Category Archives: kõrvits-suvikõrvits

Pasta röstitud kõrvitsaga

William Meredithilt pärineb mõte, nagu oleks halvim, mida inimese kohta saab öelda, et “ta ei pannud midagi tähele”. Kas see nüüd just halvim on, aga piisavalt halb küll, kulgeda läbi elu midagi märkamata ja mäletamata. Mu eluski on selliseid aegu olnud, kui mitte midagi tähele ei pannud. Ei olnud tore, tagasi ei taha, siiamaani on kurb ühe kevade pärast, mis läks mööda, ilma et ma sinilillede õitsemist märganud oleks.
Praegu ma siiski märkan, neid väikesi imelisi hetki, millest elu koos seisab – rändlindude  hüvastijätuhüüdu tumeneva taeva taga ja õunalõhna õhtuses õhus, kui oma jooksuringile lähen; naerusädet vestluskaaslase silmis, mille peale mus eneseski kerkib üks väike šampanjamullidena kihisev rõõm.
Jalgratast ei ole ma küll veel päriselt talveks varna riputanud, aga viimasel ajal naudin jooksmist samamoodi kui rattasõitu, võib-olla isegi rohkem. Jooksmine teeb mind rõõmsaks. Reibas 70ndate ja 80ndate retropopp, mida ma sealjuures tavaliselt kuulan, mõjub samuti nii, et samm läheb kohe kergemaks ja meel helgemaks.

Ja siiski. Kõige selle juures olen ma viimasel ajal üsnagi depressiivne. mitte selles tüüpiliseks peetavas energiat-ei-ole-üles-tõusta-ei-taha-kõik-on-masendav-ja-mõttetu tähenduses, ei, ma funktsioneerin ju adekvaatselt, kannan hinge ja vaimu eest hoolt, suurem jagu endale korjatud kohustusi on täidetud, ma teen regulaarselt trenni ja olen endale jõukohasel tasemel sotsiaalne. Ent siiski. Rõõm, see jääb pealispinnale, aga kurbus on sügavamal.   Mind jälitab mingi arutu hinnang, et see kõik ei ole piisav. Võimetus väljendada oma tundeid, Vajadus olla tugev. Ka kõigi teiste eest, kui vaja.
Mulle on vahel seda soovitatud – nõrk olla. Mis moodi, huvitav küll?
Nõrk olemisel on ju ainult sel juhul mõte, kui keegi selle peale kohale tormab, vastasel juhul on auku kukkumine täiesti asjata energiakulu võrreldes konstantselt naeratava maski kandmisega. Võid ju seal lebada, süda verd tilkumas ja saad selle peale kuulda, et “sul küll ei tohiks selliseid probleeme olla” (kes, kurat, sina oled, et öelda, milliseid probleeme mul tohib olla ja milliseid mitte!) või “kõigil on probleeme” (mida mina seal kuulen: m i n u l on probleeme ja need on olulisemad kui sinu omad). Muide, mul ei ole tõesti selliseid probleeme, mida ma ise lahendada ei suudaks, lihtsalt natuke inimlikku puudet ja mõõdet ning paar paid oleks sealjuures nähtavasti ikka abiks.
Äraproovitud ellujäämismehhanism sisaldab “teeskle, kuni hakkad uskuma”-printsiipi ja enda veelgi enam tagant sundimist veelgi rohkem tegemiseks. Ent juba mõnda aega olen kahtlustanud, et tegelikult see ei ole pikemas perspektiivis mõistlik ning nõuab kogu aeg järjest suuremat jõupingutust. Mul on mingi ähmane kõhklus, kas see kõik ikka peaks kogu aeg tunduma nagu ränkraske töö, eriti kui selle tulemusena õnnestub pelgalt olemas oleva säilitamine, mitte loomine ja kasvamine.
See on peeglitagune maa, kus paigal püsimiseks, status quo säilitamiseks tuleb joosta kõigest jõust. Ent kuhugi jõudmiseks peaks jooksma kaks korda kiiremini ja küsimus on vaid selles, kust selleks ressurssi leida. Ma ei arva, et see ilmtingimata halb oleks,  eelkõige olemasoleva säilitamine on küllap iseloomulik nii inimloomusele kui inimühiskonnale, aga ju sõltub see eelkõige sellest, kui rahul keegi oma status quo‘ga on ja kui palju ta kõige üle mõtleb. Mina mõtlen ilmselgelt rohkem, kui tervislik oleks, sest ma ka kuulan palju ja saan aeg-ajalt niiviisi ülearu palju mõtteainet.

