Millest ma räägin, kui ma räägin rattasõidust

Ja kogu meie ahistatud kere tunneb,
nagu ta oleks hing.
(Fernando Pessoa)

Triatleet Dave Scott olla öelnud, et kõigist inimese välja mõeldud spordialadest peab jalgrattasõit küll olema kõige ebameeldivam.
Ma olen temaga nõus.
Jalgrattasõit on kindlasti äärmiselt ebameeldiv, kui seda harrastada kui sporti. Ja igasugune sport on äärmiselt ebameeldiv, kui seda harrastada kohustusena.

Ent.

Kui mina räägin rattasõidust, siis ei räägi ma sellest, et ostke endale süsinikraamiga ratas, mis maksab kaks korda rohkem kui teie auto; riietage ennast liibuvasse lükrasse; raseerige sääred, et tuuletakistust vähendada; toppige taskud spordigeele täis; pressige hambad ristis tõusudest üles, midagi enese ümber märkamata ja seejärel laadige oma sõit viimase mudeli nutikella abil Stravasse.
Veelgi enam, kui te olete juhtumisi seda tüüpi rattasõiduharrastaja, siis ei ole meil paraku omavahel eriti millestki rääkida. Ma muidugi viipan teile, kui me kusagil üksteisele vastu sõidame, sest me siiski jagame mingisugust asjasse pühendatute teadmist, millest päriselt saavad aru ainult inimesed jalgratastel – lõppude lõpuks on küsimus siiski ikkagi ka kuhugi kuulumises. Samamoodi mõtlen ma autoga mõnest maanteeratturist möödudes: näe, oma!

Aga sellegipoolest olen ma ise ratta seljas suuresti hoopis muud asja ajamas.

Jah, mu jalgratas kaalub üheksa kilo. Mul on mitu komplekti liibuvaid rattasõiduriideid ja spordikell. Ma olen parematel päevadel võimeline hoidma keskmist kiirust mitu tundi 30 km/h kandis ja ma käin Tartu rattarallil (viimati nädal aega tagasi).
Aga laias laastus ma ei tee sporti ja kui te hakkate mulle rääkima sellest, kuidas on vaja tõsta keskmist kiirust ja kadentsi, läbida rattaralli pikk distants kolme tunniga või ilmtingimata sõita koos grupiga, sest rattasõit on meeskonnaaala ja nii on palju tõhusam, huvitavam ja lõbusam, siis minge rääkige seda heaga kellelegi teisele. Mina seda juttu ei osta.

Rattasõidu eesmärk ei ole sõita kümnendikusekundite võrra kiiremini ja tulla mõnel rahvaspordiüritusel esisaja hulka. See ei ole üleüldse mingisuguse tervisespordi eesmärk.
Õnneks on see arusaam vist tasapisi juuri alla ajama hakanud ning ka tervisespordiüritused, mis vahepeal kippusid muutuma tippsportlastest suurema mahuga treenivate fitnessihullude kogunemiskohaks, tunduvad tasapisi algse eesmärgi poole naasvat. Algne eesmärk tähendab siinpuhul inimeste toomist regulaarse liikumisharjumuse juurde. Ja kuigi selles pole loomulikult midagi halba, kui omada amatöörspordis ambitsioone, siis regulaarse liikumisharjumuse (nimetage seda rahvaspordiks, kui soovite) eesmärk kõige laiemalt võttes on ikkagi igapäevaeluga paremini toime tulemine.

