Category Archives: apelsinid-mandariinid

“Othello” ja porgandi-apelsinikeeks

Ooperihooaeg jätkus laupäeval Verdi hilisema perioodi meistriteosega “Othello” Bartlett Sheri lavastuses ning nagu kohaliku ooperipubliku teatavaks meelehärmiks üldiselt tavaks, taas eurooplastest solistidega – Aleksanders Antonenko (Othello), Sonya Yoncheva (Desdemona), Željko Lučić (Jago), Dimitri Pittas (Cassio). Ooper võeti esietendusel 1887. aastal väga hästi vastu ning seda peetakse siiamaani parimaks muusikaliseks draamaks. Mitmete teiste Verdi tuntud töödega sarnast populaarsust see aga ei ole saavutanud, seda peamiselt solistidele esitatavate kõrgete vokaalsete nõudmiste pärast, mistõttu “Othellot” lavastatakse harvem, samuti on selles vähe eraldiseisvaid aariaid.

Aleksanders Antonenko, Sonya Yoncheva, Željko Lučić

Aleksanders Antonenko, Sonya Yoncheva, Željko Lučić

Othello on Verdi tenorirollidest keerukaim, nõudes suure ulatusega võimast häält, seepärast lähenevad tenorid sellele teatava ettevaatusega. Ning kuna dramaatilistest tenoritest on niikuinii alati karjuv puudus, siis tuleb Läti tenorit Aleksanders Antonenkot juba julguse eest kiita – tenoreid, kes Othello partiiks suutelised, on tegelikult vaid käputäis ning Antonenko tõestas nende hulka kuulumist. (Rääkimata sellest, et igaüks, kes üldse söandab Othello oma repertuaari lisada, peab paratamatult ära kannatama võrdluse ikoonidega nagu Jon Vickers ja Plácido Domingo.)
Miskipärast arvatakse tihtipeale, nagu peaks Othellot tingimata väga valjusti laulma. Tegelikult ei pea. Verdi kirjutas sellesse partiisse hulganisti pianissimoid, mille taustal vokaalsed ja dramaatilised kulminatsioonid seda enam mõjule pääsevad. Kui tenor aga kogu ooperi vältel peamiselt kõvasti lärmi teeb, siis läheb osa dramaatilisest väljendusrikkusest paratamatult kaduma. Antonenkol oli see sama probleem, ta hääleaparaadil tundus põhimõtteliselt olevat ainult üks käik, ehkki esimeses duetis Desdemonaga (“Quando narravi” – katkend) läheks vaja palju enam lüürilist väljendusrikkust.
Ent tema probleem pole siiski laulmises, vaid näitlemises – ta on laval staatiline ning suhteliselt emotsioonitu kivinägu, ilmutades peamiselt nürile noale omast tundepeenust. Othello raevu suutis ta veel edasi anda, ent meeleheidet või kurbust küll mitte, rääkimata peenematest emotsionaalsetest nüanssidest. Ilmsesti ei õnnestunud tal seetõttu ka saavutada publiku kaastunnet või mõistmist oma kangelase suhtes, mida hea näitleja Othello rollis kindlasti suudab.
Vokaalselt oli see ometigi suhteliselt tugev sooritus, Antonenkol on potentsiaali küll ja veel ning igatahes ta tõesti püüab, kui ka veidike värvingut puudu jääb.

