Category Archives: šokolaad

Kirju koera trühvlid

Mitte kui midagi ei jaksa. Kirjutamist olen mitu korda alustanud, algusest kaugemale pole jõudnud. Vaadakem, mis täna juhtub.
Ühes järgmistest postitustest on plaanis uusvaimsed eneseabiteooriad risti lüüa. See, kas ma neist üldse piisavalt palju tean, ei puutu asjasse, sest nagu ma aru olen hakanud saama, ei takista asjaga mitte kursis olemine kõikvõimalikke seisukohavõtte vähimalgi määral, pealegi vabastab see mind igasugusest kohustusest olla erapooletu. Aga ei muidugi, kui ma vahepeal juhtun saama, mida tahan, siis hakkan loomulikult hoopis viljelema retoorikat teemal, kuidas sa saad kõik, mida tahad, kui ainult küsid jne.
Eks ma nüüd olen võib-olla tarbetult küüniline, aga no ei jaksa pidevalt vasakule ja paremale särada ja olla kogu aeg konstruktiivne, mõistlik, empaatiline, tänulik. Selle viimasega on pealegi nii, et tänulik olemine on küll äärmiselt vajalik, aga kui sul hammas valutab, siis on jube keeruline olla tänulik selle eest, et varvas parajasti e i valuta.

Veel üks teema, millega mul on kana kitkuda – mugavustsoonist välja tulemine. Kuulge, ma olen introvert, laske mul olla seal mugavustsoonis, mul peab kuskil ometi mugav ka olema, selle asemel, et aina rohkem ringi tõmmelda, kogeda, suhelda, sotsialiseeruda. Mul ei ole pidevalt vaja midagi kogeda, mul on enamasti enda peas üsna huvitav analüüs pooleli ning ülemäärane kogus välist stimulatsiooni kärsatab mu kaitsmed täiesti läbi, nii et ma kaotan sootuks võime mingilgi määral normaalselt funktsioneerida (eeldusel, et seda algset taset peaks üldse normaalsena defineerima).
Jah, teoreetiliselt peab seal kuskil olema tasakaal, sest mõnikord on vaja sisse tallatud rajalt kõrvale astuda, aga selleks, et üleüldse tekiks mingisugune võimalus mugavustsoonist välja ronimise kaudu kuhugi areneda, pean ma saama aku täis laadida ja see sünnib seal mugavustsoonis, üksinduses, rahus ja vaikuses. Pidev ringi tormamine, sest muidu on igav? Ma ei tea, millest te räägite, minu jaoks on ‘igavus’ tundmatu mõiste.

Pean siin igaks juhuks veel kord rõhutama, et ma ei vihka inimesi ega ole ebasotsiaalne ning lähedased ja tähendusrikkad suhted on mulle sama olulised ja vajalikud nagu enamikule inimestest. Aga ma pean saama üksi olla, et oma akut laadida. Seejärel olen jällegi võimeline kommunikeeruma.
Ja eriti hea oleks ikkagi, kui see kommunikatsioon üleüldse vääriks üksioleku ohvriks toomist. Sest inimese räägivad ikka jube palju. Ja tühistel teemadel. Mõnikord olen isegi ilmselt ebaviisakalt öelnud, et milleks rääkida lõputult sellest, mida me teeme, räägime parem sellest, millest me mõtleme, mida tunneme, millest unistame. Aga kellel siis see aeg suhelda, kõik suhtlust lihtsustama mõeldud kommunikatsioonivahendid muudavad selle pealegi aina lühemaks, sisutumaks ja pealiskaudsemaks, kuni päris suhtlus asendub näilisega. Nagu päris elugi asendub illusiooniga.
Grant Naylori Punase Kääbuse triloogias kirjeldatakse äärmist sõltuvust tekitavat arvutimängu  Parem Kui Elu, mille mängijad istuvad klaasistunud pilgul tänava ääres, elektroodid ajus, kuni nälga surevad. Mille poolest õigupoolest erineb sellest me tegelikkus nutiseadmete külge aheldatud inimestega, kes on kaotanud võime üksteisega suhelda? Minu meelest on siin elu järjekordselt ulmekirjandusele järele jõudnud, ehkki vaevalt seegi teos käsiraamatuna kavandatud oli.

