vastu pöida! Mis sest, et sel nädalal ilmselt mingit sõiduilma üldse pole.

13.05. Seal ta siis nüüd on, jõeäärses toomingavõpsikus. Ööbik, mine tagasi lõunasse, sa oled purjus! Pidid ju öösooja tooma, aga meil sajab isegi päeval lund!

14.05. Ma tellin mingil põhjusel endiselt ajakirja Oma Maitse. Laekus postkasti eriväljaanne “Poole tunni road”. Ja siis ma leian sealt näiteks tallekarree hernerisotoga. Teie teete vist nalja? P o o l e tunni road. Aga mis ma ka tean.

15.05. Istusin pool päeva veebikoosolekutel. Vahepeal isegi mitmel korraga.
Hommikul olin kasvuhoonest koos rukolaga kogemata ühe sipelga tuppa kaasa toonud. Tema jooksis aina ringi ja ringi – laua peal, üle läpakaekraani ja dokumendisahtli ja laualambi ja lillepoti. Tundsin temaga teatavat hingesugulust.

16.05. Kui ma üldse midagi kahetsen, siis seda, et ma ei kirjutanud sellest piisavalt. Arvasin, et teen seda hiljem, kui kõik pole enam nii toores, nii terav, nii elus. Kuidas ma küll niiviisi eksida võisin? Vaikimine ei tapnud mind, küllap poleks ma ka rääkides verest tühjaks jooksnud.

17.05. Mul tekivad aeg-ajalt ikka tõesti perverssed mõtted. Näiteks et jookseks õige Cooperi testi. Sai seda omal ajal ju joostud küll, ent kuigi ma olin ju põhimõtteliselt jooksja, eks ole, siis Cooperi test on üldjoontes ikka üsna rõve ettevõtmine. Aga ma jätan hetkel lahtiseks küsimuse, kas ja miks on siis vaja seda vabatahtlikult tegema hakata.

18.05. Jälle see aeg aastast, kus paigal püsimiseks tuleb joosta kõigest jõust ja kuhugi jõudmiseks veel kaks korda kiiremini. Ülesanded kolivad märkmikus ühelt leheküljelt teisele ja vahepeal paljunevad vegetatiivselt. Nagu igal aastal mai teises pooles. Aga igal aastal tuleb see ometi jälle täieliku üllatusena.

19.05. Sõidan päikese poole. Mu selja taga on tume pilv. Kogu loodus näib toomingalõhnast joobnuna ja ümberringi on kõik suisa võimatult roheline. Vastu sõitjad viipavad. Ikkagi omad. Hetk pärast seda, kui jalgratta koduuksest sisse lükkan, kukub kolinal sadama.

20.05. Maailm on üks kõle koht. Mul on külm.

21.05. Kas keegi peale minu on võimeline üht ja sama ooperit kaks korda järjest vaatama? MetOpera tänases voogedastuses oli nimelt kavas “Maskiball” . Ent kui väga ma ka ei naudiks koju kätte toodud kvaliteeti, on see siiski konservtoit. Siiski tunnen puudust elavast esitusest. Nendest pinevatest hetkedest, kui saal on pime, dirigent tõstab taktikepi ning iga teos sünnib uuesti ka sajandal või kolmesajandal korral. 

22.05. Päike on looja läinud ja hiliskevadise põhjamaise hämaruse Aafrika öö karva tooninud. Taevaserv hõõgub.
Sõidan vana maastikurattaga mööda külavaheteid kodu poole ja mõtlen. Et võib-olla see kõik polegi nii oluline.

23.05. Täna peeti mind Bauhofis kaks korda kaupluse töötajaks. Mingil põhjusel nägin ma ilmselt välja selline, nagu võiksin teada, kus on tilliseeme või vannikardinad. Ja mul polnud isegi oranž särk seljas!

24.05. Tuul on vaikne, jalg kerge, kõik tänased 51 kilomeetrit on nauditavalt lennukad, viimane kui üks neist.
(Tuntud ka kui “kui ühtegi muud mõtet ei tule, räägi rattasõidust”.)