Vaid 33-aastane Bulgaaria sopran Sonya Yoncheva tegi ses lavastuses oma debüüdi Desdemona rollis ja see oli üks õige paljulubav debüüt. Kuna tegemist on ooperikontekstis ikkagi väga noore lauljaga, siis pole tal muidugi veel diivalikke stampe tekkinud, seetõttu keskendus ta tõepoolest rollile ja laulmisele, mitte ei võtnud mingeid maneristlikke poose.
Desdemona on õilsaim kõigist Verdi kangelannadest (ehk vaid “Don Carlo” Elisabeth on võrreldav) ning seetõttu pole ebasümpaatseid Desdemonasid niikuinii olemas, ent Yoncheva portreteeris oma tegelaskuju erakordse väärikusega ning laulis täiesti vabalt ja veatult, samas polnud tema Desdemona sugugi mitte vaid jõuetu  ja haavatav ohver.
Teatud mõttes on “Othello” kulminatsiooniks Desdemona kaks viimast, väga kaunist aariat “O Salce, salce” (“The Willow Song” – katkend) ja “Ave Maria”, mille Yoncheva kandis ette ingelliku õrnusega, ehkki muidu on tal üpris märkimisväärse ulatusega võimas hääl, mistõttu võib ka arvata, et teda ootab suur tulevik. Vokaalselt on meil juba praegu tegemist väljakujunenud artistiga, kuid dramaatiline isikupära on küllap  veel lisandumas.

Jago roll pole vokaalselt Othello omast sugugi lihtsam, pealegi viibib  Jago praktiliselt kogu aeg laval, sestap huvitas mind väga, kuidas Serbia bariton Željko Lučić teda portreteerib. Kogu oma lugupidamise juures olid mul mõningad kahtlused. Ma pean Lučićit suurepäraseks Verdi baritoniks (ta on ka üks väheseid, kelle koolitus oli algusest peale Verdi repertuaari sihitusega), aga mõnikord kaldun nõustuma kriitikutega, kes väidavad, et tal on teatud rollide jaoks liiga ilus hääl (jah, ooperis on selline asi täiesti võimalik).
Pealegi arvasin, et Lučići tavapärane elegants – mida kõigi ülejäänud Verdi kaabakate puhul võib mõista, sest neid juhib enamasti miski muu, armukadedus või (ka õigustatud) kättemaksuiha ning oma räpased teod saadavad nad üldiselt korda ise – ei tööta Jago puhul, sest too on lihtsalt ühegi lunastava loomuomaduseta õel, salakaval ja südametunnistuseta intrigant, kes kasutab teisi oma marionettidena.
Ent selle asemel, et mõjuda ebaveenvalt, andis Lučići lahendus Jago rollile hoopiski uue mõõtme. Kui tavaliselt kipuvad Jago osatäitjad oma vokaalpartiile lähenema raevukas robustses võtmes, et vastanduda Desdemona hääle süütusele ja puhtusele, siis Lučići loomupäraselt ilus toon oli vaat et mõjusamgi, lastes Jago jõledal karakteril aimamisi paista elegantse vokaalpartii tagant ning tekitades niiviisi dramaatilise kontrasti. Ehkki lavastaja oleks võinud sellest enamatki välja tuua, oli väga värskendav näha niisugust rafineeritud kurjust, alati läheduses luuravat osavat jutumeest, sametise häälega külma ja kalkuleerivat manipulaatorit tavapäraste, tihti jämedakoeliste Jagode asemel.
Lučićil on kogu ulatuses väga ühtlane, forsseerimata, väljendusrikas hääl, laitmatu diktsioon ja väga sujuv legato ning dramaatilist laulmist parimas tähenduses pakkus ta kuulsas monoloogis  “Credo in un Dio crudel” (katkend), alustades täie võimsusega ning jätkates aaria edenedes ühe tasaneval häälel, mis kulmineerus peaagu sosinaga viimases fraasis ‘la morte è nulla‘.

Orkestrit juhatas kindla käega esmaklassiline dirigent Yannick Nézet-Séguin. “Othello” on Verdi loomingus üsna erandlik teos oma tihedama ja rikkalikuma orkestratsiooni tõttu, säilitades siiski ka kogu heliloojale iseloomuliku meloodilisuse. Samas on selles muusikas väga palju peeni nüansse ning sõltub täiesti dirigendist, kuivõrd need esile tõusevad. Nézet-Séguin keskendus väga oskuslikult detailidele, mitte volüümile ning tõusis sellega kahtlemata samuti üheks etenduse peaosaliseks.