Tegelikult mulle meeldib inimestega rääkida, päriselt rääkida ning ma hindan seda kõrgelt, kui 0ma jutuga julgetakse jõuda pealispinnalt sügavamale. Mu aju läheb küll suhteliselt kiiresti autopiloodile lõputute igapäevaelu-kirjelduste peale, sest väline huvitab mind vähe ning sellele ma tõesti ei suuda sügavalt kaasa elada, aga seevastu on väga huvitav teada saada, mida inimesed päriselt mõtlevad või tunnevad ja miks. Ja seda saab teada, kui päriselt kuulata.
Ent sellega kaasneb kõrvalnähtus – need, kes omalt poolt midagi vastu pakkumata hakkavad sus nägema õlga, mille najal võib alati nutmas käia, ilma et püüakski oma hädadele mingit lahendust leida. Ent isegi kui ma aru saan, et see on mingi emotsionaalse vampiirluse vorm, ei saa ma oma empaatiavõimet kinni keerata ning kui ma end õigel ajal kaitsta ei taipa, siis võin teisi inimesi ära kuulates ise lõpuks omadega täiesti põhja minna, sest nemad saavad oma koorma kergemaks, lähevad ja ükski ei märka tagasi vaadata.
Aga mina?
Kirjutan siia, nagu juuresolevalt pildilt näha.
Ja mõtlen, et võib-olla ikka kuluks üks puhkusereis üsnagi hädasti ära.

Muusika: Lars Danielsson “I Tima”

Pasta röstitud kõrvitsaga

Pasta röstitud kõrvitsaga (kahele)
(mugandatud: taimetoit.ee)

u 500 g puhastatud kõrvitsat
veidi oliiviõli
soola
tšillit või tšillihelbeid
paprikapulbrit
2 dl kohvikoort
250 g linguine või tagliatelle pastat

Tükelda kõrvits, tõsta ahjuvormi, sega juurde õli, sool ja hakitud tšilli või tšillihelbed (mina olen teatavasti Majasoku sugulane ning lisan 2 tšillikauna) ning küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Küpsenud kõrvits vala kastrulisse, lisa kohvikoor, paprikapulber ja kontrolli maitset. Lase paar minutit keeda, sega. Keeda pasta rohkes vees al dente ning tõsta kõrvitsakastmesse (pikki pastasorte ma ei kurna, vaid tõstan veest pastakulbiga kastmesse). Serveeri parmesaniga ning purusta veskist musta pipart peale.

Pasta röstitud kõrvitsaga

Ratatouille

Nüüd ma näen läbi viimsegi loori.
Mul on nälg. Mul on isu.
Toiduks seni sain kesti ja koori.
Nüüd ma himustan sisu.
(Artur Alliksaar)

Võib-olla peaks ikka päriselt ära metsa minema, mis? Sest metsas on inimene õnnelik. Ja lõppude lõpuks, nagu klassikud on ammu täheldanud, saab armastada ja kirjutada ju igal pool. Muusikat kuulata samamoodi.
Kirjutanud pole ma viimasel ajal muidugi miskit (trükis pole temalt senini midagi uudist ilmunud, nagu ütles Saalomon Vesipruuli kirjanduslike saavutuste kohta tema looja Bornhöhe). Armastamisega on kah nii, nagu parajasti on, seevastu muusikat on kuulata saanud palju ja kas see pole siis mitte natuke seesama mis armastamine. Sest muusika on nimelt ikkagi kõige õilsam kõikidest kunstidest ja lihtne on muidugi sealjuures tolle maailma asukaidki teatava õilsuse oreooliga ümbritseda ning sootuks unustada, et ka puhta psühhopaadid või lihtsalt kretiinid võivad vägagi musikaalsed olla.

