Monthly Archives: november 2015

Me armastame ooperit! 5. osa – metsosopranid ja kontraaldid. Sibulagalett kah

Viimasena võtame ooperihäälte sarjas vaatluse alla madalad naishääled. Metsosopran oma mahlakas väljendusrikkuses on minu jaoks huvitavam hääleliik kui sopran. Hääleulatus on neil soprani ja kontraaldi vahel, lisaks on iseloomulik sopranist tumedam ja raskem tonaalsus. Tüüpiliselt võib neid liigitada koloratuur-, lüürilisteks ja dramaatilisteks metsodeks.

Koloratuur-metsosoprani rollid nõuavad nii väljendusrikast madalamat registrit kui ka võimet laulda kiireid kaunistatud käike ülemises registris. Tüüpiliseks näiteks on Rosina aaria “Una voce poco va” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, laulab Joyce DiDonato.

Ameeriklanna DiDonato on praegu ooperimaailma säravamaid lauljaid, põnev artist, kes on eelkõige tuntud Rossini, Mozarti ja Händeli rollides. Rosina aaria on headele lauljatele tänuväärne võimalus demonstreerida oma tehnikat, kehvadele lauljatele – neile käib see lihtsalt üle jõu. Siin nähtav on esmaklassiline esitus.

Teiseks näiteks on Tuhkatriinu aaria “Non piu mesta” Rossini ooperist “La Cenerentola”, laulab Cecilia Bartoli.

Cecilia Bartoli oli üks esimesi tõeliselt suuri ooperistaare, kelle kuulsus ooperilavadelt palju kaugemale ulatus. Tuntud oma pulbitseva energia ning kolme ja poole oktavilise ulatusega äärmiselt liikuva hääle poolest, teenib ta kriitikutelt endiselt ülivõrretest kubisevaid kiiduavaldusi.

Lüürilistel metsosopranitel on pehme, aga tugev hääl, ent pole koloratuurmetsode paindlikkust ega dramaatiliste metsode hääle suurust, reeglina on see kõige sobivam hääl ka nn püksikandja rollidele (meestegelane, keda esitab naislaulja, tavaliselt metsosopran).

Heaks näiteks on muidugi tuntuimate ooperiaariate hulka kuuluv Carmeni aaria “L’amour est un oiseau rebelle” Bizet’ ooperist “Carmen”, laulab Elīna Garanča.

Carmen on roll, mille puhul publikul on tavaliselt kindel ettekujutus, milline on see “õige” Carmen, samuti on rollitõlgendusele oma jälje jätnud kõik kuulsad solistid, kes seda laulnud on, nii et ime on, et keegi seda üldse veel oma repertuaari võtta julgeb. Põhiline oht ei olegi ilmselt vokaalne, vaid peitub ülemängimises – Carmeni seksapiil ja endastmõistetav enesekindlus, et ta võib saada iga mehe, keda suvatseb tahta, peab tulema seestpoolt, mitte elu eest näitlemisest. Vokaalselt on aga Carmeni äärmuslikult vastakate suurte tunnete väljendamiseks vaja kasutada kõikvõimalikke hääleefekte, nii et see laulmine on väga erinev näiteks bel canto stiilist. Lätlanna Elīna Garančale ette heita pole vähimatki, suurepärane laulja, ilmselt praegu ka nr 1 Carmen.

Püksikandja rolli näiteks on Cherubino ning tema aaria aaria “Voi che sapete” Mozarti ooperist “Figaro pulm”, laulab Susan Graham.

Cherubino ongi ehk püksikandja rollidest tuntuim pakkudes lauljatele mitmeid tõlgendusvõimalusi naiivsest noorukist küpsema võrgutajani. Nagu teistegi püksikandja rollide puhul, tasub siingi meeles pidada, et lauljalt ei oodata, et ta paneks publiku uskuma, et näeb meest, publik on ja peabki olema täiesti teadlik, et ta näeb naist, kes esitab mehe rolli.
Susan Graham ongi eriti tuntud püksikandja rollide poolest Mozarti ja R. Straussi ooperites.

Dramaatilise metsosoprani leian ma isiklikult sellest hääleliigist olevat kõige huvitama ja nauditavama, reeglina on neil väga sügav, väljendusrikas ja jõuline hääl.