Isiklikul näitel. Ma ei ole sellest otseselt saladust teinud, küll aga mitte ka spetsiaalselt rääkinud, et olen eri aegadel üle elanud paar päris pikka naeratava depressiooni perioodi. See tähendab, et ma olin (ja olen jätkuvalt) äärmiselt osav kõike koos hoidma, tegus, aktiivne, naeratav, alati endaga hakkama saav ja toeks teistele. Aga põhimõtteliselt oli see fassaad, sest sisimas võis igast päevast läbi minek tähendada ränka tööd, millele lisandus pidev süütunne, et miks ma end paremini ei tunne, veel rohkem ja veel paremini ei tee ega ole. Inimesed ütlesid: sina ja depressiivne, ei ole võimalik. Ja neil polnud aimugi, millises pimeduse põhjas mina parajasti viibisin. Sest ma oskan teeselda ja mida rohkem sa teeskled, seda võimatumaks lõpuks muutub üldse kuidagi kommunikeerida, mida sa tegelikult läbi elad, sest kõik, mida sulle öeldakse, ongi üksnes: sul pole küll mingit põhjust nii tunda.
Nimelt selle koha peal tulebki mängu tervisesport. Ma olen küll suurema osa elust ikkagi võrdlemisi järjepidevalt vähemalt mingit sporti harrastanud, aga alles siis, kui hakkasin seda tegema suurema regulaarsusega, muutus vahe elukvaliteedis märgatavaks.

Rattasõit (ja hooajavälisel ajal jooks ja suusatamine) on põhimõtteliselt mu antidepressant ja sellepärast on see püha tegevus, mille alusel kujuneb kogu ülejäänud ajagraafik. Kui olla käinud päris põhjas ning leida siis miski, mis hoiab sinna tagasi kukkumast, siis sa ei mõtle, et hmm, seltsielu, äkki täna trenni ei tee; hmm, hakkab vist sadama, äkki täna trenni ei tee.
Ma elan sissepoole rohkem kui tervislik oleks ning rattasõit pakub mulle võimaluse kõik endasse kogunenu tuulde lahustada.

Ja kuna liikumine hoiab katust paigal, siis järelikult on vaja sihipäraselt hoolt kanda, et oleks alati hea ja mõnus liigutada. See tähendab – vähemalt üritada paremini magada, süüa korralikult (ja mõistlikult), lasta aeg-ajalt lihaseid mudida jne, mis kokkuvõttes tähendab iseenda eest hoolitsemist ja kujutab endast kõike seda, mida võib lugeda igast jumala artiklist, kus räägitakse vaimse ja füüsilise tervise parandamisest ning mida lugedes me enamasti mõtleme, et häh, rääkige midagi uut, see on ju kõik nii endastmõistetav. On. Just selles asi ongi.
Ma tean, et mu varjud jäävad mind saatma ilmselt alatiseks, aga ajapikku olen neid tundma õppinud, oskan nende lähenemise ära tunda ja suudan enamasti serva peal edukalt balansseerida nii, et lühiajalisest madalseisust ei saa kuudeks auku kukkumine.

Teine aspekt – inimesed räägivad alatasa, et nad ei jaksa pärast kontoritööpäeva mitte midagi muud teha, kui diivanil lebada ja nürilt sotsiaalmeediat skrollida. Tihtipeale pole see ilmselt üldse väsimus, vaid roidumus ja tülpimus, aga igal juhul on see miski, mille vastu aitab enda liigutamine. See nimelt annabki nii füüsilist kui vaimset energiat selleks, et mitte igapäevategevuste kätte ära nõrkeda. Ja samuti siis ei väsita loomulikult ka see liikumistegevus ise nii ära, et tahaks ülemäärase koguse süsivesikuid rindu tõmmata ja pikali visata, vaid vabalt võib veel ka füüsilist tööd otsa teha.
Aga kahjuks see kõik muidugi ei juhtu kohe (lähenemine mõtteviisiga “käisin ühe korra jooksmas, millal hea hakkab?” kukutab ettevõtmise juba eos läbi), aga natukesehaaval päris kindlasti.
Ja selleks ei ole vaja üldse obsessiivseks muutuda ning üksnes mingit spetsiifilist eesmärki või maksimaalset koormust silmas pidada, vaid selleks on vaja regulaarset ja nauditavat tegevust, soovitatavalt nõnda, et rakendust saaksid kõik meeled.

