Category Archives: oad-herned

Sõnade leidmisest. Soe salat bataadi, paprika ja kikerhernestega

Kevad tuleb. Kunagi ikka. Tuulest on tunda.
Hommikust õhtuni kannan sõelaga vett. Õhtuti sõelun sõnu, kuigi kulda on sealt harva leida, peamiselt väärtusetud aganad ning õigel ajal ja õiges kohas rääkimata jäetu, silma alt ära pandu, olematuks tunnistada püütu. Õigeid sõnu ei tule.
Sajandat või kolmesajandat korda pidin endale meelde tuletama, et kui su sees on must auk, mis neelab kogu rõõmu ja energia, siis ei aita sinna aina kiireneva tempoga sisse kühveldamisest. Arukas inimene otsiks enne lekkekoha üles ja parandaks ära.

Ei jaksa enam? Ainus arukas reaktsioon oleks puhkamine.
Reaktsioon à la mina on alati olnud: pinguta veel rohkem.
Kirja panduna kõlab see täiesti absurdselt, nii nagu sõna annab alati kõigele suurema jõu.
Ikka ja uuesti pidin endale ka seda meelde tuletama, et ma ei vastuta teiste inimeste elu ja probleemide eest. Ma ei tohi anda enda arvelt. Ma ei saa võtta sealt, kus enam üldse midagi ei ole. Taotagu see endale ükskord pealuu sisse.

Ei ole tarvis vooluga kaasa minna, see tähendab vähegi pikemas perspektiivis iseenda kaotamist ja seega taandarengut.
Vastuvoolu ei ole ka vaja pressida, see kulutaks lihtsalt kogu jõu võitlemisele millegagi, mida nagunii enam peatada ei saa.
Kõrvale tuleb astuda. Astuda kõrvale ja tempot maha võtta. Sootuks seisma jääda, kui vaja. See on tee (tagasi) iseendasse.

Meie aeg on audiovisuaalselt lärmakas ja agressiivne. Sellest omakorda käib veel üle lakkamatu infomüra. Aju töömälu on pidevalt üle koormatud püüdega pidada meeles, olla kursis, orienteeruda infotulvas. Praktiliselt kogu energia on kogu aeg suunatud endast väljapoole. Ja kui töömälu on kogu aeg täies ulatuses hõivatud mõttetu pahnaga, siis tähendab see, et mitte mingisugust ressurssi päriselt olulise töötlemiseks ega isegi märkamiseks enam ei ole. Pidev ülekoormatus aga muudab võimetuks keskendumise ja nüristab taju.

Minu igapäevatöö kujutab endast lakkamatut rööprähklemist ja teised tööotsad teevad rööprähklemise ka ülejäänud ajast. Peale selle on mul terve hulk hobisid (ja teatav imestus selle üle, kuidas mõni inimene kurdab, et tal ei ole ühtegi hobi) ning kuna ma ei saa midagi neist unarusse jätta, siis olen täiuseni välja arendanud ühe juurest teise juurde tormamise süsteemi.
See on kuradi absurdne.
Isegi sellest, mis peaks su ellu tooma rõõmu, kergust ja voolamist, suudan ma teha mingi neetud tükitöö: üks asi – tehtud, jooksuga järgmise juurde – tehtud. Sellisest praktikast ei sünni mitte midagi muud, kui pidev näriv tunne, et mida iganes sa ka parajasti ei teeks, tegelikult peaks tegema midagi muud.

Selleks, et jõuda päriselt kontakti iseendaga, on vaja palju rohkem aega ja ruumi. Sestap on allnimetatud salatiretseptis veel mitu nimetamata koostisosa, näiteks palkmaja, ahi, puupliit, Klassikaraadio, mets, vaikus.
Kõigepealt tuleb reede õhtul linnast ära sõita. Ilmselt jäi jälle tegemata rohkem, kui tehtud sai ning vastamata e-kirjade nimekiri venis pikemaks, aga tühja sellest. Peast visatud ja esmaspäevani ooterežiimile pandud. Autos võib ooperi hästi valjusti panna, et mõtted mujale viia – see on ka enam-vähem ainus situatsioon, kus ma mingisugust valju muusikat talun.
Ja bataat tuleb igaks juhuks linnast ära osta, sest seda ei pruugi Kambja poes olla.

