Category Archives: mustikad

“Pärlipüüdjad” ja kaerajahuga marja-hapukoorekook

Ma olen täitsa hämmingus. Pea 25-aastase ooperistaažiga kuulajat ei ole lihtne üllatada. Mitte et ma ei suudaks siiralt üllatuda ja vaimustuda “Rigoletto”, “Maskiballi” või “Tosca” kümnendast või seitsmeteistkümnendast versioonist, aga kui ma kuulen midagi enda jaoks uut, siis on ka muusikanauding teistsugune. Uuem.
Eile õhtul oli nimelt MetOperas ettekandel Georges Bizet’ ooper “Pärlipüüdjad”, teenimatult harva esitatav teos (MetOperas viimati ettekandel aastal 1916, kui Nadiri osa laulis Enrico Caruso), mida ka ooperihuviliste enamik tunneb peamiselt ühe tenoriaaria ja ülipopulaarse dueti järgi, mida sageli kontsertpalana esitatakse. Ooperis saab duetti muidugi täie raha eest, sest dueti peateemat kuuleb orkestratsioonis küll ja veel.

Diana Damrau, Matthew Polenzani, Mariusz Kwiecień, Nicolas Testé

Diana Damrau, Matthew Polenzani, Mariusz Kwiecień, Nicolas Testé

Muusikalise elamuse muudab unikaalseks asjaolu, et seda ooperit on raske millegi muuga võrrelda, ka dirigent Gianandrea Noseda tõi vaheajaintervjuus välja, et  “Pärlipüüdjate” orkestratsioon on unikaalne ega sarnane mitte ühegi teise ooperiga, ei “Carmeni”, bel canto ega varase Verdiga.

Ooperi tegevus oli algselt paigutatud Tseilonile, kõnealuses mõnevõrra kaasajastatud lavastuses leidis aset niisiis oletatavasti Sri Lankal. Tegevustik algab kahe pärlipüüdjast lapsepõlvesõbra Zurga (Mariusz Kwiecień) ja Nadiri (Matthew Polenzani) taaskohtumisega. Mõlemad olid armunud preestritar Léïlasse (Diana Damrau), kes on aga andnud vande jääda vooruslikuks, kuna uskumuste kohaselt võib vaid neitsist preestritar hoida merd rahulikuna ning kaitsta pärlipüüdjaid.
Ooperiloomingu ühes kuulsaimas ja liigutavaimas duetis  “Au fond du temple saint” (katkend) vannuvad Zurga ja Nadir sõprust ning lubavad mõlemad loobuda romantilistest püüdlustest Léïla suhtes. Pruugib vaid aga Nadiril viimast näha, kui armastus otsekohe taaselustub (duett “Ton coeur n’a pas compris” – katkend). Puhkeb torm, milles külaelanikud süüdistavad vannet murdnud Léïla’t (katkend). Preester Nourabad (bass-bariton Nicolas Testé, päriselus Diana Damrau abikaasa) mõistab armastajad surma.
Zurga heitleb oma mõtetega teda reetnud sõbrast ning armastatud naisest, kuid mõistes, et see oli Léïla, kes aastaid tagasi ta elu päästis, otsustab armastajaid aidata – süüdates külas tulekahju, annab ta Nadirile ja Léïlale võimaluse põgeneda.
Ei pea ilmselt täpsustama, et süžee on omajagu jabur ning aukudest õige hõre, aga millal see enne ooperis kedagi häirinud on, eriti kui muusika on nii kaunis ja ette kantud nii kõrgel tasemel.

