Viimasena võtame ooperihäälte sarjas vaatluse alla madalad naishääled. Metsosopran oma mahlakas väljendusrikkuses on minu jaoks huvitavam hääleliik kui sopran. Hääleulatus on neil soprani ja kontraaldi vahel, lisaks on iseloomulik sopranist tumedam ja raskem tonaalsus. Tüüpiliselt võib neid liigitada koloratuur-, lüürilisteks ja dramaatilisteks metsodeks.
Koloratuur-metsosoprani rollid nõuavad nii väljendusrikast madalamat registrit kui ka võimet laulda kiireid kaunistatud käike ülemises registris. Tüüpiliseks näiteks on Rosina aaria “Una voce poco va” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, laulab Joyce DiDonato.
Ameeriklanna DiDonato on praegu ooperimaailma säravamaid lauljaid, põnev artist, kes on eelkõige tuntud Rossini, Mozarti ja Händeli rollides. Rosina aaria on headele lauljatele tänuväärne võimalus demonstreerida oma tehnikat, kehvadele lauljatele – neile käib see lihtsalt üle jõu. Siin nähtav on esmaklassiline esitus.
Teiseks näiteks on Tuhkatriinu aaria “Non piu mesta” Rossini ooperist “La Cenerentola”, laulab Cecilia Bartoli.
Cecilia Bartoli oli üks esimesi tõeliselt suuri ooperistaare, kelle kuulsus ooperilavadelt palju kaugemale ulatus. Tuntud oma pulbitseva energia ning kolme ja poole oktavilise ulatusega äärmiselt liikuva hääle poolest, teenib ta kriitikutelt endiselt ülivõrretest kubisevaid kiiduavaldusi.
Lüürilistel metsosopranitel on pehme, aga tugev hääl, ent pole koloratuurmetsode paindlikkust ega dramaatiliste metsode hääle suurust, reeglina on see kõige sobivam hääl ka nn püksikandja rollidele (meestegelane, keda esitab naislaulja, tavaliselt metsosopran).
Heaks näiteks on muidugi tuntuimate ooperiaariate hulka kuuluv Carmeni aaria “L’amour est un oiseau rebelle” Bizet’ ooperist “Carmen”, laulab Elīna Garanča.
Carmen on roll, mille puhul publikul on tavaliselt kindel ettekujutus, milline on see “õige” Carmen, samuti on rollitõlgendusele oma jälje jätnud kõik kuulsad solistid, kes seda laulnud on, nii et ime on, et keegi seda üldse veel oma repertuaari võtta julgeb. Põhiline oht ei olegi ilmselt vokaalne, vaid peitub ülemängimises – Carmeni seksapiil ja endastmõistetav enesekindlus, et ta võib saada iga mehe, keda suvatseb tahta, peab tulema seestpoolt, mitte elu eest näitlemisest. Vokaalselt on aga Carmeni äärmuslikult vastakate suurte tunnete väljendamiseks vaja kasutada kõikvõimalikke hääleefekte, nii et see laulmine on väga erinev näiteks bel canto stiilist. Lätlanna Elīna Garančale ette heita pole vähimatki, suurepärane laulja, ilmselt praegu ka nr 1 Carmen.
Püksikandja rolli näiteks on Cherubino ning tema aaria aaria “Voi che sapete” Mozarti ooperist “Figaro pulm”, laulab Federica von Stade.
Cherubino ongi ehk püksikandja rollidest tuntuim pakkudes lauljatele mitmeid tõlgendusvõimalusi naiivsest noorukist küpsema võrgutajani. Nagu teistegi püksikandja rollide puhul, tasub siingi meeles pidada, et lauljalt ei oodata, et ta paneks publiku uskuma, et näeb meest, publik on ja peabki olema täiesti teadlik, et ta näeb naist, kes esitab mehe rolli.
Dramaatilise metsosoprani leian ma isiklikult sellest hääleliigist olevat kõige huvitama ja nauditavama, reeglina on neil väga sügav, väljendusrikas ja jõuline hääl.
