Ilmselgelt ei olnud see üheksa aastat tagasi kuigi arukas otsus hakata seda blogi avalikult pidama. Kes see siis teadis, et lõpuks tahaks köögist kogunisti välja kolida ja hakata hoopis rohkem ütlema nii enda kui ilma ja inimeste kohta, aga nüüd enam hästi ei saa.
Teisest küljest on igat masti nähtuste kohta veel ühte arvamust vaevalt et vaja ja maailma parandada mina naguniigi ei jaksa, ronin parem oma elevandiluust torni tagasi ja teen näo, et mina ei tea millestki midagi.
Muidugi on mult vahel siiski küsitud, kuidas ma justkui üpris avameelselt kirjutan. Kirjutan või? Mida te siit siis minust õigupoolest teada olete saanud? Seda, kes ma olen, mis mind elama ja liikuma ja looma paneb, ei näe ma tegelikult mingit põhjust varjata.
Ka madalseisud käivad asja juurde. Kui nooremana arvasin nägevat eneses bipolaarseid jooni, siis nüüd ma seda enam nii ei nimeta. Nüüd ma nimetan seda elamiseks ning leian, et elu ja suhted oleks üldse oluliselt lihtsamad, kui inimesed julgeks rohkem kommunikeerida, mida nad tegelikult mõtlevad ja tunnevad. Julgus tunnistada nõrkust käib sinna hulka.
Mulle pole see kunagi lihtne olnud, nii et ma harjutan – kirjutamist sellest, mida ma tunnen, kõik põhjused on aga kenasti krüpteeritud ning just see mind ennast blogi pidamise juures juba häirima hakkabki. Pole ma nii avameelne midagi, kõik käib läbi korraliku filtri. A kui te muidugi tingimata tahate midagi teada, siis kirjutage ja küsige. Nii see käibki, ma niisama heast peast ei hakka rääkima, seda võivad mu sõbrad kinnitada.
Konks lähemates suhetes on sealjuures selles, et kui ei küsita, siis ma võin solvuda ka (te ei küsi, teid ei huvita, järelikult te ei hooli). Seda juhtub muidugi enamasti ainult siis, kui tass on täitmata ja tahaks pai saada. Sest see armastuse keel, eks ole.
Rääkimata sellest, kuidas tähelepanu pälvimine käib tavaliselt linnuriigi kombel – aetakse suled kohevile ning üritatakse lakkamatult iseendast rääkimisega muljet avaldada. Ma nüüd ei tea, kas kuidagi rafineeritumalt ei saaks? Sest mind näiteks köidab esimeses järjekorras mõistus ja sulgedest on mul suva. Põhilise info, mida tarvis läheb, peilin ma niikuinii ridade vahelt ning edevuse laadast märksa enam muljet avaldaks teatav kogus siirast huvi minu isiku vastu. Ja mõistlik olemine jätke ka parem heaga mulle, sest seda suudan ma raudselt teist paremini.
Uus ja vana
Mõni aeg tagasi käis blogides arutelu introvertide ja empaatia üle. Ma ei suutnud siis mobiliseerida end sõna võtma, aga mõningatele arvamustele oleks ikkagi tahtnud oponeerida. Esiteks – suhtumine loomadesse ei anna küll mingit empaatiagarantiid. Loomade vihkamine ilmselt empaatiavõimetust markeerib küll, aga teistpidi saab vabalt olla täiesti infantiilselt nunnutav loomade suhtes ning ilmutada teiste inimeste tunnete koha pealt otse uskumatut ignorantsust. Teiseks – empaatilisusel või selle puudumisel ei ole mingit pistmist konstruktiivsusega. See ei käi nii, et kriitilises situatsioonis empaat seisab, käed ripakil, ja ohib ning ei oska hädalise aitamiseks midagi ette võtta. Kolmandaks – introvertsus ei tähenda ebaviisakust ega teistega mittearvestamist, valdav enamik introverte suudab edukalt kohaneda kõigi sotsiaalse suhtluse normidega, lihtsalt konks peitubki selles, et introvertide eelistatud suhtlusstiil on teistsugune ning igsugune kohanemine võtab paratamatult energiat.
Sest see on selge, et maailma valitsevad ekstravertidest hommikuinimesed (ja paremakäelised – kui juba jutuks tuli), kes armastavad small talki ja telefoniga suhtlemist. Utreerin pisut loomulikult, aga kujutage ise ette, kui palju peab keskmiselt või keskmisest enam introvertne õhtuinimene ennast kohandama juba selle pärast, et maailm näeb üldjoontes ette lakkamatut rääkimist tühjast-tähjast. Võimalik, et varahommikul sealjuures. Lisaks veel näiteks telefoni teel.
