01.10. Kui sa oled jalgrattur, siis võid ainult unistada, et põlve jaoks mõeldud võrkside nr. 3 sulle ümber jala läheb, ilma et jäse pärast verevarustuse katkemise tõttu amputeerida tuleks. Homme lähen ostan pea jaoks mõeldud sideme! Seniks konstrueerisin bandaaži vanast sukast.
02.10. Tegevuspaik: täiesti teine apteek. “See on siis suurus 4,” täpsustab apteeker, nagu näeks kohe läbi, et kavatsen seda täiesti mittesihtotstarbelisel kehaosal kasutada. Number on muidugi suurelt karbi peal kirjas.
Side sobib suurepäraselt.
03.10. Mul on nüüd 2 miljonit.
Blogikülastust. Need pole muidugi unikaalsed külastused, aga ma ei olegi aru saanud, miks just need peaksid olulisemad olema. Püsikülalised on ju ometi palju toredamad, kui korraks juhuslikult läbi hüppajad.
04.10. Enam ei vii sinna ühtegi rada. Peahoone mattub järjest enam kibuvitste ja hõbepuude tihnikusse. Õunad lasevad vaikselt okstelt lahti ja kõdunevad koos kinnisvaraga.
Käisin maha jäetud mõisas õunaraksus. Aga no kuna ma kavatsen ühel päeval selle mõisa endale osta, siis kuuluvad need õunad põhimõtteliselt niikuinii mulle.
05.10. Peaaegu igal kuul aastast on oma muusika. Mõni konkreetne pala, mõni esitaja või koguni terve muusikastiil. Olen sellest rääkinud. Siin ja seal. Oktoobrimuusika leidsin alles sel aastal – Valentin Silvestrovi tsükkel “Silent Songs”. Uduste alleede ja ütlemata sõnade muusika.
06.10. Mulle tundub, et see läheb aja jooksul aina hullemaks. Kui kunagi oli teiste maksimum minu standard, siis nüüd kipub see olema juba minu miinimum.
See kõik võib tunduda kerge. Aga teie ei tea, kui palju täpselt minult nõuab selle eluks nimetatava rahnu igapäevane mäkke vedamine.
07.10. Ma ei jaksa. Täna ma lihtsalt ei jaksa. Pole sõnu, pole palveid, pole lohutust, küsimisegi peale mitte. On ainult soovitus teha rohkem ja tunda teisiti. Ja lootus, et homseks läheb jälle üle. Enamasti läheb.
08.10. Peapiiskop Viilma: Meie jaoks on pühakiri kõrgemal põhiseadusest või vähemalt on nad kooskõlas. Ei taha, et tekiks olukord, kus üks on teisest kõrgemal. Pühakirja me muuta ei saa, aga põhiseadust on võimalik muuta.
No aga milleks peatuda poolel teel, milleks üldse põhiseadus, kui pühakirjast piisaks täiesti. Et siis, mis see šariaadi kohalik vaste muidu olekski?
09.10. Kui tahate ennast eriti eluvõõra snoobina tunda, minge maal kohalikku poodi ja ostke 20 cl pudel vahuveini (lokaalset konjunktuuri arvestades on muidugi ime, et neil selline toode üldse sortimendis on) – kõik teised ostavad lauaviina ja vähemalt kaks 2-liitrist Bocki.
10.10. See helde sügis peibutas mind ühele suvel tegemata jäänud rattatiirule. Päike paistis, kerge tuuleke puhus, sooja oli üle kümne kraadi, kilomeetrid lendasid mööda. Ja siis äkki tõmmati taevas pilve ja tuul keerati vastu. Lõigata polnud enam kusagilt. Koju jõudsin 59 kilomeetrit hiljem.
11.10. Teoorias olen ma täiesti veendunud, et inimesed peaksid vähem töötama ning rohkem muude asjadega tegelema, aga ka lihtsalt tunduvalt rohkem aega surnuks lööma. Praktikas saadab pidevalt tunne, et peaks rohkem tegema. Täpselt sedasorti närimine, mille kohta käib ütlus: kui teil tekib tahtmine tööd teha, siis oodake, äkki läheb üle.