Vähemasti on nüüd küll lootust hariliku novembrikuu tagasi saamisele, ent ilmselt ei vabasta potentsiaalne ilmamuutus mind soovist põgeneda kuhugi tunduvalt soojemasse kohta šampanjat jooma (nagunii pole elu kaine peaga välja kannatatav). Ega ei peagi just ilmtingimata kuhugi palmide alla minema, Toila spaa kärab ka. Näete, kui vähenõudlik ma olen?
Hoolimata sellest, et minu isiklik kogemus kinnitab, et mida rohkem tänulik mida vähesema eest olla, seda vähem sulle ka antakse. Täiesti arusaadav ju – kes iganes seda reguleerib, teeb loogilise järelduse – see isend on vähesegi eest tänulik, talle pole rohkem vaja, anname parem sellele, kes kõvemini karjub.
Aga eriti vähenõudlik olen ma loomulikult, piisab ainult ohtrast tähelepanust ja pärikarva silitamisest ning ma püsin täiesti taltsas.

Vaat siia jõudsimegi täna. Ärge pikka viha pidage, ma võin end välja vabandada sellega, et täna on täiskuu.

Muusika: Max Richter “Dream 3 (in the midst of my life)”

PS. Arvake ära, mis puidust kettal on trühvlid serveeritud.

kirju-koera-truhvlid

Kirju koera trühvlid (u 30-35 tk)

140 g võid
3 sl kakaopulbrit
90 g heledaid küpsiseid
90 g šokolaadiküpsiseid
50 g šokolaadi
100 g marmelaadi
50 g sarapuupähkleid
10 g külmkuivatatud pohli
soovi korral veidi rummi

Katteks:
küpsisepuru
pähklipuru
purustatud külmkuivatatud pohli
kakaopulbrit
riivitud šokolaadi
kookoshelbeid

Sulata või ja sega juurde kakaopulber. Purusta küpsised (peenemaks, kui tavaliselt kirju koera puhul) ja sega või-kakaoseguga.
Lisa peeneks tükeldatud šokolaad, hakitud pähklid ja marmelaadikommid, soovi korral ka sorts rummi ning sega kõik ühtlaseks (kui segu on liiga kuiv ning trühvlid ei taha hästi koos püsida, lisa veidi piima).
Vormi käte vahel pallikesed ja veereta meelepärastes katteainetes.

Kirju-koera-truhvlid

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed novembrinumbris. 

Advertisements

Küpsetamata šokolaadikook

See kõik kaob nii kiiresti.
Isegi sirelid õitsevad juba.
Võib-olla jääb see alati nii, et maikuus mõtlen nukraid mõtteid.
Ühel õhtul mõtlesin nende sündmuste peale, mis mind neli aastat tagasi kevadel kildudeks kukutasid. Nüüdseks on neist haavadest alles vaid armid. Kõik, mis ei tapa, pidi ju tugevamaks tegema. Oo jaa, tugevam olen ma kindlasti, puhas haljas roostevaba teras, mis siis, et selle all on endiselt alles midagi õrna ja rabedat.
Nii juhtub, kui pead iseenda pärast suutma andeks anda seal, kus andeks kunagi ei palutud. Aga andestamine on siiski lihtsam osa, kuigi võtab aega, praod usalduses jäävad alatiseks ja keegi teine saab selle tõttu kindlasti teenimatult karistatud. Päris kindel pole ma muidugi siiamaani, milles täpselt õppetund seisnes. Üldiselt näisid otsesed järeldused olevat, et inimesi ei saa usaldada, kellegi peale ei saa loota ja et võidab see, kes valjemini karjub.
Ent selletaolised õppetükid peaks olema veidi vähem valusal moel omandatavad, eriti kui ennegi on oldud tugev. Ja tugevam. Ja pole kunagi kedagi usaldatud enne, kui on koos barrikaadidele ronitud. Ja kui on ikka ja jälle nähtud, et endast maksimumi ja veel omajagu lisaks andmisest ei piisa mitte kunagi, sest mida iganes te ka ei teeks, alati on olulisem see, mida te ei tee.
Ometi ei ole ma endiselt veel vabanenud harjumusest žongleerida kogu aeg liiga suure arvu pallidega, mille korraga õhus hoidmine nõuab järjest suuremat pingutust. See, et ma tunnen vajadust neli korda nädalas trenni teha, on veel suhteliselt normaalne, sest nagu ma olen öelnud, pole see sport, vaid meditatsioon. Aga ülejäänu küll normaalne ei ole. Ent ma olen kasvanud ja õppinud mitte nõrk olema. Mis tähendab, ei jaksa, mingi nõrk oled või? Mis pai ja tähelepanu sul vaja on, sina oled ju tugev?
Jah, ma olen tugev, aga see ei tähenda ju ometi, et ma mitte kunagi ei väsi. See ei tähenda, et mul muresid pole.
Jõuvarud said otsa juba kuu aega tagasi. Aga tegemata jätta ei saa ju mitte kui midagi. Nüüdseks hakkavad need mõneks ajaks üles klopitud jõuvarud ka otsa saama, nii et tegelikult suudan ma produktiivselt funktsioneerida pool päevast. Rääkimata suutmatusest üldse millessegi piisava huviga suhtuda, samas ei tundu miski ka nii oluline, et selle kallal puhtast frustratsioonist kuidagi hambaid teritada. Isegi blogimine näib suhteliselt naeruväärne, no mistarvis küll peaks keegi millegi säärasega tegelema. Ei tea, enesereflektsiooniks võib-olla, isegi kui selle ainus järeldus on, et tuleb lõuad pidada ja edasi teenida.
Nii et oma vigadest ma nähtavasti ikkagi eales ei õpi. Aga teiste omadest siiski. Mitte et nad ise neid vigadeks peaksid, ent siiski olen viimasel ajal selgesti selgeks saanud, kus kohal mina kompromissile pole nõus minema.  Ja need tunduvad sedasorti kaaluga tõdemused, mille tulemusena võivad ehk vedamise korral nii mõnedki vead üleüldse tegemata jääda. Sellega hoiab kahtlemata aega kokku.
Teisalt ei maksa mingeid suurejoonelisi lubadusi jagada, see võib lõppeda sama suurejoonelise sõnade söömisega. On sedagi ette tulnud.