Heaks näiteks siin on Dalila aaria “Mon cœur s’ouvre à ta voix” (“Softly awakes my heart”) Saint-Saënsi ooperist “Simson ja Delila”, laulab Olga Borodina.

See on üks tuntumaid ja kaunimaid metsosoprani aariaid (ja ka üks mu enda lemmikuid), olles muidugi ühtlasi korralikuks väljakutseks solistidele, kuna nõuab  suures ulatuses legato-laulmist. Olga Borodina oma majesteetliku ning kogu ulatuses väga nõtke harmoonilise häälega teeb seda muidugi suurepäraselt. See lihtsalt ei saa mitte kedagi külmaks jätta, arvan ma.

Kontraalt on kõige madalam naishääl, samas ooperihäälena kõige haruldasem, nii et tavaliselt esitavad neid rolle dramaatilised metsosopranid.

Esimeseks näiteks on siin Orfeuse aaria “Che farò senza Euridice” ooperist “Orfeus ja Euridice”, laulab Janet Baker.

Selle ooperi iga etendus saabki olla ainult nii hea, kui hea on Orfeuse osatäitja. Kuulsa lüürilis-emotsionaalse aaria “Che farò senza Euridice” laulab Orfeus tagasiteel allilmast, kui on vaatamata keelule tagasi vaadanud ning Euridice oma süül igaveseks kaotanud. See ei ole mitte leina vokaalne väljendus, vaid lein ise, inimliku kurbuse tipp.
Janet Baker kuulub kindlasti 20. ajandi suurimate lauljate hulka ning oleks väärinud märksa suuremat tuntust, ent kahjuks puudus tal värvikas elulugu, samuti loobus ta laulmisest juba 56-aastaselt, olles alles oma võimete tipul.

Teine suurepärane näide on Azucena aaria “Stride la vampa” Verdi ooperist “Trubaduur”, laulab Viorica Cortez.

Azucena on Verdi loomingus keerulisim ning virtuoosseim aldi/metsosoprani roll ning võib vabalt olla kogu ooperiloomingu üks kättemaksuhimulisemaid karaktereid, mis eeldaks ka mõnd suurt aariat, kuid “Trubaduuris” on vähe eraldiseisvaid aariaid, nii et Azucena üks mõjusamaid etteasteid duettide kõrval ongi ülimalt dramaatilise laenguga canzone “Stride la vampa”, mis kasutab kõiki dramaatilise hääle võimalusi.
Rumeenia päritolu metsosopranit Viorica Zortezi nimetati ka 20. sajandi Carmeniks, kuna see oli üks tema hiilgerolle.

Kolmandaks ei saa mainimata jätta Ulrica aariat “Re dell’abisso affrettati” Verdi ooperist “Maskiball”, laulab Ewa Podles.

Siin on taas tegemist ühe ooperiloomingu jõuliseima stseeniga, kuigi Ulrica ongi laval vaid selle ühe stseeni jagu. Poola lauljanna Ewa Podles on rariteet, kuna tegemist on tõepoolest kontraaldi, mitte metsosopraniga. Hääle ulatuse (ainult natuke liialdades – baritoni registrist soprani registrini) ja maskuliinse võimsuse tõttu on teda nimetatud ka tõeliseks loodusjõuks, samas on ta hääl siiski väga paindlik.

Ülejäänud ooperihääled: tenor, bariton, bass, sopran.

Sibulagalett

Sibula-galette
(veidi muudetuna Farmi kalendrist)

Põhi:
240 g täisteranisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
50 g võid
200 g hapukoort

Täidis:
150 g maitsestamata toorjuustu
4 sibulat
praadimiseks õli
50 g riivitud parmesani

Taina jaoks sega jahu küpsetuspulbri ja soolaga, lisa toasoe või, seejärel hapukoor ning sega ühtlaseks. Rulli küpsetuspaberi peal suureks ümmarguseks kettaks ning määri peale toasoe toorjuust, jättes ääred katmata.
Tükelda sibul ning prae õli sees klaasjaks. Jaota pirukapõhjale ning raputa üle riivitud parmesaniga. Keera tainaservad täidise peale. Küpseta 180-kraadises ahjus 35-40 minutit.
Sibulagalett

 

Advertisements

Sidruni-juustukook vaarikamoosiga

Neljapäeva õhtul tuli paks pehme udu, mähkis Tartu endasse, neelas kõik inimesed, hooned, hääled ja värvid ja muutis Toomemäe ning Emajõe-äärsed pargid võlumetsaks. Mina otsisin, joogamatt kaenlas, teed parklasse ja ootasin kogu aeg, mil ma nende nõiutud puude vahel mõnd hõbedast ükssarvikut kohtan.
Ei kohanud.

