Monthly Archives: jaanuar 2013

Rohelise tee kook vaarikatega

Mõned hilisemad pikad  inimsuhted, et jääda kestma igavesti, võinuks olla lühemad, üksnes õrnad riived, nagu toona tuukri ja delfiini vahel.
(Nikolai Baturin, „Delfiinide tee“ saatesõnast)

“Sa lähed ära.” See pole küsimus.

Seisate tihenevas hämaruses. Harvad härmakristallid langevad tasase helinaga alla ning sädelevad edasi su õlgadel ja mantlikrael. Silmad, mis sind vaatavad, on tuttavad ja võõrad ja tumeda taeva värvi ning sinu mõtted on kurvad ja kerged ühekorraga. Mõtled inimestele oma elus. Saad aru.

Et mõned inimesed lähevad sinust hoopis mööda, mõned puudutavad sind möödudes vaid riivamisi. Tulevad ja lähevad. Põgus kokkupuude ei jäta jälgi kummagi elu pinnale. Oota, sooviksid mõnele öelda, ma tahaksin sinust rohkem teada. Aga ta ei vaata tagasi. Kehitad õlgu, kõnnid teisele poole ega mõtle talle enam kunagi.

Et mõned inimesed tulevad ja jäävad alatiseks. Nemad kogevad, kasvavad ja muutuvad koos sinuga. Nad võivad olla vahepeal kaugemal, vahepeal lähemal, aga nad on alati olemas. Nad teavad ja mäletavad. Saavad aru sellestki, mida sa ei ütle. Nende juured on sinus ja sinu omad neis. Ja taevas peade kohal on teil alati ühine.

Et mõnd inimest tahaksid sa igaveseks oma ellu jätta. Ka siis, kui mõistad, et tema pole jääjaks määratud. Tema pidi tulema, täitma oma ülesande – muuta sind alatiseks – ja minema. Ja tal tuleb lasta minna, kuigi see on sama valus, nagu annaks ära osa iseendast. Sest tema ei läinud ju sinust mööda, ta läks sinust otse läbi. Võib-olla tuleb ta kunagi tagasi. Selles elus. Või järgmises. Võib-olla ei tule. Aga kui sa ei püüa jõuga kinni hoida, siis jääb see suhe igavesti kestma niikuinii. Sest sina ei saa ju enam kunagi endiseks.

Et mõne inimese pillad ise käest. Ilus oleks mõelda, et on suhteid, mis aina kestavad, läbi aja ja elu, üle ruumilise ja ajalise vahemaa; suhteid, kus kunagi ei küsita, kuidas on läinud, vaid jätkatakse vestlust poolelt lauselt, sõltumata sellest, kui ammu see katkes. Kuid kaht inimest ühendav kaob, kui sa enam ei tea, millega teine tegeleb, millest mõtleb ja unistab, mida ootab või kardab. Ja kui see kaob, siis märkadki ühel järgmisel kohtumisel ühtäkki, kuidas lähedusest on saanud võõristus. Veel saaks seda muuta. Kui üks sirutaks käe ja teine haaraks sellest kinni. Veel saaks. Varsti on lõhe juba liiga lai.

Pika vaikuse järel raputab ta pead ja sõnab mõnevõrra üllatunult: “Ei. Mäletad, mida sa ise ütlesid? Et tuleb uskuda õnnelikke jätke, mitte lõppe.” Vaatad talle järele, kui ta kaob koos sureva päevavalgusega, ohkad korraks ja lähed, surudes külmetavad käed sügavamale mantlitaskutesse. Seal, kus sa hetk tagasi seisid, langeb hõbedane lumesädelus tänavalaterna külmas valguses aina edasi. Nagu need mõtted, mida sa ikka veel sõnadeks vormida ei oska.

Muusika: Vinland “Liblikad”

Rohelise tee kook vaarikatega

Rohelise tee kook vaarikatega

Biskviit:
4 muna
200 g suhkrut
60 g nisujahu
65 g kartulitärklist
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 sl matcha pulbrit

Täidis:
300 g kohupiima
75 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 dl vahukoort
200 g vaarikaid

Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (umbes 10 minutit), sõelu juurde eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega ettevaatlikult alt üles tõstes ühtlaseks tainaks. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, aja noaga ühtlaselt laiali ning küpseta 175-kraadises ahjus 12 minutit. Kummuta tainaplaat puhtale küpsetuspaberilehele ja eemalda aluspaber. Lase jahtuda ning lõika neljaks võrdse suurusega tükiks.
Täidise jaoks sega kohupiim suhkruga, lisa vahustatud koor ja vaarikad (külmutatud vaarikad sulatamata). Tõsta tainaplaadid ülestikku ning määri vahele ning peale kohupiimatäidist.

Rohelise tee kook vaarikatega

Veiselihahautis õllega

Mida ma ütlesin! See tähendab, mida ma igal aastal jaanuarikuus ütlen. Kui jõulud on läbi, siis ei kulu enam kuigi palju aega, et ma hakkaksin senimaani veel enam-vähem talutavana tundunud nähtuste peale tasapisi, kuid järjekindlalt transforeeruma Salme Reegi kehastatud vanadaamiks telelavastusest “Kummaline missis Savage”. See tuleb absoluutselt ilma mingi pingutuseta, näiteks nii (väljendusrikkal pobinal): ma vihkan kõike, aga kõige rohkem vihkan ma talveriideid, jäätunud autoaknaid, puude tassimist, kinni külmunud väravaid ja asjaolu, et isegi mul, kes ma muidu eriti külmakartlik ei ole, on kogu aeg külm.