Öösiti näen unes mõisaid, valgeid klavereid ja ooperibaritone, kes laulavad Villem Kapi ja Jean Sibeliuse laule.

Ja mõtlen, et kas üldse ongi midagi muud vaja kui metsa ja muusikat? Ja neid inimesi, kellele kindel olla, kuigi vaevalt et neilegi kogu aeg, sest elus pole palju püsivat – omast ja lähedasest võib saada külm ja kauge, kuid küllap nõnda saab mõnikord võõraski ajutiselt omaks muutuda ja on siis selles midagi halba, kui vaid väike osa teest koos kõndida, korraks soojem ja seltsim ikka. Nii et võib-olla on seega vahetevahel vaja ka mõnd õlga ja illusioone. Ning veel on loomulikult vaja kasvuhoonet, kust tuua kogu küps kraam ratatouille tarvis, raamatuid ja vahel veidi veini kah.

See ongi sisu.

Muusika: Oskar Merikanto “Annina” (parim on Jorma Hynnineni esitus)

Ratatouille

Ratatouille (Provanssaali köögiviljahautis)

oliiviõli
2 sibulat
2 küüslauguküünt
2 paprikat
400 g purustatud tomatit
peotäis kirsstomateid
1 baklažaan
1 suvikõrvits
soola, (tšilli)pipart
(veidi suhkrut)
värsket basiilikut, peterselli, punet vms

Kuumuta potis oliiviõli, prae tükeldatud sibulat mõni minut. Lisa küüslauk, prae veidi ja lisa tükeldatud paprika. Lase kümmekond minutit haududa, lisa tükeldatud baklažaan, purustatud tomat (suvel sobib muidugi küps tomat, aga neil tuleks koor ja seemned eemaldada) ja poolitatud kirsstomatid. Hauta 15 minutit ning lisa siis suvikõrvitsaviilud. Lisa ka ürdid ning maitsesta soola, pipra ja soovi korral vähese suhkruga. Hauta, kuni ka suvikõrvits on pehme, kuid mitte lagunenud. Serveeri liha lisandiks või iseseisva roana krõbeda saia ja valge veiniga.

Ratatouille

Nö traditsioonilise ratatouille puhul peaks köögiviljad tegelikult eraldi läbi praadima, nii et see siin on veidi lihtsustatud versioon.

Köögiviljapirukas ja kirjandusminutid

Hiljuti sattusid mulle juhuslikult kätte kaks Rootsi kriminulli. Üks neist oli n i i halb, et esiteks võtsin seda praktiliselt isikliku solvanguna ja teiseks pean ma oma pühaks kohuseks inimesi selle eest hoiatada.
Kusjuures kõnealust oopust saatev müügiedu ületavat (isegi) Stieg Larssonit. Siinkohal oleks muidugi sobiv ka kohe märkida, et Larssoni üle ilma kuulus triloogia mind olulisel määral ei kõnetanud. Nii tüütu see muidugi ei olnud, et oleks pidanud ennast päris jõuga sundima seda lugema, aga mõnevõrra arusaamatuks jäi ikkagi, millest kogu see (eksitav) kära asja ümber. Paljukiidetud põneviku kohta oli see lausa lubamatult veniv ja igav ning aimatava lõpplahendusega, eriti „Lohetätoveeringuga tüdruk“, mis mingil arusaamatult põhjusel pealegi veel pärast lahenduse saabumist tükk aega edasi venis, rääkimata sellest, et esimese 300 lehekülje jooksul ei juhtunud üldse mitte midagi.
Aga seades Larssoni taustsüsteemiks, olen ma sunnitud oma sõnad väheke ümber hindama. Sest tuleb välja, et saab veel tunduvalt hullemini. Kui Millenniumi-triloogia kõrvale paigutada Lars Kepleri (pseudonüüm, mille taga peitub rootslastest abielupaar) „Hüpnotisöör“, siis saab esimest tituleerida peaaegu kirjanduseks.
Pärast kehva raamatu läbilugemist saan ma alati väga vihaseks – mind on petetud!- raisatud aja tõttu ja selle tõttu, et argument edasi lugemiseks „aga äkki läheb paremaks“ jätkuvalt ei tööta. Mitte kunagi. Mis halvasti algas, lõpeb veel hullemini. Alati. Antud juhul sai minu taluvuspiir kogunisti sellisel määral ületatud, et pean end veidike välja elama.