Ma küll tean inimesi, kes oma valitud tegevust ilmtingimata tohutult ei naudi, aga lähenevad tervisespordile täiesti teadlikult ja metoodiliselt, pidades silmas suguvõsa mööda rändavaid pärilikke haigusi või lihtsalt andes endale aru, et pikemaajalises perspektiivis ikkagi on kasulikum end püsti ajada, kuitahes ahvatlev ka lähitulevik diivanil veeta ei tunduks. Aga selliselt kindlameelsust ei ole kindlasti kõigil, nii et mina panustaksin pigem protsessi nautimisele.

Nii et rattasõidust rääkides räägin ma kõige rohkem ikkagi sellest, kuidas saan vahtraõitest lõhnaval kevadõhtul sadulasse hüpata ja linnast lahkuda. See klikk, kui rattaking pedaali külge kinnitub, on rahututele mõtetele signaaliks maha jääda, sest nad pole õnneks õppinud mu tempos püsima.
Sellest, kuidas tee mu ees on kuldne, kui sõidan päikese poole ja minu möödumisest ei jää maha ei heli maailma ega jälge kellegi südamesse. On ainult tõusu lõpus avanev panoraamvaade ning hing läheb sealt üle maa ja taeva lendu koos sookurepaariga.
Nendest sumedate õhtute soojast salapärast, kui õhk lõhnab valmivast viljast, ühel pool vajub metsa taha päike, teisel pool kerkib kuu ja minuga sõidab kaasa üks väike nimetu pulbitsev rõõm.
Kõigist neist aistingutest moodustub mingi omamoodi hardusesegune tänulikkus võimaluse eest kogeda korraga nii palju midagi, mis on igal moel argipäevast üle.

Väga ühekülgne oleks seda nimetada spordiks, see on meditatsioon. Vaikus, mida raamivad pedaalipöörded, pulss ja hingamine. Mõtted, mis tulevad ja lähevad, sest ma ei võta neid kauemaks kaasa, kui nad on korraks mu teadvusest laisalt läbi libisenud. Ebamäärane ärevus jääb maha. Ent kui ma koju tagasi jõuan, rivistavad mõtted end loogiliselt üles ja seavad vajadusel ka sõnadeks.
Ma olen hetkes. Mina ja mu ratas. Ainult siin ja praegu. Järgmine kilomeeter. Järgmine tõus. Pilvede kuju ja värv, kui jõuan mäkke. Naeratus, mis huulile alati ehk ei pruugi jõudagi, aga mida ma endas tunnen, kui laskumiseks tuulele kummardan.
Ja seda vabadust jätta kõik tunniks-paariks sinnapaika käsutan ma omaenese lihaste jõuga ning täpselt nii palju, kui ma annan, saan ka vastu. Senikaua, kuni jätkan väntamist, jõuan kindlasti kuhugi.
Käsnana, kes imeb endasse võõraid meeleolusid, on mul väga keeruline tajuda, millised üldse on minu enda tunded ja tahtmised. Soolosõit ratta seljas puhastab mu meeled ning ma saan jälle aru, kus lõpen mina ja algavad teised.
Muidugi ma mõtlen vahel siiski, et võiks või peaks neid kogemusi ka jagama. Aga kuidas ma saaksin kindel olla, et teine püsib vait ja tunnetab sõnadetagi sama maagiat, võib-olla tahab ta lihtsalt kogu aja lakkamatult rääkida?

Jah, teoreetiliselt on jalgrattasõit meeskonnaala küll. Ainult et ma ei ole sellega üldse nõus! Oma üksildastel rännakutel kohtan loomulikult aeg-ajalt grupisõitjaid, kelle lähenemist saadab vali loba, ja seiran neid mingi ärrituseseguse üleolekuga. Vaesekesed, selle asemel, et vaadata ümbritsevat maailma, peavad nemad passima eessõitja kanni.
Üksinda on igav sõita? Kõrvade vahel on teil see igavus. Mul ei ole iseenda seltskonnas kunagi igav. Ja kilomeetrid alistuvad mulle päris hästi, ei ole mingit vajadust neid kambakesi kõva kisa saatel vallutada.
Ka ei saa öelda, et kõvakattega teedel sõitmise vajadus vabadust nii väga piiraks. Jah, ma ei saa soovi tekkides suvalisele metsa- või põlluvaheteele keerata. Aga teate, kui palju on Lõuna-Eestis väiksemaid teid, kus on nii vaheldusrikas reljeef, et ma ei tüdi neid sõitmast korduvalt ja siis veel ikka ja jälle uuesti.