Rohkem muusikalilavastajana tuntud Bartlett Sheri lavastuses tervikuna aga oli midagi veidrat, kohati tundus, et dramaatilised ja muusikalised kulminatsioonid ei olnud omavahel sünkroonis, mistõttu kõik jättis natuke staatilise ja äraoleva mulje. Läbipaistvad liikuvad seinad (nn klaaspalee) pidid nähtavasti edasi andma Otello keerukaid siseheitlusi – kõik liigub, kõik muutub, kõik on kõverpeeglis, mida uskuda? keda uskuda? – kuid aeg-ajalt tundus tenor nende tõttu sõna otseses mõttes veidike desorienteeritud olevat, justkui üritaks meelde tuletada, kus ta olema peab. Teise vaatuse võtmestseen (katkend), milles Jago õhutab Othello armukadedust, magamistuppa paigutatuna oli juba hoopiski pentsik. Ja see vältimatult tumedates toonides lavakujundus ning kostüümid… ausalt öeldes hakkavad need säärsaapad ja nahkmantlid (vähemalt Kalašnikove selles lavastuses küll ei olnud) natuke ära tüütama, ehkki ma üldiselt olen igasuguste lavastuslike veidruste suhtes üpris tolerantne, senikaua kuni need laulmist segama ei hakka.
Aga tegelikult mulle meeldis. (★★★★☆)

Porgandi-apelsinikeeks

 

Porgandi-apelsinikeeks

3 muna
200 g suhkrut
1 keskmine apelsin (u 200 g)
200 g porgandit
150 g võid
250 g jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit

Pese apelsin (võimalusel kasuta maheapelsini) hoolega puhtaks, poolita ja eemalda seemned, seejärel lõika koos koorega tükkideks ning purusta kõik blenderis või köögikombainis püreeks.
Koori porgandid ja riivi üsna peene riiviga. Sega jahu ja küpsetuspulber.
Vahusta toasoe või suhkruga, edasi vahustades lisa ükshaaval munad. Sega juurde jahusegu, seejärel riivitud porgand ja apelsinipüree. Vala tainas võitatud ja jahuga üle puistatud kandilisse keeksivormi ning küpseta 170-kraadises ahjus 55-60 minutit. Võta keeks ahjust ja jahuta restil.

Porgandi-apelsinikeeks

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed oktoobrinumbris.

 

Oliiviõliga apelsini-šokolaadikook

Jõulutunnet ei ole mingisugust (kuigi väljas on ometi nii südantsoojendav roheline jõul ja nüüdsest peale hakkab jälle lumetagi valgemaks minema). Aga sellest pole midagi, sest see tähendab, et jõulustressi ka ei ole.
Vaatan juba mitmendat nädalat tuure koguvat hullust ja mõtlen, kallis rahvas, võtke nüüd ometi rahulikumalt. Toit ei lõpe otsa. Kingitusi ei pea tegema. Igale poole ei ole tarvis jõuda. Kõigega ei tarvitse üksi hakkama saama. Kodu ei pea täiuseni klanitud ja kaunistatud olema. Lõpmatuseni leierdatud jõululaulude asemel ei ole üldse keelatud midagi muud kuulata. Möödunud aastal lubatud maailma lõppu ei tulnud, sel aastal ka tõenäoliselt ei tule ja see tähendab, et järgmisel aastal on jälle jõulud.

Rahulikku aega!