Ühesõnaga, „Hüpnotisöör“ algab maniakaalse veresaunaga ja teose kõige paljulubavamaks osaks see jääbki. Edasi läheb kogu sõit kolinal allamäge ja kuskil poole raamatu peal on autoritel veel üks suurepärane idee pähe turgatanud, mispeale loo esimene, sinnamaani keskne tegevusliin jäetakse hoobilt sinnapaika ja hakatakse uut teemat arendama. Eriliselt lohisev ja narratiivi seisukohast suhteliselt ebaoluline sajaleheküljeline tagasivaade kümne aasta tagusesse aega pakub ohtralt napakat ja hambutut dialoogi, terve paraadi potentsiaalseid mõrtsukaid, üks ebausutavam kui teine, ja voila! – järjekordse maniaki. Kaks psühhopaati ühe hinnaga, fantastika.
See on muidugi üldteada, et krimiromaanidel politseijuurdluse tegeliku käiguga ülearu palju ühist ei ole, aga see ületab juba igasugused piirid, kui politsei püüab ilmselgelt sarimõrtsuka järgmise ohvriga ühendust saada kõneposti teadete jätmisega. Äkki kodanik ei vasta telefonile sellepärast, et ta on juba varuosadena oma korterisse laiali laotatud? Ah tühja kah, ärgem hakakem vaatama minemisega aega raiskama, jätame järjekordse teate. Sarnased absurdsused nii dialoogis kui tegevustikus on paraku siiski selle teose kõige väiksem probleem.

Kala mädaneb, nagu ikka, peast, see tähendab, kõik saab alguse muidugi sellest, et see raamat on kehvasti kirjutatud, aga lisaks on ta ka kehvasti tõlgitud ja veel kehvemini toimetatud. Kui ma olen sunnitud järjepanu lugema lauseid „ma olen imponeeritud“ või „ta ei prioretiseeri seda“, siis mu pea lõhkeb varsti. Kui raamatu autorid oleks enne „bestselleri“ kirjutama asumist suvatsenud läbi lugeda mõne loovkirjutamise käsiraamatu („Kuidas kirjutada neetult head romaani“ või midagi taolist) ja seal toodud nõuandeid metoodiliselt rakendanud, siis oleks nad raudselt suutnud produtseerida midagi tarbitavamat.
Kriminaalromaan ei ole ega peagi olema kõrgkirjandus, aga mingid elementaarsed nõudmised võiksid siiski olla täidetud. Antud juhul on tegemist ikka päris piinliku lati alt läbijooksmisega ja mis asja juures vaat et veel kõige hullem – kuna kõigel, mida vähegi on müüa õnnestunud, peab olema mitmeid osi, siis on kogu see spektaakel loomulikult kavandatud sarjana (mida mina selle kohta arvan vt eestpoolt – kõik, mis algas halvasti jne). Asjaolu, et siin polnud potentsiaali ainsamakski raamatuks (isegi mitte sel juhul, kui ta oleks nii 150 lehekülge lühem olnud), vaevalt nüüd kedagi takistab.
Ainus mõeldav põhjus, miks ma võiksin soostuda selle teose järge (mis vististi on samuti juba eesti keeles ilmunud) lugema, oleks teatav masohhistlik soov näha, kas järgmine osa on veel hullem. Aga see ei ole endastmõistetavalt kuigi eluterve põhjus, sest sellisel kombel raisatud väärtuslikke tunde oma elust enam tagasi ei saa.