Sest ma näen, kuidas muutuvad valgus ja värvid ja maastik mu ümber. Näen päeva- ja aastaaegade vaheldumist. Näen puid ja põlde ja pilvi. Tunnen, kuidas lõhnavad jasmiinid, sirelid, õunad ja jõulukuused – kui keset juulikuud kusagil kuusehekki pügatakse. Mind saadavad haned, lõokesed, piiritajad ja äikesepilved.

Ma olen rohkem aastaid sõitnud maastikurattaga. Aga pärast seda, kui hakkasin peamiselt sõitma linnalähedastel kergliiklusteedel, tekkis aegamööda hinge näriv tahtmine sõita kiiremini ja kaugemale. Pealegi – need pagana maanteeratturid tuhisesid kogu aeg mööda. Lasin sellel tahtmisel natuke aega olla, et äkki läheb mööda, ja piidlesin ajuti maanteerataste pilte.
Kui vana maastikuratas tasapisi otsi andma hakkas, tundus, et õige aeg on saabunud. Uhiuue maanteerattaga poest koju sõites teadsin juba, et nüüd olen leidnud selle õige.
Meie armastus ei ole aastate jooksul muutunud. Olen endiselt arvamusel, et see on mulle kõige rohkem rõõmu toonud ese üleüldse. Mu meelest suurepärane näide selle kohta, kuidas miski materiaalne teenib oma hinna mitmekordselt heade emotsioonidega tasa, mitte ei paku üksnes üürikest hetkelist ostmisrõõmu.
Ning kogu selle tegevusega saab põhimõtteliselt möödaminnes kaasa väga korraliku füüsilise vormi, ilma et selleks oleks vaja teha midagi rasket ja ebameeldivat, näiteks sporti.

Noh, ja siis saab veel muidugi kulutada oma aega ja raha asjakohastele obsessioonidele. Punaste rattakingade jahtimisele näiteks.
Muide, rääkides rattakingadest – igaüks, kes otsustab hakata kasutama klipp-pedaale, saab ilmselt pigem varem kui hiljem oma ristsed, unustades ära, et jalad on pedaalide küljes kinni.
Minuga juhtus see viis aastat tagasi kolmandal sõidul uute pedaalidega – hakkasin väga kitsas kohas ringi pöörama ja kui kiirus kahanes nulliks, siis reageerida enam ei jõudnud, küll aga taibata, et nüüd juhtubki see, et ma täiesti ebaelegantselt külili käin. Miski peale ego õnneks eriti kannatada ei saanud ja sellest hetkest julgesin end maanteeratturiks nimetama hakata. Jala vabastamine pedaali küljest on nüüdseks muutunud täiesti automaatseks liigutuseks. Õigupoolest kipun seda tegema ka rattaringluse linnarattaga sõitmisel.

Ega see nüüd muidugi loomulikult ei tähenda, et ma rattasõitu perfektselt valdaksin. Analoogia üle kandmine pärisellu läheb vahel ikka sootuks meelest ära – see tähendab asjaolu, et tasakaalu hoidmiseks tuleb edasi liikuda ning liiga kauaks paigale jäämine lõpeb osavaimagi jaoks pikali prantsatamisega. Õnneks on ka elus võimalik sadulasse tagasi kobida ning murtud süda või luud paranevad ka enamasti ära.

Sõpradel ja tuttavatel läks ka elu lihtsamaks, kui nad taipasid, et mulle võib kinkida kõike jalgrattateemalist ja -pildilist. Mul näiteks on (ilmselgelt liiga vähe) jalgratastega mütse, salle, särke, sokke, buffe, kruuse, võtmehoidjaid, kõrvarõngaid, märkmikke, pastakaid, jõuluehteid, külmkapimagneteid, helkureid.
Jalgratas saab tavaliselt jõulukingitusena uued rehvid järgmiseks hooajaks ja mina ise näiteks uued rattakindad.
Ja siis on veel muidugi alati liigutavalt ilus ja tähelepanelik, kui keegi soovib mulle näiteks sünnipäevaks mingite suurejooneliste abstraktsuste asemel tuulevaikust või ilusaid sõiduilmu.