Kevadeootus on selle nähtuse pärisnimi. Nüüd on ta niisiis jälle alanud. Ja haarab kinni igast haprast võimalusest ennast petta. Siiamaani seisavad meeles sõnad, mis keegi mulle ammu aega tagasi keset kahekümne viie kraadist jaanuarikülma ütles. Ta ütles, et varsti tuleb kevad. Tuleb välja, et ma ikkagi ei vihka valesid, kui nad on ilusad. Kellele meist siis ei meeldiks, kui räägitakse just seda, mida me kuulda tahame. Kõik muud meeled töötavad niikuinii valikuliselt. Kuis muidu seletada seda, et lisaks muudele soovmõtlemise ilmingutele hakkan ma jaanuarihommikute karge õhu ja tihaste laulu kombinatsioonis tundma kevade lõhna. On õigupoolest vaid tõlgenduse küsimus, kas pidada seda heaks kujutlusvõimeks või arulagedaks optimismiks.

Tervis ütles ka üles (mul! ma ei ole praktiliselt mitte kunagi haige!), aga eks ma esimese hooga muidugi jälle üritasin ilmselget ignoreerida (nagu tavaliselt). Ei läinud õnneks (nagu tavaliselt). Nii et nüüd on joogiks põdrasamblatee ja toiduks küüslauk tšillipipraga. Helistada mulle ei maksa, ei või teada, kas häält parasjagu on või mitte.

Muusika: Eliza Gilkyson “Requiem”, seade Craig Hella Johnson, esitajaks From Age to Age.

Veiselihahautis õllega

Veiselihahautis õllega
(retsept: Jamie Oliver)

2 sellerivart
3 porgandit
2 sibulat
2 loorberilehte
oliiviõli
meresoola ja musta pipart
500 g veiseliha
0,5 l tumedat õlut
1 sl jahu
400 g purustatud tomateid

Kuumuta potipõhjas õli, lisa tükeldatud porgand, sibul ja seller ning loorberilehed. Prae kümmekond minutit, lisa kuubikuteks lõigatud veiseliha, jahu, õlu ja purustatud tomat. Sega korralikult läbi, lisa teelusikatäis meresoola ja veidi pipart veskist. Kuumuta keemiseni, alanda kuumust ning lase tasasel tulel haududa umbes kolm tundi. Pool tundi enne valmimist võta potilt kaas. Eemalda enne serveerimist loorberilehed ning vajadusel maitsesta soola ja pipraga.

Veiselihahautis õllega

Hapukapsapirukas peekoni ja jõhvikatega

Hapukapsast olete muidugi kõik juba surmani tüdinenud, jah? Eks ma isegi lubasin (niisuguste seisukohavõttudega esinemiseks ohutus kohas ehk lookas toidulaua ääres) loobuda nii söömisest kui joomisest (ja ühest-teisest veel), aga (mingil arusaamatul põhjusel) keegi sedalaadi tõotusi kuigi tõsiselt ei võtnud. Kui nüüd aga naljad jätta, siis vastuoksa oma tavalistele põhimõtetele igasuguste uusaastalubaduste osas langetasin siiski endamisi ka mõned niisugused otsused, mida ma tõepoolest kavatsen üpris tõsiselt võtta – ja sel põhjusel neist praegu ka ei räägi.

Maailma lõppu mitte ühegi kalendri järgi minu üüratuks pettumuseks ikkagi ei tulnud – nii et kahjuks ei jää muud üle, kui jätkuvalt leppida selle sama maailmaga, uue aasta saabumine seevastu siiski ära ei jäänud ja selgesti oli märgata, kui paljude jaoks oli möödunud aasta kurb või valus või kehv – inimesed mu ümber soovisid üksteisest sõltumatult, endale ja teistele, et uus aasta/maailm oleks parem. Või lihtsam. Et eelmisel aastal kaduma kippunud tasakaalu oleks kergem hoida. Et küsimused leiaksid vastused. Ja et üleüldse võiks ja saaks eelkõige uskuda, et halvim on juba möödas, aga parim alles ees. Sellise helge mõttega küllap sobib tänaseks ka lõpetada.

Muusika: Tõnu Raadik “Pööripäev”

Hapukapsa-peekonipirukas

Hapukapsapirukas peekoni ja jõhvikatega

500 g pärmi-lehttainast

Täidis:
350 g hapukapsast
2 dl lihapuljongit
125 g suitsupeekonit
soola, suhkrut
2 muna
2 dl vahukoort
100 g jõhvikaid

Pruunista peekon paksupõhjalises potis, lisa hapukapsas ja puljong, maitsesta soola ja suhkruga ning hauta, kuni kapsas on pehme.
Suru tainas 26 cm läbimõõduga või neljakandilise pirukavormi põhja ja äärtele ning kata kapsatäidisega. Klopi munad lahti, sega vahukoorega ning vala täidisele. Jaota peale jõhvikad. Järelejäänud tainaribadest võid pirukale teha punutud serva. Küpseta 200-kraadises ahjus 35-40 minutit.

Hapukapsa-peekonipirukas