Category Archives: mustikad

Kirjutamata sõnade kodu. Kaerajahuga mustika-martsipanikeeks

Kuhu nad lähevad?
Kõik ütlemata ja kirjutamata sõnad. Olematuks nad igatahes ei lahustu, ei.

Esimene tõeline kevadine sadu. Jooksen vihmas.
Vastu sõitva jalgratturiga vahetame vandeseltsliku tervituse. Võib-olla ta jäi lihtsalt juhuslikult vihma kätte. Võib-olla on samasugune fitnessihull või on tal veel mõni kolmas põhjus just siis just seal olla.
Vihmas on hea joosta, hingata on kerge ja aru ei saa isegi, kas näol on vihm või pisarad.
Ei, tegelikult ma ei nuta. Pisaraid pole mul enam ammu ja murdumist ei saa ju endale lubada, kui sa ei tea, kas jaksad pärast ennast üksinda jälle kokku panna. Ikka veel on lihtsam hoida ennast ühes tükis. Toore jõuga. Naeratades.
Sinna läheb kogu energia, mis kokku kraapida õnnestub.
Empaatiakonto on juba tükk aega miinuses. Kaev on tilgatu, metall kriibib vastu metalli. Tahaks end kõigest isoleerida, et saaks lõpuks ometi puhata.

Sellepärast ma ei kirjutagi.
Sest kirjutamine ei ole kunagi ainult kirjutamine. Sõnu ei saa lihtsalt ritta laduda, nagu ehitusmaterjali ja loota, et nad imeväel midagi tähendama hakkaksid.
Kirjutamine on märkamine. Tundmine. Ja julgemine.
Ma märkan küll. Aga on’s sel mõtet.
Ma tundsin. Aga see on möödas.
Ja ma ei julge. Paljustki ei julge ma kirjutada. Ehkki võib-olla just peaks. Sest kus see kirjutamata sõnade kodu on?

Ma olen ööloom.
Ööd on pimedad, vaiksed. Öösel on vähem võõraid hääli, tundeid, energiaid. Meel pole nii ülekoormatud. Öödes on ruumi sõnadele. Võib-olla on isegi sõnu liiga palju. Nad ei lase mul kirjutada siledalt ja sujuvalt, vaid toovad mind ikka ja jälle tagasi mu enda elu juurde, sundides mind uuesti ja uuesti läbi kirjutama küsimusi, millele mul vastuseid pole. Ja siis ma kirjutan, sest muidu ei lase sõnalärm mul üldse magada, aga see on seesama tüütu ja karm kullaliiva pesemine, millest ma alles rääkisin. Pea on rämpsu täis. Iseenda, aga veel rohkem teiste oma.

Tean, kõiki ei paina see sugugi samamoodi, kui nad jäävad oma mõtete lõksu tiirlema, ilma et oleks neid kellegagi arutada. Aga mina tunnen end armastatuna ainult olles kuulatud, mõistetud ja tähele pandud. Kui see tasand suhetest aegamisi kaob – nagu ta kipub kaduma ses maailmas, mis oma pealiskaudsuse ja killustatusega meid elusalt matab -, siis mõnda aega ma jooksen ärevalt teisel pool vett paati otsides, kuni saan aru, et mu käed ikkagi on üksi vastu sõudmiseks liig nõrgad.
Ja lõpuks ei olegi enam midagi teha. Võib-olla pealtnäha ei muutugi midagi, aga tegelikult on minu maailm jälle ahtamaks muutunud. Veel üks tükk rannikust on aegamisi merre murenenud ja lainetest minema uhutud.

Mitte miski ei tekita minus tühjemat tunnet, kui rääkimine ja tajumine, et sind ei kuulata, ei püütagi mõista, vastatakse vaikusega või hoopis teisel, mõnel tühisel igapäevasel teemal rääkimisega.
Ma ei pea silmas vestlusi suvaliste inimestega. Ma räägin turvavõrgust. Ma ei tea, kas mul seda enam on.
Mu esimene mõte selliste avastuste peale ei ole kunagi: oh, küll ikka elu on ebaõiglane.
Mu esimene ja kolmas ja ka kuueteistkümnes mõte on ikka: küllap ma olen midagi valesti teinud, püüab rohkem.
Püüab siis rohkem. Aga seegi ei aita.
Jah, päris kindlasti ma olengi nii üht kui teist valesti teinud. Ent kes poleks?

Sotsiaalset suhtlust ei vaja ma küll palju, aga mul on vaja, et see midagi tähendaks. Pole võimalik, ütlete, kiire on, pole aega süveneda, meeles pidada, analüüsida, meil on siin selline aeg, mis koosnebki peamiselt triviaalsetest teemadest ja pealiskaudsetest suhetest. No ei, minu jaoks on päris suhted ainult sellised, kus räägitakse päris asjadest ning kuulmise asemel kuulatakse. Ilma selleta ma suren nälga.
Eks see on tegelikult natuke naljakas ka, kui mõni inimene, kes pole mind iialgi või vähemalt mitte viimase viie aasta jooksul kuulanud, arvab, et tunneb mind hästi, klammerdudes omaenese ettekujutuse külge ning ignoreerides kõike, sealhulgas mu enda väiteid, mis seda ei kinnita. Pärast võib veel solvuda ka, justkui ma oleks toime pannud reetmise, olles täiesti alatul moel teistsugune kui tema nägemus minust.

