Category Archives: virsikud-aprikoosid-nektariinid

“Nabucco” ja hurmaa-virsiku kohupiimavaht

Üldiselt võib öelda, et napilt läks siiski õnneks. Sest nende pea 10 aasta jooksul, mis ma olen käinud Metropolitan Opera otseülekandeid vaatamas, koitis esmakordselt päev, mil peaaegu oleks piinlik hakanud.
Nimelt oli ettekandel “Nabucco”, Giuseppe Verdi kolmas ooper (esietendus 1842. La Scalas) ning ühtlasi tema läbimurdeteos ja loomingulise karjääri tõeline alguspunkt. Ooper on ilmselgete bel canto mõjutustega, äärmiselt meloodiarikas ja suurepäraste kooripartiidega.
Muu hulgas mängis ilmselt just see ooper teatavat rolli selles, et minust ooperifanaatik sai. Nimelt näidati 80ndate lõpus või 90ndate alguses ETV-s RAI teleseriaali “The Life of Verdi”, mis mulle tohutult meeldis ning eriliselt jäi sealt meelde “Nabucco” orjade koor.

Peaaegu piinlik oleks aga hakanud eile nimiosa laulnud veterantenor Plácido Domingo pärast, kes juba ligi 10 aastat on laulnud baritoni rolle ning suudab endiselt publiku saali meelitada. Ent kui tema baritonikarjääri algusaegadel võis seda kõike heaks kiita, sest eks ole ennegi nähtud, et tenorid vanemas eas baritonideks transformeeruvad ning mis selles siis halba on, kui oma musikaalsusele ja lavalisele sarmile leitakse rakendus teises hääleliigis, siis nüüdseks on siiski selgelt näha, kuhu viib taandumistarkuse puudumine. See, mida Domingo tegi oma hiilgeajal spinto tenorina, on sulakuld ning oleks lihtsalt kurb, kui temast jäädaks rohkem mäletama piinarikast hääbumist.
Asi polegi mitte niivõrd selles, nagu ei suudaks ta tehniliselt noote ära laulda, vaid selles, et ta ei ole bariton (sest no kuulge,  tenor ilma kõrgete nootideta ikkagi ei ole automaatselt bariton, isegi mitte siis, kui sa oled Plácido Domingo)  – ta hääl on liiga tuhm ning vale raskuspunkti ja tämbriga (see on ilmselgelt liiga kõrge, olemaks veenev Verdi bariton, samas on tal teatavaid raskusi ka baritoni kõrgete nootidega) ning eelkõige napib selles jõulist dramaatikat, mis hullumeelse kuninga Nabucco karakteri juures hädavajalik on. (Väga oleks tahtnud näha hoopis Željko Lučićit, kes Nabucco rolli Domingoga jagas.) Kindlasti suudaks Domingo muusikaliselt veel nii mõndagi korda saata, aga peaosade laulmine suurtes ooperiteatrites nende hulka enam ei kuulu.
Siin on kahe aasta tagune näide, kus Domingo laulab Nabuccot Londoni kuninglikus ooperis, duett ‘Donna, chi sei?’ (Abigaille osas ka siin Liudmila Monastyrska).

Ent – 3. ja 4. vaatus kõlasid siiski pisut paremini, tema intelligentne musikaalsus ja pühendumus päästsid õhtu, nii et päris piinlik ikkagi ei hakanud, ehkki ärevaid momente oli siiski, eriti arvestades pidevat vajadust treppidel turnida ning mingitel arusaamatutel põhjustel mõnda aariat kõhuliasendis laulda, sh 4. vaatuse aariat “Dio di Giuda”. Alljärgnevast  videost võib näha kõnealuse aaria jumalikku versiooni  Renato Brusoni esituses.

Ooperi pealkirjale vaatamata on selle peategelane tegelikult Abigaille, keda eile laulis võimas Ukraina sopran Liudmyla Monastyrska. Abigaille on leedi Macbethi masti jõulisuse ja nõudlikkusega roll (ulatus kaks oktavit, nõuab koloratuuri, kõrgeid noote fortissimos, aga ka õrna ja vaikset legatos laulmist) ning sobib Monastyrskale suurepäraselt.  Vaevata üle orkestri ja koori kõlava hääle võimsus ja paindlikkus koos võimuka lavalise liikumisega teevad temast tõelise loodusjõu.
Abigaille’i 2. vaatuse aariat “Ben io t’invenni…Anch’io dischiuso un giorno” esitab siin Maria Guleghina.