Muusika: Lambert “Stay in the Dark”

Küpsetamata šokolaadikook

Küpsetamata šokolaadikook

Põhi:
300 g täidisega šokolaadiküpsiseid (Domino, Mesikäpp vmt)
60 g võid

Täidis:
200 g toorjuustu
2 dl 35% rõõska koort
100 g tumedat šokolaadi
2 sl mõru (toor)kakaopulbrit

Kaunistamiseks:
50 g tumedat šokolaadi

Purusta küpsised peeneks ja sega sulatatud võiga. Suru saadud segu väiksema neljakandilise (nt 20×20 cm) või pikliku 35×10 cm vormi põhja ja äärtele ning pane külmkappi.
Vala rõõsk koor väikesesse kastrulisse, kuumuta tasasel tulel, kuid ära lase keema. Lisa toorjuust ja tükeldatud šokolaad, kuumuta edasi, kuni šokolaad sulab ja sega ühtlaseks. Hõõru kakaopulber esmalt paari lusikatäie toorjuustuseguga ühtlaseks ning sega siis kõik kokku.
Vala täidis vormi küpsisepõhjale ning lase vähemalt 5 tundi külmas taheneda ja maitsestuda. Kaunista riivitud šokolaadi ja soovi korral marjadega.

Küpsetamata šokolaadikook_640 (1)

Retsept ilmus ajakirja Kodu & Aed aprillinumbris. 

“Madama Butterfly” ja šokolaadiglasuuriga kihiline küpsis

Ooperijuttu pole enam mitu kuud rääkinud. Aga selle vea parandame viivitamata, sest laupäeval oli ettekandel Giacomo Puccini meistriteos “Madama Butterfly”, ooper, mis esietendusel 1904. aastal välja vilistati, kuid millest pärast helilooja tehtud parandusi sai üks kõigi aegade populaarsemaid oopereid, mis siiani kuulub kõigi ooperiteatrite standardrepertuaari.
Minu jaoks on “Madama Butterfly” tegelikult üks kurvemaid oopereid. Mitte lõpplahenduse tõttu, reedetakse ja armastuse pärast surrakse ju praktiliselt igas muusikalises draamas, ent “Madama Butterfly” kogu traagika peitub teises vaatuses. Absoluutselt kõik teavad, et Cio-Cio-sani lootus on täiesti asjatu – ning samamoodi näeme seda meie vaatajatena – aga naise kõrvad jäävad igasugusele veenmisele kurdiks. Ta ei kaota kõige kiuste hetkekski usku Pinkertoni ning ootab – kannatlikult ja väärikalt. Ja noh, eks meid puudutab kõige enam ikka see, millele on võimalik vaadata läbi isikliku kogemuse prisma ning ma lihtsalt juhtun ühest oma eluperioodist teadma, mida tähendab ootamine, küllap sellepärast ongi just see aspekt alatiseks tähenduslik.
Kogu selle sõgeda lootusetu lootuse finaaliks on muidugi kuulus aaria “Un bel di vedremo”, minu jaoks isiklikult aga veelgi rohkem stseen, kus Pinkertoni laev on tõepoolest Nagasaki sadamasse saabunud ning Butterfly loeb nime “Abraham Lincoln” – see on see koht, kus isegi minusugustel, kes varjavad ennast paadunud küüniku maski taha, on klimp kurgus.
Sellele järgneb kuulus sõnadeta koor, mille abil Puccini liitis teise ja kolmanda vaatuse ning mis on üks kogu ooperiloomingu liigutavamaid stseene, milles Cio-Cio-san istub ja valvab läbi terve öö, oodates Pinkertoni, kelle laeva on ta näinud sadamasse saabumas, teadmata või uskumata veel, et mitte tema juurde pole mees naasnud, vaid on tulnud koos oma abikaasaga, et viia kaasa enda ja Butterfly poeg.