On olnud inimesi, kellest ma arvasin, et nad jäävad. Üksteise turvavõrk.
Kuidas see kellelgi on, võib-olla peenikestest niitidest, aga tihe, nii tihe, et ühe üksiku niidi katkemine võrku ei nõrgesta. Aga võib ka olla, et turvavõrguks on ainult mõned roostevabast terasest trossid, naljalt ei katke, aga kui katkevad, siis võrku enam pole.
Minul olid need trossid.
Aga nad läksid siiski. Ei, mitte päriselt. Ent minu maailmas on nüüd nende kujulised augud, tajutavad augud, kus õhk on hõredam, sest neist suhetest on järel ainult habisev vari, mis ei puuduta isegi pealispinda enam.
Esoteerikud ütlevad, et tuleb lasta minna. Ja et ju need inimesed on oma rolli täitnud. Võib-olla.
Ent sügavad sidemed on elus haruldased ning mul on raske panna end uskuma, et nende katkemine ei nulli kõike olnut. Kui minust oli nii kerge loobuda, siis mida ma üldse tähendasin? Kui minu puudumine kuidagi ei mõjuta, siis mis tähtsust on minu kohalolul?
Need küsimused on mind kaua vaevanud. Aga ma ei leidnud sõnu. Ei otsinudki tegelikult.

On juba pisut kõhe, aga avatud akent ei saa ma veel sulgeda, sest kuulen, kuidas haned lendavad öötaeva all.
Lendaks koos nendega. Turvavõrku pole neilgi. Aga on tiivad.

Muusika: George Michael “The First Time Ever I Saw Your Face”

Kaerajahuga mustika-martsipanikeeks

250 g kaerajahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
75 g martsipani
4 muna
100 g suhkrut
200 g kreeka jogurtit
200 g (külmutatud) mustikaid

Sega omavahel kaerajahu, küpsetuspulber ja riivitud martsipan (hoia enne külmkapis, siis on lihtsam riivida. Mina kasutan Odense martsipani, see on suurema mandlisisaldusega, pole nii kleepuv ning on seetõttu ka kergemini riivitav.).
Vahusta munad suhkruga, lisa kreeka jogurt ning jahu-martsipanisegu, sega ühtlaseks ning lõpuks sega ettevaatlikult juurde mustikad. Kummuta tainas keeksivormi ning küpseta 175-kraadises ahjus umbes 50 minutit (kontrolli küpsust tikuga). Võta keeks ahjust, lase 10 minutit vormis jahtuda, kummuta siis restile, kata vormiga ning lase lõplikult jahtuda.

Advertisements

Rukki-kohupiimakook mustikate ja pohladega

Magate, inimesed?
Magate ja ei näegi, kuidas öötaeva taustal mustendava sakilise metsamüüri tagant tõuseb Taevasõel.
On soe. Vapsik ajab soliidselt sumisedes mingeid omi asju. Ristiga õnneämblik ripub võrgus ja ootab kannatlikult ohvreid. Ritsikad saevad suveöölaulu.
Ööhulgused lobistavad tiigis. Varem sadanud vihm nõrgub piisk piisa haaval lehtedelt maha.
Istun siin oma veiniklaasiga juba tükk aega ja jälgin, kuidas öö kohale jõuab. Klaasi lõhun lõpuks kogemata ära, aga tühja sest õnnest, mille need killud hiljem toovad. Kui toovad. Praegu on niisamagi hea olla.
Hea on ka saunast vette minna, lõhkudes lainetama tiigivee ja pannes tähed ta tumedal pinnal tantsima.
Universumi otsatu ääretuse taustal soovitatakse seada oma tühised maised mured. Kummalisel kombel pole see perspektiiv mind siin ilmaruumi perifeeria pisikese planeedi kauges maanurgas kunagi aidanud. Isegi siis mitte, kui ma mõtlen langevate tähtede keeles.

See oli viimane õhtu. Selleks korraks.
Tulekutest ja minekutest on see kõik alati koosnenud, ei iial jäämistest ja nii on mulle sobinudki. Ent seekord on minek äkki nii raske. Mitte selle pärast, mille juurest, vaid mille juurde. Midagi pean endas tapma, et suudaksin seda teha. Aga ma ei taha mitte kui midagi endast tappa. Kõik on oluline osa minust. Õrn, asendamatu, väärtuslik ja unikaalne.
Teisalt avastasin, et mingil moel suudan taas mõtetega mängida ning iseenesele lugusid jutustada. See oli kunagi mu lemmikajaviide, eriti enne uinumist. Lugematud keerukad lood hargnesid mu peas ühest ööst teise. Ja siis ühtäkki enam ei osanud, tirisin reaalsuse neisse fantaasiatesse kaasa ning hakkasin hoolitsema selle eest, et kõik oleks võimalikult tõepärane ja usutav. See on kirjeldamatult kurb, kui inimene kaotab võime unistada. Niiviisi kadus mängu ilu ning lugude hing ning lõpuks loobusin neile soperdistele elu sisse puhumise üritustest sootuks.
Nüüd suudan pisut taas ja see avab need pikka aega suletud maailmad, unustatud unistused uuesti. Vaatad imestuseseguse hämmastusega, aga puudutada õieti ei julge. Äkki haihtub.
Meelde tuli, kui tore on põgeneda mõnesse teise maailma. Ei, mitte lihtsalt põgeneda, vaid luua see maailm ise.
Loomine on võtmesõna.