Oluline roll on ooperis ülempreester Zaccarial, keda eile portreteeris samuti Ukraina päritolu solist, bass Dmitri Belosselskiy, kinnistades arusaama slaavlastest kui tasemel bassidest. Tema lüüriline bass on väga rikkalik ja kõlav, ehkki ilma kõige madalamate nootideta.
Belosselkiy stiilinäiteks olgu toodud 1. vaatuse aaria ja koor “Sperate, o figli!…Come notte a sol fulgente”.

Ülejäänud solistid saavad tunduvalt vähem sõna ning sellest on kahju, sest nii metsosopran Jamie Barton (Fenena) kui tenor Russell Thomas (Ismaele) oleksid väärinud kuulamist.
Ent “Nabucco” puhul ei saa muidugi üle ega ümber ooperikoorist, sest see ooper ongi suuresti koori-ooper, nagu näiteks ka Rossini “Guillaume Tell” ning koori on rohkesti õnnistatud imeliste meloodiatega, kuulsaim neist muidugi 3. vaatuse “Va pensiero sull’ali dorate” (“Orjade koor”), mis ooperi väljatulekul kujunes Austria võimu all olevas Itaalias vabadusvõitluse ideed kandvaks hümniks.

Metropolitanis on palade kordamise suhtes olnud ranged reeglid – see tähendab, et palasid ei korratud mingil juhul ning publik võis kas või tund aega järjest plaksutada. Kuna tänapäeval pole encore enam niikuinii väga tavaline praktika, siis on reegleid veidi lõdvendatud ning nii läks ka “Va pensiero” dirigent James Levine’i taktikepi all eile kordamisele. Võib muidugi vaielda, kas see publiku nõudmine nüüd ikka nii tungiv just oli, aga pala on ju kaunis ning kahtlemata meeldib seda nii publikule kuulata kui koorile laulda.
Kokkuvõttes: ★★★☆☆. Ühe tärni oleks vabalt juurde saanud, kui Nabucco rollis oleks olnud päris bariton.

Hurmaa-virsiku kohupiimavaht

Hurmaa-virsiku kohupiimavaht
(veidi mugandatud: Nami-nami)

2 küpset hurmaad
2 sl suhkrut
400 g purk konservvirsikuid
250 g kohupiima
200 kreeka jogurtit
1 tl vanillisuhkrut
2 sl suhkrut

Koori ja püreesta hurmaad. Sega juurde nõrutatud tükeldatud virsikud, maitsesta puuviljapüree vajadusel suhkruga.
Sega teises kausis kohupiim ja jogurt, maitsesta suhkrutega (kui segu on liiga paks, lisa veidi virsikukonservileent).
Tõsta puuviljapüree ja kohupiimakreem kihiti magustoidupokaalidesse.

Hurmaa-virsiku kohupiimavaht

Advertisements

Vaarika-aprikoosi clafoutis

Siin ma nüüd jälle olengi, läheneva äikese all, külma veini, fado ja läpakaga .
Eelmise postituse peale saadud tagasiside ütles, et justnimelt see, millest ma kirjutan, ongi see, mida inimesed lugeda tahavad. Jahaa… ma olen tagasiside-maniakk ja sellepärast ma loomulikult tänan arvamuste eest, aga…
Ühelt poolt saite te natuke valesti aru, sest kõik see võõrandumistunne, mis mind viimasel ajal ajuti ja vahetevahel rohkem vaevab, ulatub palju, palju kaugemale, kui küsimus sellest, kas üldse ja mida kirjutada blogis.
Ja teiselt poolt (mis ulatub ka muidugi hoopis mujale) on mul loomupärane kalduvus rääkida inimestele seda, mida nad kuulda tahavad, selmet rääkida, mida neil oleks vaja kuulda.
Kui ma peaks nimetama midagi, mida on mu iseloomustamiseks kõige rohkem öeldud, siis küllap oleks see ilmselt ärakuulamisoskus koos võimega öelda ilusaid ja õigeid asju. Mitte et ma sealjuures omaenda arvamusega konflikti läheks ja inimestele ilusaid valesid räägiks, aga küllap ma otsin alalõpmata optimistlikumaid ja positiivsemaid vaatenurki kui reaalsus tingimata lubaks.
Mis piisavalt pika aja jooksul toob lõpptulemusena kaasa ühe kahest või tõenäolisemalt mõlemad – siira soovi kuulda neid ilusaid ja õigeid sõnu vahel ka endale öelduna või põgeneda üksinda ära metsa, et unustada igasugune ülemäärane vastutus selle eest, kuidas teised ennast tunnevad.