25.05. Tuleb õhtu ja linn hingab kergendatult välja. Nahkhiired teevad aia kohal oma uskumatuid lennusööste. Päeval kaotasin linna mööda traavides oma mesilaseprossi. Leidku keegi ja tundku rõõmu!

26.05. Ma räägin – neil on selleks eraldi inimene palgale võetud, kes asja eest, teist taga riiulites kaupa ringi tõstab. Oksad-lehed ristamisi, krt!
Läksin poodi ja kohvikoor ei olnud enam seal, kus ta alati on olnud. Paterjala orientir! Lõpuks kogusin ennast veidi ja leidsin, et koored ja kodujuustud olid ümber tõstetud riiuli teise otsa. On nüüd siis parem või?!

27.05. See algas juba 12 aastat tagasi. Otsustasin aastapäeva tähistada söögi mittetegemisega. Eriti arvestades, et vedasin ennast varahommikul turule kurgitaimede järele, leidsin end olevat ära teeninud Krempli hommikusöögi (ja hommikusöök ei tekita minu puhul küsimust, kas puder või pannkoogid, minu puhul on see puder JA pannkoogid). Pistsin selle kõik koos kopatäie kohviga rõdul päikese käes kinni, mispeale hakkas tunduma, et äkki võiks isegi natuke tööd teha.

28.05. Kunagi oli mul uitmõte, et hangiks endale õige kepikõnnitreeneri paberid. Ei, muidugi ma ei viitsi. Jätkuvad vaatlused kinnitavad sellegipoolest, et kaheksal kõndijal kümnest lohisevad kepid pigem segava faktorina kaasas, kui et neist mingit kasu tõuseb. Aga ei, naine, ei jaksa sina maailma ära parandada.

29.05. Kui parajasti ei pea koosolekul videopildiga osalema, siis saab samal ajal kätekõverdusi teha.

30.05. Rohelised konnad krooksuvad unelaulu. Sirelite õiteaeg on täis joovastust ja ängi. Vahel tundub, et ei jaksa kõike tunda ja kanda – kataks end hoopis rohuvaibaga ja uinuks. Ja nii muutuksin, väga-väga aeglaselt muutuksin maaks ning mu pinnast kasvaksid lõhnavad lavendlid.

31.05. Maikuu kilomeetrites: maanteeratas – 402 km, jalutuskäigud ja metsas uitamine – 60 km (mõõdetud kilomeetrid siis, tegelikult oli neid rohkem),  maastikuratas – 46 km, rulluisud – 45 km, jooks – 26 km. Kokku 579 kilomeetrit kondiauruga. Auto läbisõitu samal perioodil ma ei tea, aga ma ei imestaks mitte põrmugi, kui see oleks väiksem.

Jalgrattasõidust ja romantikast

Eile õhtul sõitsin 45 kilomeetrit rattaga. Tuul oli tasane, õhk roheline ja täis vahtraõite lõhna. See on jumalik vabadusetunne, lennata mööda teed, olla üks oma jalgrattaga, tunda, kuidas su keha teeb kõike, mida sa tahad. Kilomeetrid lendavad mööda ja hing laulab. Ükski probleem, ükski mure pole veel õppinud sellises tempos püsima.
Ma ei suudaks eales tervisesporti paremini reklaamida kui just niisugusel moel. Ehkki ma ei tea, miks ma üldse peaksin seda tingimata reklaamima. Leidku igaüks ise oma tee selle juurde. Või siis mitte. Ma ei jaksa muuta kellegi maailma peale iseenda oma ja sedagi üksnes hädavaevalt.

Tegelikult ma ei saa isegi öelda, et see üldse on tervisesport. Jooksmine on sport, jalgrattasõit on minu jaoks rohkem meditatsioon, ehkki muidugi, selle nautimiseks tuleb tunnistada korraliku füüsilise vormi vajadust.
Kui iga väiksema tõusu lõpus on jalad tina täis ja hing lohiseb paelaga järel, siis võib arvata, et te päriselt ei saa aru, mis jumalikust vabaduse- ja lendamise tundest ma räägin. Nii et ei, ka maanteeratas ei sõida ise.
Eile oli siiani hooaja kiireim sõit, aga paremate päevade kiiruseni on muidugi veel aega.