Resümee: mitte kuhugi viivad ja igasugust loogikat eiravad süžeeliinid; absurdsed, hüsteerilised ja ebasümpaatsed karakterid; igav ja ebaloomulik dialoog; joobnult hüplev tegevustik; lame ja sarmita peategelane (kriminaalkomissar Joona Linna), kes mitte mingil moel ei intrigeeri ega tõuse (kui Põhjamaade krimikirjandusest tuntumaid näiteid tuua) Kurt Wallanderi või Harry Hole karakteritele ligilähedalegi – kuna mina ennast sellest kõigest läbi närisin, siis teie ei pea seda tegema.
Ma soovitan tungivalt jääda Henning Mankelli ja Jo Nesbø juurde – kellest esimene on ehk pisut parem kirjutaja, aga teisel jällegi peakangelane veidi keerukam isiksus (isegi kui sündmused iga raamatuga absurdsemaks kisuvad).

(Teine minu kätte juhtunud raamatutest, Johan Theorini „Minevikuvarjud“ oli õnneks tunduvalt kobedam.)

Muusika: Pierre Bachelet “Elle est d’ailleurs”

Köögiviljapirukas

Köögiviljapirukas

500 g pärmi-lehttainast
oliiviõli
1 sibul
2 erivärvilist paprikat
1 väike suvikõrvits
1 väike baklažaan
10 kirsstomatit
soola, musta pipart
veidi pruuni suhkrut
palsamiäädikat
tüümiani

Kuumuta pannil oliiviõli, prae tükeldatud köögivilju umbes 5 minutit, maitsesta soola, natukese suhkru, musta pipra, palsamiäädika ja värske tüümianiga.
Rulli tainas veidi õhemaks ning kata sellega neljakandilise või 26 cm läbimõõduga ümmarguse pirukavormi põhi ja küljed. Jaota peale köögiviljatäidis ja küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Lase jahtuda.

Köögiviljapirukas

Juuresolev köögiviljapirukas on inspireerit caponatast. Soovi korral võib muidugi kõige peale valada ka muna-piimasegu (2 muna + 2 dl kohvikoort näiteks), siis on pirukat parem lõigata.

Suvikõrvitsapirukas

Väsinud. Nii väsinud, et mängin hommikuti mõttega – mis oleks, kui õige lihtsalt jätaks… igale poole minemata, kõik tegemata? Teisest küljest on aga tekkinud mingi ähmane aimdus, justkui hakkaks talveuni lõpuks ometi mööda saama. On tunne, et hingaks jälle ühe sügava sõõmu elu; topiks oma nina sinna, kuhu võib-olla pole tarvis; hüppaks (aga mitte pea ees ja tundmatus kohas); käiks tasa ja laulaks ja unustaks kõik. Mu mõtted on murakakarva ja neist mõne juures leian ennast naeratamas.

Vahepealse aja jooksul õnnestus muuhulgas ka mõned hetked kinni püüda. Näiteks niisugune:

Jaaniöö kuu

Aga koos teadmisega, et ainult kinni püüdmisest alati ei piisa. On niisuguseid hetki küll, mis on täiuslikud just üksi kogedes, ent elust suuremad hetked tekivad ainult neid kellegagi jagades. Seda ei tule muidugi käsitada kitsalt, romantilise klišeena, nagu tähendaks hetke jagamine vaid käsikäes päikeseloojangu vaatamist. Ka seda võib see mõnikord tähendada, aga enamasti mitte ja ainult selliselt laetud hetkede ootamine ning väärtustamine oleks eriliselt lühinägelik.

Lisaks jõudsin järeldusele, et nüüd olen ma vist praktiliselt kõike näinud – inimesi popkorni ja koolaga ooperis, näiteks. Alustuseks arvasin, et isikud on saaliga eksinud – no ma üritan ikka inimestest head mõelda, eks ole. See ei ole mingi d-kategooria film, teate. (Ma ei saa muidugi üldse aru, miks ükskõik missugust filmi peaks vältimatult popkorni saatel vaatama, aga kuna neid asju on võrdlemisi palju, millest ma aru ei saa, siis see iseenesest ei ole miski argument.) Aga ei olnud. Ja ähvardades ennast korrata – ma ei saa tõesti aru, mida võiks popkorn anda juurde näiteks sellele, kuidas Stefan Kocán laulab “Di due figli”  või Dolora Zajick “Stride la vampa” (unustamata siinkohal muidugi “Trubaduuri” 1975. aasta filmiversiooni, kus aariat laulab Viorica Cortez ning tagaplaanil ihub mõõka nahkvestis tenor Franco  Bonisolli).