Kristīne Opolais, Roberto Alagna, Maria Zifchak, Dwayne Croft

Kristīne Opolais, Roberto Alagna, Maria Zifchak, Dwayne Croft

Peaosi laulsid laupäeval Läti sopran Kristīne Opolais (Butterfly), tenor Roberto Alagna (Pinkerton), metsosopran Maria Zifchak (Suzuki) ja bariton Dwayne Croft (Sharpless).
Opolaisil on väga väljendusrikas hääl, mistõttu kõlab see kõige paremini just pehmelt lauldes, samas pole tal reeglina  ka tehnilisi probleeme (kui välja arvata üks kuuldav registrivahetus esimeses vaatuses), nii et kõik oli väga nauditav. Ka pole talle näitlejana midagi ette heita, ehkki Butterfly olemus pole ka dramaatiliselt väga lihtsalt tabatav – Opolaisile sobis paremini teise vaatuse tugevam ja küpsem Butterfly, esimeses vaatuses oli tema 15-aastane süütu geiša veidi vähem veenev, tema interpretatsioonis poleks sugugi raske ette kujutada ka võimukat ja jäist Turandoti samanimelisest Hiina-ainelisest ooperist.
Mis puutub “Madama Butterfly” ilmselt kuulsaimasse numbrisse, aariasse “Un bel di vedremo”, siis selles jääb etaloniks ikkagi Montserrat Caballé, kuna ma aga tema esitusele olen juba viidanud, olgu siinkohal ära toodud teine ikoon, Renata Tebaldi.

Pinkerton pole Puccini tüüpiline tenoriroll ning ausalt öeldes on see isegi tenorirollide tavapärase standardi kohaselt kaunis üheülbaline osa. Oma lihtsat elufilosoofiat – rännata ja nautida – tutvustab ta esimese vaatuse aarias “Dovunque al mondo” (mille juhtmotiiv on pärit USA hümnist) ning järgnenud duetis “Amore o grillo” Sharplessiga.
Hoopiski kibedamat tõdemust koos tema jaoks ootamatu kurbuse ja nostalgiaga pakub Pinkerton kolmanda vaatuse aarias “Addio fiorito asil” ning siin jääb vaataja otsustada, kas Pinkerton tõesti leiab, et ta enda armastus Butterfly vastu tähendas talle siiski rohkemat kui ajutist abielu lõbu ning kas tema kahetsus oma tegude pärast on sügav ja siiras. Siin laulab seda aariat Plácido Domingo.

Mis puutub Roberto Alagnasse, siis ei ole ta kunagi kuulunud mu lemmiktenorite hulka. Seda isegi mitte niivõrd vokaali tõttu, kuivõrd seetõttu, et ta ei suuda ka laval hetkekski unustada, milline staar ta on. Aastatega on käitumine siiski paranenud, nii et rusikat viibutades lavalt lahkumist ja duetipartneri üksi jätmist ta enam ei harrasta, nagu ka ooperiteatrite ähvardamist lepingute ülesütlemisega, viidates oma niigi silmapaistvale karjäärile.
Heakene küll, kuu aega tagasi etendunud Puccini “Manon Lescaut” järel olin täiesti valmis osa oma varasematest sõnadest tagasi võtma, sest Jonas Kaufmanni asendanud ja kahe kuuga täiesti uue rolli ära õppinud Alagna jättis üllatavalt hea mulje. Muidugi, ta hääleaparaadil on põhimõtteliselt ainult üks käik – forte – mistõttu pea kogu väljendusrikkus kipub kaotsi minema, aga des Grieux’ rollis see suisa sobis, Pinkertoni puhul jäi mu jaoks siiski midagi puudu. Või polnud lihtsalt parim päev. Või on ta Pinkertoni rolli jaoks juba pisut liiga vana.
Ustava teenijanna Suzukina tegi igati hea esituse Maria Zifchak, ning mõistliku ja heasüdamliku konsuli Sharplessina (kelle hooleks jätab vastutust vältiv Pinkerton kogu musta töö) astus üles Dwayne Croft (vokaalselt tasemel, dramaatiliselt kuidagi jäik).
Mõlemat neist olen samas, Anthony Minghella lavastuses seitse aastat tagasi näinud (Butterfly osas oli toona Patricia Racette ning Pinkertoni laulis Marcello Giordani). Võimalik, et keskendusin tookord rohkem vokaalile, igal juhul leidsin lavastusest seekord hulga uusi nüansse ning lavastust läbivad jaapani nukuteatri motiivid tundusid nüüd kõik täiesti õigel kohal olevat (nt Butterfly ja Pinkertoni pojana kasutati lapse asemel nukku koos musta riietatud nukujuhi ja abilistega).
Kindlasti saaks veelgi paremini. Aga oli väga hea. Ja ilus. Ja kurb. Mida sa, hing, veel ühelt ooperilt tahad.  (★★★★☆)