Solistide koosseis oli esmaklassiline nii vokaalselt kui dramaatiliselt, kõik kolm olid veenvad tegevustiku jaburusele vaatamata. Diana Damrau sopranihääl oli kerge ja helisevalt väljendusrikas, nagu tavaliselt (“O dieu Brahma – katkend), ehkki vahepeal tundus, et loor, mida Léïla pidi pool ajast kandma, hakkas ta laulmist veidi segama.
Tenor Matthew Polenzani on ajaga järjest paremaks läinud, kuulus aaria “Je crois entendre encore” (katkend) kõlas imeilusa legatoga. Peaks kõnetama kõiki, kes kurbust kuidagigi mõistavad.
Mingil moel valitses aga etendust minu jaoks Poola bariton Mariusz Kwiecień, ilmutades nii jõulist raevu kui lüürilist väljendusrikkust ja tõestades, et on prantsuse ooperis sama tasemel kui Mozarti või Tšaikovski puhul.
Lavastus oli samuti kantud ida-eksootikast, ehkki veidrate nüanssidega – osa tegevustikust tundus aset leidvat 1960ndatel või veelgi hiljem, osa aga 20. sajandi alguses (kui sellega muidugi ei tahetud öelda, et kõnealune kant oli lihtsalt muust maailmast nii palju maas). Sama kehtib kostüümide kohta – sarid ja sarongid segatuna t-särkide ja triiksärkidega. Ja pärlipüüdjatega on sel ooperil pealkirjast hoolimata siiski pistmist üsna vähe, ka libretos mainitakse neid vaid paaril korral, pigem on see taustateadmine.
Ent siiski oli see kõik väga värskendav. (★★★★☆)

Marjakook

Marjakook kaerajahuga
(mugandatud tootepakendilt)

Põhi:
120 g võid
100 g suhkrut
1 muna
180 g täistera-kaerajahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
400 g sügavkülmutatud mustikaid ja vaarikaid
2 tl tärklist
2 muna
200 g hapukoort
1 sl suhkrut

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Sega tainas ühtlaseks ja suru 22 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele. Kuna tainas on pehme, siis õnnestub see kõige paremini märgade kätega.
Sega külmunud marjad tärklisega ja jaota tainale. Klopi munad lahti, sega hapukoore ja suhkruga ning vala marjadele. Küpseta 200-kraadises ahjus 35-40 minutit. Serveeri kreeka jogurtiga.

IMG 7003 - Copy_640

“Hoffmanni lood” ja kanepi-purukook

Ooperist polegi enam ammu kirjutanud. Sestap on asjakohane kõnelda laupäeval Metropolitanist üle kantud Jacques Offenbachi fantaasia-ooperist “Hoffmanni lood”. See on helilooja väljapaistvaim teos, mis aga jäi tal endal lõpetamata ning töö viis lõpule Ernest Guiraud. Ooperiteatrite standardrepertuaarist pole teos kunagi välja langenud ning on “Carmeni” kõrval ilmselt populaarseim prantsuse ooper.

Vittorio Grigolo, Kate Lindsey, Hibla Gerzmava, Thomas Hampson, Christine Rice

Vittorio Grigolo, Kate Lindsey, Hibla Gerzmava, Thomas Hampson, Christine Rice

Ooperis on kolm (neli, kui arvestada ka Stellat, kelle vokaalne partii on praktiliselt olematu) kangelannat (kes kehastavad tegelikult Stella erinevaid tahke), keda autori nägemuses pidi kehastama üks ja sama laulja, kuid sellest reeglist ei peeta enamasti kinni. Ilmselt kujutab selle idee järgimine endast ka üht ooperiliteratuuri suurimat väljakutset sopranile, sest Olympia roll eeldab hästi paindliku hääle ja kõrgete nootidega koloratuursopranit, Antonia on lüüriline ja Giulietta pigem dramaatiline või ka metsosopran. Lauljaid, kes on kõiki kolme või nelja rolli esitanud, muidugi siiski on (Beverly Sills, Ruth Ann Swenson, Carol Vaness, Diana Damrau, Joan Sutherland).

Metropolitanis astusid üles Erin Morley (Olympia), Hibla Gerzmava (Antonia, Stella), Christine Rice (Giulietta). Neist meeldejäävaim oli vahest Gerzmava sooritus, aga ka Morley etteaste mõttelageda mehaanilise nukuna (kui tahaks küüniline olla, siis saaks siit edasi arendada teemat, et selles ju polnudki absoluutselt midagi veidrat või ebausutavat, et Hoffmann temasse armus, aga ma hetkel ei taha – küüniline olla siis).