Nii või teisiti, prooviks nüüd vahelduse mõttes ilma ja inimesi tavalisest väheke heatahtlikumalt kaeda, suvikõrvitsapirukas on garanteeritult hea kraam ja äkki kunagi algab puhkus kah.

Suvikõrvitsapirukas

Suvikõrvitsapirukas
(allikas: Nami-nami)

500 g pärmi- lehttainast
500 g suvikõrvitsat
2 küüslauguküünt
oliiviõli
soola
musta pipart
150 g maitsestamata toorjuustu
100 g riivitud parmesani juustu

Lõika suvikõrvits õhukesteks viiludeks, lisa peenelt hakitud küüslauk ja veidi oliiviõli, maitsesta soola ja musta pipraga. Sega läbi ning lase kümmekond minutit maitsestuda. Rulli pärmi-lehttainas veidi õhemaks, tõsta ahjuplaadile ja tee tainaservadele noaga umbes 1-1.5 cm kaugusele servast kerge sisselõige, tainast põhjani läbi lõikamata.
Sega toorjuust poole riivitud parmesaniga ning määri juustusegu ühtlaselt tainale, servadesse tehtud sisselõikest sissepoole ning lao suvikõrvitsaviilud ühtlaselt sinna peale. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Siis puista peale ülejäänud parmesan ning küpseta veel 15 minutit.

Suvikõrvitsapirukas

Pasta suitsukana ja suvikõrvitsaga

Aeg-ajalt on küll tunne, et elu on üks igavene alatu tõbras. Katsub igal võimalikul moel su valvsust uinutada ning just siis, kui oled lõpetanud hinge kinni hoidmise ja julged uskuda, et nüüd läheb kõik ülesmäge, tõmbab sul eriti rafineeritud liigutusega vaiba jalge alt ära. Et veidi aja pärast ingellikult süütul ilmel tagasi hiilida ja teha nägu, nagu kõik oleks kogu aeg kõikse paremas korras olnud. Usalda siis sellist.

Aga nädalavahetus oli hullumeelne. H u l l u m e e l n e. Alates neljapäeva hommikust kuni pühapäeva õhtuni välja. Töö ja teine ja kolmas töö. Toit. Pildistamine. Äraneetud aruanne. Ja terve hulk pisiasju, mis nõudsid mingil moel reageerimist. Selle vahepeal jõudsin veel leiba küpsetada, järjekordse kingituseks mineva Haapsalu salli (ei, mitte liistule, vaid) raamile tõmmata, pesu pesta, maal käia. Ja siis veel helistatakse ja ahvatletakse mind suitsukaladega. Tagane minust, saatan!

(Tegelikult ma muidugi sõitsin laupäeva õhtul ka neile kaladele järele ;)).

Pühapäeval aga surusin korraliku toidublogardi (kes veel ei tea, siis blogard= blogiv õgard) kombel peegelkaamera ridiküli ja suundusin teiste lõunaosariiklaste seltsis Tallinnasse maasikafestivali ja parimaid söögikohti väisama. Aga sellest edaspidi pikemalt.

Ma tõmbaks nüüd veidi hinge ja võtaks ühe mojito, palun. Aitäh.