Muusika: Keane
“We Might As Well Be Strangers”

Rukki-kohupiimakook mustikate ja pohladega

Purusegu:
350 g rukkijahu
140 g rafineerimata suhkrut
150 g võid
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
250 g hapukoort
1 kg kohupiima
5 muna
100 g rafineerimata suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
300 g mustikaid
250 g pohli

Näpi küpsetuspulbriga segatud jahu, või ja suhkur ühtlaseks puruks.
Klopi munad suhkruga lahti, lisa kohupiim ja hapukoor ning sega ühtlaseks.
Puista küpsetuspaberiga kaetud sügavamale ahjuplaadile 2/3 puru, suru kätega ühtlasemaks, kalla peale kohupiimasegu, selle peale jaota marjad. Kõige peale puista ülejäänud purusegu. Küpseta 200 kraadi juures 40-45 minutit. Serveeri jahtunult.

Teatav läbipõlemine. Mustika-vaarika toortort

Lõpuks ometi.
Puhkus.
Täna õhtuks on juba õige pisut toibumise tunne ning koos sellega saabub hämming seeüle, kuidas ma küll niiviisi ettevaatamatult endast kõik ära jagasin. Tahab ikka jätkuvalt õppimist, et mitte end nõndamoodi paremale ja vasakule laiali loopida, ükskõik kas siis heldusest või ülemäärasest vastutuse- ja kohusetundest. Kedagi süüdistada ka ei saa, sest küsida teadagi võib kõike, andja on see, kel peab aru peas olema.
Kõigest sellest ja ülejäänust tulenevalt sattusin lõpuks senikogetuist tunduvalt hullemasse kõikehõlmava emotsionaalse ja sotsiaalse kurnatuse seisundisse. Minu tüüpi empaatia on ilmselt naguniigi rohkem emotsionaalne kui kognitiivne, nii et ma ei pea selleks mingeid teadlikke pingutusi tegema, et kellegi emotsioone tunnetada või vaatenurka mõista, aga see tähendab ka, et ma ei saa seda tahtlikult välja lülitada (hirmsasti tahaks küll). Aga no eks me tasapisi ikka õpime rohkem omas mullis püsima. Enam ei kavatse ma lasta sellisel olukorral tekkida.

Ja igasugune hobiterapeuditsemine lõpeb nüüd ka ära, just selle tõttu, et ma olen liiga leebe ja mõistev ka seal, kus tegelikult tuleks inimese enda huvides mõista anda, et tegutseda on vaja. Leebus ja mõistvus igasuguste olukordade suhtes tagavad teadagi selle, et inimene ei võta jätkuvalt probleemi lahendamiseks mitte midagi ette, vaid laseb vanaviisi ohvrina edasi ning mõne aja pärast, kui akuutne faas kordub, tuleb uue doosi mõistetud olemise järele. Ja ma ei räägi siin mitte sellest, et meil kõigil on aeg-ajalt kurb ja paha ja maailm meie vastu ja tahaks pai ja nõrk olla, vaid probleemidest, mis kestavad aastaid. Ja aastaid.
Jah, tahaksin küll teid kõiki kuulata ja teile pai teha, teie muresid analüüsida ja uusi vaatenurki pakkuda, aga tuleb endale tunnistada, et ma ei jaksa. Kogesin nüüd esimest korda, mis juhtub siis, kui kurnatus jõuab nii kaugele, et mõistmine, kaasa elamine ja kaasa tundmine saavad täielikult otsa ja asenduvad pideva ärritusega. Ja sain teada, et ongi täiesti võimalik kulutada kogu empaatia ära pidevate pind-sõrmes probleemide peale, nii et selleks hetkeks, kui käes on tõesti mõni veri-ja-lahtised-haavad olukord, on alles ainult tühjus ja ärritus. Seda ma nüüd küll päriselt silmas ei pidanud soovi all empaatiat välja lülitada.
Lisaks jäin pärast jaanipäeva enda kohta harvaesinevalt põhjalikult haigeks ning sealhulgas kaotasin mitmeks päevaks täielikult hääle. Leidsin, et sellest tuleb midagi järeldada ning tõmbuda taastumiseks täielikku üksindusse. Füüsiliselt olen nüüdseks terve, igatahes jaksan jälle trenni teha, aga muus osas on tarvis veel mõnda aega kosuda.
Olen eluterve egoismi vajadust endale muidugi varemgi deklareerinud, aga need oli enamasti üksnes sõnad. Noh, nüüd sain omal nahal teada, mis juhtub siis, kui jätkuvalt seada kõigi vajadused enda omadest ettepoole, aina püüda vastutada kõigi teiste tuju parandamise eest, raugematu järjekindlusega katsuda leivast redelit (või antud kontekstis silda) ehitada ning omaenda mõtteid ja vajadusi isegi mitte üritada enam väljendada, sest keegi nagunii ei kuula.