12.10. Teatavasti on mul ilmselgelt liiga vähe spordiriideid. Seepärast läksin vaatama, kas kuskil on midagi, mida mul ilmtingimata vaja on. Aga leidsin hoopiski jooksukleidi. Saate aru. Jooksukleidi. Ilmselt olen ma midagi jälle maha maganud, aga perché?! Miks peaks kleidiga jooksma? (Vastus pole, et kui tennist mängitakse kleidiga, miks siis joosta ei võiks. Minu arust ei peaks ka tennist kleidiga mängima.)
13.10. See võis olla viimane. Sel juhul oli see imetore 4244 kilomeetri pikkune hooaeg, milles palju päikeseloojanguid ja mõned päikesetõusud; palju langusi, aga rohkem ilmselt tõuse; üksjagu tuult ja vihma; läbi sõidetud kett, paar välisrehve ja kolm sisekummi; hulk tunde puhast rõõmu. Aga praegu on ikkagi tühi tunne. Juhul, kui see oli viimane.
14.10. Ilus oli, aga leidis oma otsa. See aeg aastast, kui mul ei ole kogu aeg külm. Piir on laias laastus +10 juures. Järgmine kord kuulete minust aprillis, vahepealse aja veedan saunas.
15.10. Sõnu on ümberringi aina rohkem ja rohkem. Aga nad tähendavad järjest vähem ja vähem. Pärast sõnalärmi täis päeva mõjub vaikus sooja ja rammusana.
16.10. Öö on külm. Tähed tunduvad nõelteravad. Mitte ebasõbralikud, aga ükskõiksed. Nii on raske uskuda, et universum on sõbralik paik. Pigem näib see ääretus kauge ja külm ja huvitu.
17.10. “Soolata, pipardada ja vürtsitada tuleb korralikult, siis on ta hea.” – Majasokk.
Ma pole mitte üheski toidukohas saanud piisavalt vürtsikat toitu. Isegi ise tegemine ei aita alati, sest suvalisi poetšillisid võib toidusse panna tükki paar koos seemnetega ja ikka pole see. Nüüd leidsin võrdse vastase, Carolina Reaperi, keda tuli kohelda kinnastes ning praadimisel aken avada, sest ta kargas ninna ja kõrri. Valmis korralik tuleneelajate hautis. Ehkki ausalt öeldes tundus üks punane habanero mulle isegi äkilisem.
18.10. Ma pole trenni tehes ammu muusikat kuulanud, seepärast olin unustanud ühe laulu olemasolu oma jooksumuusika hulgas. Täiesti tore retrolaul on muidu, tuletab meelde Zoja Puhuri pidusid EPA klubis. Aga kuna selle esitaja äratab minus kõikehõlmavat antipaatiat, siis ma ei suuda seda enam kuulata. Pidin peaaegu põõsasse koperdama, üritades seda jooksu pealt vaigistada.
19.10. Väljas on sooja kaks kraadi. Sajab midagi, mis ei suuda otsustada, kas olla vihm, lumi või lörts. Mornide nägudega inimesed parvlevad kaubanduskeskuses. Nende vahel lükkab itaallasest puuviljakaupmees Luca võrdlemisi musikaalselt vilistades kaubakäru ja ma ei imestaks üldse, kui ta äkki “O sole mio” laulma hakkaks.
20.10. Hangusin töö juures ära. Sisemiselt ja väliselt. Kappasin kodu poole, tigedalt ja tülpinult, kui äkki Kaarsild minuga kõnelema hakkas. Paul-Eerik Rummo keeles.
