Tort isamaale 2012 ehk “Servitie, servitie, kallis Kalevite poega!”

Kui ju kallis lauakoorem
kippus mehel kahanema,
lauad õlalt lõppemaie,
tungisivad sortsi pojad
käredamast kere peale,
püüdsid Kalevite poega,
kanget meesta kimbutada.
Õnnelt hüüdis õigel ajal
paksemasta põõsastikust
peenikene piripilli,
õrnal helil häälekene:
„Servitie, servitie,
kallis Kalevite poega!“

(F. R. Kreutzwald “Kalevipoeg”)

Ma olin kindlalt otsustanud, et jätan hooaja vahele. Nami-nami isamaalise tordi võistlusel, ma mõtlen.  Niiviisi endalt igasuguse loomingulise pinge maha võtnud, unustasin võistluse sootuks, kuni Pille mulle kärbse uuesti pähe pani, soovitades hoopis soolase tordi teha. Noh, võib-olla, mõtlesin ma ja unustasin teema veel kord. Kuni ühel õhtul keset õnnist mittemidagitegemist vormus täiesti kasutusvalmis idee toiduga mängimiseks – rahvuseepose siil kombinatsioonis suitsuräim-rukkileib.

Muidugi võib seda vabalt pidada ka Robert Vaidlo lasteraamatu “Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis” siiliks, kes kandis uskumatut nime Sihkernaer (kui ma kunagi peaksin endale veel mõne kodulooma võtma, siis panen talle just selle nime :)).

Mulle siilid meeldivad. Väikesed lahedad olevused, kellega kohtumine alati naeratuse näole toob. Ja nii ta siis läks. Tavapärase patriootliku sinimustvalge tõsiduse asemel seekord natuke nalja tegemise tähe all. Aga ega ma ei näegi viimasel ajal enam suurt põhjust midagi ega kedagi ülearu tõsiselt võtta.

Kes täpselt kursis ei ole, kuidas see lugu Kalevipoja ja siiliga õigupoolest oli, siis olge lahked. Siin tema siis on – pärast Kalevipojaga kohtumist okkalise kuue selga saanud ja põõsasse tagasi pugenud. Pika ja uudishimuliku ninaga (kui ta poleks uudishimulik olnud, küllap oleks ehteestlaslikult põõsas edasi passinud ja mõelnud: mis see minu asi on, vaadaku ise, kuidas hakkama saab).

Sestap – sattugu kriitilistel hetkedel meie kõigi teele siile, kes head nõu annavad, kui endal kitsik käes, ja olgu meil oidu nende nõuandeid kuulda võtta!

Muusika: Erko Niit “Nii, nii see küll ikka oli” (sõnad Ernst Enno)

Suitsuräime-võileivatort “Serviti, serviti”

2 pakki rukki-röstleiba (oma tehtud leib muidugi sobib ka)
400 g suitsuräimi
100 g maitsestamata jogurtit
200 g majoneesi
250 g hapukoort
4 muna
soola, musta pipart
värsket tilli

Katteks:
250 g suitsuräimi
100 g hapukoort

Puhasta ja tükelda räimed, sega juurde hakitud keedumuna ja ülejäänud täidiseained, maitsesta soola, pipra ja värske tilliga.

Lõika leivaviiludelt ääred ära (aga hoia alles, nendest saavad siili okkad). Lao leivaviilud täidisega vaheldumisi alusele, moodustades midagi enam-vähem siilikujulist (laias laastus ristkülikukujuline ja keskelt kõrgem). Pane ööseks külmkappi.

Katte jaoks puhasta räimed, püreesta saumikseriga ja sega hapukoorega, vajadusel maitsesta soolaga. Lõika üleöö külmas seisnud tort nüüd siilikujuliseks, ära lõigatud osade abil vormi siili selg pealt kumeraks. Määri pealt räimekreemiga. Lõika leivaviilude ääreribad otsast teravamaks ja vajadusel õhemaks, rösti ahjus krõbedaks ning tee neist siilile okkad. Nina ja silmad vormi tumedast leivast.