Muusika: Karl Jenkins “Ave verum corpus” – Simon Keenlyside & Bryn Terfel

Oliiviõliga apelsini-šokolaadikook

Oliiviõliga apelsini-šokolaadikook
(mugandatud siit)

2 suuremat apelsini
125 g oliiviõli
4 muna
175 g suhkrut
300 g nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat

immutamiseks 3 cl Cointreau likööri

Glasuur:
150 g tumedat šokolaadi
125 g vahukoort

Pese apelsinid kuuma veega (eelista ökopoest ostetud apelsine), lõika otsatükid ära, lõika apelsinid (koos koorega) väikesteks kuubikuteks ning püreesta köögikombainis. Lisa apelsinipüreele oliiviõli ning küpsetuspulbri ja soodaga segatud jahu. Sega ühtlaseks ning viimasena lisa alt üles tõstes juurde suhkruga tugevaks vahuks vahustatud munad. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ja küpseta 170-kraadises ahjus 40-45 minutit. Veidi jahtunud kook eemalda vormist, tilguta ühtlaselt peale Cointreau liköör, paki kook fooliumisse ning lase järgmise päevani külmkapis maitsestuda.
Glasuuri jaoks sulata šokolaad koos koorega madalal kuumusel või veevannil ning määri koogile.

Oliiviõliga apelsini-šokolaadikook

Vürtsikas siider ja mandariinid siidris

Loominguline fantaasia näitas vahepeal murettekitavaid kängumise märke. (Isegi Saalomon Vesipruul oli kirjatöös tunduvalt edukam, tal oli siiski juba esimese päeva õhtuks luulest pealkiri “Leekiv armastus” valmis ja teisel päeval esimene lausegi (“Ma armastan”) paberil (tõsi, pärast seda otsustas ta, et vaim surematu teose loomiseks siiski veel valmis ei olnud)). Sõnad põgenesid. Süüa teha ei viitsinud. Fotoaparaati ei võtnud peaaegu kaks nädalat kättegi, aga ega sellel valitseva polaaröö tingimustes nagunii suuremat jumet poleks olnud (siit ei tule muidugi teha järeldust, et ma lund ootaks!).

Teistmoodi aeg on olnud ja palju mõtteid, mida ei pidanud vajalikuks lõpuni mõelda, kuni banaalsel moel pannakse su ette järele mõtlemiseks rasvases kirjas lause: you cannot change, what you refuse to confront. Päevad, mida läbid köielkõndija näiliselt kerge elegantsiga, sest lihtsalt oled nii otsustanud. Ühel hetkel ikkagi vääratad ja siis on juba ükskõik. Järgmistel päevadel on okkad püsivalt püsti.

Isegi muusika kippus väsitama, kuni ühel hommikul tuli Klassikaraadiost Charles Gounod’ “Sanctus” missast Pühale Ceciliale – nii ehe ja hinge puudutav, et mõistmine-äratundmine-taastõdemus vormus iseenesest. Et elu on looming. Vormub teoseks koostöös inimestega, kellega me kokku puutume ning nende olukordade ja hetkede – nii rõõmsate kui kurbade – kaudu, mida me läbi elame.

Tehatahtmine tuli niisiis peale pausi tagasi ja tegi näo, et pole kunagi kuskil ära käinudki. Taaskohtumises oli värve ja vürtse.

Vürtsikas siider

1 pudel (75 cl) naturaalset õunasiidrit
100 g suhkrut
2 kaneelikoort
2 tähtaniisi
3 nelki
2 kardemonikupart
4 sl tumedat rummi

Pane siider, suhkur ja maitseained potti ning kuumuta, kuni suhkur on sulanud. Pane iga klaasi põhja lusikatäis rummi ning vala peale kuum siider.

Mandariinid siidris
(idee: nami-nami)

20 väikest mandariini
0,5 l vürtsikat siidrit

serveerimiseks vahukoort

Koori mandariinid ja aseta tihedalt üksteise kõrvale madalasse nõusse. Vala peale veidi jahtunud siider ning lase vähemalt paar tundi maitsestuda. Soovi korral serveeri vahukoorega.

Apelsini-beseekorvikesed ja lugu ebamõistlikest otsustest

Kui maailma valitseks mõistus, ei toimuks siin üldse midagi. (Autor teadmata.)

Võite mind uskuda – ma tean mõistusega elamisest võrdlemisi palju.