Kihiline küpsis

Šokolaadiglasuuriga kihiline küpsis

240 g võid
240 g toortatrajahu või nisujahu
175 g suhkrut
6 muna

vahele u 500 g pohlamoosi
glasuuriks 200 g tumedat šokolaadi + 3 sl vahukoort või toiduõli

Kihiline küpsis

Taina jaoks vahusta toasoe või suhkruga vahuks, lisa jahu, seejärel munad ja sega, kuni saad ühtlase taina. Jaota saadud tainas kolmele ahjuplaadile (30×40 cm) ja aja spaatliga ühtlaselt laiali. Küpseta põhjasid 200-kraadises ahjus 8-10 minutit.
Lase jahtuda ning lõika pooleks, nii et saad 6 poole ahjuplaadi suurust tainaplaati.
Määri põhjade vahele õhuke kiht pohlamoosi. Sulata šokolaad veevannil, sega juurde koor või toiduõli ning kata kook pealt glasuuriga. Lase üleöö külmas seista ning lõika väikesteks tükkideks.

Kihiline küpsis

Tort isamaale 2015

Siin oled kasvanud. Tasasel maal.
Siit on su rahu ja tasakaal.

Munamägi on pilvepiir.
Pilv on madal ja hall nagu hiir.

Maailmapilet su kätte anti.
Maailm on lahti mõndagi kanti.

Nende seenemetsade sekka
ikka kuid tuled kui musulman Mekka.

Siin oled sündinud. Tasasel maal.
Siin on su rahu ja tasakaal.
(Paul-Eerik Rummo)

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Mis sa teed, kui hing kisub ikka metsa poole. Ka siis, kui mõnikord tunned, et tahaks jätta kõik ja minna siit, tead ometi, et tegelikult ei lähe sa kuskile. Lähed hoopis metsa, surud selja vastu sammaldunud tüve ja sulged silmad. Seal ongi su rahu ja tasakaal.

Sellepärast on ka tänavusel isamaa-tordil sammaldanud puukoor, pohlad ja samblapadi, omamoodi loogilise jätkuna eelmisel aastal alustatud metsateemale. Ja loomulikult toimub ka sel aastal võistlus “Tort isamaale”, arvult juba seitsmes.
Seekord ma ei hakanud isegi seletama, et ei osale (et ei ole ideed ja kõik see muu, mida ma igal aastal räägin), vaid otsustasin kohe heaga ära, et tort peab kindlasti olema “metsa poole”. Edasi lehitsesin õhtuti “Lingvistilist metsa” ja ootasin vaguralt inspiratsiooni.
Inspiratsioon tuli. Ja ütles, et peaosas peab olema pohl. Rukkibiskviit ja kodujuust lisandusid juba iseenesest. Sisu oli seega olemas ning jäi üle viimistleda vorm. Mõelda polnudki midagi – puukoor, pohlavarred, metsaalune sammal. Minu Eesti.
Lipuvärvides linti kannan siin ja seal ja autoantenni küljes, aga isamaa-armastust kõlavate sõnadega ei kuuluta. Minu Eestimaa ongi kõige rohkem seal –  rabades ja raiesmikel, metsaservades ja põlluvaheteedel, pohlamännikutes ja jänesekapsakuusikutes, laanemetsades ja lodulepikutes, mustikahaavikutes ja sinilillekuusikutes.

Palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Muusika olgu teistpidi asjakohane: Niaz Diasamidze, teema filmist “Mandariinid”

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

 Pohla-kodujuustutort 

Rukkibiskviit:
4 muna
200 g suhkrut
80 g rukkipüülijahu
50 g kartulitärklist
2 tl küpsetuspulbrit

Vahele:
200 g pohlamoosi

Täidis:
500 g kodujuustu
150 g suhkrut
4 dl vahukoort
300 g pohlamoosi
8 želatiinilehte
15 g külmkuivatatud pohli

Kaunistusteks:
400 g tumedat küpsetusšokolaadi
50 g valget šokolaadi
matcha pulbrit
pohlavarsi
külmkuivatatud pohli

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Alusta “puukoorest” – sulata vesivannil 200 g küpsetusšokolaadi, kalla küpsetuspaberilehele, aja ühtlaselt laiali, kata teise küpsetuspaberilehega, silu kokku, keera rulli ja kinnita teibiga. Lase rullil külmkapis seista, kuni šokolaad tahkub, seejärel keera rull lahti, saad šokolaadilaastud.

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (mikseri täisvõimsusel vähemalt 6-7 minutit), sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega altpoolt üles tõstes segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse vormi ning küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit. Lase veidi vormis seista, kummuta restile, kata uuesti vormiga ning lase jahtuda.

Jahtunud biskviit lõika kaheks kettaks, üks ketas murenda puruks ja sega matcha pulbriga – sellest saab sammal.
Teine ketas tõsta vormi põhja ja immuta pohlamoosiga.

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

Täidise jaoks sega kodujuust suhkruga ning lisa juurde ülejäänud pohlamoos ja külmkuivatatud pohlad. Želatiinilehed paisuta külmas vees, pigista siis kuivemaks ning lahusta väheses kuumas vees. Nirista želatiin segades täidisesse ja lase pisut aega seista. Vahusta vahukoor, sega tarduma hakkavale täidisele juurde ning vala täidis põhjale. Lase vähemalt 5 tundi tarduda.
Sulata ülejäänud šokolaad ning hakka sellega laaste tordi serva kinnitama. Aseta laastud osaliselt üksteise peale ja kleebi šokolaadiga kokku. Lõpuks pintselda veel kõik šokolaadiga üle, kata ka vahekohad. Sulata valge šokolaad, tooni matcha pulbriga roheliseks ja pintselda siia-sinna puukoorele, lisa ka veidi samblapuru. Kata tort pealt “samblaga”, kaunista pohlavarte ja külmkuivatatud pohladega.

Tort isamaale 2015 - pohla-kodujuustutort

“Boheem” ja kanepiseemnetega brownie

“Boheem” on tõenäoliselt kõigi aegade enim mängitud ooper ja see on ühelt poolt täiesti mõistetav, kuna sel on olemas kõik suure populaarsuse eeldused- traagiline armastus, pinge, meloodilisus, teiselt poolt aga nõuab see korraga märkimisväärset hulka häid lauljaid (tenorit, kahte sopranit, kahte baritoni ja bassi), mis teeb lavastuste aukartust äratavast koguhulgast hoolimata väga hea (rääkimata täiuslikust) versiooni leidmise üpris keeruliseks.
Metropolitan Opera klassikalist lavastust nägin eile juba teist korda, ehkki solistide koosseis oli teine (ja muuseas parem, sest eelmisel korral ruineeris Mimi rolli Angela Gheorghiu). Seekord pakkus Mimi osas sensatsiooni Kristine Opolais (muide, lätlanna, ja kuna ikka on heaks tooniks ennast naabritega võrrelda, siis – läti soliste on Metropolitanis juba mitu, meil oleks ka aeg, ja mina teeks ses osas panuse Ain Angerile), kes viimasel hetkel asendas haigestunud Anita Hartigi.
Publik muidugi hullus pelgalt faktist, et alles eelmisel õhtul oli Opolais teinud Metropolitani debüüdi “Madama Butterfly’s”. Loomulikult jättis see oma jäljed, kuid arvestades asjaolu, et ta sai Hartigi asendamisest teada 5 tundi enne etenduse algust, siis tuleb tunnistada, et tegemist oli väga kõva sooritusega, nii et näitlemise suhtelise puudumise ja teatava tuimuse kallal norida oleks tegelikult ebaõiglane (aga ikkagi oleks tahtnud “Mi chiamano Mimi” ajal näha ujedat naeratust, selle asemel, et käsi murda ja meeleheites silmi sulgeda – hiljem muutus see miimika muidugi suhteliselt asjakohaseks, aga nimetet aarias laulab Mimi siiski oma lihtsa elu rõõmudest). Ent hääl on tal siiski ilus ning kindlasti tahaks ma näha, kuidas ta esineb siis, kui pole 18 tunni jooksul teinud kahte debüüti.
Rodolfot kehastas noorema põlvkonna hinnatumaid lüürilisi tenoreid Vittorio Grigolo, kellesse ma millegipärast eelarvamusega suhtusin. Mingil moel oli mulle mulje jäänud, et ta tegeleb rohkem ilutsemisega, tegelikult võib aga öelda, et ei olnud üldse paha, isegi nuuksumine, mida enamik lüürilisi tenoreid vähemalt mingil määral harrastab, jäi täiesti talutavuse piiridesse.
Bariton Massimo Cavaletti oli Marcello rollis väheke ebakindel ning sarnaselt talle paistsid sõprade neliku ülejäänud liikmed, muusik Schaunard (bariton Patrick Carfizzi) ning filosoof Colline (bass Oren Gradus) muu hulgas silma Ladina kvartali nälginud boheemlaste kohta võrdlemisi… khm… hea toitumusega. Samamoodi ei mõjunud just usutavalt kaeblemine küttematerjali puudumise üle esimeses vaatuses – endal tuba vana mööblit ja tühje veinikaste täis -, ooperižanri sügava ebaloogilisusega mitte harjunud inimestele jäi kindla peale arusaamatuks, kuidas üldse võidi sealjuures tulla mõttele, et ainus kütteväärtusega  materjal on Rodolfo pooleliolev käsikiri.
Musetta osa laulis rõõmsameelne sopran Susanna Phillips, paistis seda ise tõeliselt nautivat, ning nagu roll eeldab, muutus esimese vaatuse draamakuningannast viimase vaatuse lihtsaks ja siiraks hingeks.
Kokkuvõttes – tubli töö, igatahes, aga täiusliku “Boheemi” otsingud (õnneks) jätkuvad. (★★★☆☆)
Aga ma ei oleks mina, kui ma siinkohal ei viitaks “Boheemi” tõenäoliselt kuulsaima aaria siiani parimale (minu isikliku arvamuse kohaselt loomulikult) esitusele: olge lahked,  “Che gelida manina”.