Kindlasti tekib kellelgi selle kõige peale tahtmine nimetada seda ise oma elu keeruliseks elamiseks. Pole mõtet, see sõltub ainuüksi vaatenurgast. Kõige lihtsam on seda seletada inimtüüpide leierdatud näitel. Introverte peetakse tihti ülemõtlejateks ja -analüüsijateks. Ent mille suhtes? Nii et selle asemel, et hakata kättemaksuks ekstraverte pealiskaudseteks ja vähemõtlevateks sildistama, lepiks ehk kokku, et tegemist on lihtsalt erinevate informatsiooni töötlemise ja analüüsimise  ning maailma tunnetamise viisidega. Need on aga suures osas kaasa antud ning neid muuta pole märkimisväärses ulatuses võimalik.
Ega vajalik. Juhtusin hiljuti nägema kuskil pealkirja “Kuidas minust sai hommikuinimene” vms. Ei, ma ei taha. Saada hommikuinimeseks. Või ekstraverdiks. Või paremaks small talki viljelejaks. Või kellekski kolmandaks. Las ma jään iseendaks, nii ebaefektiivne kui see ka poleks. Las ma eelistan õhtu ilu hommikute omale. Las ma tunnetan elu ja inimesi just nii – südamevere ja palja luuni. Las ma pööritan silmi jutu peale, mis keerleb väikekodanlike väärtuste ümber ning leian, et elus peab elus olemise tunde jaoks sisalduma palju enamat – loomingulist põlemist, intellektuaalset uudishimu, ehedat soojust ja lähedust, loodud ja läbi elatud lugusid, aga ka teatud kogus kõhklusi ja nõrkust.

Muusika: Snow Patrol
“Run”

 

Mustika-vaarika toortort

Põhi:
100 g kuivatatud datleid (vajadusel leotatud)
125 g india pähkleid

Täidis:
400 g india pähkleid (leotatud)
1 banaan
1 laimi mahl
115 g kookosõli
80 g mett või agaavisiirupit
175 g mustikaid
100 g vaarikaid

Purusta koogipõhja jaoks datlid (kui need on väga kuivad või kõvad, siis leota paar tundi ning pigista käte vahel kuivemaks) ja india pähklid köögikombaini või minilõikuriga koos püsivaks kleepuvaks seguks (ei pea olema ühtlane) ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja.
Pane vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Purusta täidise jaoks paar tundi leotatud india pähklid blenderis või köögikombaini lõiketeraga, lisa banaan, laimimahl, kookosõli, mesi või agaavisiirup ja mustikad ning püreesta, kuni saad ühtlase kreemja segu, kus suuri pähklitükke pole. Sega lusikaga juurde terved vaarikad, vala täidis koogipõhjale ning lase vähemalt 5 tundi (veel parem üleöö) külmkapis seista.
Kaunista enne serveerimist mustikate ja vaarikatega.

Retsept ilmus ka ajakirja “Kodu & Aed” juuliumbris. 

Üheksa aastat Toidutegu. Tatrajahuga marja-purukook

Ilmselgelt ei olnud see üheksa aastat tagasi kuigi arukas otsus hakata seda blogi avalikult pidama.  Kes see siis teadis, et lõpuks tahaks köögist kogunisti välja kolida ja hakata hoopis rohkem ütlema nii enda kui ilma ja inimeste kohta, aga nüüd enam hästi ei saa.
Teisest küljest on igat masti nähtuste kohta veel ühte arvamust vaevalt et vaja ja maailma parandada mina naguniigi ei jaksa, ronin parem oma elevandiluust torni tagasi ja teen näo, et mina ei tea millestki midagi.
Muidugi on mult vahel siiski küsitud, kuidas ma justkui üpris avameelselt kirjutan. Kirjutan või? Mida te siit siis minust õigupoolest  teada olete saanud? Seda, kes ma olen, mis mind elama ja liikuma ja looma paneb, ei näe ma tegelikult mingit põhjust varjata.
Ka madalseisud käivad asja juurde. Kui nooremana arvasin nägevat eneses bipolaarseid jooni, siis nüüd ma seda enam nii ei nimeta. Nüüd ma nimetan seda elamiseks ning leian, et elu ja suhted oleks üldse oluliselt lihtsamad, kui inimesed julgeks rohkem kommunikeerida, mida nad tegelikult mõtlevad ja tunnevad. Julgus tunnistada nõrkust käib sinna hulka.

Mulle pole see kunagi lihtne olnud, nii et ma harjutan – kirjutamist sellest, mida ma tunnen, kõik põhjused on aga kenasti krüpteeritud ning just see mind ennast blogi pidamise juures juba häirima hakkabki. Pole ma nii avameelne midagi, kõik käib läbi korraliku filtri. A kui te muidugi tingimata tahate midagi teada, siis kirjutage ja küsige. Nii see käibki, ma niisama heast peast ei hakka rääkima, seda võivad mu sõbrad kinnitada.
Konks lähemates suhetes on sealjuures selles, et kui ei küsita, siis ma võin solvuda ka (te ei küsi, teid ei huvita, järelikult te ei hooli). Seda juhtub muidugi enamasti ainult siis, kui tass on täitmata ja tahaks pai saada. Sest see armastuse keel, eks ole.
Rääkimata sellest, kuidas tähelepanu pälvimine käib tavaliselt linnuriigi kombel – aetakse suled kohevile ning üritatakse lakkamatult iseendast rääkimisega muljet avaldada. Ma nüüd ei tea, kas kuidagi rafineeritumalt ei saaks? Sest mind näiteks köidab esimeses järjekorras mõistus ja sulgedest on mul suva. Põhilise info, mida tarvis läheb, peilin ma niikuinii ridade vahelt ning edevuse laadast märksa enam muljet avaldaks teatav kogus siirast huvi minu isiku vastu. Ja mõistlik olemine jätke  ka parem heaga mulle, sest seda suudan ma raudselt teist paremini.