Maale jõudes tuleb tuli ahju teha ning seni, kuni ahi köeb, ise metsa minna. Võib-olla tuleb naabermaja koer ka kaasa, aga võib ka olla, et tal on kodu juures tähtsamat tegemist, näiteks mõni kuupmeeter lund ühest hunnikust teise kraapida.
Mets vaikib. Meenutab mulle mind ennast.
Tagasi jõudes on paras aeg teha tuli ka pliidi alla ning köögiviljad praeahju küpsema panna. Endale võib juba veini välja valada (kui järgmisel päeval trenni ei tee, mõistagi) ning Klassikaraadio võib tausta mängida. Aga ei pea, sest tule praginas ja maja naksumises on muusika niikuinii.
Siis sööd selle salati ära ja kõht on täis ning meel hea.
Hilisõhtul lähed sauna. Sealt tulles kuulatad tuult. On külm ja tähed vilguvad ilmaruumi ääretus vaikuses, aga tuules on seda tunda. Kuusedki kohisevad teisiti. Silmi sulgedes tunned tuules rammusa mulla lõhna. Tuleb.
Loed raamatut vaikusest. Ja mõtled, milline luksuskaup on igasugune vaikus. Ümberringi. Enda sees.
Hommikul magad, kuni und on. Kaheksa tundi tavalise viie asemel. Ja siis hõljud veel edasi kusagil une ja ärkveloleku piirimaal, just seal, kus mõni õrn-armas-õrn unenägu sind kõige hõlpsamini leida võib.
Siis tõused üles ja teed putru.
Ja ongi juba lõuna käes. Leiab sind märtsipäikese käest terrassilt, kohvikruus kõrval, kirjutamast. Käsitsi.  Paberile.
Nüüd tulevad ka sõnad. Tere, kus te nii kaua olite?

Muusika: Jef Neve “Solitude”

Soe salat bataadi, paprika ja kikerhernestega

1 väiksem bataat
1 paprika
1 purk kikerherneid
soola
karripulbrit
seesamiseemneid
rohelist salatit
oliiviõli
palsamiäädikat

Koori ja tükelda bataat, puhasta ja tükelda paprika, loputa ja kurna kikerherned, pane kõik ahjupannile, lisa oliiviõli, sool ja karripulber (vastavalt oma maitse-eelistustele, mina olen tuleneelaja ja kasutan ohtras koguses Madrase karripulbrit ning kui juhtub käepärast olema, siis tükeldan mõne tšillikauna ka lisaks), sega läbi ning küpseta ahjus, kuni bataat ja paprika on pehmed.
Aseta salatilehed taldrikule, tõsta peale bataat, paprika ja kikerherned, nirista peale oliiviõli ja palsamiäädikat ning raputa üle seesamiseemnetega (võid soovi korral enne korraks kuival pannil röstida).

Advertisements

Tatra ja herne “risoto” päikesekuivatatud tomatite ja peekoniga

Nädalavahetused on mõnikord ikka täiesti suurepärased. Istutasin. Külvasin (ning lähen jätkan seda kohe). Küpsetasin leiba ja tuuletaskuid. Lugesin lõpuni ühe oma lemmikmuusiku Ketil Bjørnstadi romaani “Jõgi” (romaani “Muusikale” järg, teine osa Aksel Vindingu triloogiast) Elvi Lumeti suurepärases tõlkes.
Bjørnstad on Norra džässipianist, helilooja, kirjanik ja kriitik ning nii, nagu ma armastan tema helikeelt, mis on kaunis, karge, puhas ja rahulik kõigis oma dünaamilistes pooltoonides, sümpatiseerivad mulle ka tema raamatud, võib-olla osalt just sellepärast, et neis on üheks peategelaseks muusika. Muusikale pühendatud elu, rõõm ja kurbus, mälestused, pühendumine, loobumine, süü – kõik kirja pandud põhjamaiselt (selle sõna parimas mõttes) karges, napis ja voolavas stiilis, üllatavalt samasuguses, nagu autori helilooming.
Igatahes saab seda täie õigusega nimetada kirjanduseks selle sõna õiges ja ideaalis ainsas tähenduses. Soovitan lugeda. Ja soovitan ka kuulata.