Aga õunad potsatavad öiti rohu sisse, mu õhtustel jalgrattaringidel on nüüd valmivate viljade lõhn ja vaarikaraiesmikel seni vaikinud ritsikad on lõpuks välja ilmunud.
Ma armastan augustit. Ent see on tegelikult nukker kuu, sest õhus on eksimatult ära tuntav suvelõpulõhn. Sestap on mu augustimuusika fado, andes ehk kõige paremini edasi seda, mida tähendab portugali sõna saudade, mida on peetud maailma keeltes üheks raskemini tõlgitavaks terminiks.
Aga istuge ühel augustiõhtul valguse ja hämaruse vahel, kuulake ritsikate laulu ja sookurgede hüüdu metsa taga, vaadake tule ümber tiirlevaid surusid ja kaugemal taevakaart valgustavaid välke ning mõelge kõigest sellest, mida te oleksite tahtnud hoida, kuid mis on ometi pöördumatult möödas, ja siis teategi, mis on saudade.

Muusika: Katia Guerreiro “Ate ao fim”

Vaarika-aprikoosi clafoutis

Vaarika-aprikoosi clafoutis

250 g aprikoose
paar peotäit vaarikaid
4 muna
95 g rafineerimata roosuhkrut
100 g täisteranisujahu
250 g kookospiima
50 g võid + veidi vormi määrimiseks
sorts Amaretto likööri

Klopi munad suhkruga lahti, lisa jahu, kookospiim, sulatatud ja veidi jahutatud või ning mandliliköör, vispelda ühtlaseks.
Määri ahjuvorm või malmpann võiga, poolita aprikoosid ja lao vormi, lõikepind ülespoole, jaota vahele vaarikad. Vala tainas peale ning küpseta 180-kraadises ahjus 30-35 minutit.

Vaarika-aprikoosi clafoutis

Sidrunikreemiga nektariinikook

Väikesed asjad teevad elu ilusaks.

Ise tehtud kreeka jogurt (Kreetalt saabunud esivanemad tõid jogurtit, mida sai juuretisena kasutada) metsmaasikatoormoosiga hommikusöögiks ja kopatäis koorega kohvi õndsa pooltunni jooksul. Õhtune koorekastmes pasta klaasikese valge veini ja heade sõpradega. Võimalus olla mõnikord sentimentaalne, panna maha oma asjalikkuse koorem, olla haavatav, kuulata ammust muusikat, mis vahel saab uue tähenduse. Töömees, keda ma ei tunne, aga kes ütleb mulle tere igal hommikul, kui temast möödun. Võimalus minna magama nii, et äratuskell ei ole helisema pandud. Teadmine, et lõpuks saab ikkagi kõik korda. Kellegi näol peegelduvad välja ütlemata mõtted, isegi siis, kui ma tean, et lõpuks loevad vaid teod. Kastanimunad mantlitaskus. Tihased akna taga. Siilid. Taasleitud võime leida pealtnäha tühistest asjadest see säde, mis naeratama paneb. Ja see, et mõnikord ei olegi vaja mitte midagi teha – piisab ainult sellest, et ma olen see, kes ma olen.

Sidrunikreemiga nektariinikook
(veidi mugandatud: “Maru maitsev maailm”)

Sidrunikreem:
2,5 dl piima
1 vanillikaun
60 g suhkrut
3 munakollast
2 spl maisitärklist
1 sidruni koor
20 g võid

500 g lehttainast
4 küpset nektariini
2 laimi koor ja mahl
2 spl fariinsuhkrut
(2 cl rummi)

Kuumuta piim koos pooleks lõigatud vanillikauna ja suhkruga keemiseni. Kaabi vanilliseemned piimasse ja eemalda kaun. Klopi munakollased maisitärklisega lahti. Lase piimal veidi jahtuda, vispelda hulka munakollased ja riivitud sidrunikoor ning kuumuta (madalal kuumusel või veevannis ja pidevalt segades), kuni segu pakseneb. Sega juurde või ning lase jahtuda.
Viiluta nektariinid, lisa laimimahl ja riivitud koor ning fariinsuhkur (mina ei suutnud Daiquiri kokteilist inspireerituna jätta lisamata sortsukest rummi), sega läbi ning jäta paariks tunniks maitsestuma.
Aseta lehttainas küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuplaadile (20×30 cm). Kata sidrunikreemiga, jättes servad vabaks. Lao peale nektariiniviilud. Küpseta 210-kraadises ahjus u 20 minutit. Lase jahtuda ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Aprikoosi-martsipanitartaletid

Seiklused jätkuvad.