Eelmisi aastapäevatorte:
2008 – kamatort
2009 – šokolaadi-kodujuustutort (retseptivõistluse üks kolmest võidutööst)
2010 – kohupiimatort kamašokolaadi ja astelpajumarjadega (retseptivõistluse 2. koht)
2011 – karamell-leiva ja mustikatega kohupiimatort “Kirikindad” (retseptivõistluse võidutöö)

Mandliküpsised

Ega te ometi midagi südamekujulist ei oodanud? Heh, vale koht ja vale aeg, ilmselgelt :P. Mu kaks aastat tagasi kirja pandud seisukoht ei ole sellest saati oluliselt muutunud :D. See on muidugimõista ainult isiklik arvamus ja lõpliku tõe staatusele ei pretendeeri ka mu enda jaoks. Teisest küljest hakkab siinkohal tunduma, et ma olen kõik, mis mul üldse öelda on, juba ära öelnud… No heakene küll, eks värskeid mõtteid mõni teine kord.

Ilusat päeva, sõbrad, ikkagi!

Muusika: Felix Mendelssohn-Bartholdy, avamäng muusikast näidendile “Suveöö unenägu”. Kas ma olen juba maininud, et see on üks mu lemmikteoseid üleüldse?

Mandliküpsised (2 plaaditäit)

400 g küpsetusmartsipani (Odense)
4 munavalget
200 g tuhksuhkrut
100 g mandlilaaste
4 cl mandlilikööri

Glasuuriks:
100 g tumedat šokolaadi

Pane tükeldatud martsipan ja tuhksuhkur köögikombaini ning töötle ühtlaseks, lisa munavalged, mandliliköör ja mandlilaastud ning sega ühtlaseks tainaks. Pane tainas pritskotti ning suru 1 cm läbimõõduga täheotsiku abil küpsetuspaberiga kaetud plaadile kaarekujulised küpsised. Küpseta 175-kraadises ahjus umbes 20 minutit. Lase jahtuda, kasta otsad veevannil sulatatud tumedasse šokolaadi ning lase küpsetuspaberil tahkuda.

Tomati-porgandisupp peekoniga

Vahepealsest ajast ehk mainimist väärt:

HMN ehk heade mõtete nurk. Kes teavad, need teavad :). Ülejäänutel tasuks välja uurida.

Külm. Neljarattaline mulle enam oma teeneid ei osuta ja iga jumala hommik ei jaksa meelitada kah, sestap ei jäänudki midagi muud üle, kui tuli raskelt ohates kogu glamuur ohvriks tuua. Vildid jalas, sulejope seljas ja kahekordsed villased käpikud käes on täitsa võimalik käsitsi käia küll. Šarmaant. Oleks võinud ka hullemini minna.

Veel kord külm. Tarja (Turuneni, mitte Haloneni, öf koors) kontsert jaanuari viimasel õhtul Rock Cafe’s, mis oli väga tore, ja pärast mida ütles auto parklas, et lakkuge panni, vaadake ise, kuidas kotto tagasi saate. Õnneks ta leebus siiski ka põhjalikuma veenmiseta ja nõustus vaguralt jälle koostööd tegema. Suurest heameelest läks lahkumisega isegi natuke liiga kiireks ;).

Ja veel üks kord külm, mida on naha alt igatepidi mõistlik peletada Vana Tallinna, ingveritee, sauna ja supiga. Sibula- näiteks või mõne teise isendiga.

Eluvaim on igatahes veel sees, ehkki vajab järjepidevat turgutamist.

Muusika: keelelise järjepidevuse huvides sobiks mõistagi Johansonide (üllatus-üllatus) “Külm” 😛 (Võib muidu sedagi vabalt kuulata.) Aga mul mõlkus meeles hoopis Tarja “Until My Last Breath“.