Uus ja vana

Mõni aeg tagasi käis blogides arutelu introvertide ja empaatia üle. Ma ei suutnud siis mobiliseerida end sõna võtma, aga mõningatele arvamustele oleks ikkagi tahtnud oponeerida. Esiteks – suhtumine loomadesse ei anna küll mingit empaatiagarantiid. Loomade vihkamine ilmselt empaatiavõimetust markeerib küll, aga teistpidi saab vabalt olla täiesti infantiilselt nunnutav loomade suhtes ning ilmutada teiste inimeste tunnete koha pealt otse uskumatut ignorantsust. Teiseks – empaatilisusel või selle puudumisel ei ole mingit pistmist konstruktiivsusega. See ei käi nii, et kriitilises situatsioonis empaat seisab, käed ripakil, ja ohib ning ei oska hädalise aitamiseks midagi ette võtta. Kolmandaks – introvertsus ei tähenda ebaviisakust ega teistega mittearvestamist, valdav enamik introverte suudab edukalt kohaneda kõigi sotsiaalse suhtluse normidega, lihtsalt konks peitubki selles, et introvertide eelistatud suhtlusstiil on teistsugune ning igsugune kohanemine võtab paratamatult energiat.
Sest see on selge, et maailma valitsevad ekstravertidest hommikuinimesed (ja paremakäelised – kui juba jutuks tuli), kes armastavad small talki ja telefoniga suhtlemist. Utreerin pisut loomulikult, aga kujutage ise ette, kui palju peab keskmiselt või keskmisest enam introvertne õhtuinimene ennast kohandama juba selle pärast, et maailm näeb üldjoontes ette lakkamatut rääkimist tühjast-tähjast. Võimalik, et varahommikul sealjuures. Lisaks veel näiteks telefoni teel.

Noor ja roheline

Kõik see poolteist kuud, mis ma ei kirjutanud, tegelesin väga väsinud olemisega. Ses pole tööaasta lõpu lähenedes midagi uut ega imelikku ja krooniline magamatus hakkab ka lõpuks mõju avaldama, aga väsimusega toime tulemine pole minu jaoks eales sisaldanud puhkamise optsiooni, ei, see tähendab loomulikult, et lihtsalt rohkem tuleb pingutada.
Ja selle tulemusena saabuv üleväsimus kukutab mind musta masendusse. Väsinuna on kõik servad teravamad, kõik toonid tumedamad, ise aina väiksem ja nähtamatum. Tekib tunne, et olen müünud oma naeru, kaotanud oma hääle ja iseenda.
Endorfiinid aitavad, nii et pärast kümmet jooksu- või kolmekümmet rattasõidukilomeetrit olen ma mõnda aega jälle rõõmus kui linnuke oksal, aga ilmselgelt see siiski täiuslik lahendus pole, sest küllap kuhugi jäävad kõik need pidamata vestlused, ütlemata sõnad ja väljendamata mõtted alles, et hulga aja pärast taas ootamatult kibedana keelele kerkida.
Ent üksinda võidelda ma siiski enam ei jaksa ja vähemalt teoreetiliselt olen aru saanud, et pole tarviski. Kaua aega püüdsin teiste must-valget maailma värviliseks võõbata. Aga see ei muutunud värvilisemaks, hoopis mu enda maailm teisenes sama must-valgeks. Kas kellelgi sai parem? Ilmselt mitte.
Veel teistki viga kordasin ma aina – eeldasin, et kõik on samasugused nagu mina, evivad sama kõrget taluvuspiiri ning hakkavad karjuma alles siis, kui seegi piir on juba mitmekordselt ületatud. Niisiis olin alati valmis kuulama, kaasa mõtlema, pakkuma oma õlga ja empaatiat – ning tihti selgus, et verd ja lahtisi haavu pole ollagi, pigem on pind sõrmes (ei, see ei tähenda, et ma aru ei saaks, ma mõistan, et ka pind võib olla ületamatu probleem, just sel hetkel, just selle inimese jaoks). Ent seda ei mõistnud ma ometi, miks siis vajadusel vastutasuks mulle õlga, arusaamist ja paisid ei pakuta. Aga ei pakutud mitte selle pärast, et inimesed poleks hoolinud, vaid nad lihtsalt arvasid, et ma lõin kõigest varba ära, mitte ei jookse parajasti verest tühjaks.
Selle tulemusena jõudsin lõpuks rahustava mõistmiseni, et eluterve egoism on ülimalt vajalik, ilma selleta kaotab ka igasugune altruism mõtte ja tähenduse. Kuulata, analüüsida, mõista, olla olemas saab ainult seni, kuni see on vabatahtlik, vastuteene ootuseta ja jätab endale hea tunde; kui tekib juba küsimus, et miks mina pean kogu aeg midagi vastu saamata andma, siis on aeg piir tõmmata, sest siis on juba mõnda aega ilmselgelt enda arvelt antud. Ning seda pole õigupoolest kellelegi vaja, ei andjale ega saajale.

Sestap soovin teile rohkem elutervet egoismi ning esialgu igaks juhuks ei luba, et ma kümnendal blogiaastal rohkem kirjutan. Eks näis.

Ja koogi sisse pange need marjad, mis veel sügavkülmas alles on. Sest niikuinii on.