Ent kolm kuud tagasi tegin ma midagi niisugust, mida mõistlikud inimesed ei tee – lahkusin töölt, omal soovil ja ilma et mul oleks olnud uut kohta ootamas. Asjaolusid, mis selleni viisid, ei hakka ma siin lahkama, aga ilmselt piisab, kui öelda, et hoolimata oma veendumusest selle õig(eaeg)suses ja vajalikkuses, oli see ilmselgelt üks raskemaid otsuseid mu elus ja otsustamise periood üks väga üksildane aeg. Sedasorti sündmustel kipub pealegi olema samas stiilis saatebänd ning nii näis mingil hetkel, et kõik lihtsalt laguneb koost.

Esialgsest plaanist võtta kuuks ajaks aeg täiesti maha ja isegi mitte mõelda töö otsimisele, ei tulnud midagi välja – nädal pärast lahkumist laekunud pakkumise peale oleksid mõistlikud inimesed tõenäoliselt reageerinud, sest kuigi muud tingimused mulle sootuks ei sobinud, ületas palk senise kolmandiku võrra. Aga minu sisemus tõstis otsekohe mässu ja nii sündis ebaratsionaalne otsus number kaks.

Pikapeale hakkasid lähedased mõistma andma, et ma peaksin õigupoolest olema palju suuremas mures, kui ma olin, olles ju ometigi (peaaegu) ilma tööta ning mõnevõrra segadusse aetuna, mõnevõrra aga isegi lõbustatuna, asusin osa võtma konkurssidest. Iga vestlusega kasvas mu hämming üha suuremaks. Kas te tõesti loodate kuulda, kuidast ma juba lasteaiast peale olen unistanud just sellest töökohast? Ei ole, ja teie teate seda sama hästi kui mina. Taoliste muinasjuttude rääkimine tähendaks minu jaoks vestluskaaslase alahindamist, ja ma olen võrdlemisi kindel, et stampküsimustele vastuseid konstrueerides ei suutnud ma oma vaimustuse puudumist päriselt varjata.

Ühel hetkel hakkas see (vaimustuse puudumine nimelt) mind ikkagi murelikuks tegema. Ma teadsin väga hästi, mida ma ei taha, aga sellest teadmisest ei piisanud hoopiski mitte. Kuni ühel ööl lakke vahtides sain aru, et ma ei peagi midagi tahtma ainuüksi sel põhjusel, et see on lõpmata mõistlik. Nüüdseks tean ma juba ka seda, mida ma päriselt tahan. Nagu sedagi, et vabalt võib juhtuda, et ma ei pruugi seda üldse kunagi saavutadagi. Aga vähemalt ma tean. Ja see on niikuinii veel kindlaks tegemata, kas unistused üldse peavadki täituma või piisab nende olemasolust.

Kaks aga öeldakse kolmandata mitte jäävat ning ebamõistlik otsus number kolm oli veel tegemata. Nii lihtsaks ja selgeks ja minu jaoks üheseltmõistetavaks asjad ei settinudki, nagu ma lootsin. Lõpuks tuli ikkagi valida. Ja ma valisin. Talitades sealjuures puhtalt sisetunde järgi.

Vaevalt, et ma sel suvel üldse ühtegi mõistlikku otsust tegin, sest peale kolme nimetatu oli muudki. Nõnda, et kõigele (mida oli palju) lisaks võin seda nimetada ebamõistlike otsuste suveks. Aga hinnangute andmiseks pole tegelikult veel sugugi õige hetk. Sama hästi võib aja edenedes selguda, et kõik need otsused olid hoopistükkis väga mõistlikud.