Heaks näiteks siin on Dalila aaria “Mon cœur s’ouvre à ta voix” (“Softly awakes my heart”) Saint-Saënsi ooperist “Simson ja Delila”, laulab Olga Borodina.
See on üks tuntumaid ja kaunimaid metsosoprani aariaid (ja ka üks mu enda lemmikuid), olles muidugi ühtlasi korralikuks väljakutseks solistidele, kuna nõuab suures ulatuses legato-laulmist. Olga Borodina oma majesteetliku ning kogu ulatuses väga nõtke harmoonilise häälega teeb seda muidugi suurepäraselt. See lihtsalt ei saa mitte kedagi külmaks jätta, arvan ma.
Kontraalt on kõige madalam naishääl, samas ooperihäälena kõige haruldasem, nii et tavaliselt esitavad neid rolle dramaatilised metsosopranid.
Esimeseks näiteks on siin Orfeuse aaria “Che farò senza Euridice” ooperist “Orfeus ja Euridice”, laulab Janet Baker.
Selle ooperi iga etendus saabki olla ainult nii hea, kui hea on Orfeuse osatäitja. Kuulsa lüürilis-emotsionaalse aaria “Che farò senza Euridice” laulab Orfeus tagasiteel allilmast, kui on vaatamata keelule tagasi vaadanud ning Euridice oma süül igaveseks kaotanud. See ei ole mitte leina vokaalne väljendus, vaid lein ise, inimliku kurbuse tipp.
Janet Baker kuulub kindlasti 20. ajandi suurimate lauljate hulka ning oleks väärinud märksa suuremat tuntust, ent kahjuks puudus tal värvikas elulugu, samuti loobus ta laulmisest juba 56-aastaselt, olles alles oma võimete tipul.
Teine suurepärane näide on Azucena aaria “Stride la vampa” Verdi ooperist “Trubaduur”, laulab Viorica Cortez.
Azucena on Verdi loomingus keerulisim ning virtuoosseim aldi/metsosoprani roll ning võib vabalt olla kogu ooperiloomingu üks kättemaksuhimulisemaid karaktereid, mis eeldaks ka mõnd suurt aariat, kuid “Trubaduuris” on vähe eraldiseisvaid aariaid, nii et Azucena üks mõjusamaid etteasteid duettide kõrval ongi ülimalt dramaatilise laenguga canzone “Stride la vampa”, mis kasutab kõiki dramaatilise hääle võimalusi.
Rumeenia päritolu metsosopranit Viorica Zortezi nimetati ka 20. sajandi Carmeniks, kuna see oli üks tema hiilgerolle.
Kolmandaks ei saa mainimata jätta Ulrica aariat “Re dell’abisso affrettati” Verdi ooperist “Maskiball”, laulab Ewa Podles.
Siin on taas tegemist ühe ooperiloomingu jõuliseima stseeniga, kuigi Ulrica ongi laval vaid selle ühe stseeni jagu. Poola lauljanna Ewa Podles on rariteet, kuna tegemist on tõepoolest kontraaldi, mitte metsosopraniga. Hääle ulatuse (ainult natuke liialdades – baritoni registrist soprani registrini) ja maskuliinse võimsuse tõttu on teda nimetatud ka tõeliseks loodusjõuks, samas on ta hääl siiski väga paindlik.
Ülejäänud ooperihääled: tenor, bariton, bass, sopran.
Sibula-galette
(veidi muudetuna Farmi kalendrist)
Põhi:
240 g täisteranisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
50 g võid
200 g hapukoort
Täidis:
150 g maitsestamata toorjuustu
4 sibulat
praadimiseks õli
50 g riivitud parmesani
Taina jaoks sega jahu küpsetuspulbri ja soolaga, lisa toasoe või, seejärel hapukoor ning sega ühtlaseks. Rulli küpsetuspaberi peal suureks ümmarguseks kettaks ning määri peale toasoe toorjuust, jättes ääred katmata.
Tükelda sibul ning prae õli sees klaasjaks. Jaota pirukapõhjale ning raputa üle riivitud parmesaniga. Keera tainaservad täidise peale. Küpseta 180-kraadises ahjus 35-40 minutit.
Toidutegu 