Samamoodi peaks kelmide nelikrolli (Lindorf, Coppélius, Miracle ja Dapertutto) esitama sama (bass-)bariton ning see on ka tegelikkuses üsna levinud praktika. Laupäeval kehastas saatanlikku nelikut Ameerika bariton Thomas Hampson, kellel ei ole reeglina midagi viga, kuni ta püsib omaenda ampluaas ehk lüürilistes rollides ega hakka mingil põhjusel arvama, et ta võiks Verdit laulda. Eks see soov ole muidugi mõistetav, oleks ma laulja, tahaks ilmselt ka Verdit laulda, aga Hampsoni kunagine versioon Macbethist oli ikka nii kole, et selle põhjal oleks võinud kergesti kahtluse alla seada tema suutlikkuse mistahes rolli laulmise osas üleüldse.

Peakangelast, poeet Hoffmanni kehastas Itaalia tenor Vittorio Grigolo. Kuigi Hoffmann on lüürilise tenori roll, eelistaksin ma ise selles osas pigem spinto-tenorit. Grigolo näeb küll piisavalt esitenorlik välja, andis Hoffmanni heitlused veenvalt ja liigse paatoseta edasi ning ta kõrged noodid oli selged ja kõlavad, aga midagi jäi tema hääles mu jaoks puudu. Samas tuleb siiski märkida arengut ses suunas, et ta suudab rollis püsida rahulikult ja keskendunult, mitte käitudes tüüpilise esitenorina, kes nõuab kogu tähelepanu endale, põhimõtteliselt ignoreerib kaaslauljaid ka neis situatsioonides, milles tegevuse areng seda sugugi ei eelda, ning puistab kõrgeid noote lahkelt kõikvõimalikesse kohtadesse, kus neid ette nähtud pole, sest ta lihtsalt suudab neid laulda.

Tavapärasest suurem roll oli antud muusale/Nicklaussele (Hoffmanni alter ego), kelle kaksikrolli esitas metsosopran Kate Lindsey. Ehkki tal on väga kaunikõlaline metsohääl ja graatsiline rollikäsitlus, võib siiski üsna kindlalt arvata, et vähemalt Metropolitanis jäävad tema pärusmaaks peamiselt travestia rollid, sest suurte metsosoprani osadeni, nagu Carmen, ta ilmselt ei küündi.

Aga muidu oli tore ja Metropolitani orkester (seekord Yves Abeli dirigeerimisel) rõõmustab alati kõrva oma väga puhta kõlaga. (★★★☆☆)

Nõnda palju täna ooperist.

Kanepikook (ilmselt ei pea lisama, et jutt käib ikka toidukanepist) aga, see kujutab nüüd endast ka veidikese kulinaarse nalja viskamist. Kuna pole erilist tarvidust ka köögis kõigesse tõsiselt suhtuda, siis hakkas mulle meeldima mõte kanepijahust purukoogist. Tegemise käigus lisandus sellele veel tatrajahu ja kook sai kaunikesti kummastavat värvi, aga maitses tegelikult täiesti hästi. Arvatavasti jään ma edaspidi siiski pigem tavapäraste purukookide juurde, ent kui juhtub, et kuskilt on majapidamisse siginenud kanepijahu ja -seemned, siis tasub proovida küll.

Kanepi-purukook

Kanepi-purukook marjadega

125 g kanepijahu
200 g tatrajahu
175 g võid
90 g suhkrut
150 g mustikaid
150 g vaarikaid
50 g kanepiseemneid

Pane jahud ja suhkur kaussi, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga või näpi sõrmedega ühtlaseks puruks. Suru umbes 2/3 purust küpsetuspaberiga kaetud u 24×24 cm neljakandlise vormi või 26 cm läbimõõduga ümmarguse vormi põhjale. Jaota peale (külmutatud) marjad ja kanepiseemned, kata ülejäänud puruga ning küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Serveeri soojalt vormiroana või jahtunult koogina jäätise või vanillikastmega.

Kanepi-purukoogi täidis

Tort isamaale 2013

Mis oleks veebruarikuu ilma isamaa-tordi võistluseta!