Esiteks otsustas mu arvuti, et mitte mingil juhul ei tohiks tööle hakata, ja kui mina jätkasin nüri järjekindlusega jahumist mingist tähtajast (mis täna loomulikult ikkagi ümber sai), otsustas koostöö minuga täielikult lõpetada (ei saa muidugi öelda, et see oleks toimunud ette hoiatamata, aga niisuguseid hoiatusi on mul üldiselt tavaks ignoreerida suurtelt klassikutelt (:P) laenatud postulaadi on siiamaani kestnud, kestab ka edaspidi saatel (lausuda teatava intonatsiooniga, mida ma ei saa edasi anda, kuna ma isegi ei hellita lootust, et ma foneetilisest transkriptsioonist nii palju mäletaksin)).

Teiseks olen ma kuhugi ära kaotanud oma… kingad. Igatahes ei suutnud ma neid ühestki võimalikust ega võimatust kohast leida.  Suvi läbi sai jalgu kinnistest kingadest säästetud ja nüüd protesteerisid nad kontsaga kingade vastu nii otsustaval moel, et eile muutus täiesti reaalseks oht, et tuleb töö juurde ööbima jääda. Esmaspäeval peaks muidu idee poolest korralikuks hakkama, aga kuna madalad kingad on kadunud, siis on mul valida plätude ja sandaalide vahel. See oleks igatahes üpris trendikas täiendus linasele seelikule ja sukkadele – sinised kummiplätud kirjaga “sport” :D. No vähemalt kirjasõna ei valeta ;).

Aprikoosi-marstipanitartaletid (10 tk)
(mugandatud: “Maru maitsev maailm”)

Tainas:
100 g võid
65 g suhkrut
1 muna
250 g nisujahu

Täidis:
500 g aprikoose
150 g martsipani
3 cl rummi

Hõõru toasoe või suhkruga vahule, lisa muna ja jahu, sega ühtlaseks tainaks, suru tainas tartaletivormide põhja ja äärtele ning pane pooleks tunniks külmkappi.

Poolita aprikoosid ja lõika sektoriteks. Lõika martsipan märja noaga õhukesteks viiludeks. Lao 2/3 martsipaniviiludest tainale ja kata aprikoosisektoritega. Lao ülejäänud martsipanitükid aprikooside vahele. Pintselda üle rummiga ja küpseta 175-kraadises ahjus 30-35 minutit.

Jogurtitarretis. Garneeritud heade soovidega

Püüaks nüüd ehk pisut rõõmsamat nägu ka teha, mh? Et see kõik päris morbiidseks kätte ei kisuks. Ma olen filoloog ja sestap ma korraga nii armastan kui kardan sõnu. Asjad saavadki mõnikord minu jaoks päris reaalsuseks alles siis, kui sõna võim on neid puudutanud, nii võtsin ma endale tänamatu ülesande panna oma lõppev aasta sõnadesse. Ja sain õige pea aru, et ma pigem ei taha seda teha, sest valitsevaks märksõnaks oleks ‘segadus’. Esimese poolaasta valu ja vaev, hää ja lihtne puhkuseaeg, pikk ja aeg-ajalt poolenisti pea-pilvedes sügis, mis lõppes varsti maa peale sadamisega. Kuni ma lõpuks kolm päeva enne aasta lõppu otsustasin lihtsalt jõuga jälle rõõmus edasi olla. Lõpp hea, kõik hea.

Ma soovin teile, et teie elus ja mõtteis valitseks rahu.
Kuulake aeg-ajalt vaikust, üksi või koos sellega, kellega on hea vaikida.
Ärge unustage, et kallid inimesed ei ole iseenesestmõistetavad.
Kui aega ei ole, siis võtke aega.
Õppige jälle märkama elu ilusaid pisiasju.
Kus võimalik, tehke kohustusest vabadus.
Kallistage.
Tehke mõnikord väikesi süütuid lollusi.
Kuulake muusikat, mis teid õnnelikuks teeb.
Ja otse loomulikult – nautige uusi maitseid :).
Ning – last, but not least – antud juhul käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi 😛

Jogurtitarretis (kümnele)
(allikas: Muumimamma kokaraamat)

1 l virsikujogurtit
suur purk konservvirsikuid
100 g kuivatatud ploome
8 želatiinilehte
4 dl vahukoort

Sega tükeldatud virsikud ja ploomid jogurti hulka. Pane želatiinilehed külma vette paisuma, pigista siis vesi välja ning lahusta lehed 1 dl kuumutatud virsikukompoti vedelikus. Kalla jahtunud želatiinilahus peene nirena jogurti hulka. Viimasena lisa tarduma hakkavale segule vahustatud koor. Vala tarretis vormidesse ning pane vähemalt viieks tunniks külma.

