Sõnad said otsa. Kirjutan ja kustutan ja kõik tundub vale.
Panen jooksuriided selga ja lähen. Jooksen tolmaval teel mööda taludest ning kibuvitsade ja lõhnavate hõbepuude tihnikusse mattunud mõisast, mille ma ükskord endale ostan. Edasi keeran metsavaheteele, kus ma kakskümmend aastat tagasi autoga sõitma õppisin. Päike paistab läbi alles õrnroheliste lehtede, vint aga kuulutab vihma ja maikellukesed lõhnavad.
Kümme kilomeetrit hiljem jõuan koju tagasi ning ehmatan vette hüpates hääletuks seni raevukalt krooksunud rohelised konnad. Panen sauna kütte ja siis läheme koos koeraga vihta tegema. Muidugi on kaselehed alles õrnad ja muidugi on koer kannatamatu, kui mina meditatiivse põhjalikkusega oksi valin.
Selle olen ma aastate jooksul selgeks õppinud – olema õnnelik lühikeste hetkede kaupa. Suur õnn seab liiga palju tingimusi, ühe väikese argise õnne hetked on seevastu igal pool, siruta vaid käsi välja ja püüa peopesale.
Õhtul teel teise maailma tagasi sõidan äikesepilve kannul. Ära mine sinna, ütleb ta mulle ehk, miks muidu on välgud püsti ees ja sadu nii tihe, et sõita enam ei näe. Kuid kuhu siis?
Veel hiljem proovin uuesti kirjutada. Aga sõnu, neid õigeid sõnu ei leia ikka.
Võib-olla nad ei tule mu juurde, sest ma olen alati liiga palju ütlemata jätnud. Ehk üleliia tihti olen takerdunud sellesse dilemmasse:
Kui ma ei kõnele sellest,
ma suren.
Kui tunnistan seda,
see tapab mu.
Taevas, mida ma teen?
(D. Kareva)
Neil puhkudel valisin ma alati vaikimise.
Muidugi mõtlesin ma, et ühel päeval julgen. Hiljaks jäin. Maailm ei saa enam samaks. Ega see ei tapnud mind küll, sest luuletajad, need ju teadagi liialdavad. Aga see ei teinud mind ka tugevamaks, sest see tüütuseni korrutatud klišee kaotas oma tähenduse veelgi varem. See, mida ma kirjutasin, sai küll paberile puhta südameverega, aga nii sain teada, et veri polegi vist punane, sest read näisid nähtamatuna.
Võib-olla polekski vaja olnud suuri ja ilusaid sõnu. Küllap oleks need olnud liiga keerulised, liiga kaalukad. Ehk oleks piisanud palju vähemastki.
Sõnumist, mis oleks öelnud: vaata taevasse, samad tähed. Või sama täiskuu. Või sama vihm me kohal.
Kui ma tegelikult kunagi ei küsinud, kas need ikka olid samad tähed, sama täiskuu või sama vihm, siis ainult sellepärast, et ma kartsin vastuseks kuulda vaikust.
Iga päevaga olen üha väsinum. Kõigest sellest, mis mu hinge ei toida. Pealiskaudsusest. Suhetest, mis puudutavad üksnes pealispinda, kui sedagi.
Ma oled teadnud tegelikult kogu aeg, et me ei näe maailma samades värvides.
Aga tee mulle ikkagi pai.
Muusika: Hammock “Together Alone”
Toidutegu 