Viienda “Tort isamaale” võistluse eel olin järjekordselt kindel, et jääb osalemata (see ka mõni uudis muidugi, sama juttu räägin ma ju igal aastal). Ükski idee nimelt ei läbinud mu enda peas kvalifikatsioonivooru ja poolikuid lahendusi ma teatavasti ei armasta. Kahju oli küll, aga mis teha, kui loominguline fantaasia on otsustanud oma teeneid mitte osutada. Sellisel arvamusel olin veel kuni reede õhtuni, mil sisehääl (see kubjas, teate küll) äkki undama kukkus, et ikka tuleb osaleda. Nii ma siis kobisin laupäeva hommikul raamatukokku raamatu “Eesti tikand” järele, et sealt inspiratsiooni hankida. Kui eelmisel aastal sai veidi nalja tehtud, siis sel aastal otsustasin mõnevõrra elegantsema, kuid siiski väga lihtsa lahenduse kasuks, panustades koostisosade kodumaisusele ning visuaalsele minimalismile.

Peedi-mustikarull

Siin ta on, tort isamaale 2013 – mustikatäidisega peedirull, kaunistuseks Kirbla seeliku motiivid. (Kaunistamise tehnika pole küll minu leiutatud, vaid on pärit siit.) Palju õnne, Eesti!

Peedi-mustikarull

Peedi-mustikarull

Mustripasta:
1 munavalge
40 g jahu
30 g tuhksuhkrut
30 g võid

Tainas:
3 muna
150 g suhkrut
150 g jahu
3 sl kakaopulbrit
30 g toiduõli
350 g toorest punapeeti

Täidis:
100 g kohupiima
2 dl vahukoort
75 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 želatiinilehte
200 g külmutatud mustikaid

Mustri joonistamiseks sega kõik mustripasta ained ühtlaseks seguks, kiiremini läheb see näiteks minilõikuri või saumikseriga (osa jahu võib asendada kakaopulbri, erinevate marjapulbrite, matcha, kuivatatud ja jahvatatud rukkililledega jne, et saada erinevaid värve). Pane segu pritskotti ja joonista küpsetuspaberile muster, niiviisi. Pane pooleks tunniks külmkappi.
Taina jaoks vahusta munad suhkruga, lisa kakaopulbriga segatud jahu, õli ning peene riiviga riivitud peet. Sega ühtlaseks. Võta mustriga küpsetuspabrileht külmkapist, aseta ahjuplaadile, vala tainas sinna peale ning aja noaga ettevaatlikult laiali. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Lase veidi jahtuda, pane lauale uus küpsetuspaberileht, kummuta tainaplaat sinna peale ning eemalda teine küpsetuspaber. Nüüd on sul selline mustriga tainaplaat. Kata see tagurpidi pööratud ahjuplaadiga ja lase jahtuda.
Täidise jaoks vahusta vahukoor suhkrutega, lisa kohupiim. Pane želatiinilehed külma vette paisuma, pigista siis kuivemaks ning lahusta väheses kuumas vees. Lisa želatiinilahus edasi vahustades vahukooresegule. Kõige lõpuks sega juurde mustikad. Kui segu tundub väga vedel, pane korraks külmkappi, aga ainult korraks, sest külmunud marjad kiirendavad tardumist niikuinii. Keera tainaplaat ümber, nii et mustriga pool jääb alla ja laota täidis ühtlaselt peale, jättes servad katmata. Keera aluspaberi abil tihedalt rulli ja jäta ööks külmkappi, liitekoht allpool.

Peedi-mustikarull

Mustika-kookosemuffinid

Silmapaistev mõistus ja taiplikkus, ma ütlen. Tähelepanuvõime jätab ikka tõsiselt soovida. Sirvisin mööblikataloogi. Loen: elektritool. Ei liiguta oimugi. Kolm lehekülge hiljem – misasja, elektritool?! Bürootool oli muidugi.

Kohalikus kaubandusvõrgus lõplikult pettununa kammisin netipoode, lootuses leida näituseks öösärki (ajalehe järel käimiseks ;)), mis ei oleks polüestrist ja ei maksaks 55 eurot. Loen: pikkade varrukatega seelik. No kui seelik, siis seelik, tühja temaga. Kahe minuti pärast – seelik?! Varrukatega?! Särk oli siiski.

Aga muidu, kevad on ikka mõnus. Ei mingit lund. Mitte mingit. Auto saab tänava äärde parkida, sest seal ei ole hange. (Tõsi, lume asemel on tolm, mis tähendab, et autot võiks aeg-ajalt pesta ka, aga kuna täiesti teaduslikult on tõestatud, et naised pesevad oma autot kolm korda harvemini kui mehed, siis kes üldse olen mina, et üritada seda kahtluse alla seada.)