Kanepiseemnetega brownie

Kanepiseemnetega brownie

150 g võid
100 g tumedat šokolaadi (vähemalt 70% kakaosisaldusega)
4 muna
300 g heledat muscovado suhkrut
70 g nisujahu
70 g täisteranisujahu või rukkijahu
75 g kakaopulbrit
100 g kanepiseemneid

Sulata või ja šokolaad veevannil ning lase veidi jahtuda. Sega munad suhkruga lahti (vahustada pole vaja, pigem on see isegi ebasoovitatav). Sega jahud, kakaopulber ja kanepiseemned omavahel ning lisa muna-suhkrusegule, viimasena sega juurde või-šokolaadisegu ning sega ühtlaseks. Vala tainas võitatud vormi (20×20 cm neljakandiline või 24 cm läbimõõduga ümmargune) ning küpseta 175-kraadises ahjus 15-17 minutit. Ära üle küpseta, kook peab seest jääma niiske.

Kanepiseemnetega brownie

“Kohutav ilu” ja šokolaadi-tšillimuffinid pistaatsiapähklitega

Televiisorit ma üldiselt ei vaata. Kiputakse arvama, et mul polegi seda. Tegelikult ikka on, “Aktuaalset kaamerat” ja “Vabariigi kodanikke” on ju vahepeal vaja jälgida.
Seevastu suurem jagu näidatavast on siiski rämps ja ajaraisk ning kui tohib esineda moraliseerivate avaldustega, siis lubatagu küsida, kuidas keegi saab väita, et aega ei ole, kui tal ometi on aega lasta endale mitu tundi päevas ajupesu teha – kõik on ju siiski lõpuks valikute küsimus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ilmselt televiisori mittevaatamisest tuleneb ka asjaolu, et ma pole teab mis suur filmisõber. Üleeile käisin ometigi filmi vaatamas ning absoluutselt ootusi omamata sain suurepärase elamuse osaliseks. “La grande bellezza” (millest eestikeelses tõlkes on põhjendamatult saanud “Kohutav ilu”) on nüüdseks korjanud ka hea hulga auhindu, Euroopa Filmiakadeemia parima filmi auhind sealhulgas. Tundub, et teenitult.
Asi polnud mitte narratiivis (mida õigupoolest suurt polnudki), kuivõrd audiovisuaalses lahenduses. Dekadents ja edevuse laat, tühisuse tajumise peen kurbus, edasi antuna ilma ilmsete püüdlusteta olla kogu aeg äärmiselt sügav ning tulemus oli visuaalselt ja esteetiliselt äärmiselt nauditav. Märksõnad, mis mul filmi ajal pähe tulid, olid peamiselt ‘dekadents’ ja ‘danse macabre‘, aga kummalisel kombel ei jäänud domineerima mitte see külg. Domineerima jäi nukker elegants, üles ehitatud ilu ja inetuse, näivuse ja tõelisuse, pühaliku ja argise vastandustele. Rafineeritult ilus film oli. Eklektilisest, aga suurepärasest muusikavalikust rääkimata – näiteks Arvo Pärt, Zbigniew Preisner, Henryk Górecki, David Lang ning minu jaoks kogu filmi tonaalsust kandnud oboesoolo Georges Bizet’ 1. sümfoonia teisest osast.
Tagasi vaadates jõudsingi järeldusele, et kõik minu erilised filmielamused on alati olnud seotud selliste linateostega, milles muusika on vähemalt kõrvalosas, olgu siis “Heftig og begeistret”,  “Muusika pulmadeks ja matusteks” või “Kolm värvi: Sinine”.