Eile unustasin leiva ahju panna. Juuretis oli ka olnud natuke uinuvas olekus, sest vahepeal polnud mitu nädalat aega olnud leiba teha, nii et õigupoolest polnud sellest midagi – tavaliselt paneb leib unustamist pahaks ja asutab end mõne aja pärast vormist lahkuma. Nii et leib läks eile ahju õige hilja ja tuli välja veel hiljem. Aga see et kell on 11 õhtul, ei tähenda ju, et peaks endale keelama sooja leiba võiga.

Õhtuti on tulede peegeldused, tuuleklaasile lendavad lehed ja oma mõtted tööpäevalõpu kesklinnaliikluses. Joogatarkus teab, et energia läheb sinna, kuhu läheb mõte, nii et mõtteid ei maksa siiski igale poole lasta, kuhu nad omatahtsi tikuvad.
Mõnikord ununeb hirmust hingaminegi, sest püüd planeerida üht nädalavahetuse üritust teeb selgeks, et esimene võimalik aeg on veebruari alguses ning korraga tuleb kõik meelde. Kõik. Mõni peab selleks päris põhjas ära käima, et õppida vähem tegema,  ei ütlema ja piire seadma, aga vist isegi see ei anna veel garantiid, et mõne aja pärast samasse ämbrisse ei astuta.

Vahepeal proovisin infotehnoloogiapaastu – reede õhtul panin töö juures arvuti kinni ning kuni esmaspäeva hommikuni – ei mingit arvutit, ei mingit internetti. Mul on muidugi lihtne, sest mul on kiviaegne mobiiltelefon, mis ei lähe internetti ka sundides, ning pool tollest nädalavahetusest veetsin jumalikus paigas, kus ka 4G netipulk näitab signaali tugevuseks 0%.
Pealegi ei kasuta ma ka kodus olles läpakat kunagi näiteks magamistoas, nii et õigupoolest ei tähenda internetipaast mu jaoks mitte sõltuvuse murdmist, vaid natuke harjumuste piiride nihutamist või lihtsalt paremat planeerimist, sest suurem osa mu töödest käib õnnetuseks ikka arvutis ja nii on enne, pärast või keset töötegemist liiga lihtne sinna niisama aega surnuks lööma jääda.
Ja aja surnuks löömine internetis on halb, sest see käib raamatulugemise arvelt, aga et mul on praegu lugemisperiood ja et ma loen tavaliselt mitut raamatut paralleelselt, siis on ilmselgelt tarvis selleks rohkem aega reserveerida.

Aga rõdul õitsevad alles roosid ja õigupoolest on mul tunne, et midagi ilusat võib olla teel.

Muusika: Max Richter “Tartu piano”

Sidruni-juustukook vaarikamoosiga

Sidruni-juustukook vaarikamoosiga

Põhi:
175 g kaerahelbeküpsiseid
70 g sulatatud võid

Täidis:
400 g toorjuustu
25 g suhkrut
2 muna
2 sidruni riivitud koor
poole sidruni mahl
6 sl vaarikamoosi

Hapukoore-sidrunikate:
250 g hapukoort
2 sl suhkrut
1 sidruni riivitud koor

Vaarikamoosikate:
200 g vaarikamoosi
4 cl vaarika- või tsitruselikööri
2 sl chia seemneid

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks sega kõik ained (välja arvatud vaarikamoos) omavahel (toorjuust peab kindlasti olema toasoe). Vala täidis küpsisepõhjale, tõsta lusikatäiehaaval peale vaarikamoos ja sega kergelt ning ebaühtlaselt läbi. Küpseta 160-kraadises ahjus 35 minutit (kook jääb veidi võbisev). Võta kook ahjust ja lase 20 minutit jahtuda.
Sega hapukoor, suhkur ja sidrunikoor, vala koogile. Küpseta 230-kraadises ahjus 6-7 minutit. Lase koogil jahtuda. Sega vaarikamoos likööri ja chia seemnetega ning vala koogile. Lase enne serveerimist üleöö jahedas seista.

Sidruni-juustukook vaarikamoosiga