Ma üleüldse ei väida, et jalgrattaga peab sõitma. Mitte kui midagi ei pea tegema. (Ent sel juhul muidugi ärgu vähemalt mulle tuldagu ka kurtma mingite taoliste terviseprobleemide üle, mis päris kindlasti oleks lahendatavad kehalise tegevusega (nali, aga tõetera puudutusega)).
Üldiselt ma siiski lihtsalt jagan oma kogemust, antud kirjatükiga ning ka mujal, kus pean võimalikuks ja vajalikuks, nii nagu inimesed ikka tahavad rääkida sellest, mis on neile oluline.
Ja natuke räägin ka sellepärast, et eri inimesed on mult aeg-ajalt poolretooriliselt küsinud, miks peaks keegi üldse tahtma jalgrattaga sõita.
Ja kõige laiemas tähenduses ka sellepärast, et ma absoluutselt usun rõõmu jagamisse ning sellesse, et oma teel kohatud naeratusi pole mingit mõtet endale jätta, vaid tuleb järgmisele inimesele edasi anda.

Nii et sellest kõigest ma räägingi, kui ma räägin rattasõidust.

Õigluse huvides. Te küsite võib-olla, kas kogu selles asjas midagi negatiivset ka on.
On. Kaks asja.
Esiteks: tuul. Mis rattaga sõites on teadupärast alati vastu. Ja on tuntud tõde, et kui tahate teada, kust ilmakaarest mingil iks päeval tuul puhus, siis küsige maanteeratturitelt.
Ja teiseks: jalgratta puhastamine pärast vihmaga sõitmist on kohutavalt tüütu. Inimesed naeravad, kui ma ütlen, et puhastan oma ratast hambaharjaga (kui te olete mind tähelepanelikult kuulanud/lugenud, siis te muidugi teate, mille põnevaga veel ma seda puhastan).
Ei maksa siin naerda midagi. Sellega saab nimelt väga hästi keti sodist puhtaks, sest muidu hakkab liiv hammasrattaid sööma ja selle tagajärgedest saab aru hiljemalt hooaja lõppedes rattahoolduse arvet vaadates. Ja hoolduses käia rattaga jällegi muidugi tuleb, sest lõppude lõpuks peab ju tema mind kuskilt kümnete kilomeetrite tagant eimillegi keskelt koju tooma.

Aga meil on kahe peale kaks jalga, kaks kätt, kaks silma, kaks kõrva ja kaks ratast. Tuleme tagasi igalt poolt.

Muusika: Tõnu Raadik “Pööripäev”

Fotode autor: Marin Lõo

Jalgrattasõidust ja romantikast

Eile õhtul sõitsin 45 kilomeetrit rattaga. Tuul oli tasane, õhk roheline ja täis vahtraõite lõhna. See on jumalik vabadusetunne, lennata mööda teed, olla üks oma jalgrattaga, tunda, kuidas su keha teeb kõike, mida sa tahad. Kilomeetrid lendavad mööda ja hing laulab. Ükski probleem, ükski mure pole veel õppinud sellises tempos püsima.
Ma ei suudaks eales tervisesporti paremini reklaamida kui just niisugusel moel. Ehkki ma ei tea, miks ma üldse peaksin seda tingimata reklaamima. Leidku igaüks ise oma tee selle juurde. Või siis mitte. Ma ei jaksa muuta kellegi maailma peale iseenda oma ja sedagi üksnes hädavaevalt.