Noor ja roheline
Kõik see poolteist kuud, mis ma ei kirjutanud, tegelesin väga väsinud olemisega. Ses pole tööaasta lõpu lähenedes midagi uut ega imelikku ja krooniline magamatus hakkab ka lõpuks mõju avaldama, aga väsimusega toime tulemine pole minu jaoks eales sisaldanud puhkamise optsiooni, ei, see tähendab loomulikult, et lihtsalt rohkem tuleb pingutada.
Ja selle tulemusena saabuv üleväsimus kukutab mind musta masendusse. Väsinuna on kõik servad teravamad, kõik toonid tumedamad, ise aina väiksem ja nähtamatum. Tekib tunne, et olen müünud oma naeru, kaotanud oma hääle ja iseenda.
Endorfiinid aitavad, nii et pärast kümmet jooksu- või kolmekümmet rattasõidukilomeetrit olen ma mõnda aega jälle rõõmus kui linnuke oksal, aga ilmselgelt see siiski täiuslik lahendus pole, sest küllap kuhugi jäävad kõik need pidamata vestlused, ütlemata sõnad ja väljendamata mõtted alles, et hulga aja pärast taas ootamatult kibedana keelele kerkida.
Ent üksinda võidelda ma siiski enam ei jaksa ja vähemalt teoreetiliselt olen aru saanud, et pole tarviski. Kaua aega püüdsin teiste must-valget maailma värviliseks võõbata. Aga see ei muutunud värvilisemaks, hoopis mu enda maailm teisenes sama must-valgeks. Kas kellelgi sai parem? Ilmselt mitte.
Veel teistki viga kordasin ma aina – eeldasin, et kõik on samasugused nagu mina, evivad sama kõrget taluvuspiiri ning hakkavad karjuma alles siis, kui seegi piir on juba mitmekordselt ületatud. Niisiis olin alati valmis kuulama, kaasa mõtlema, pakkuma oma õlga ja empaatiat – ning tihti selgus, et verd ja lahtisi haavu pole ollagi, pigem on pind sõrmes (ei, see ei tähenda, et ma aru ei saaks, ma mõistan, et ka pind võib olla ületamatu probleem, just sel hetkel, just selle inimese jaoks). Ent seda ei mõistnud ma ometi, miks siis vajadusel vastutasuks mulle õlga, arusaamist ja paisid ei pakuta. Aga ei pakutud mitte selle pärast, et inimesed poleks hoolinud, vaid nad lihtsalt arvasid, et ma lõin kõigest varba ära, mitte ei jookse parajasti verest tühjaks.
Selle tulemusena jõudsin lõpuks rahustava mõistmiseni, et eluterve egoism on ülimalt vajalik, ilma selleta kaotab ka igasugune altruism mõtte ja tähenduse. Kuulata, analüüsida, mõista, olla olemas saab ainult seni, kuni see on vabatahtlik, vastuteene ootuseta ja jätab endale hea tunde; kui tekib juba küsimus, et miks mina pean kogu aeg midagi vastu saamata andma, siis on aeg piir tõmmata, sest siis on juba mõnda aega ilmselgelt enda arvelt antud. Ning seda pole õigupoolest kellelegi vaja, ei andjale ega saajale.
Sestap soovin teile rohkem elutervet egoismi ning esialgu igaks juhuks ei luba, et ma kümnendal blogiaastal rohkem kirjutan. Eks näis.
Ja koogi sisse pange need marjad, mis veel sügavkülmas alles on. Sest niikuinii on.
Muusika: Keane “Sovereign Light Café”
Marja-purukook
200 g külma võid
250 g toortatrajahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
145 g suhkrut
Täidis:
300 g (külmutatud) mustikaid ja vaarikaid
(1 sl kartulitärklist)
2 sl suhkrut
Pane küpsetuspulbriga segatud jahu ja suhkur kaussi, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga või näpi sõrmedega ühtlaseks puruks.
Laota 2/3 purust võitatud 20×20 cm neljakandlise vormi või 24 cm läbimõõduga ümmarguse vormi põhjale ning suru kergelt kokku.
Sega marjad suhkruga ja külmutatud marjade puhul ka 1 sl tärklisega ning vala põhjale. Kata ülejäänud puruga ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 25 minutit. Serveeri jahtunult vahukoore, vanillikastme, jäätise või Kreeka jogurtiga.
Retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed 2016. aasta juulinumbris.
Toidutegu 