Toidunautleja ja toidublogi jaoks sobib lõpetuseks tsiteerida “La grande bellezza” peategelast Jep Gambardellot:

“Midagi peale menüü ei tasu tõsiselt võtta.”

Kas poleks suurepärane elufilosoofia? Paraku lõpeb selle järgimine ilmselt varem või hiljem siiski eksistentsiaalse kriisiga.

Muusika: Georges Bizet, adagio 1. sümfooniast

Šokolaadi-tšillimuffinid pisataatsiapähklitega

Šokolaadi-tšillimuffinid pistaatsiapähklitega

60 g tumedat šokolaadi
100 g võid
2 muna
175 g suhkrut
100 g nisujahu
2 sl kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit
100 g soolata pistaatsiapähkleid
1-2 punast tšillikauna

Sulata šokolaad koos võiga madalal kuumusel ning lase veidi jahtuda. Vahusta munad suhkruga. Sega jahu, kakaopulber, küpsetuspulber, tükeldatud pähklid ja hakitud tšilli (kogus oleneb sellest, kui teravad kaunad parajasti on ning kui teravaid elamusi eelistad) omavahel ning lisa munavahule. Lisa ka või-šokolaadisegu ning sega ühtlaseks tainaks. Jaota tainas pabervormidega kaetud muffinipanni pesadesse ning küpseta 175-kraadises ahjus 18-20 minutit.

Šokolaadi-tšillimufifnid pistaatsiapähklitega

Oliiviõliga apelsini-šokolaadikook

Jõulutunnet ei ole mingisugust (kuigi väljas on ometi nii südantsoojendav roheline jõul ja nüüdsest peale hakkab jälle lumetagi valgemaks minema). Aga sellest pole midagi, sest see tähendab, et jõulustressi ka ei ole.
Vaatan juba mitmendat nädalat tuure koguvat hullust ja mõtlen, kallis rahvas, võtke nüüd ometi rahulikumalt. Toit ei lõpe otsa. Kingitusi ei pea tegema. Igale poole ei ole tarvis jõuda. Kõigega ei tarvitse üksi hakkama saama. Kodu ei pea täiuseni klanitud ja kaunistatud olema. Lõpmatuseni leierdatud jõululaulude asemel ei ole üldse keelatud midagi muud kuulata. Möödunud aastal lubatud maailma lõppu ei tulnud, sel aastal ka tõenäoliselt ei tule ja see tähendab, et järgmisel aastal on jälle jõulud.

Rahulikku aega!

Muusika: Karl Jenkins “Ave verum corpus” – Simon Keenlyside & Bryn Terfel

Oliiviõliga apelsini-šokolaadikook

Oliiviõliga apelsini-šokolaadikook
(mugandatud siit)

2 suuremat apelsini
125 g oliiviõli
4 muna
175 g suhkrut
300 g nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat

immutamiseks 3 cl Cointreau likööri

Glasuur:
150 g tumedat šokolaadi
125 g vahukoort

Pese apelsinid kuuma veega (eelista ökopoest ostetud apelsine), lõika otsatükid ära, lõika apelsinid (koos koorega) väikesteks kuubikuteks ning püreesta köögikombainis. Lisa apelsinipüreele oliiviõli ning küpsetuspulbri ja soodaga segatud jahu. Sega ühtlaseks ning viimasena lisa alt üles tõstes juurde suhkruga tugevaks vahuks vahustatud munad. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ja küpseta 170-kraadises ahjus 40-45 minutit. Veidi jahtunud kook eemalda vormist, tilguta ühtlaselt peale Cointreau liköör, paki kook fooliumisse ning lase järgmise päevani külmkapis maitsestuda.
Glasuuri jaoks sulata šokolaad koos koorega madalal kuumusel või veevannil ning määri koogile.

Oliiviõliga apelsini-šokolaadikook