Sarved sõidusuunas

Riputasin jalgrattale kõik vajalikud aksessuaarid külge. Nüüd ta seisab, minekuvalmis, sarved sõidusuunas.
Mis ei tähenda, et ma riske ei hajutaks – suusad, kaks paari, on endiselt autos.

Ja ma ise otsin jälle uut häält, millega rääkida neist asjust, millest ma ei saa või ei oska avalikult rääkida. Ehkki tõenäoliselt ei oleks vaja üldse nii palju mõelda sellele, mida teeb maailm mõtetega, mida ma talle avalikustan.
Ometi on tekst, mille kondikava valmib mõnel õhtusel jooksutiirul ja mille ma siis pärast märkmikku valmis kirjutan, esialgu alati palju pikem, küllap ka laialivalguvam ja mulle mitteomaselt paljuseletav, aga siis katkun kogu lopsaka võsa maha, nii et see, mis lõpuks paberilt arvutisse jõuab, on kontsentraat.

Kui inimesel on viis sulepead (liiga vähe!) ja hunnik jalgrattapildiga märkmikke (alati võib juurde kinkida!), siis ta loomulikult peabki käsitsi kirjutama, aga teine põhjus, miks ma seda teen, on ärritus selle üle, et kogu elu peab toimuma digitaalselt. Pärast tööl päev otsa arvuti taga istumist puudub mul absoluutselt igasugune soov õhtul veel täiendavalt ekraani vahtida. Ja mulle tegelikult ei meeldi ka see, et me oleme nii sõltuvad digitaalsetest vidinatest.
On tõsi, et terve tänapäeva elu ja meeletu info üleküllus nõuab liiga palju aju töömahtu, nii et selle vabastamiseks tundub päris hea mõte mingi osa järje pidamisest tehnoloogiale üle anda. Aga ma absoluutselt ei seedi mõtet sellest, et tehnoloogiast saab aju asendus.
Hiljutine kogemus – kandideeris tööle inimene, kes oli oma mitmeleheküljelise kaaskirja lasknud kirjutada tehisarul. Jah, kaas- ja motivatsioonikirjad on üldiselt üpriski mõttetu žanr, aga midagi on neist siiski võimalik välja lugeda ning kui inimene kandideerib tööle ülikooli ja esineb selleks tehisaru kirjutatud tekstiga, siis on see kuidagi… päris irooniline. Aga muidugi ka märgiline. Märgina sellest, et mulle ei meeldi see maailm, kuhu me igasuguse kahtluseta teel oleme. Ju see on ka põhjus, miks ma olen ilmselt umbes ainus inimene, keda kogu tehisintellekti teema sügavalt külmaks jätab.

Ühesõnaga. Kontrolli loovutamine tehnoloogiale võiks mõtet omada sel juhul, kui vabanevat ajuressurssi ja -potentsiaali kasutataks millegi loova jaoks (sõna ‘loov(us)’ tarvitan ma siin Jaan Arult laenatud tähenduses, st siis mitte üksnes loovus kui miski, mille tulemusena valmib kunstiline looming, vaid loovus kui mõtlemisprotsess, maailmaga suhestumine, küsimuste esitamine, huvi tundmine).
Kas kasutatakse? Kahtlen väga. Aju teatavasti armastab optimeerida ja kui ta ei ole pingutamisega (enam) eriti harjunud, siis eelistab ta pigem ajuvabast meelelahutusest saadavat dopamiiniannust kui vaimset pingutust, mille puhul esialgne investeering on ebaproportsionaalselt suur, kohene nauding seevastu aga võrdlemisi väike.
Võib-olla ent olen ma lihtsalt jube pessimist.

Igatahes tundub mulle endale, et olen kohati (veel) palju kriitilisemaks muutunud küll. Raamatute suhtes, pean silmas.
Võimalik, et mulle on viimasel ajal lihtsalt valed raamatud kätte juhtunud, aga tõelise lugemiselamuse kogemine muutub üha haruldasemaks. On võrdlemisi häid raamatuid, palju keskmisi ja üha rohkem selliseid, mis eri põhjustel kas üldse ei köida või mille avaldamata jäämisest oleks maailm kindlasti võitnud.
Ma usun küll, et olen endiselt suuteline oma kriitikat adekvaatselt põhjendama, mitte hindama raamatut üksnes isikliku maitse alusel, ent ikkagi. On’s üldine tase siiski kuidagi kehvemaks muutunud? Olen ma ise muutunud nõudlikumaks? Või tuimemaks?
Ei, see ei pane mind muretsema, vähemalt mitte enda pärast, mul pole kunagi olnud probleemi avaldada ebapopulaarseid eriarvamusi raamatute või nähtuste kohta, mis “kõigile” meeldivad või esineda muude ketserlike mõtetega – aga argumenteeritult mõistagi, sest harjumusest kritiseerimist ei kiida ma üldse heaks -, nii et muretseda võib siin üksnes sellel pinnal, mis puudutab üleüldist vaimset allakäiku. See paneb mind lihtsalt mõtlema muutumise üle.

Inimesed arutlevad vahel, et kas peab. Muutuma. Arenema. Oleneb muidugi, mida selle all täpsemalt silmas pidada, aga põhimõtteliselt, jah, ma arvan, et peab. Mitte tingimata mingis välises mõttes, aga inimesena ikkagi võiks, vastasel juhul poleks tegu päriselt elamise, vaid eksisteerimisega.
Ja see puudutab ka eri inimsuhete dünaamikat. Tihti tavatsetakse rääkida kaugenemisest, eri suundades kasvamisest, mis on ka võimalik, aga minu arust on sellistel puhkudel pigem tegemist sellega, et üks inimene arenes, teine aga arvas, et kõik peaks olema nii, nagu alati. Aga see toimib harva, mõnevõrra paradoksaalsel moel toimub säilitamine rohkem dünaamiliselt, mitte staatiliselt. Üsna lämmatav on olla niisuguses suhtes, kus sinu igasugune muutumine tundub teise inimese jaoks suhte püsimisele ohuks olevat ning kus eeldus on, et kõik peaks olema nii, nagu kunagi oli.

Mõned asjad siiski on, nii nagu nad kunagi olid. See, et varsti on algamas mu lemmikaeg aastast. Ära- ja tagasitahtmiste kirvendav kurbus, nii erinev augustiööde sumedast saudadest, aga ka sinised videvikud oma kõrge taeva ja puhta läbipaistva õhuga, mis muudavad leebeks ja lootusrikkaks, isegi kui sa tegelikult usud, et see kõik on üksnes kunagi kogetu kauge kaja. Korraks võib ikka lasta end ära petta.