Piparkoogitiramisu. Piparkookidest ja hõõgveinist rääkimata

Nagu mul kombeks – alustame maailma loomisest :). Aastat peaaegu 20 tagasi, kui mu vend veel koolis käis ja erinevalt praegusest sugugi 24/7 tööl ei olnud, tegeles ta mitšurinlusega – pani märtsikuus kartulit maha; kasvatas rukist, peksis reht ja tegi enam-vähem käsikiviga rukkijahu; rääkimata suhkrupeedist, mis Eestimaal tollal väga popp teema oli. Rukkijahu läks lõpuks naabri kanadele ja märtsikuus mulda suunatud kartul tuli üles samal ajal kui maikuus maha pandu – aga nimelt see kõige edukamaks osutunud suhkrupeet ongi otseselt piparkookidega seotud. Saak oli ju vaja miskitmoodi ära kasutada,  seega tegi ta suhkrupeedisiirupit (selle tehniline külg oli ka muidugi umbes Jaan Tatika vääriline) ja mina omakorda sellest piparkoogitainast. Jajah, lapsepõlve süütud, muretud mängud, tahaks selle peale nüüd juba ohata.

Kuid lõpetagem heietused ja asugem asja juurde. Ettevalmistustöid alusta juba nädal aega varem, selleks võta Nami-namist retsept (et see on väga hästi toimiv, ei ole ma viimasel ajal pidanud vajalikuks jalgratast leiutama hakata) ja tee valmis piparkoogitainas. Rulli see kilesse ja pane külmkappi. Umbes nädala pärast küpseta nostalgilisi plekist vorme kasutades piparkooke (võib ka varem, aga minu arusaamist mööda vajab tainas maitsestumiseks rohkem aega). Enne küpsetama asumist võta pudel keskmiselt kvaliteetset punast veini, uha sinna sisse nelki, kaneelikoort, pipart, ingverit, sidruni- ja apelsinikoort, kardemoni ning veinile ja oma maitse-eelistustele vastav kogus suhkrut. Kuumuta keemiseni, lase mõnda aega kaane all seista ja kurna vürtsid välja. Kui Cointreau’d käepärast pole, jäta sorts hõõgveini tiramisu maitsestamiseks, ülejäänu joo piparkookide küpsetamise, tiramisu valmistamise ja Oscar Petersoni kuulamise kõrvale ära ;).

Piparkoogitiramisu

200 g piparkooke
2 dl kanget kohvi + 4 cl Cointreau’d või pisut hõõgveini
kaneeli, kardemoni
250 g mascarponet
2 dl vahukoort
50 g suhkrut

Maitsesta kange kohv kaneeli, kardemoni ja Cointreau või hõõgveiniga. Vahusta mascarpone suhkruga, lisa vahustatud koor ning lisa ka  sorts Cointreau’d või hõõgveini. Lao pokaalidesse kihiti toorjuustukreemi ja kohviga immutatud piparkooke. Lase üleöö külmkapis seista, serveerimisel puista peale kaneeli.

Oliivipirukas

Minult on küsitud, miks seisab mu blogis karm hoiatus fotode avaliku kasutamise eest. Selgitan. Viimasel ajal on korduvalt juhtunud, et leian oma fotod vähimagi viiteta kellegi teise blogist (enamasti on tegemist hilisteismelistega, kellele pole ilmselt piisavalt selgitatud vabadusega kaasnevat vastutust, ent see ei vabanda midagi). Äärmuslikum juhtum kujutas endast üks-ühele kopi-ja-peisti koos teksti ja fotodega üldse ilma mingi viiteta. Kurja kommentaari jätmise järel ilmus lause, mis väitis, et retsept on võetud minu blogist – ei sõnagi sellest, et sealt on võetud ka kogu tekst ja fotod.

Ühesõnaga – valdavat enamikku minu blogi lugejatest see hoiatus niikuinii ei puuduta, sest viisakas inimene viitab ja ei kasuta luba küsimata võõraid fotosid, üritades sealjuures veel muljet jätta, nagu oleks need ise teinud. Lihtne oleks öelda, et kui sa ei taha, et su pilte keegi kasutaks, siis ära riputa neid avalikult üles, aga see ei ole lahendus. Ma ei ole siiani tahtnud pilte vesimärgi või kirjaga risustada, aga võib-olla tuleks seda teha.

