Nagu te olete nüüdseks (täiesti õigesti) aru saanud, siis mulle süüa teha ei meeldi. Nii et kui teen, siis loomulikult peavad kõik sellest sündmusest kuulda saama.
Ega ma täpselt teagi, mis juhtus, sest kunagi ma mitte üksnes, et viitsisin keeruliste toitude ja küpsetistega vaeva näha, vaid see suisa meeldis mulle. Polnud mingi probleem mõnel hilisel õhtutunnil tort või mitu valmis nikerdada.
Näis olevat ainult aja küsimus, mil ma kohviku avan. Kokaraamat teatavasti isegi õnnestus valmis saada.
Kuni enam ei tahtnud. Mitte üleöö, aga aegamisi hakkas see kõik mulle närvidele käima. Ja siis veel rohkem.
Võib-olla tüdinesin ära sellest, kui endastmõistetavaks see muutus, et alati on tahtmist, viitsimist ja kooki, ükskõik kui vähe aega mul oli. Kuni selleni välja, et kohati tundus, nagu võiks ma ise olemata või tulemata jääda, peaasi et on kook. Koogi puudumine oli lati alt läbi jooksmine.
Ma mõtlen nüüd tagasi mõnele situatsioonile, millest suures plaanis muidugi poleks midagi muutunud, aga milles ma valisin isikliku elu asemel asjaolu, et olin jälle lubanud teha kooki. Või küpsetada leiba. Või midaiganes. Ma ikka ei suuda millegagi mõistlikkuse piiridesse jääda.
Võib-olla väsitas see, kuidas kõike tuli kogu aeg teha kiirustades. Küpsetamisest ehk enamgi meeldis mulle toidufotograafia (meeldib siiani). Aga see ei käi päris nii, et lükkan tordi kuhugi kraanikausi ääre peale ja teen pildi ära. Seda juhtub pigem harva, et peas valmis mõeldud kompositsioon esimesel katsel töötab, tavaliselt tuleb seda mitu korda ümber sättida. Ja kuna ma eelistan pildistada loomuliku valgusega, siis tekitas seegi kogu aeg mingi ajaga võidu jooksmise. Ainult natuke liialdades – pooled pildid on tehtud hommikul enne tööle minekut, ise samal ajal hambaid pestes.
Võib-olla mõjutas suhtumine, mis mõningatel koostööpartneritel tekkima hakkas ja mis esimese hooga mulle täieliku üllatusena tuli – soov panna retsepti juurde pildipangast võetud foto. See ei ole läbi räägitav, ei. Ei.
Minu retsepti juurde käib ainult see foto, mis on tehtud täpselt selle retsepti järgi valmistatud toidust (eelistatavalt olen mõlemad ka ise teinud), mitte nii et vaatame mustikakoogi juurde mingi pildi, kus on peal mingi kook ja mustikad ja käib küll. Olen selliseid asju näinud muidugi, kus pildil ilmselgelt ei ole juuresoleva retsepti alusel tehtud toit, iga küpsetaja saab aru näiteks sellest, kas pildil on küpsetatud või tarretatud juustukook.
Nii et alati ei ole asi selles, et te oleksite eriliselt käpardlik küpsetaja, kuna teie kook pole üldse selline nagu pildil, mõnikord on asi selles, et vastava retsepti järgi ei saagi selline kook tulla nagu pildil.
No vot. Ja siis ma lõpuks enam ei küpsetanudki. Sest pannkoogid või mingi kiiresti kokku segatud viie-komponendi-kook ei tule ju arvesse. Hakkasin inimestele rääkima, et ei, ma ei tegele sellega enam. Kas keegi kuulas? Muidugi mitte, sest nende peas oli ilmselt lahter sildiga “küpsetaja” ja viis aastat on ümber orienteerumiseks kindlasti liiga lühike aeg. Ent mis seal ikka.
Aga süüa mulle siiski meeldib. Tegelikult vist ikkagi rohkem, kui isegi minu füüsilise aktiivsuse juures rangelt võttes vajalik oleks.
Põhimõtteliselt suudan end ka täiesti ette kujutada toitu nautimas, mitte suhtumas sellesse kui kütusesse, mis tuleb rindu tõmmata, et jaksaksin teha muid, olulisemaid asju. Ainult et jah – valmis teha võiks selle toidu ikkagi keegi teine. Ma pesen parem nõusid.
Nii et nüüd saate aru, miks on vaja sellest tervele ilmale teada anda, et ma pildistasin seent saia.
Muusika: Bryan Ferry “Zamba”
Viinamarja focaccia
(allikas)
500 g nisujahu
250 ml sooja vett
4 sl suhkrut
soola
6 sl oliiviõli
10 g kuivpärmi
700 g tumedaid viinamarju
Sega kausis jahu, kuivpärm, sool ja 2 sl suhkrut, lisa soe vesi, sega ühtlaseks ja sõtku veidi, seejärel lisa 4 sl oliiviõli ja sõtku edasi, kuni saad ühtlase taina, mis kausi küljest lahti lööb. Lase kinni kaetult soojas kohas umbes tund aega kerkida. Jaga kerkinud tainas kaheks ja rulli kumbki osa umbes 25 x 30 cm ristkülikuks.
Tõsta esimene tainapool küpsetuspaberiga kaetud vormi, määri 1 sl oliiviõliga, jaota peale pool pestud ja kuivatud viinamarjadest (vajuta käega kergelt tainasse) ning raputa üle 1 sl suhkruga. Tõsta peale teine tainapool ning vajuta servadest kinni. Korda: oliiviõli, viinamarjad, suhkur.
Kata vorm rätikuga ja lase soojas kohas pool tundi kerkida.
Küpseta 180-kraadises ahjus 45 minutit.
Toidutegu 