Tegelikult ma ei saa isegi öelda, et see üldse on tervisesport. Jooksmine on sport, jalgrattasõit on minu jaoks rohkem meditatsioon, ehkki muidugi, selle nautimiseks tuleb tunnistada korraliku füüsilise vormi vajadust.
Kui iga väiksema tõusu lõpus on jalad tina täis ja hing lohiseb paelaga järel, siis võib arvata, et te päriselt ei saa aru, mis jumalikust vabaduse- ja lendamise tundest ma räägin. Nii et ei, ka maanteeratas ei sõida ise.
Eile oli siiani hooaja kiireim sõit, aga paremate päevade kiiruseni on muidugi veel aega.

Mõnikord on aga ka tunne, et kuna ma nii suure vaimustusega räägin liigutamise positiivsest mõjust vaimsele heaolule, ei tohiks mul endal justkui enam ühtegi probleemi ega halba tuju olla. Aga võib-olla see tõesti ainult tundub mulle nii.

Igatahes istun siin täna koos oma kurbusega ja ei oska teda võtta nii, nagu on. Tahan, et ta ära läheks.

Ritsiku juures räägiti romantikast ja remontikast. Ma ei jaksanud sõna sekka öelda ja pikaks oleks ka läinud. Aga meel läks kuidagi kurvaks sellegi peale. Hakkasin tundma, et minusuguseid polegi.
Jah, ma arvan üldiselt ka, et  ‘luban tulla ja lüüa su suvila katuse üleni oma luuletustega’ ei toida kuigi kaua, aga ma arvan, et vannitoaremondist ja kuuririiulitest ka ei piisa.

Minu armastuse keel on kvaliteetvestlus.
Kõik muu taandub sellele. See on muidugi väga tore, kui mees vannitoa ära remondib, aga kui ta mind ei kuula ja ei mõista ja minuga Päris Asjadest ei räägi, siis ma ei tunne ennast armastatuna.

Ka romantika taandub kuulamisele.
Pastöriseeritud romantika koos kõigi juurdekuuluvate klišeedega on ausalt öeldes naeruväärne. Et peab ilmtingimata olema a) küünlavalgus; b) pikad punased roosid, vähemalt 30 tükki; c) muusika plaadilt “The Ultimate Collection of Most Romantic Songs” vms; d) Martini Asti (kindla peale just see, sest see ju meeldib kõigile naistele) jne, ma rohkem ei viitsi, aga kogu see kupatus, mis kõlab justkui peatükk mõne arrogantse pealkirjaga õpikust nagu “Mida kõik naised tahavad” vms.
Ei. See on lame ja fantaasiavaene ja tõesti, lähme parem paneme need kuuririiulid üles.

Tõeline romantika seisneb selles, et ollakse mind kuulanud ja teatakse, mis on just nimelt MINU jaoks romantiline. Ja see võib olla hoopis midagi muud, asjasse mittepuutuvate isikute jaoks täiesti ebaromantilist. Võib olla hoopistükkis näiteks viide mõnele seigale ühisest minevikust, mis ütleb: ma mäletan.
Ühe poolelijäänud loo teine osapool ütles kord, et tema arust on kogu see romantika kahtlane värk, kuuvalgel on ju külm ja pime, võib kergesti ennast kahvliga torgata ja üldse tahavad kõik tegelikult ära tuppa minna, aga keegi ei julge seda öelda.
Aga neid teistsuguseid romantilisi žeste teha oskas ta küll. Kunagi kohtume võib-olla temaga Tartu turuhoones räimeleti ees, mõlemal “Hüvasti, noorus”-saapad jalas, ja meenutame.

Ja ka kingitused taanduvad kuulamisele.
Ma pole asjade-inimene ja kingitud hobuse suhu loomulikult ka ei vaata, aga kingitusel on tegelikult mu jaoks mõte sees ainult sel juhul, kui sellest ilmneb, et on kuulatud ja meelde jäetud ja reageeritud.
Kui kinkimine toimub ainult kinkija enda pärast ja sellel on veel alatoon, et ‘küll ma ikka olen vinge, sellise kingituse tegin’ koos kingisaaja kohustusega olla ülevoolavalt tänulik ja rõõmus, siis on parimal juhul pisut imelik.
Sõbrad on kõik muidugi aastate jooksul ära õppinud, et minu puhul on üldiselt kindla peale minek kõik, mis seostub jalgrataste, päevalillede ja mesilastega. Ei ole ju nii raske.