Ajalehe järele saab minna sussides.

Hommikuti saab joogamati rõdule lohistada. (Vähemalt vahepeal sai. Paar päeva tagasi oli seal siiski härmatis – lumi peaaegu!)

Autoaknad ei ole jääs.

Suusatamas ei pea käima ja keegi ei päri sult nõudlikul toonil, miks sa maratonile ei lähe :P. (Tegelikult mul on muidu jalgratas ka…)

Vahetevahel saab istuda, kohvitasskruus käes, ja lasta päikesel peale paista. (Kui maale nägu näidata, siis muidugi hästi ei saa, seal on mõni tööriist käes juba põhimõtteliselt veel ise ühe jalaga autos olles.)

Aias õitsevad lõhnakannikesed.

Talv oli mitut pidi keeruline ja valus ning seepärast on võib-olla isegi kõige olulisem see, et ma suudan jälle neid asju märgata. Hoian hinge kinni ja rohkemat ei julge veel loota.

Ainult rabarber on esialgu häbematult niru ja lootus, et ehk on keegi tädike viitsinud kattelooriga mässata, varises turul kiiresti põrmu. Jälle ikaldus! Selle eest oli turul isegi rooma salatit – uskumatu! – ja neelud hakkasid otsekohe Caesari salati järele käima. Ent piiritus ahnuses kokku tassitud marju on sügavkülmas küll, sellepärast on muffinites mustikad. Millest tuleneb võrdlemisi mahe lõpptulemus. Vaarikad käravad ka kindlasti ja rabarber raudselt.

Mustika-kookosemuffinid (12 tk)

220 g jahu
75 g suhkrut
70 g kookoshelbeid
1,5 tl küpsetuspulbrit
200 g (külmutatud) mustikaid
75 g sulatatud võid või toiduõli
1 dl piima
2 muna

Kookosekate:
1 muna
50 g suhkrut
50 g sulatatud võid
130 g kookoshelbeid

Sega suhkur, jahu, küpsetuspulber, kookoshelbed ja külmutatud mustikad. Teises kausis klopi munad lahti, lisa piim ja sulatatud või. Seejärel sega mõlemad segud kokku (tainas on üsna paks) ja jaota tainas pabervormidega vooderdatud muffinipanni pesadesse. Küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit.
Vahepeal valmista kookosekate – klopi muna suhkruga lahti, lisa sulatatud või ja kookoshelbed. Võta pann ahjust, jaota kookosekate muffinitele ning küpseta veel 10 minutit.

Tänane muusika: Bo Kaspers Orkester “Aldrig igen”

Tort isamaale 2011

Sinine ja must ja valge

Juba mitmendat aastat toimub Nami-nami isamaaliste tortide võistlus. Antagu mulle andeks, et ma nii alustan – mis meelel, see keelel, – aga sel aastal oleks äärepealt osalemata jäänud. Sest ma olen liiga kaua aega iseenda, oluliste inimeste ja tervise arvelt võlgu võtnud ning nüüd tuleb kogu see krediit intressidega tagasi maksta. Inventuuri käigus muutus ilmselgeks, et mõnest asjast enam asja ei saagi ja ei jää muud üle, kui killud prügikasti visata ja eluga edasi minna. Nõnda et isamaalise tordiga tegelemine tundus ausalt öeldes mõnevõrra naeruväärsena. Õnneks või kahjuks on inimesi, kes pidasid vajalikuks mind tagant torkida ;). Olgu nad siinkohal tänatud! Ja eriti olgu tänatud Lena, kes oskab õigel hetkel õigeid küsimusi esitada 🙂 – enne idee ilmale tulekut hakkasin ma rääkima kaheksakandadest, sest ühtegi muud vähegi konstruktiivset mõttepoega mu peas ei liikunud. Lena küsis, kas tort tuleb kindakujuline ja seepeale läks pirn põlema – tõepoolest, miks ta e i võiks kindakujuline olla. Tänatud olgu ka Thredahlia, idee eest värvida martsipani söetablettidega ja Aniitram, kes saavutas sinise värvi jahvatatud rukkililledega. Martsipani “kudumise” õpetuse leiab siit. Muster on inspireeritud raamatust “Eesti kindakirjad”. Ning kui parajasti pole vabariigi aastapäev, siis võib torti loomulikult teha ilma võikreemi ja martsipanikatteta :).