Plangusakkidel rõhtne laud
mitmendat korda ma juba möödun
ikka kass peseb silmi
hakkab koitma: olen alati tahtnud
elada
nii nagu poleks mind olemas
21.10. E-apteegis kategoorias “sport ja liikumine”: Alka-seltzer.
22.10. Kirjutasin 25. mail: Päeval kaotasin linna mööda traavides oma mesilaseprossi. Leidku keegi ja tundku rõõmu!
Täna hommikul tuhlasin oma kotis, kui miski mu jopekapuutsi küljest kotti kukkus ja kuhugi asjade vahele kadus. Hiljem kraamisin kogu varanduse välja ja – seal oli mu mesilasepross, mis polnud niisiis tookord jaki küljest kaduma läinud, vaid haakunud nagis kõrval rippuva jope külge, pidanud seal siiani kukkumata vastu ja lõpuks pudenes mu enese kotti. Leidja rõõm!
23.10. Sõnavabadus, teate, ei tähenda seda, et teie juttu kritiseerida ei tohiks või et te oma sõnade eest vastutama ei pea. Sõnavabadus tähendab seda, et teil pole tarvis oma sõnade pärast võimude poolt represseerimist karta.
See, et tahaks ise räusata, aga nii, et keegi teine selle kohta midagi öelda ei või, ei ole vähimalgi määral sõnavabaduse küsimus. Enamjaolt on see, mis siin viimasel ajal sünnib, lolluse, labasuse ja kitserinnalisuse küsimus.
24.10. Sõitsin jalgrattaga poolteist tundi metsade ja külade ja põldude vahel. Ma ei näinud selle aja jooksul mitte ühtegi inimest.
Ja mõtlesin, et on õige huvitav, kuidas kõige suuremad rahvuslased on ka kõige suuremad kliimamuutuse eitajad. Kui laialdased alad kliimamuutuste tõttu elamiskõlbmatuks muutuvad ja puhtast veest puudus kätte tuleb, siis on absoluutselt välistatud, et meil siin inimtühjuses edasi olla lastakse. Pea liiva alla peitmisest on ses küsimuses abi väga vähe.
25.10. Kui sa oled vaimus juba maanteehooaja lõpetanud ja saad siis ootamatult veel mõne sõidu teha, siis on see eriti tore riukalik boonus. Nagu oleks kavalusega talvelt päevi välja petnud.
26.10. Ega küll küllale liiga ei tee, ütles ta ja võttis hapukapsa juurde kimchit.
27.10. Hakkab pihta. Poodides on jõulukraam lahti pakitud ja tänasel jooksutiirul nägin ühel aknal ohukolmnurka. See oli muidugi sealkandis, kus inimesed üht tänavanime alavääristavaks pidasid, nii et võib-olla neil on mingi endale sobivam alternatiivne ajaarvamine ka.
28.10. Panin söögi ahju ja läksin korraks jooksma. Alasti kuu seisis kõrgel taevas tühjade tänavate kohal. Jalad olid rasked, aga meel kerge.
29.10. Kas Eesti Vabariik tunnistab abielu üksnes mehe ja naise liiduna? Kas Eesti Vabariigis kehtib abielu üksnes mehe ja naise liiduna?
Palun öelge, et see kaks miljonit maksev tunnikontroll ei ole päriselt. Kas seda lokkavat idiotismi on üldse enam võimalik peatada? Kuidagigi.
30.10. Tuleb välja, et kõik toredad lasteraamatud siiski ei ole juba olemas, neid kirjutatakse ikka veel. Nii et kui teil juhtumisi mingil hetkel läheb vaja ühte pisikest rõõmsat ampsu, siis võite proovida endamisi öelda Kuradi Kuradi kodanikunime Örrõp Karvajalg ja tunnete kohe, kuidas väike totakas itsitus peale tuleb.
31.10. On hiline õhtu ja Klassikaraadios mängib De Caix d’Hervelois’ “Plainte”. Väljas tuleb kuu pilvede varjust välja, et kuulata, kuidas metsades hauguvad rebased. Ja luiged lähevad.
Toidutegu 