Muusika: MLTR “Someday”

Pasta suitsukana ja suvikõrvitsaga
(veidi mugandatud: “Pastaraamat”)

250 g värsket pastat
2 sl oliiviõli
1 sibul
2 küüslauguküünt
1 dl kuiva valget veini
2 dl 10% koort
soola, musta pipart
1 väike suvikõrvits
250 g kirsstomateid
2 suitsukanakintsu

50 g riivitud parmesani
värsket basiilikut

Haki sibul ja küüslauk ning kuumuta õlis klaasjaks. Lisa valge vein, lase hetke keeda ning vala juurde koor, maitsesta soola ja pipraga ning lase mõni minut keeda. Pruunista viilutatud suvikõrvits pannil, lisa poolitatud kirsstomatid ja tükeldatud suitsukana ning kuumuta mõni minut kõike koos. Vala peale koorekaste. Keeda pasta (värskele pastale piisab paarist minutist) peaaegu pehmeks, nõruta, pane tagasi potti ning vala peale kaste. Kuumuta hetke, maitsesta vajadusel soolaga ja serveeri kohe riivitud parmesani, veskist jahvatatud musta pipra ja basiilikuga.

Kõrvitsapüreesupp

See postitus pidi rääkima kiirustamisest. Sellest, et ma olen väsinud kiirustamast. Väsinud Lewis Carrolli peeglitagusest maast, kus paigal püsimiseks tuleb joosta kõigest väest ning et kuhugi jõuda, veel kaks korda kiiremini. Et ma olen üldse mitmetest asjadest lootusetult väsinud. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Mina poolikult teha ei oska, aga täie jõuga tegemiseks ei ole mul enam ei jõudu, lootust ega tahtmist ning see tekitab minus ületamatu konflikti. See selleks.

Ja kiirustamisest see lugu põhimõtteliselt räägibki. Aga mitte päris nõnda, nagu ma plaanisin.

Neljapäeva õhtul asusin cannelé’sid küpsetama, et neid heale töökaaslasele sünnipäeva puhul viia. Taina tegin juba eelmisel õhtul valmis ja esimene vormitäis tuli ahjust praktiliselt täiuslikuna. Teine samamoodi. Tõstsin vormi restiga pliidi peale, nagu tavaliselt, et nii 10 minuti pärast cannelé’d välja võtta. Aga millal mina siis olen 10 minutit niisama istuda suutnud. See tundus nimelt täiesti piisav aeg, et arvuti taga üks töö lõpetada. Läks muidugi kauem. Ja kui siis suitsuandur äkki karjuma hakkas, võis põhimõtteliselt ohtu juba ka h a i s t a.

Vaatepilt, mis köögis avanes, oli üpris õudne – läbi paksu suitsu paistis laetuli kui seasilm ja silikoonvorm pliidi peal mitte ainult et põles lahtise leegiga, vaid suurem osa oli juba põlenud. Sest üks keeduala pliidil oli sisse lülitatud, ilma et ma seda märganud oleks.

Ma ei kaotanud pead, vaid toimetasin põlevad vormijäänused külmavereliselt kraanikaussi, avasin aknad, vaigistasin selleks ajaks juba kolm karjuvat suitsuandurit, tegin närvide rahustuseks 50 g konjakit ja asusin peenikese tuhana kõigile rohkem või vähem horisontaalsetele pindadele (kujutate ette, kui palju neid köögis on!) ladestunud cannelé-vormi kokku koristama. Ega ma lõpuks oma plaanist ka ei loobunud, ülejäänud tainas sai mini-cannelévormis ikkagi valmistooteks realiseeritud. Isegi mitte tervet ööd ei kulunud selleks kõigeks, juba õige varsti peale kella ühte sain voodisse.

Lõpp hea, kõik hea.

Tegin sellest juhtumist enda jaoks vähemalt neli järeldust. Mis nendest kõige olulisem – sootumaks on tarvis lõpetada kümne asjaga korraga tegelemine, sellest sünnib kahju nii tervisele kui varale. Mitte et seda mulle varem mõista poleks antud. Aga nii jõulist märguannet ei saa tähele panemata jätta.

Kõrvitsapüreesupp
(allikas: “Oma Maitse retseptiraamat”)

2 sl õli
2 kartulit
600 g kõrvitsat
1 porgand
1 sibul
6 dl kana- või köögiviljapuljongit
poole sidruni mahl
0,75 dl kõrvitsaseemneõli
riivitud muskaatpähklit
musta pipart

Serveerimiseks:
kõrvitsaseemneõli
röstitud kõrvitsaseemneid

Kuumuta kastrulis õli ja prae tükeldatud kartulit, porgandit, sibulat ning kõrvitsat 5 minutit. Lisa kuum puljong, kata pott kaanega ja keeda köögiviljad pehmeks. Lisa sidrunimahl ja kõrvitsaseemneõli ning püreesta. Maitsesta muskaadi ja musta pipraga. Serveerimisel nirista supile kõrvitsaseemneõli ja raputa peale kuival pannil või ahjus röstitud kõrvitsaseemneid.