Oliivipirukas
(allikas: Arter, 14.09.2009)

150 g kivideta musti oliive
75 g päikesekuivatatud tomateid
kuivatatud rosmariini
kuivatatud tüümiani
200 g jahu
3 muna
1 dl piima
1 dl õli
0,5 tl soola
2 tl küpetuspulbrit
pipart

Klopi munad soola ja piparaga lahti. Lisa piim, õli ja ürdid. Lisa eelnevalt küpsetuspulbriga segatud jahu. kõige lõpus lisa oliivid ja tükeldatud päikesekuivatatud tomatid ning sega ühtlaseks. Vala tainas keeksivormi, tõsta 175-kraadisesse ahju ning keera kuumus kohe 150 kraadile. Küpseta 40 minutit. Kontrolli küpsust tikuga. Lase jahtuda ning lõika viiludeks. Pirukas on hästi mure ning maitseb parim valmistamise päeval.

Tuuletaskud kohupiimaga

Hallo kosmos, hallo maa! Mäletan selgesti, et kunagi oli mul vaba päev. Järgmine – see on nimelt täna. Õnnis tunne oli elimineerida telefon ja äratuskell ning magada kella kümneni. Istuda oma kopatäie koorekohviga ning pühendada ajalehele rohkem aega, kui kulub vaid pealkirjade läbilugemiseks. Ja ennekõike – mitte kuhugi minna. või kui, siis vaid kööki, et taas kord üle umbes-täpselt 20 aasta valmistada keedutainast (inspireerituna Nami-nami kooskokkamisest nr. 21 – keedutainas ja keedutainaküpsetised.
Eelmine katsetus andis mu mäletamist mööda küll igati korraliku tulemuse, aga teadmata põhjusel pole ma keedutainast rohkem käsile võtnud, mis sellest, et tegelikult on tegemist ühe lihtsama tainaga. Mälu värskendamiseks tutvusin põhitõdedega “Suure küpsetamisraamatu” 2. osa põhjal ja niiviisi teoreetiliste teadmistega varustatult võtsin aluseks ikkagi klassikalise retsepti Ida Savi raamatust “Saiad. Pirukad. Koogid”.

Tuuletaskud kohupiimaga

Tainas:
200 g vett
100 g võid
1/2 tl soola
180 g jahu
4-5 muna

Täidis:
250 g kohupiima
2 dl vahukoort
2 tl suhkrut
soovi korral (mustasõstra)moosi

Taina valmistamiseks lase vesi paksupõhjalises kastrulis koos või ja soolaga keema tõusta. Tõsta nõu tulelt ja vala kogu jahu korraga kuuma vedelikku. Sega tugevasti, tõsta nõu pliidile tagasi ja kuumuta segades paar minutit, kuni taigen moodustab tombu ja lööb nõuseintest lahti. Lase 5 minutit jahtuda ja lisa ükshaaval munad (esialgu lisa 4 muna), kloppides taina iga muna lisamise järel siledaks. Valmis tainas on ühtlane, läikiv ja valgub lusikalt aeglaselt maha. Kui tainas on liiga paks, lisa ka viies muna.
Tõsta võiga määritud küpsetusplaadile lusikaga tainakuhjad või kasuta kondiitripritsi. Pane plaat 200 kraadini kuumutatud ahju ning keera kuumus kohe 225-le. Lase küpseda 10 minutit, keera siis kuumus uuesti 200-le ja küpseta veel 15 minutit. Ära küpsemise ajal ahjuust ava. Ahjust võetud tuuletaskutele torka noaga auk sisse, et aur välja pääseks. Jahtunult täida kohupiima ja suhkruga vahustatud vahukoorega (soovi korral lisa paar sl moosi) ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Juustukook tumeda šokolaadi ja trühvlitega

Korjasin ennast jälle korraks kokku. Tundub, et mul on mingil ajal ikka liiga palju aega olnud. Nüüd on asi täitsa käest ära läinud. Järgmine vaba nädalavahetus näib mul olevat… 26. detsembril. Ma hakkan juba iseennast ületama (*katkub juukseid)!

No igatahes. Hoolimata sellest, et mul on veel piisavalt palju õunu, mille peaks ära kasutama ja et tegelikult oli mul isegi tuuletaskute jaoks kohupiim ja vahukoor valmis ostetud, paistab talv olevat selles mõttes kätte jõudnud, et mu mõtteis hakkavad taas tiirlema juustukoogid. Enamasti peletan ma nad sealt minema – ei, ka täna ei ole see päev – aga isadepäevaks tundus siiski ilmtingimata vajalik olevat. Et mu isa on suur tumeda šokolaadi sõber, siis sai seda koogisse uhatud mitmel moel.