Muusika: Kärt Johanson “Õhtu ilu” 

(Martini Astit ma muide ei kannata, see maitseb pesupulbri järele.)

Vabadus iseeneses ehk miks ma armastan maanteerattasõitu

Frédéric Gros ütleb raamatus “Kõndimise filosoofia”, et kõndimine pole sport. Samamoodi väidan mina, et maanteerattasõit pole sport.
Muidugi ma tean – on velotuurid ja raha ja meediahullus ja doping ja on oma pühakud ja patused ja on ka omajagu keskealisi mehi, kes lähevad kadunud noorust taga ajades hulluks.
Pole minu maailm. Üldsegi mitte.
Ning see on osalt ka põhjus, miks ma üldiselt hoian ennast eemal rahvaspordiüritustest. Ma armastan maanteerattasõitu muudel põhjustel.

See on aus mäng.
Võrdne mäng.  Nii palju, kui annad, saad ka vastu. Iga pedaalipöördega liigud edasi. Raske rassimisega jõuad mäkke, preemiaks saad hinge tõmmata. Avarama vaate. Päästva laskumise.
Miski, mis on päris ja samas nii lihtne. Senikaua, kuni jätkad pedaalimist, jõuad vähemalt kuhugi kindlasti. Mida ei saa arvatavasti öelda suurema osa igapäevategevuste kohta. 

See on esteetiline.
Mööduv maastik oma varjunditega ning sportlikud inimesed värvilistes rattariietes tuhisemas edasi oma haprana tunduvate sõiduvahenditega vaid tasase sahina saatel ja nõnda petliku kergusega. Pole lärmi, pole toorest jõudu, on puhtus, selgus, lihtsus.

See on vabadus.
Joovastav vabadus, mida sa ise, omaenese jõuga, käsutad. Tuul su näol. Jõud su lihastes. Maastik su ümber ja taevas su üle. Kõik muu jääb kaugele.
Vabadus jätta kõik tunniks-paariks sinnapaika ja minna.
Mul pole alati aega terveks nädalavahetuseks metsa minna, aga mul on pea alati aega kas või tunnikesekski linnast välja sõita. Kui mul ka seda poleks, siis oleksin ma oma elu ori ja võiks tekkida küsimus, milleks ma üldse eksisteerin.

See on meditatiivne.
Rütmiline vaikus, mida raamivad pedaalipöörded, pulss ja hingamine.
Mõnikord kirjutan ma sõitmise ajal mõttes teksti, vahel aga lasen mõtetel lihtsalt tulla ja rahus minna ega võta neid endaga kaasa. See on kõige lähemal meditatiivsele seisundile, mida ma ilmselt üldse olen suuteline saavutama.

See on kohal oleku jõud.
Pole ärevaid mõtteid ega võõraid energiaid. Ainult ma ise ja mu ratas. Ainult siin ja praegu. Järgmine kilomeeter. Järgmine tõus. Pilvede kuju ja värv, kui jõuan mäkke. Naeratus, mis huulile ehk ei pruugi jõudagi, aga mida ma endas tunnen, kui laskumiseks tuulele kummardan.
Mulle on antud rahutu ja tähendusi otsiv meel, mul on keeruline olla hetkes kõigi oma ja võõraste tajude ja mõtetega. Vahel ma püüan, lihtsalt istuda, olla midagi tegemata. Aga ma ei oska end neisse hetkedesse kaotada. Üks osa mind jääb alati valvsalt kõrvalt vaatama ja kommenteerima:
“Üritad siin lõõgastuda, jah? Aga äkki me ikka kastaks enne tomatid ära ja siis lõõgastuks?” Ja nii edasi.
Rattaga sõites olen ma kohal. Hetkes ja iseendas.

