Suvepäeva viimne vine

Ma imestaksin, kui seda ei hakata nimetama sajandi suveks.
Palavad ööd ja veel palavamad päevad. Kauge kõrbe tolm värvib päikeseloojangud ja -tõusud teravamaks. Õhtuti kogunevad linna taga võimsad rünkpilved, aga vihma ei tule.

Nii mõnegi rattasõidu nihutasin vahepeal varahommikule, et vältida sulavat asfalti. Aga põldude kohal virvendas ikkagi juba sinakas kuumus. Õhus on augustiaimdust, sest leitsak küpsetab vilja, ja ritsikad saevad oma laulu nagu homset ei olekski oodata. Varjulisemates paikades on vahel veel metsmaasikalõhnagi tunda.
Imen neid lõhnu, hääli, värve, seda valgust endasse kui käsn ning loodan, et see toidab ja soojendab mind külmalgi ajal.
Minu jaoks on kuidagi hukutavalt ilus see kõik, ehkki kahtlemata ju tähendab midagi ja järele mõeldes on küll natuke sedamoodi, nagu vaataks oma põlevat maja ja mõtleks: milline kaunis lõke.
Jah, on palav ja vahel valutab pea ja ööd on rahutud ja taimed kuivavad ja pärast rattasõite on nahal soolakiht, aga sellegipoolest tekitab see aeg natuke nagu tahtmise liblikana leekidesse lennata ja mitte mõelda mõistlikke mõtteid.
Kas ma seda enam üldse oskan, on muidugi omaette küsimus.

Põhiliselt jõudsin viimasel ajal mõelda vaid, et ma vist ikkagi suren enne ära, kui puhkus algab. Päris tõsiselt. See oli üks toore jõuga edasi pressimine. Mitte kerge ja kõikvõimas tunne teadmisest, et suudad ja jaksad, vaid vaevaline kivist viimse vee välja pigistamine, ainult et kivi asemel olin ma ise.
Niimoodi ei tohi endaga teha, niimoodi minnakse katki. Järele proovitud. Aga eks ju olid jälle need Peab™ ja On Vaja™ ja Mis Teha™. Ja see, mis kõige rohkem väsitab, on emotsionaalne töö.
Nüüd, puhkuse hakul, on mu põhiline mure, kas ja kui täielikult ma selle jooksul taastuda suudan. Ideaal peaks muidugi olema selline, et inimene puhkab kogu aeg jooksvalt välja, mitte ei ole suveks poolsurnud ning ei ürita siis palehigis puhkama hakata.
Selle üle võib muidugi vaielda, et kas inimene on ikka lõputult hõivatud, kui tal on aega nädalas 200 kilomeetrit jalgrattaga sõita. Ühelt poolt jah, ma olen nõus möönma, et võimalus regulaarselt trenni teha on teatav privileeg. Ent teisest küljest on see ikkagi ka prioriteetide seadmise küsimus ning ehkki kindlasti võiksin ma trennile kuluva aja jooksul veelgi rohkem midagi Ära Teha, siis selle kõige tulemusena lõhuksin ennast täiesti tükkideks.
Ja üleüldse, täis topitud graafikuid ning lõputult hõivatud ja efektiivne olemist ei peaks mitte mingil moel glorifitseerima. See peaks pigem olema taunimisväärne praktika, isegi kui mõnikord on selleks tõesti sinust sõltumatud põhjused ja asjaolud.

Sellestki olen varem juba korduvalt rääkinud, et mu jalgrattasõit on vähemalt samavõrra mentaalne kui füüsiline treening. Viimasel ajal näib, et raskuspunkt nihkub esimesele veelgi enam kui teisele. Vastukaaluks inimestele, kellele justkui pean alatasa end õigustama, miks ma ei võistle, miks ma ei seda ja miks ma ei toda.
Lisaks – mul käib ajakiri “Ma olen jalgrattur”, kus igas numbris ka ühte harrastajat tutvustatakse. Muidugi, need lood on isikult, kelle kirjatükke ma kuigi kõrgelt ei hinda, nii et nendesse tulebki teatud reservatsiooniga suhtuda, aga kogu see hoiak seal teeb tervisespordile piraka karuteene. Ja siis tuleb Indrek Kelk ja ütleb, et Tartu Maratoni üritused on kujunenud liiga võistluseks ning et nad ootaks sinna rohkem niisama kulgejaid. Otsustage siis juba ära, mida te tahate! Sest ei tule need niisama kulgejad sinna, neil üritustel on ammu liiga tugev pulsitsoonide ja spordigeelide maik man.
Hea küll, jätame selle teema praegu sinnapaika, järgmine postitus tuleb teemal “Millest ma räägin, kui ma räägin jalgrattasõidust” (võib-olla).