Juustukook tumeda šokolaadi ja trühvlitega
(mugandatud: Lia Virkus, Angeelika Kang “Juustukoogid”)

Põhi:
180 g šokolaadiküpsiseid
50 g võid

Täidis:
150 g tumedat šokolaadi
100 g tumedast šokolaadist trühvleid
600 g maitsestamata toorjuustu
1,5 dl suhkrut
4 muna
1,5 dl hapukoort

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 26 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Sulata tükeldatud šokolaad kuumaveevannis. Sega toorjuust, lahti klopitud munad, hapukoor ja suhkur ühtlaseks massiks, lisa veidi jahtunud sulatatud šokolaad. Sega hulka pooleks lõigatud trühvlid, vala segu põhjale ja küpseta 180-kraadises ahjus tund aega. Lase jahtuda avatud uksega ahjus ning lase järgmise päevani külmkapis seista. Kui arvad, et küll küllale liiga ei tee, serveeri vahukoorega.
Tass korralikku kohvi kõrvale on igatahes asjakohane ja kui on pühapäev/isadepäev, siis olekski vist õigem hetkeks hinge tõmmata.

Ahjuõuna-tiramisu

Ma ei garanteeri midagi. Aga ma olen kahtlemata elus. Võib-olla ma olen isegi mina :). Tempo maha võtmine igas mõttes tuli ainult kasuks. Kas ma nüüd jälle tagasi olen, ei söanda veel lubada. Vähemasti suudan ma nüüd jälle süüa teha. Vist. Võib-olla seda isegi pildistada. Tänane roomamine terrassil tundus igatahes paljulubav (et üks mõistlik inimene selleks puhuks äsja pestud heleda jope selga paneb, on muidugi endastmõistetav).  Pärast seda, kui ma olin lõplikult loobunud illusioonist, et suudan tööd teha ja koju kimanud. Pühapäeval ja 7. järjestikusel tööpäeval ei suuda mitte ükski tähtaeg mind mitte mingi nipiga motiveerida. Muidugi oleks see üpris originaalne vabandus töölt puudumiseks – ma pean päevavalges kodus olema, et toitu pildistada :P.
Angeelika Kangi äsjailmunud tiramisu-raamat tundus mu jaoks poes lehitsedes piisavalt inspireeriv, et endale osta. Kodus pidin põhjalikumal tutvusel muidugi tõdema, et nojah, selle kõige peale oleks ju võinud ise ka tulla. Aga ei sest midagi. Et mu põhitoiduseks ongi viimasel ajal olnud ahjus küpsetatud õunad maitsestamata jogurtiga, siis sai ka tiramisu sellise näo. Eeskujuks oli karamellitud õuna tiramisu retsept. Mascarpone annab parima tulemuse, aga põhimõtteliselt võib kasutada ka mõnd muud toorjuustu.

Ahjuõuna-tiramisu (neljale)
(inspiratsioon: Angeelika Kang “Tiramisu”)

4 õuna
2 spl suhkrut
2 tl kaneeli
300 g mascarponet
2 muna (või asenda 2 dl vahukoorega)
0,75 dl suhkrut
75 g savoiardi küpsiseid
1,5 dl espressot
2 sl rummi

Peale:
kaneeli

Puhasta õunad südamikest ja viiluta (koduaia õunu ma ei koori, pealegi saab kooritud õuntest ahjus kiiresti õunamoos), puista peale suhkur ja kaneel, küpseta 200-kraadises ahjus pehmeks ning lase jahtuda.
Eralda munakollased valgetest. Vahusta kollased suhkruga heledaks tihedaks vahuks, lisa mascarpone. Sega juurde vahustatud munavalged. Kasta küpsised rummiga maitsestatud espressosse (ükshaaval ja kiiresti tegutsedes, sest õhulised küpsised imavad vedeliku endasse sekundiga ja kipuvad siis lagunema), lao vormi või pokaali põhja ja kata mascarpone-kreemiga. Tõsta peale paar supilusikatäit õunasegu. Tee samamoodi ka teine kiht. Kõige pealmiseks jäta mascarpone-kiht. Lase vähemalt paar tundi, veel parem järgmise päevani külmkapis seista. Serveerimisel raputa peale kaneeli.