Muusika: Keane “Sovereign Light Café”

Marja-purukook

200 g külma võid
250 g toortatrajahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
145 g suhkrut

Täidis:
300 g  (külmutatud) mustikaid ja vaarikaid
(1 sl kartulitärklist)
2 sl suhkrut

Pane küpsetuspulbriga segatud jahu ja suhkur kaussi, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga või näpi sõrmedega ühtlaseks puruks.
Laota 2/3 purust võitatud 20×20 cm neljakandlise vormi või 24 cm läbimõõduga ümmarguse vormi põhjale ning suru kergelt kokku.
Sega marjad suhkruga ja külmutatud marjade puhul ka 1 sl tärklisega ning vala põhjale. Kata ülejäänud puruga ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 25 minutit. Serveeri jahtunult vahukoore, vanillikastme, jäätise või Kreeka jogurtiga.

Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed 2016. aasta juulinumbris. 

“Pärlipüüdjad” ja kaerajahuga marja-hapukoorekook

Ma olen täitsa hämmingus. Pea 25-aastase ooperistaažiga kuulajat ei ole lihtne üllatada. Mitte et ma ei suudaks siiralt üllatuda ja vaimustuda “Rigoletto”, “Maskiballi” või “Tosca” kümnendast või seitsmeteistkümnendast versioonist, aga kui ma kuulen midagi enda jaoks uut, siis on ka muusikanauding teistsugune. Uuem.
Eile õhtul oli nimelt MetOperas ettekandel Georges Bizet’ ooper “Pärlipüüdjad”, teenimatult harva esitatav teos (MetOperas viimati ettekandel aastal 1916, kui Nadiri osa laulis Enrico Caruso), mida ka ooperihuviliste enamik tunneb peamiselt ühe tenoriaaria ja ülipopulaarse dueti järgi, mida sageli kontsertpalana esitatakse. Ooperis saab duetti muidugi täie raha eest, sest dueti peateemat kuuleb orkestratsioonis küll ja veel.

Diana Damrau, Matthew Polenzani, Mariusz Kwiecień, Nicolas Testé

Diana Damrau, Matthew Polenzani, Mariusz Kwiecień, Nicolas Testé

Muusikalise elamuse muudab unikaalseks asjaolu, et seda ooperit on raske millegi muuga võrrelda, ka dirigent Gianandrea Noseda tõi vaheajaintervjuus välja, et  “Pärlipüüdjate” orkestratsioon on unikaalne ega sarnane mitte ühegi teise ooperiga, ei “Carmeni”, bel canto ega varase Verdiga.

Ooperi tegevus oli algselt paigutatud Tseilonile, kõnealuses mõnevõrra kaasajastatud lavastuses leidis aset niisiis oletatavasti Sri Lankal. Tegevustik algab kahe pärlipüüdjast lapsepõlvesõbra Zurga (Mariusz Kwiecień) ja Nadiri (Matthew Polenzani) taaskohtumisega. Mõlemad olid armunud preestritar Léïlasse (Diana Damrau), kes on aga andnud vande jääda vooruslikuks, kuna uskumuste kohaselt võib vaid neitsist preestritar hoida merd rahulikuna ning kaitsta pärlipüüdjaid.
Ooperiloomingu ühes kuulsaimas ja liigutavaimas duetis  “Au fond du temple saint” (katkend) vannuvad Zurga ja Nadir sõprust ning lubavad mõlemad loobuda romantilistest püüdlustest Léïla suhtes. Pruugib vaid aga Nadiril viimast näha, kui armastus otsekohe taaselustub (duett “Ton coeur n’a pas compris” – katkend). Puhkeb torm, milles külaelanikud süüdistavad vannet murdnud Léïla’t (katkend). Preester Nourabad (bass-bariton Nicolas Testé, päriselus Diana Damrau abikaasa) mõistab armastajad surma.
Zurga heitleb oma mõtetega teda reetnud sõbrast ning armastatud naisest, kuid mõistes, et see oli Léïla, kes aastaid tagasi ta elu päästis, otsustab armastajaid aidata – süüdates külas tulekahju, annab ta Nadirile ja Léïlale võimaluse põgeneda.
Ei pea ilmselt täpsustama, et süžee on omajagu jabur ning aukudest õige hõre, aga millal see enne ooperis kedagi häirinud on, eriti kui muusika on nii kaunis ja ette kantud nii kõrgel tasemel.

Solistide koosseis oli esmaklassiline nii vokaalselt kui dramaatiliselt, kõik kolm olid veenvad tegevustiku jaburusele vaatamata. Diana Damrau sopranihääl oli kerge ja helisevalt väljendusrikas, nagu tavaliselt (“O dieu Brahma – katkend), ehkki vahepeal tundus, et loor, mida Léïla pidi pool ajast kandma, hakkas ta laulmist veidi segama.
Tenor Matthew Polenzani on ajaga järjest paremaks läinud, kuulus aaria “Je crois entendre encore” (katkend) kõlas imeilusa legatoga. Peaks kõnetama kõiki, kes kurbust kuidagigi mõistavad.
Mingil moel valitses aga etendust minu jaoks Poola bariton Mariusz Kwiecień, ilmutades nii jõulist raevu kui lüürilist väljendusrikkust ja tõestades, et on prantsuse ooperis sama tasemel kui Mozarti või Tšaikovski puhul.
Lavastus oli samuti kantud ida-eksootikast, ehkki veidrate nüanssidega – osa tegevustikust tundus aset leidvat 1960ndatel või veelgi hiljem, osa aga 20. sajandi alguses (kui sellega muidugi ei tahetud öelda, et kõnealune kant oli lihtsalt muust maailmast nii palju maas). Sama kehtib kostüümide kohta – sarid ja sarongid segatuna t-särkide ja triiksärkidega. Ja pärlipüüdjatega on sel ooperil pealkirjast hoolimata siiski pistmist üsna vähe, ka libretos mainitakse neid vaid paaril korral, pigem on see taustateadmine.
Ent siiski oli see kõik väga värskendav. (★★★★☆)