Olen siin-seal ikka kirjutanud oma kehvast võimest lõputu argipäevaga toime tulla. Sädemeid, mis selle vastu aitaks, ei lenda enam ammu. Ma ei mõtle mingit tulekahju, vaid väikest süütut sädelust. Te ju saate aru, millest ma räägin, ei?
Argipäeva ja päris elu muidugi ei peaks mingil viisil vastandama. Argipäevadest see päris elu ju suuremalt jaolt koos seisabki. Aga kas see tähendab, et peaks lõpetama unistamise, mängimise, vaimustumise, maailma vaatamise avatud silmade, kõrvade ja südamega ning muutuma ratsionaalseks, igavaks, kombekaks kodanikuks?
Ei.
Kunagi teismeliseeas oli see üks hirmsamaid tulevikuperspektiive, mida ma suutsin ette kujutada (ehkki vaevalt nii mõtlemine mingi haruldus oli) – saada igavaks korralikuks (standardseks, ütlesin ma selle kohta; living properly, ütlesin ma selle kohta Hetfieldi sõnadega) inimeseks. Tõenäoliselt mõtlen ma endiselt kuidagi samamoodi, ehkki nüüd mu muidugi suudan mõista, et see on mõtteviisi, mitte mingite väliste atribuutide küsimus.

Ja siis ma vaatan kummastusega neid, kes elus sädemepotentsiaali märkamise asemel eelistavad vahtida nutitelefoni ekraanilt vahendatud maailma, nagu oleks see parem ja tõelisem sellest, mis on su ümber.
Tehnoloogiasõltuvus on selle jaoks võib-olla kraadi võrra liiga kange väljend, aga üldiselt tundub see tendents mulle kaugelt õõvastavam nii mõneski düstoopiaromaanis kujutatust. 

Inimesed ülehindavad tublisti oma tähelepanu jagamise võimet. Küll olen ma kuulnud, et telefoni näppimine ei sega keskendumist ja kuulamist (või isegi soodustab neid), aga see on sulaselge jamajutt. Kui ma poleks liiga viisakas ega tahaks vältida millegi sellise ütlemist, mis kelleski halba tunnet võiks tekitada (ehkki nii mõnelgi juhul tuleks öelda, nii enda kui teiste huvides), siis näitaksin nutisõltlaste suhtes tunduvalt väiksemat tolerantsi üles. Lihtsalt kuidagi väga ebamugav on hakata kellelgi ütlema midagi, mis võiks elementaarse viisakusena endastmõistetav olla.
Ma saan sellest alati aru, kas inimene tegelikult kuulab või mitte ja kui ikka korduvalt ilmneb, et ta ei kuula ning sellest tulenevalt ka hiljem ei mäleta midagi, siis ma lihtsalt lõpuks enam ei räägi. Inimesed jällegi on lõpmata üllatunud, avastades et nende nutikäitumisel on päriselt inimsuhteid mõjutavad tagajärjed. (Ja kui juba jutuks tuli, siis ma pean ka äärmiselt ebaviisakaks teise inimese jutule vahele segamist mingi absoluutselt asjasse puutumatu repliigi või äkilise, tihti iseendale suunatud teemavahetusega.)

Ja nii näebki üksjagu inimesi, kes justkui on koos, koos kleebitud kumbki oma ekraani ette, nagu oleks nende kõrval keegi, kellega viiekümne aasta jooksul kõik jutud on räägitud ning jäänud vaid õdus ja turvaline vaikimine. Tõenäolisemalt siiski on nende kõrval võõras, kellega kunagi pole päriselt räägitudki. Tõenäolisemalt on, nagu Elton Johni laulus: it’s two hearts living in two separate worlds.
Sest vaikus inimeste vahel on kahe teraga mõõk. Vaikus ühendab, aga võib ka lahutada, kuni sellest kasvavad kuristikud, millest ükski sõnasild enam üle ei ulatugi.
Teiselt poolt olen natuke ümber hinnanud oma seisukohti väikevestluse osas. Kippusin seda varem igasugustes situatsioonides põlastama. Nüüd ma leian pigem, et paar sõna väikevestlust mõne su elust juhuslikult läbi astujaga on esiteks lihtsalt viisakus ja teiseks võib see olla ka täiesti tore. Seevastu väikevestlust lähedaste inimestega põlastan ma endiselt ilmlõpmata. Ikka ei ole ära õppinud seda suhtlemisakti sooritamist. ‘Kellega’ ja ‘mis’ ei seisa kunagi lahus.

Palavad ööd ja veel palavamad päevad. Maanteel sõidan, autoaknad lahti ja Metallica on mu suvemuusika. Mul pole sportautot ega tuules lehvivaid juukseid ega mingit soovigi nende järele, sest eks needki ole vaid välised rekvisiidid, mis midagi ei tähenda.
See-eest on mul mu tubli das Auto ja jalgratas pakiruumis ja mingisugune ootus hinges, et…

Seda ei juhtu siinsel laiuskraadil ikkagi kuigi sageli, et saan õhtul hilja vaid väga kergeid riideid kehal kandes minna rõdule ja jahedus ei hiiligi ligi.
Nüüd on õhku.
Loid lõunatuul on teine kiht siidi mu nahal.
Öö tuleb. Tasa.