Mõnikord on aga ka tunne, et kuna ma nii suure vaimustusega räägin liigutamise positiivsest mõjust vaimsele heaolule, ei tohiks mul endal justkui enam ühtegi probleemi ega halba tuju olla. Aga võib-olla see tõesti ainult tundub mulle nii.

Igatahes istun siin täna koos oma kurbusega ja ei oska teda võtta nii, nagu on. Tahan, et ta ära läheks.

Ritsiku juures räägiti romantikast ja remontikast. Ma ei jaksanud sõna sekka öelda ja pikaks oleks ka läinud. Aga meel läks kuidagi kurvaks sellegi peale. Hakkasin tundma, et minusuguseid polegi.
Jah, ma arvan üldiselt ka, et  ‘luban tulla ja lüüa su suvila katuse üleni oma luuletustega’ ei toida kuigi kaua, aga ma arvan, et vannitoaremondist ja kuuririiulitest ka ei piisa.

Minu armastuse keel on kvaliteetvestlus.
Kõik muu taandub sellele. See on muidugi väga tore, kui mees vannitoa ära remondib, aga kui ta mind ei kuula ja ei mõista ja minuga Päris Asjadest ei räägi, siis ma ei tunne ennast armastatuna.

Ka romantika taandub kuulamisele.
Pastöriseeritud romantika koos kõigi juurdekuuluvate klišeedega on ausalt öeldes naeruväärne. Et peab ilmtingimata olema a) küünlavalgus; b) pikad punased roosid, vähemalt 30 tükki; c) muusika plaadilt “The Ultimate Collection of Most Romantic Songs” vms; d) Martini Asti (kindla peale just see, sest see ju meeldib kõigile naistele) jne, ma rohkem ei viitsi, aga kogu see kupatus, mis kõlab justkui peatükk mõne arrogantse pealkirjaga õpikust nagu “Mida kõik naised tahavad” vms.
Ei. See on lame ja fantaasiavaene ja tõesti, lähme parem paneme need kuuririiulid üles.

Tõeline romantika seisneb selles, et ollakse mind kuulanud ja teatakse, mis on just nimelt MINU jaoks romantiline. Ja see võib olla hoopis midagi muud, asjasse mittepuutuvate isikute jaoks täiesti ebaromantilist. Võib olla hoopistükkis näiteks viide mõnele seigale ühisest minevikust, mis ütleb: ma mäletan.
Ühe poolelijäänud loo teine osapool ütles kord, et tema arust on kogu see romantika kahtlane värk, kuuvalgel on ju külm ja pime, võib kergesti ennast kahvliga torgata ja üldse tahavad kõik tegelikult ära tuppa minna, aga keegi ei julge seda öelda.
Aga neid teistsuguseid romantilisi žeste teha oskas ta küll. Kunagi kohtume võib-olla temaga Tartu turuhoones räimeleti ees, mõlemal “Hüvasti, noorus”-saapad jalas, ja meenutame.

Ja ka kingitused taanduvad kuulamisele.
Ma pole asjade-inimene ja kingitud hobuse suhu loomulikult ka ei vaata, aga kingitusel on tegelikult mu jaoks mõte sees ainult sel juhul, kui sellest ilmneb, et on kuulatud ja meelde jäetud ja reageeritud.
Kui kinkimine toimub ainult kinkija enda pärast ja sellel on veel alatoon, et ‘küll ma ikka olen vinge, sellise kingituse tegin’ koos kingisaaja kohustusega olla ülevoolavalt tänulik ja rõõmus, siis on parimal juhul pisut imelik.
Sõbrad on kõik muidugi aastate jooksul ära õppinud, et minu puhul on üldiselt kindla peale minek kõik, mis seostub jalgrataste, päevalillede ja mesilastega. Ei ole ju nii raske.

Muusika: Kärt Johanson “Õhtu ilu” 

(Martini Astit ma muide ei kannata, see maitseb pesupulbri järele.)