Tomati-porgandisupp peekoniga (neljale)
(veidi mugandatud: perenaine.ee)

4 porgandit
2 sibulat
2 küüslauguküünt
125 g päikesekuivatatud tomateid õlis
1 l tomatimahla
soola
musta pipart

Serveerimiseks:
4 viilu musta leiba
100 g suitsupeekonit

Tükelda sibul ja küüslauk, puhasta ja viiluta porgandid. Kuumuta 2-3 sl päikesekuivatatud tomatite õli potipõhjas, lisa aedviljad ning kuumuta 5 minutit. Lisa tomatimahl ja tükeldatud päikesekuivatatud tomatid ning keeda, kuni aedviljad on pehmed. Maitsesta soola ja pipraga ning püreesta saumikseriga.
Tükelda peekon ning prae, kuni rasv eraldub ja peekon hakkab krõbedaks muutuma. Lisa kuubikuteks lõigatud leib ning prae kõik koos läbi. Serveeri suppi koos peekoni ja leivaga.

Meekook mustade ploomide ja kreeka pähklitega

Mis oleks elu ilma mälestusteta? Nendeta, mis jäävad meid kauaks saatma. Nendeta, millest ei saa koltunud servadega fotosid pööningukastides, vaid mis jäävad mällu alatiseks eredatena.

Neist mälestustest saab aja jooksul kontsentraat. Üksikasjad võivad veidi tuhmuda. Vahel võib mälu selleski suhtes alt vedada, millal üks või teine sündmus õigupoolest toimus. Aga emotsioon jääb. Lõhnad ja hääled ja maitsed jäävad. Valusad mälestused kaotavad oma teravad servad ja helged mälestused saavad veel helgemateks.

Ja nad tulevad taas (kas sa ootad või ei). Tulevad kevadel, kui ööd lõhnavad, ja suvel ritsikate öölaulu saatel, ja sügisel koos kastanimunade kukkumisega, ja talvel kiirgavate tähtede all.

Nad ootavad meid kodus ja kõrtsis. Tihti tulevad nad koos muusikaga, kandes kaasas kellegi lõhna või häält, mälestust sõnadest või suudlusest, paitusest või puudutusest. Nad on kõikjal. Pannkookides ja kartulisalatis. Šampanjamullides ja kaminatules. Valguses ja varjus. Hilistes õhtutes ja keskpäevades. Neid võib ise esile manada. Aga nad võivad saabuda ka kutsumata, pannes meid näiteks kesk tõsimeelset töökoosolekut pealtnäha totralt naeratama.

Nad panevad meid mõtlema inimestele, kes neid meiega jagavad. Ja see on tore, sest mõnikord võtame selle peale nende inimestega ühel või teisel kombel ühendust, et küsida:

“Kas mäletad…?”

Muidugi mäletan. Kõigest saab ühel hetkel mälestus.

Muusika: Pancho “100 წლის შემდეგ” („Hundred Years Later“)

Meekook mustade ploomide ja kreeka pähklitega
(mugandatud teadmata päritolu venekeelsest retseptist)

Tainas:
100 g võid
2 muna
180 g nisujahu
75 g suhkrut
80 g mett
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g hapukoort
80 g suhkrut
150 g kuivatatud ploome
100 g kreeka pähkleid

Kaunistuseks:
150 g hapukoort
100 g kreeka pähkleid

Taina jaoks pane või, suhkur ja mesi potti ning kuumuta, kuni või sulab. Sega ühtlaseks, lase veidi jahtuda, sega juurde lahti klopitud munad ning küpsetuspulbriga segatud jahu. Määri tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 175-kraadises ahjus 15 minutit. Jahuta ning lõika neljaks võrdse suurusega tükiks.
Täidise jaoks sega hapukoor suhkruga ning jaga kaheks. Poolele sega juurde hakitud kreeka pähklid, teisele poolele hakitud mustad ploomid. Aseta tainaplaadid ülestikku serveerimisalusele, määrides vaheldumisi vahele ploomi- ja pähklitäidist. Määri pealt ja külgedelt hapukoorega ning kata tükeldatud pähklitega. Hoia üleöö külmkapis.