Nii, ja siis oli õhtul veel muidugi ooper, aga et pidevast ooperijutust ehmunud inimesed päris laiali ei jookseks, avaldame enne jälle ühe toiduretsepti ka (aga seda loomulikult ainult seni, kuni ma eileõhtuse etenduse arvustust kirjutan). Ning kuna kevadet siiski olulisel määral ei paista tulevat, vähemalt on kogu aeg väga tuuline, siis võib veel ruttu postitada ühe sellise talvisema moega retsepti.

Risoto on siin on jutumärkides, otseses mõttes, tegelikult on tegemist risoto põhimõttel valmistatud roaga, kus riisi asendab tatar. Kuna kasutan juba mõnda aega toortatart tavapärase asemel, siis on selleski toidus toortatar. Soovitan proovida, eriti neil, kellele tavalise, röstitud tatra  domineeriv maitse ei meeldi. Mulle meeldib küll, aga toortatar on palju mahedam ning tal puudub see spetsiifiline tatramaitse, mistõttu seda on lisandiks lihtsam sobitada.

Muusika: Ketil Bjørnstad “The Memory”

Tatra"risoto"

Tatra ja herne “risoto” päikesekuivatatud tomatite ja peekoniga

oliiviõli, võid
2 sibulat
1 küüslauguküüs
250 g toortatart
1 dl valget veini
1 l köögiviljapuljongit
päikesekuivatatud tomateid
200 g herneid
parmesani juustu, võid
150 g peekonit

Kuumuta  hakitud sibul ja küüslauk potis või ja oliiviõli segus klaasjaks. Lisa toortatar ja kuumuta veidi pidevalt segades. Siis lisa valge vein ja lase pisut keeda.
Lisa kulbitäis kuuma puljongit. Sega ning lisa uus kulbitäis puljongit alles siis, kui eelmine on tatrasse imendunud. Jätka seda, kuni tatar on pehme. Selleks ajaks peaks ka puljong otsas olema. Kui tatar on veel kõva, aga puljong otsas, siis lisa kuuma vett. Vahepeal prae peekon pannil krõbedaks.
Lõpuks lisa potti ka herned ning hakitud tomatid ja kuumuta läbi. Klopi juurde paar sl võid ning riivitud parmesani juust. Vajadusel maitsesta soola ja pipraga. Serveeri kohe koos krõbeda peekoniga ning puista peale veel riivitud parmesani.

Tatra"risoto"

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga

Inimsuhetele mõtlen ma endiselt. Mis meil õigupoolest ikkagi viga on?

Miks me oleme üksteise suhtes nii ükskõiksed ja hoolimatud? Miks me jätame hea välja ütlemata üheksal juhul kümnest, halba aga väljendame kaheteistkümnel juhul kümnest? Miks me viime kellegi või millegi suhtes lojaalsed inimesed nii kaugele, et neil on lõpuks täiesti ükskõik? Miks me laseme armastatud inimestel üksinda põhja vajuda, sest meil ei ole aega ei märgata ega kuulata ja pärast küsime omaenese südametunnistuse vaigistamiseks, et mis meie oleks teha saanud?
Miks me kasutame oma lähedasi prügikastina, kuhu kallata kogu negatiivsus, et aga nende jaoks, kelle arvamus ei peaks tegelikult üldse korda minema, säilitada mulje veatust fassaadist? Miks me valime süüdistamise, selle asemel, et olla samal poolel? Miks me kardame oma tundeid nii paaniliselt, et lubame neil välja pääseda ainult alkoholi kaasabil ja ka siis püüame juba järgmisel hommikul need jälle olematuks vaikida? Miks me võtame inimesi nii endastmõistetavana ja arvame, et kuitahes kaugele me neid ka ei lükkaks, tulevad nad alati tagasi?