Virsiku-kohupiimastruudel

Nostalgianurgake kõneleb sellest, et paremaid virsikuid, kui aastat 6 tagasi Zagrebi turult ostetud, pole ma ei varem ega hiljem enam saanud. Küllap olid seal ka muud tegurid mängus, eks see oligi selline vasikavaimustuse periood – kõrvuni armununa -, aga mälestus plaatanite all paberkotist üliküpsete virsikute (ja viigimarjade – kui juba jutuks tuli) õngitsemisest, endal mahl lõuga mööda alla tilkumas, püsib ikka ere. Igal juhul on päris kindel, et Eestist selliseid virsikuid osta ei õnnestu. Ehkki sügiseti võib mõnikord kohata vilju, mis isegi näevad välja ja maitsevad virsiku moodi.

Struudlite kooskokkamine hoiab mind jätkuvalt vastaval lainel. Virsiku-kohupiimastruudel sündis pooleldi juhuse läbi, nagu nii mõnedki head asjad. Tegelikult mõlkusid mul mõttes hoopis aprikoosid, aga kuna neid parajasti poes polnud, läksid käiku virsikud. Filotainas puudus poes samuti, selle asendas pärmi-lehttainas (eks sobib ka tavaline lehttainas). Esimesel päeval lisasin struudlile mandlilaaste, kui aga järgmisel päeval oli tarvis uus struudel teha, siis polnud kohalikus poes enam neidki, sestap leidsid kasutust rosinad. Tulemus rahuldas mind täiesti – krõbe tainas, mahlane ja mitte liiga magus täidis.

Virsiku-kohupiimastruudel

500 g pärmi-lehttainast
250 g kohupiima
2 munakollast
0,75 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
500 g virsikuid
3 sl brändit
75 g mandlilaaste või 100 g rosinaid
määrimiseks 1 muna

Lõika virsikud viiludeks, tilguta peale brändi ja lase tund aega maitsestuda. Sega kohupiim, munakollased, suhkur ja vanillisuhkur ühtlaseks (kui tundub, et segu on liiga vedel, lisa natuke jahu või mannat). Rulli tainas lahti, kata kohupiimaseguga (servad jäta 3 cm ulatuses katmata), puista peale mandlilaastud või rosinad ja lao kõige peale virsikuviilud. Tõsta katmata servad täidise peale ja keera struudel rulli. Lõika tainale paarisentimeetriste vahedega lõhed sisse (neist pääseb aur välja ning neid mööda on hea struudlit lahti lõigata). Määri pealt munaga ja küpseta 200-kraadises ahjus 35-40 minutit. Serveeri soojalt tuhksuhkruga ülepuistatuna.

Meloni-maasikasalat

Aeg-ajalt tuleb koogiküpsetamisse paus teha ning midagi kergemat ja kiiremat käsile võtta. nii et marja- ja puuviljasalatite kooskokkamine  sai päris heaks motivaatoriks. Puuviljasalatid saab lihtsalt ja kiirelt valmis, sinna võib sisse panna enam-vähem kõike, mida fantaasia lubab; neid võib serveerida naturaalselt, jäätisega (kui see teile juhtumisi maitseb), vanillikastme või vahukoorega. Ja lisaks – puuviljasalat ei pea ilmtingimata magus olema. Aga ükskõik, kas tegemist on soolase salatiga liha lisandiks või desserdiga – igal juhul rõõmustavad nii kõht kui silmad. Meloni- või arbuusisalatite puhul on lisaboonusena ka taara omast käest võtta – kui viljad pooleks lõigata ja sisu välja uuristada, saab koorepoolikuid kasutada serveerimiseks.

Meloni-maasikasalat

1  melon
500 g maasikaid
3 virsikut
soovi korral sidruni- või laimimahla ja tuhksuhkrut
kaunistamiseks melissi- või mündilehti

Poolita melon, lõika sisu välja ning tükelda. Tükelda ka virsikud, lõika maasikad neljaks ning sega kõik kokku. Kui tundub, et tulemus on liiga mahe, pigista sekka pisut sidruni- või laimimahla. Lase pool tunnikest külmkapis maitsestuda, serveerimiseks tõsta melonikoortesse ning sõelu soovi korral peale tuhksuhkrut.