Marjakook

Marjakook kaerajahuga
(mugandatud tootepakendilt)

Põhi:
120 g võid
100 g suhkrut
1 muna
180 g täistera-kaerajahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
400 g sügavkülmutatud mustikaid ja vaarikaid
2 tl tärklist
2 muna
200 g hapukoort
1 sl suhkrut

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Sega tainas ühtlaseks ja suru 22 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele. Kuna tainas on pehme, siis õnnestub see kõige paremini märgade kätega.
Sega külmunud marjad tärklisega ja jaota tainale. Klopi munad lahti, sega hapukoore ja suhkruga ning vala marjadele. Küpseta 200-kraadises ahjus 35-40 minutit. Serveeri kreeka jogurtiga.

IMG 7003 - Copy_640

“Hoffmanni lood” ja kanepi-purukook

Ooperist polegi enam ammu kirjutanud. Sestap on asjakohane kõnelda laupäeval Metropolitanist üle kantud Jacques Offenbachi fantaasia-ooperist “Hoffmanni lood”. See on helilooja väljapaistvaim teos, mis aga jäi tal endal lõpetamata ning töö viis lõpule Ernest Guiraud. Ooperiteatrite standardrepertuaarist pole teos kunagi välja langenud ning on “Carmeni” kõrval ilmselt populaarseim prantsuse ooper.

Vittorio Grigolo, Kate Lindsey, Hibla Gerzmava, Thomas Hampson, Christine Rice

Vittorio Grigolo, Kate Lindsey, Hibla Gerzmava, Thomas Hampson, Christine Rice

Ooperis on kolm (neli, kui arvestada ka Stellat, kelle vokaalne partii on praktiliselt olematu) kangelannat (kes kehastavad tegelikult Stella erinevaid tahke), keda autori nägemuses pidi kehastama üks ja sama laulja, kuid sellest reeglist ei peeta enamasti kinni. Ilmselt kujutab selle idee järgimine endast ka üht ooperiliteratuuri suurimat väljakutset sopranile, sest Olympia roll eeldab hästi paindliku hääle ja kõrgete nootidega koloratuursopranit, Antonia on lüüriline ja Giulietta pigem dramaatiline või ka metsosopran. Lauljaid, kes on kõiki kolme või nelja rolli esitanud, muidugi siiski on (Beverly Sills, Ruth Ann Swenson, Carol Vaness, Diana Damrau, Joan Sutherland).

Metropolitanis astusid üles Erin Morley (Olympia), Hibla Gerzmava (Antonia, Stella), Christine Rice (Giulietta). Neist meeldejäävaim oli vahest Gerzmava sooritus, aga ka Morley etteaste mõttelageda mehaanilise nukuna (kui tahaks küüniline olla, siis saaks siit edasi arendada teemat, et selles ju polnudki absoluutselt midagi veidrat või ebausutavat, et Hoffmann temasse armus, aga ma hetkel ei taha – küüniline olla siis).

Samamoodi peaks kelmide nelikrolli (Lindorf, Coppélius, Miracle ja Dapertutto) esitama sama (bass-)bariton ning see on ka tegelikkuses üsna levinud praktika. Laupäeval kehastas saatanlikku nelikut Ameerika bariton Thomas Hampson, kellel ei ole reeglina midagi viga, kuni ta püsib omaenda ampluaas ehk lüürilistes rollides ega hakka mingil põhjusel arvama, et ta võiks Verdit laulda. Eks see soov ole muidugi mõistetav, oleks ma laulja, tahaks ilmselt ka Verdit laulda, aga Hampsoni kunagine versioon Macbethist oli ikka nii kole, et selle põhjal oleks võinud kergesti kahtluse alla seada tema suutlikkuse mistahes rolli laulmise osas üleüldse.

Peakangelast, poeet Hoffmanni kehastas Itaalia tenor Vittorio Grigolo. Kuigi Hoffmann on lüürilise tenori roll, eelistaksin ma ise selles osas pigem spinto-tenorit. Grigolo näeb küll piisavalt esitenorlik välja, andis Hoffmanni heitlused veenvalt ja liigse paatoseta edasi ning ta kõrged noodid oli selged ja kõlavad, aga midagi jäi tema hääles mu jaoks puudu. Samas tuleb siiski märkida arengut ses suunas, et ta suudab rollis püsida rahulikult ja keskendunult, mitte käitudes tüüpilise esitenorina, kes nõuab kogu tähelepanu endale, põhimõtteliselt ignoreerib kaaslauljaid ka neis situatsioonides, milles tegevuse areng seda sugugi ei eelda, ning puistab kõrgeid noote lahkelt kõikvõimalikesse kohtadesse, kus neid ette nähtud pole, sest ta lihtsalt suudab neid laulda.

Tavapärasest suurem roll oli antud muusale/Nicklaussele (Hoffmanni alter ego), kelle kaksikrolli esitas metsosopran Kate Lindsey. Ehkki tal on väga kaunikõlaline metsohääl ja graatsiline rollikäsitlus, võib siiski üsna kindlalt arvata, et vähemalt Metropolitanis jäävad tema pärusmaaks peamiselt travestia rollid, sest suurte metsosoprani osadeni, nagu Carmen, ta ilmselt ei küündi.