Seega – lõpp hea, kõik hea. Martsipani nikerdades kuulasin Gruusia poppi ja umbes 17 korda Tõnu Kõrvitsa kitarrikontserti ning tundsin üle pika aja seda ebamäärast positiivsustunnet, et ehk läheb kõik lõpuks ikkagi hästi.

Karamell-leiva ja mustikatega kohupiimatort “Kirikindad”

Põhi:
250 g tumedat rukkileiba
50 g suhkrut

Täidis:
2 dl vahukoort
250 g kohupiima
100 g mustikaid
75 g suhkrut
5 želatiinilehte

Kate:
400 g martsipani
50 g võid
90 g tuhksuhkrut
1 sl konjakit

Riivi leib, sega suhkruga ja karamellista kuival pannil. Lase jahtuda, vala neljakandilisse lahtikäivasse koogivormi ning suru ühtlaseks põhjaks. Täidise jaoks sega kohupiim suhkruga, lisa (külmutatud) mustikad ning eelnevalt külmas vees paisutatud ja tilga kuuma veega lahustatud želatiinilehed. Lisa vahustatud koor, sega ühtlaseks ning vala vormi leivapõhjale. Lase vähemalt 5 tundi külmas tarduda. Katte jaoks jäta 200 g martsipani värvimata, 150 g tooni uhmris peenestatud söetablettidega mustaks ja 50 g jahvatatud rukkililledega siniseks, võikreemiks vahusta pehme või tuhksuhkruga, maitsesta sortsu konjakiga ja vahusta uuesti ühtlaseks. Lõika koogist kindakuju, aseta serveerimisalusele, kata õhukese kihi võikreemiga. Vormi martsipanist mustri järgi kate ja tõsta koogile. Järelejäänud martsipanist vormi lõngakerad.

Mustika-rukkipirukas

Kuna mitte keegi ei teinud mulle kooki :(, siis jäi jälle üle ainult endale loota. Noh, tühja kah, ega ma arvanudki (ütleb ta ja mõtleb midagi muud :P). Viimasel puhkuse-eelsel nädalal omandas tempo taas mingid üleelusuurused mõõtmed ja üks osa minust oli keskmiselt kell 23.50 oma päevatööd lõpetades rahul – seesama, kes eraelus organisaatorina töötab. Teine pool nuttis taga kõiki neid päikesetõuse ja -loojanguid, mis nägemata jäävad, rahu iseenda ja maailmaga. Hedonistlikud hetked järgnesid – virvendav kuumus, jahutav vesi, hommikujooga, õhtune udu, peegeldused veepinnal, piisad udusel vahuveiniklaasil. Ja mitte ühtegi ülearust liigutust ega ülearust mõtet. Ärge siis imestage, kui ma telefonile ei vasta – ma olen minetanud oma loomupärase ja professionaalse võime tegeleda viie erineva asjaga korraga :P.

Tegelikult… tegelikult olen ma nüüd jälle mõneks ajaks keset tegutsemist tagasi.

PS. Tulge meie boksi! 🙂 Elusat mind võib kohata Tartu Hansalaadal 17. ja 18. juulil. Kameelia Seebid on minu keskmine nimi! Kohtumispaik – Pirogovi plats :).

Mustika-rukkipirukas

Tainas:
100 g võid
75 g suhkrut
1 muna
200 g rukkijahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
400 g mustikaid
500 g hapukoort
4 muna
75 g suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
50 g mandlilaaste

Taina jaoks vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna ja küpsetuspulbriga segatud rukkijahu. Sega ühtlaseks tainaks ja jaota 26 cm läbimõõduga võitatud pirukavormi põhjale ja äärde. Pane pooleks tunniks külmkappi.  Täidise jaoks klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, lisa hapukoor ja sega ühtlaseks. Laota mustikad pirukapõhjale ning vala peale hapukooresegu. Puista peale mandlilaastud ning küpseta 200-kraadises ahjus 25-30 minutit. Serveeri jahtunult.