Inimene on karjaloom, selle vastu ei saa, ju on soov karja kuuluda meisse evolutsiooni käigus kodeeritud (üksik ei jää ellu, kari jääb) ja kuigi see võib kõlada äärmusliku üldistamisena, siis mina väidan, et suurem osa meie probleemidest tulebki nimelt inimestevahelistest suhetest – suhtlemisvaegusest, suhtlemisvõime puudumisest ja sellele järgnevast näljast armastuse ja hoolivuse järele. Kuitahes palju eneseabiteooriad ei püüaks meile maha müüa ideed sellest, kuidas mitte millelgi välisel ei ole mitte mingit tähtust, vaid kõik tuleb ainult meie seest, lõputult ja välise stimulatsioonita, siis tõde on ikkagi selles, et mingil tasandil oleme kõik ühtemoodi sõltuvad vajadusest olla armastatud ja mõistetud, kuuluda kuhugi, näha enda peegeldust teises inimeses. See on meie Achilleuse kand, aga samas on just see ka meie võimalus.

Kuidagi kurvaks ja nõutuks teeb see, mida viimasel ajal enda ümber näen. See jutt tekitab meist küllap üsna masendava pildi, ent just nii mulle hetkel näib.

Aga kui see kõrvale jätta, siis on elu muidugi ilus.

Muusika: Elton John “Sacrifice”

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga (kahele)
(mugandatud blogist What’s for Lunch, Honey?)

õli
2 punast tšillikauna
1 sibul
400 g purk valgeid ube soolvees
200 g röstitud paprikat
peotäis lehtpeeti
2 muna
soola, pipart

Kuumuta pannil õli, kuumuta hakitud sibulat ja tšillit mõni minut, lisa nõrutatud oad, tükeldatud paprika ja hakitud lehtpeet (vajadusel eemalda kõvemad varreotsad), kuumuta veel viis minutit. Tõsta ahjuvormi (või kasuta sama panni, kui seda saab ahju tõsta), tee segusse kaks süvendit ning löö neisse munad. Puista peale soola ja pipart ning küpseta 180-kraadises ahjus, kuni muna on hüübinud (umbes 15 minutit).
Kui lehtpeeti pole käepärast, siis sobib sellesse rooga ka spinat.

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga

Oa-kookosesupp

Mulle näib, et tuleb tasapisi supile üle minema hakata. Tänane ilm andis selleks igatahes alust küll. Külm oli nimelt. Ja sellepärast tuleb probleemile läheneda á la mina (ehk tšilliga).

Üldiselt on äkki kohutavalt kiire hakanud. Arusaadavalt oli mul möödunud suvel tavalisest rohkem aega, mistõttu võis endale lubada näiteks nii öösel kell 12 muna praadimist kui ühte või teise kohta sõitmist just siis, kui selleks mõte tekkis. (No tõsi, vahepeal oli kõik juba üleliiagi kaootiline, nii et mitte iial polnud ette teada, kus ma mingil ajahetkel viibin; sellistest juhtumistest rääkimata, kus õhtud venisid hommikutele üprisväga lähedale.)

Nüüd on status quo taastunud – ma tean ette suuremat osa oma liikumistest ja tegemistest nii umbes kahe järgneva kuu jooksul. Seda tean ka, et mul on kehvavõitu ja ebatervislik kalduvus endale liiga palju igasuguseid projekte liiga lühikesele ajale kokku kuhjata. Aga ma olen muidugi midagi õppinud ka, sest olles korra juba tõsiselt läbi põlenud, reeglina ei jäeta enam endale hingetõmbeauke planeerimata. On hetki iseenda jaoks, mida ära jätta ei tohi ja väikesele kogusele spontaansusele lihtsalt peab ruumi võimaldama.

Suvelõpp teeb ikka kuidagi kurvaks ja tekitab ajuti tunde, nagu sammuks lihtsalt vastu lumele ning midagi muud polekski oodata. On ikka. Uut ja tundmatut. Vana ja head. Mõlemad peavad olemas olema. Ja pealegi algab varsti Metropolitan Opera kino-ooperi uus hooaeg :).

Muusika: Nordman “Som livet och döden”

Oa-kookosesupp
(mugandatud: “Kiire perenaise kokaraamat”)

kimp rohelist sibulat
1 punane paprika
1 tl tšillihelbeid
1 tl kuivatatud tüümiani
õli
250 g kirsstomateid
2 dl köögiviljapuljongit
1 purk valgeid ube
1 purk punaseid ube
400 g kookospiima
poole sidruni mahl

Viiluta sibula valge osa ning kuumuta koos tšillihelveste, tüümiani ja tükeldatud paprikaga poti põhjas õli sees läbi. Lisa poolitatud kirsstomatid, puljong, nõrutatud oad ja kookospiim ning hauta 10 minutit. Lisa sidrunimahl ning serveeri hakitud rohelise sibulaga.