Aga muidu oli tore ja Metropolitani orkester (seekord Yves Abeli dirigeerimisel) rõõmustab alati kõrva oma väga puhta kõlaga. (★★★☆☆)

Nõnda palju täna ooperist.

Kanepikook (ilmselt ei pea lisama, et jutt käib ikka toidukanepist) aga, see kujutab nüüd endast ka veidikese kulinaarse nalja viskamist. Kuna pole erilist tarvidust ka köögis kõigesse tõsiselt suhtuda, siis hakkas mulle meeldima mõte kanepijahust purukoogist. Tegemise käigus lisandus sellele veel tatrajahu ja kook sai kaunikesti kummastavat värvi, aga maitses tegelikult täiesti hästi. Arvatavasti jään ma edaspidi siiski pigem tavapäraste purukookide juurde, ent kui juhtub, et kuskilt on majapidamisse siginenud kanepijahu ja -seemned, siis tasub proovida küll.

Kanepi-purukook

Kanepi-purukook marjadega

125 g kanepijahu
200 g tatrajahu
175 g võid
90 g suhkrut
150 g mustikaid
150 g vaarikaid
50 g kanepiseemneid

Pane jahud ja suhkur kaussi, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga või näpi sõrmedega ühtlaseks puruks. Suru umbes 2/3 purust küpsetuspaberiga kaetud u 24×24 cm neljakandlise vormi või 26 cm läbimõõduga ümmarguse vormi põhjale. Jaota peale (külmutatud) marjad ja kanepiseemned, kata ülejäänud puruga ning küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Serveeri soojalt vormiroana või jahtunult koogina jäätise või vanillikastmega.

Kanepi-purukoogi täidis

Tort isamaale 2013

Mis oleks veebruarikuu ilma isamaa-tordi võistluseta!

Viienda “Tort isamaale” võistluse eel olin järjekordselt kindel, et jääb osalemata (see ka mõni uudis muidugi, sama juttu räägin ma ju igal aastal). Ükski idee nimelt ei läbinud mu enda peas kvalifikatsioonivooru ja poolikuid lahendusi ma teatavasti ei armasta. Kahju oli küll, aga mis teha, kui loominguline fantaasia on otsustanud oma teeneid mitte osutada. Sellisel arvamusel olin veel kuni reede õhtuni, mil sisehääl (see kubjas, teate küll) äkki undama kukkus, et ikka tuleb osaleda. Nii ma siis kobisin laupäeva hommikul raamatukokku raamatu “Eesti tikand” järele, et sealt inspiratsiooni hankida. Kui eelmisel aastal sai veidi nalja tehtud, siis sel aastal otsustasin mõnevõrra elegantsema, kuid siiski väga lihtsa lahenduse kasuks, panustades koostisosade kodumaisusele ning visuaalsele minimalismile.

Peedi-mustikarull

Siin ta on, tort isamaale 2013 – mustikatäidisega peedirull, kaunistuseks Kirbla seeliku motiivid. (Kaunistamise tehnika pole küll minu leiutatud, vaid on pärit siit.) Palju õnne, Eesti!

Peedi-mustikarull

Peedi-mustikarull

Mustripasta:
1 munavalge
40 g jahu
30 g tuhksuhkrut
30 g võid

Tainas:
3 muna
150 g suhkrut
150 g jahu
3 sl kakaopulbrit
30 g toiduõli
350 g toorest punapeeti

Täidis:
100 g kohupiima
2 dl vahukoort
75 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 želatiinilehte
200 g külmutatud mustikaid

Mustri joonistamiseks sega kõik mustripasta ained ühtlaseks seguks, kiiremini läheb see näiteks minilõikuri või saumikseriga (osa jahu võib asendada kakaopulbri, erinevate marjapulbrite, matcha, kuivatatud ja jahvatatud rukkililledega jne, et saada erinevaid värve). Pane segu pritskotti ja joonista küpsetuspaberile muster, niiviisi. Pane pooleks tunniks külmkappi.
Taina jaoks vahusta munad suhkruga, lisa kakaopulbriga segatud jahu, õli ning peene riiviga riivitud peet. Sega ühtlaseks. Võta mustriga küpsetuspabrileht külmkapist, aseta ahjuplaadile, vala tainas sinna peale ning aja noaga ettevaatlikult laiali. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Lase veidi jahtuda, pane lauale uus küpsetuspaberileht, kummuta tainaplaat sinna peale ning eemalda teine küpsetuspaber. Nüüd on sul selline mustriga tainaplaat. Kata see tagurpidi pööratud ahjuplaadiga ja lase jahtuda.
Täidise jaoks vahusta vahukoor suhkrutega, lisa kohupiim. Pane želatiinilehed külma vette paisuma, pigista siis kuivemaks ning lahusta väheses kuumas vees. Lisa želatiinilahus edasi vahustades vahukooresegule. Kõige lõpuks sega juurde mustikad. Kui segu tundub väga vedel, pane korraks külmkappi, aga ainult korraks, sest külmunud marjad kiirendavad tardumist niikuinii. Keera tainaplaat ümber, nii et mustriga pool jääb alla ja laota täidis ühtlaselt peale, jättes servad katmata. Keera aluspaberi abil tihedalt rulli ja jäta ööks külmkappi, liitekoht allpool.

Peedi-mustikarull