See tähendab kuhugi kuulumist.
Ma eelistan muidugi sõita üksi, aga kaasratturitele noogutades või naeratades tuleb meelde – et kuigi me enamasti ei tunne üksteist, kuigi võib-olla lahutab me tõekspidamiste ja väärtushinnangute maailmu kuristik, millest ei vii kunagi üle ühtki purret, jagame me siiski omavahel mingit asjasse pühendatute teadmist.

See on võimalus olla mina.
Ma olen introvert, mis tähendab, et ma pean saama oma akusid üksinda laadida.
Ja ma olen empaat. Mis tähendab pidevat sensoorset, emotsionaalset ja sotsiaalset ülekoormust ja võitlust maailmas, mis on üldjuhul kaugelt liiga intensiivne ja lärmakas.
Kõigi ümbritsevate emotsioonide tajumine väsitab mind õhtuks nii ära, et ma ei suuda enam aru saada, mida mina ise tunnen. Harjumus olla alati, igas situatsioonis, igas seltskonnas automaatselt selline, nagu parajasti vaja on, tekitab lõpuks alalise eksistentsiaalse küsimuse, milline üldse on autentne mina ja kas teda kunagi ka puurist välja lastakse.
Kaks tundi jalgrattasõitu toob mind jälle endasse tagasi, tuul puhastab mu mõtted ja ma saan jälle aru, kus lõpeb maailm ning kus algan mina.

See on investeering.
Ma mõtlen sellele hirmuga, kui peaksin vanemas eas mõne tõsise terviseprobleemiga meditsiinisüsteemi lõksu sattuma. Mitte miski ei anna sajaprotsendilist garantiid, et seda ei juhtu. Ka jalgrattasõit mitte. Aga vähemalt midagi olen ma füüsilise ja vaimse tervise parandamiseks ja säilitamiseks teinud.
Voolujoonelised jalad saab kauba peale. (Kõrge säärega saabaste kandmisest muidugi tuleb loobuda, sest lukk ei lähe kinni.)

Kas see peab just tingimata olema maanteeratas? Ei, ilmselt mitte.
Ka mina olen siiski suurema osa oma elust sõitnud maastikurattaga. Aga ühel hetkel sellest enam ei piisanud.
Mind võlub kiiruse ja vaikuse kombinatsioon, mis ühtlasi tähendab, et trennid ja distantsid on pikemad ning aistingud seetõttu mitmekesisemad. Distantsi pikkus tähendab rohkem uusi (või vanu) paiku, ajaline mõõde lisab muutuva valguse, tuule, temperatuuri.

Võib küsida, mida on üldse näha, seilates aerodünaamilises sõiduasendis 30-kilomeetrise tunnikiirusega mööda asfalti.
Väga palju on näha. Ja tajuda.
Enamasti ma küll ei kruiisi lihtsalt niisama, vaid siiski teen trenni, aga see on vähemalt samavõrra mentaalne kui füüsiline treening.
Füüsiline vorm ja aeroobse treeningu teada-tuntud kasu ei ole mitte tähtsusetud, ent peamine eesmärk on meelerahu ja loov mõttelend.
Niisiis ei tähenda minu tüüpi treening, et ma pressiksin ainult edasi, hambad ristis ja nägu kivinenud, et veel kas või sajandiku võrra kiiremini sõita, mitte midagi enese ümber ja sees märkamata.
Ei, ma vaatan, kuidas valgus muutub.
Märkan, mis värvi on pilved ja põllud ja puud.
Tunnen sireli- või jasmiini- või õunalõhna õhtuses õhus, kui väiksematel teedel taludest mööda sõidan.
Kevadel kerib lõokese laul sinisemast sinisesse taevasse ning võpsikutes laksutavad ööbikud.
Suvel sõidan vahel äikesepilve ees või järel, aga piiskagi ei saja ometi mu peale.
Augustiõhtutel saadab mind valmivate viljade kohal kõndiv Kuu.
Sügisesed hanekolmnurgad rändavad üle ääretu avaruse.

Ja tagasi koju jõudes tunnen ennast omaenese nahas turvaliselt.
Kõik on piisav.
Kõik on korras.

Muusika: Joni Mitchell “Both Sides Now”