Röstitud peedi ja kikerherne salat halloumi juustuga

Tegelikult ei ole mulle pühapäevad kunagi meeldinud. Kogu see jauramine idüllilistest pannkoogihommikutest ei haakunud minuga üldse. Pannkoogid ja idüll võisid ju iseendast olla kah, aga tõenäolisemalt laupäeval. Pühapäev tähendas seda, et nädalavahetus oli läbi. Punkt. Isegi kõige nõmedamad raadiosaated olid kavas just pühapäeviti.

Praegu saan ma pühapäevadega hakkama küll. Seda enam, et kaheksal juhul kümnest on need ainsad nädalapäevad, mil võib juhtuda, et ma ei pea kuhugi minema ega midagi tegema. Praegu on mul kana kitkuda hoopistükkis esmaspäevadega. Tell me why I don’t like Mondays… Lähemad töökaaslased paistavad juba teadvat, et esmaspäeval (eriti just hommikuti) võin ma hammustada :p.

Röstitud peedi salatil on pühapäevaga pistmist täpselt nii palju, et oligi üks nendest suurepärastest päevadest, mil mitte midagi ei pidanud, aga võis. Ja varuks oli punapeete, juustu ja kikerherneid. Panin need kokku ja tulemus sai täitsa kabe. Just nimelt nii mulle meeldib. Et on rahulik ja on aega ja tulemus klapib visiooniga ja kohe kõige esimene kompositsioon näeb pildi peal välja täpselt nii, kuis peab ja täpselt kahest pildist piisabki.

I love it, when a plan comes together, oleks öelnud John “Hannibal” Smith.

Muusika: Eleftheria Arvanitaki “Παράπονο/Ξενιτιά” (“Parapono / I Xenitia”)

Röstitud peedi ja kikerherne salat halloumi juustuga (neljale)

4 väiksemat punapeeti
2 sl suhkruroosiirupit
oliiviõli
soola ja musta pipart
400 g purk kikerherneid
200 g halloumi juustu

Kastmeks:
2-3 sl palsamikreemi

Pese ja koori peedid ning lõika sektoriteks. Nirista peale oliiviõli ja siirup, lisa sool ja jahvata veskist musta pipart. Sega läbi, vala ühe kihina ahjuplaadile, kata plaat fooliumiga ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 50 minutit. 10 minutit enne küpsetamise lõppu eemalda foolium ning vala pannile ka loputatud ja nõrutatud kikerherned.
Lõika halloumi juust viiludeks ning prae õlis kuldseks. Serveerimiseks tõsta peet ja kikerherned taldrikule, nirista peale palsamikreemi, soovi korral ka oliiviõli ning aseta peale juustuviilud. Soovi korral purusta veskist veel pipart peale.

Soe salat chorizo ja ubadega

Hüvastijätt suvega

Millal sügis tuli? Üleöö ja salaja. Eile hommikul märkasin üllatusega, kui värvilised on vahtrad. Ja kuidas kaskedelt kõlinal kollaseid lehti langeb. Aeg on suvega lõplikult hüvasti jätta. Vahetada kerglaselt värvilised salatid vaheltkasuga pajaroogade ja tulise sibulasupi vastu. Teha proseccode ja valge veini asemel ruumi tummistele punaveinidele. Tee tarvis rebida kannu ingverit mee ja sidruni seltskonnas. Õhulised marjamagustoidud asendada rammusate šokolaadi-juustukookidega.

Teha vihmasel õhtul kaminasse tuli ja juua ära alles jäänud vahuvein. Ja süüa otse purgist lusikaga murakamoosi ja mõelda raba häältele ja värvidele ja sookailu uimastavale lõhnale ning kui igatsus liiga suureks läheb, siis sellele, kuidas tagasiteel auto katki läks ja kümnekilomeetrine teekond slepis kestis peaaegu terve tunni.  Vaadata tagasi suvele ja tunda rõõmu, milles on vürtsiks terake nukrust. Rohkem aga olla juba sügises ja tunda natukese ärevusega maitsestatud ootust. Ja natuke vaadata ka edasi ning peatuda mõtte juures, kuidas maitseb talvehommikuse pudru peal metsmaasikatoormoos.