Sidruni panna cotta mustikakastmega

Mul oli vaba nädalavahetus. T e r v e  vaba nädalavahetus. Mõistate? Laupäeval ärkasin subjektiivselt vara, kuulasin kirjanditeemad ära (mina lõpetasin gümnaasiumi aastal, mil riigieksamid olid esimest korda kavas ja targutasin lõpukirjandis teemal “Ajakirjandus ühiskonna mõjutajana”, mida mingil põhjusel hinnati maksimumpunktidega. Nüüd tahaks ohkida teemal, et oleks ikka meil omal ajal nii kenasti kirjutamist võimaldavad teemad olnud kui tänavu – aga kardetavasti tuleb siin siiski süüdistada teatava elukogemuse lisandumist.), kallasin pajatäie koorega kohvi sisse ja hakkasin puhkama 😛 (laisklema, ütleks mõni, aga teatavasti see vanaks ei ela, kes laisklema ei õpi). Ma pean ennast selleks alati moraalselt põhjalikult ette valmistama ja enesele mitu korda päevas meelde tuletama, et ma jumala pärast midagi k a s u l i k k u ei teeks :D. No ja ei teinudki, peale toalillede kastmise. Isegi oma rulluiskudega vahtisin mitu minutit tõtt ja otsustasin sellegi afääri ära jätta.
Söögitegemist ma ära ei jätnud – nõnda ma koorisin, keetsin, kloppisin, praadisin, vahustasin ja selle vaheajal jooksin fotoaparaadiga ringi. Suitsuanduril oli kõige kohta oma arvamus, nii ta siis karjus kõrva kogu selle aja, mil ma maksa praadisin.
Pühapäev möödus sama sulnilt, espetsiaalset äramärkmist vääriks vaid asjaolu, et tegin midagi sellist, mida ma enam ammu pole teinud – vaatasin filmi nimelt. Kogunisti kahte – “Pärast pulmi” (“Efter brylluppet”) ja “Itaalia keel algajatele” (“Italiensk for bigyndere”). Mõlemad olid üsna head. Ega mul iseenesest filmide vastu midagi ei olegi, Skandinaavia filmid meeldivad mulle üldiselt väga, lihtsalt viimasel ajal on filmivaatamine klassifitseeritud ajaraiskamiseks. (Õnneliku lõpuga) muinasjutud mind reeglina küll ei köida, aga “Itaalia keel algajatele” oli siiski üks armas lugu lihtsatest inimestest, p ä r i s inimestest.
Ahsoo jaa, iganädalane leivategu ka loomulikult. Mul on majapidamises uus elanik nimelt, isa kinkis, ja see oli tarvis sisse õnnistada. 🙂

Sidruni panna cotta mustikakastmega
(mugandatud: Epicurious)

1,25 dl piima
1,25 dl vahukoort
1 vanillikaun
50 g suhkrut
1,5 dl hapukoort
1 sidruni koor ja mahl
2 želatiinilehte

Kastmeks:
350 g (külmutatud) mustikaid
2 sl vahtrasiirupit või pruuni suhkrut

Pane želatiinilehed külma vette paisuma. Pane piim, vahukoor, suhkur, poolitatud vanillikaun, riivitud sidrunikoor ja -mahl potti ning kuumuta keemiseni. Eemalda pott tulelt , võta vanillikaun välja ja kraabi seemned kooresegusse. Pigista želatiinlehtedest üleliigne vesi välja ning lisa lehed potti. Lase segul pisut jahtuda ning vispelda juurde hapukoor. Jaota segu vormidesse (kui tahad panna cottat vormist välja kummutada, määri vormid kergelt toiduõliga) ning pane vähemalt 6 tunniks külmkappi.
Kastme jaoks sega 2/3 mustikatest vahtrasiirupida ning keeda madalal kuumusel, kuni marjad katki keevad ja kaste pakseneb. Sega juurde ülejäänud mustikad ja lase jahtuda. Eemalda panna cotta vormist, libistades õhukese noaga piki vormi serva (vajadusel pane vormid 30 sekundiks kuuma vette). Kummuta tarretis taldrikule ning serveeri koos mustikakastmega.