Muusika: U2 “If God Will Send His Angels”

Apelsini-beseekorvikesed (8 tk)

Korvikesed:
100 g võid
1 sl suhkrut
1 munakollane
100 g jahu

Täidis:
2 apelsini mahl
1 apelsini riivitud koor
100 g suhkrut
3 munakollast
2 sl maisitärklist

Besee:
4 munavalget
100 g suhkrut

Korvikeste jaoks vahusta toasoe või suhkruga, lisa munakollane ja sega ühtlaseks. Seejärel lisa jahu ning suru käte vahel ühtlaseks tainaks. Suru tainas vormidesse ning pane vormid pooleks tunniks külmkappi.
Täidise jaoks sega suhkur, munakollased, apelsinimahl ja -koor, kuumuta keemiseni, lisa külma veega segatud maisitärklis ning kuumuta, kuni segu pakseneb. Beseekatte jaoks vahusta munavalged suhkruga tugevaks vahuks.
Tõsta vormid külmast 200-kraadisesse ahju ning küpseta 10 minutit. Jaota apelsinikissell vormidesse ning tõsta lusikaga või pritsi kondiitripritsiga munavalgevaht peale. Küpseta 180-kraadises ahjus veel 15 minutit, kuni vaht hakkab pruunikaks muutuma. Serveeri jahtunult.

Apelsini-kookosevaht

Sa küsisid: “Kes sa oled?”

Ma vastan Sulle Alice’i sõnadega: “Ma ei tea õieti isegi, vähemalt praegu mitte – kuigi ma tean, kes ma olin, kui ma täna hommikul üles tõusin, aga mulle tundub, et ma olen sellest ajast mitu korda muutunud.”

*

Kui pilved ei pillu enam sädemeid,
kui kadunud on värvide kõnetuju,
kui kauguste laul on lakanud,
kui ritsikate riitus rohus
on lõplikus raugemisohus,
kas sind siis ei vaeva su südame süvenev vaikimine?
Puud painduvad tuultepäri.
Tugevate tunnetel on sügavad varjud.

Ära päri, miks me jälle peame puhkama…
Tahe kestab kauem kui kahetsus.

Millest see ärev värin kõrgele kerkivais sõrmedes?
Mis õigust on meil ehmuda?!
Ei ole mõistlikke mõistatusi.
Ei ole saladusi, mida saaks salata.

Aitab karedaist karjatusist!
Aitab hüübivaist hüüetest!
Aitab sajatuste sajust!
Laula leekide lõppemisse!
Loitsi tuli tagasi!
Loida kõikide meelte meeletusega!
Ära tunnista tõeks kurttummuse tumedat kurbust,
mis su helisevat heledust ümbritseb.
(Artur Alliksaar)

Apelsini-kookosvaht (neljale)
(allikas: nami-nami)

200 g toorjuustu
2 sl suhkrut
30 g kookoshelbeid
3 apelsini
2 dl vahukoort

Vahusta toorjuust suhkruga, lisa kookoshelbed ja tükeldatud apelsinid, sega juurde vahustatud koor. Jaota serveerimisnõudesse ning lase enne serveerimist mõni tund külmkapis maitsestuda.

Leivakreem apelsini ja mustade ploomidega

Aeg-ajalt tuleb ette, et kodus on liiga palju leiba. Ma ei kuulu nimelt nende hulka, kes arvavad, et kõigepealt tuleb vanem leib ära süüa ja siis võtta käsile värske (millest selleks hetkeks on ka muidugi juba saanud vanem leib). Niisiis, kuna miski ei hoia mind tagasi samal päeval küpsetatud leiva kallale asumast, siis võib juhtuda, et varasem väljalase jääbki seisma ja vajab näiteks leivakreemiks transformeerimist. Seega siis – leivakreem. Mälus sorides leidsin sealt informatsioonikillu Oma Maitses ilmunud retseptist, mis kandis nime peenem leivakreem mustade ploomidega. See peenem seal mulle ei sobinud ja apelsinile kõrvalosa andmine tundus vajalik.
Kui mul on kavas toitu pildistada (alati ei ole – mainin nii igaks juhuks ;)), siis on tekib tavaliselt juba valmistamise käigus nägemus, millistes nõudes seda serveerida, mismoodi kaunistada ja mismoodi pildistada. Aga mõnikord juhtub nii, et plaan on hea, aga välja tuleb nagu alati. Nagu käesoleval juhtumil. Sest serveerimiseks mõeldud suurematest apelsinipoolikutest pigistasin suurimas rahus mahla välja ja alles lõhkisi koori vaadates tuli meelde, et mahla pressimiseks olid mõeldud pisemad pooled. Ja pärast seda keeldus vahukoor vahtu minemast. Lihtsalt – ei tervita! Aga õnneks oli leivakreemi nõnda aukartustäratav kogus :P, et  järgmisel päeval sain oma plaani südamerahus ellu viia.