Soe salat chorizo ja ubadega
(allikas: Hea toit)

6 keskmist tomatit
1 väike punane sibul
200 g chorizo vorsti
2 x 400 g purk valgeid aedube
peatäis lehtpeterselli
peotäis rukolat

Kaste:
5 sl oliiviõli
2 sl palsamiäädikat
1 tl Dijoni sinepit
1 küüslauguküüs
soola ja värskeltjahvatatud musta pipart

Tükelda tomatid, viiluta sibul ja tõsta kaussi. Kastme jaoks sega oliiviõli, palsamiäädikas ja sinep, lisa purustatud küüslauk, maitsesta soola ja pipraga. Prae chorizoviilud pannil krõbedaks, tõsta majapidamispaberile nõrguma. Vala pannile kaste ning loputatud ja nõrutatud oad, kuumuta läbi. Lisa oad tomatitele, lisa ka petersell ja rukola ning sega kergelt läbi. Aseta salatile vorstiviilud ning serveeri kohe.

Pommu-kikerhernesalat

Naljakas, et mõned asjad ei muutu kunagi. Endiselt on Jupiterile lubatud palju rohkem kui härjale ja endiselt näib mulle, et vahel olen ma täiesti nähtamatu – asjaolu, millel on loomulikult ka oma plusspool :).

Täna oli üks omamoodi aastapäev – kuus aastat on möödas. Ja lihtsalt üks ilus hilissuvine päev, mida ei suutnud rikkuda isegi fakt, et suurem osa asju kiskus rappa juba hommikust alates.

Õhtu möödus uuel, veel linaõlitamisest kergelt naksuval rõdul, nägu vastu õhtupäikest, jahe valge vein klaasides, harissa-vürtsikas pommu-kikerhernesalat taldrikuil, taustaks Ketil Bjørnstad ning kaugemalt kostev muruniiduki hääl. Taevas oli selge ja sinine ning lennuki jäetud jälg kaardus küsimärgiks: kui läheks ära…?

Selliseid hetki ma armastan. Ma loodan, et see ei olnud veel lõplik hüvastijätt suvega, ent kui siiski, siis ilu oli selles omajagu. Hiljem aiast piparmünti toomas käies võtsin noore puu otsast viimase, seest klaasjaks muutunud valge klaari. Ja ritsikad siristasid ning tuhmimaks tõmbuvasse taevasse tõusis poolik kuu.

Muusika: Ketil Bjørnstad “The Anniversary”

Pommu-kikerhernesalat
(allikas: What a wonderful world)

2 väiksemat pommut
1 terve küüslauk
1-2 sl harissapastat
1 sl oliiviõli
400 g purk kikerherneid
1 punane sibul
250 g halloumi juustu
poole sidruni koor ja mahl
1 sl oliiviõli
1 sl rapsiõli
soola ja musta pipart
peotäis rukolat
peotäis värsket koriandrit

Lõika pommu viiludeks ja viilud omakorda pooleks, pane pommuviilud ja küüslauguküüned ahjuvormi, lisa harissa ja oliiviõli ning sega läbi. Küpseta 190-kraadises ahjus 25 minutit. 10 minutit enne küpsetamise lõppu lisa kurnatud ja külma veega loputatud kikerherned.
Viiluta sibul, vala peale keev vesi ning lase 5 minutit seista, kurna ning loputa külma veega.
Kuumuta pannil õli ning prae selles halloumi juustu viilud mõlemalt poolt kuldseks.
Kastme jaoks sega oliiviõli, rapsiõli, sidrunimahl ja -koor, maitsesta soola ja musta pipraga.
Tõsta küpsenud köögiviljad salatikaussi, lisa sibul ja väiksemaks murtud juustuviilud, vala peale kaste ning sega kergelt läbi. Lisa juurde rukola ja koriander ning serveeri kohe.