Kõrvitsaseemnekeeks

Mul on tõsine tahtmine jätta oma auto lumehange ja loota, et ta sealt kevade saabudes välja sulab. Eeldusel, et kunagi ü l d s e mingisugune kevad tuleb, mitte sujuvalt järgmiseks talveks üle ei lähe :P. Aga kui ma siis läbi lumelopa kodu poole astusin, kott täis purustatud tomati konserve, raamatukogu raamatuid ja kikerhernepurke, saapad ja püksisääred läbi ligunenud, ei tundunud auto hange jätmine enam eriti geniaalse mõttena.

Tuntud ostlemisvihkaja, nagu ma olen, veetsin äärmiselt frustreeriva pooltunni reedeõhtuses kaubakeskkohas (ma kohe selgitan, kust see termin tuleb), lootuses et saan kõik vajaliku ühest kohast ostetud. Mitte halligi! Teise poodi minema ma loomulikult ei soostunud ja pidin käigu pealt ümber orienteeruma. Aga tollast roast üldse edaspidi.

Termin ‘kaubakeskkoht’ (торговый центр) pärineb 2005. aastal Moskvas välja antud vene-eesti vestmikust, mille koostajad nähtavasti polnud suutnud kuskilt ainsatki keeleoskajat leida. Igatahes oli see enne Google Translator’it äärmiselt lõbus lugemine. Minu lemmikväljend sellest raamatust on ‘missugusel püsttugi saatab minu autobuss’ (oт какой стойки отправляєтся мой автобус?) Kujutasin elavalt ette, kuidas mõni pahaaimamatu turist püüab end selle vestmiku abil arusaadavaks teha. Üpriski geniaalsed keelendid on ka ‘lennuki kaikülge’ (terminal) ja ‘parrassaadenaine’ (stjuardess).

Kõnealune keeks aga pälvis mu tähelepanu esmalt oma värviga. Lihtsalt nii ilus roheline oli. Minu keeks küll päris orignaali värvi ei saavutanud, nähtavasti sõltub see kasutatavast kõrvitsaseemneõlist, minu oma oli peaaegu tumepunane. Aga maitse on sel küpsetisel suurepäraselt pähkline ja konsistents pehme ning mahlane. Värviandja kohta võite sööjate seas korraldada küsitluse, üpriski vähetõenäoline, et keegi siin kõrvitsat kahtlustada oskab.

Tänane muusika: Tanita Tikaram “I Might Be Crying”

Kõrvitsaseemnekeeks
(allikas: delicious days)

150 g võid
250 g suhkrut
pisut soola
4 muna
100 g kõrvitsaseemneõli
130 g kõrvitsaseemneid
250 g nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit

Rösti kõrvitsaseemned  kuival pannil, lase jahtuda ning jahvata peeneks, pane 3 spl kõrvale vormi puistamiseks, ülejäänud sega jahu, küpsetuspulbri ja soolaga. Eralda munavalged ja -kollased. Vahusta toasoe või suhkruga, lisa kõrvitsaseemneõli js munakollased ning sega ühtlaseks, sega juurde jahusegu. Vahusta munavalged, lisa tainale esmalt kolmandik vahust ja sega läbi, see järel ülejäänu ning sega ettevaatlikult ühtlaseks. Vala tainas võitatud ja peenestatud kõrvitsaseemnetega üle puistatud keeksivormi ning küpseta 175-kraadises ahjus 45-50 minutit. Kontrolli küpsust puutikuga. Lase valmis keeksil 15 minutit vormis jahtuda, kummuta siis restile, kata vormiga ja lase lõplikult jahtuda. Serveerimisel sõelu peale tuhksuhkrut.