Leivakreem apelsini ja mustade ploomidega
(allikas:  Oma Maitse, jaanuar 2009)

6 dl vett
200 g kuivatatud ploome
300 g leiba
1 dl suhkrut
1 apelsini mahl ja riivitud koor
2 dl vahukoort

serveerimiseks 1 dl vahukoort

Tükelda leib ja kuivatatud ploomid, lisa vesi ja suhkur ning keeda tasasel tulel ühtlaseks pudruks. Sega juurde apelsinist pressitud mahl ja riivitud apelsinikoor. Lase pisut jahtuda ning vahusta siis mikseriga (vajadusel võid enne saumikseriga ühtlaseks püreestada). Lisa vahustamist jätkates rõõsk koor. Lase täielikult jahtuda, siis tulevad kõik maitsed esile, soojana domineerib apelsinimaitse. Serveeri vahukoorega.

Itaalia apelsinikreem

Mida lähemale jõuavad jõulud, seda enam hakkavad mu mõtted millegipärast apelsinide ümber keerlema. (Ja kui juba jutuks tuli, siis ka pohlade ja kirsside ümber – aga neist mõni teine kord). Lõhnamälu leiab üles apelsinilõhna ja silma jäävad apelsinikookide ning -magustoitude retseptid. Rääkimata nelgiga pikitud apelsinist (nö apelsinipomanderist), mille tarbeks ostsin nädalake tagasi poest 10 pakki nelki ning pälvisin sellega kassajärjekorras kaaskodaniku tähelepanu, kes tundis huvi, kui suure koguse hõõgveini tegemiseks läheb :-p. Apelsinikreemi retsept pärit nami-namist, mõne pisikese muudatusega (apelsini kogust suurendatud ning suhkru kogust vähendatud).

Itaalia apelsinikreem (kaheksale)

1 l piima
2 apelsini
2 dl suhkrut
1,25 dl nisujahu
6 munakollast
2 tervet muna

Kaunistuseks:
kakaopulbrit
apelsini(marmelaadi)lõike

Pese apelsinid, riivi kooreosa ning pressi mahl välja. Kuumuta piim potis keemiseni, lisa apelsinikoored, kuumuta koos veidi ja tõsta pliidilt kõrvale. Eralda munakollased, hõõru puulusikaga suhkruga läbi ja lisa apelsinist pressitud mahl. Klopi lahti kaks tervet muna, sega jahuga ja lisa munakollasesegule. Kurna apelsinikoored piimast välja. Seejärel vedelda munasegu vähese keedetud piimaga ja vala kõik tagasi ülejäänud keedetud piima hulka. Aseta pott uuesti pliidile ja kuumuta madalal kuumusel pidevalt segades uuesti keemiseni. Siis vähenda veelgi kuumust, kata pott kaanega ja hauta mõned minutid, aeg-ajalt puulusikaga segades. Valmis kreem vala magustoidukaussidesse ning puista peale kakaod. Jahuta ning pane külmkappi.

Kreemi tuleks serveerida hästi külmalt, enne lausa pisut aega sügavkülmas hoituna, siis tuleb apelsinimaitse kõige paremini esile. Järele jäänud munavalgetest tee näiteks pavlovat.