Kõik vastused on õiged

Üksi sammun vastu lumele.

Suusad kaenlas.

Poolel teel saime kokku. No tähendab, tegelikult lumi jõudis ikka enne kohale ja suusahooaeg sai avatud 23. novembril. Head see küll ei tõota.
Ma püüdsin, ausõna. Mitu päeva. Lugesin nimelt iseenesest päris leidlikku ütlust: et kui keeldute lumest rõõmu tundmast, siis on teil lihtsalt vähem rõõmu, aga ikkagi sama kogus lund. Mõtlesin siis, et võtan õige temast eeskuju:

Aga siis hakkas külm. Ja ilmnes, et eelmisel aastal kahjustada saanud varvas on nüüd jõle külmatundlik. Ja nii edasi. Nii et praeguseks hetkeks ma olen siiski jõudnud tõdemuseni, et see kolme nädala pärast algav talv on praeguseks juba täiesti piisavalt kestnud.
Pealegi jäin eile haigeks ka veel.

Jalutasin ühe lõuna ajal niisama suurema sihita ringi. Tuul tantsitas turulettide vahel hõredat lumesadu ja ainult üks müüja külmetas oma kapsakuhja taga. Päevavalgus põgeneb, kogu elu pöördub igas mõttes sissepoole.

Linnast välja sõites mõtlesin ka taas, kuidas maailm kokku tõmbub.
Kesklinnas on tuled, värvid, Riia mäest alla voolav katkematu autode jõgi – sel ainsamal suurel ristmikul on korraks suurlinnatunne.
Äärelinnas tuled tuhmuvad, linnapiirist kaugemal jäävad alles vaid vastusõitjate esituled. Kuni lõpuks lükkavad üksnes su enda auto tuled lumiste metsade vahele sisse tühja tee ning su maailm aheneb vaid selleks plekk-kastiks, mis eraldab sind ööst.

Järgmisel päeval läksin oma metsaringile jooksma. Natuke alla kaheteistkümne kilomeetri valges vaikuses, mis sulatab endasse kõik hääled ja värvid. Üks metskits kõnnib kartuseta mu ees üle tee, aga muidu pole maailmas peale minu enam ühtki elusolendit.
Kodus oli ahi vahepeal toa soojaks kütnud ja hiljem, kui mu ahjuköögiviljad olid juba pisut… ee.. ülemäära well done, algas Klassikaraadios ülekanne rahvusmeeskoori kontserdilt.
Galina Grigorjeva “Palve” tšellole ja meeskoorile saatis mind veel uneski. Mõjuv, väga mõjuv. Kuulake ise, leidsin ühe vanema salvestuse. Selles slaavi kirikulaulu traditsiooni põimimises minimalistliku väljenduslaadiga on midagi erakordselt lummavat, isegi hüpnootilist.

Ja siis ma lähen ja küsin inimestelt igasuguseid küsimusi, nagu näiteks: kas te armastate Brahmsi?
Inimesed kahtlustavad kohe mingit peent haneks tõmbamist. Arvavad, et mul on mingisugune hämar tagamõte. Küsivad ettevaatlikult vastu, milline on õige vastus. Aga mind lihtsalt huvitab. Ja mulle meeldivad need hetked, kui selgub, et ajas ja ruumis on olnud otseteed ning kaks inimest kogenud, tundnud, näinud, lugenud, mõelnud sarnaselt.
Jagada kilde oma elust, koguda kilde teistest eludest, aga mitte veristades sõrmi nende teravate servade vastu, vaid sobitades neist kokku mosaiiki.
Nii et ei, ei ole haneks tõmbamist, tagamõtet ega valesid vastuseid. Kõik vastused on õiged, lihtsalt mul on mosaiigist mitu värvi puudus, muud midagi.
See ongi see, mis minu jaoks loeb, pakub väikesi tähendusrikkaid hetki. Väikesi. Sest suured asjad ja suured tähendused on liiga tõsised, liiga pretensioonikad.
Ja mingisuguse teise nurga alt on see ka koosloomine, koosmõtlemine, mis tekitab selle isesuguse energia, millest mu hing saab toitu ja pidet.

Mitu jauramisteemat oli iseenesest ka, aga ilmnes, et ma tegelikult parajasti ei viitsi. Või kui, siis ainult et – Kiir mõisavalitseja! Kiir kuningas! – Räpp parim Eesti autori ilukirjandusteos (Rahva Raamatu konkursist on siis jutt). Ma. Ei. Suuda.
Samas, eks ma ole ka vanast peast leebeks muutunud ja küllap viib ettevaatlikust tõdemusest, et jah, äkki eelnimetet nähtus on siiski millekski hea, ainult üks samm edasi juba krt-teab-kuhu. See on muidugi nali, minu poolest võivad Räpp ja Kivisilla koos päikeseloojangu poole kepselda, ilmtingimata kollased kummikud jalas ja punasetäpilistes tassides vältimatu piparmünditee.
(Kas ma võlgnen nüüd jälle mingi lahtiütluse selle kohta, et ma ei halvusta mitte kuidagi inimesi, kes neid loevad? Otsustasin, et ei võlgne, sest mu jutu mõte on selgesti ikkagi milleski muus.)

Ühesõnaga. Ainus punkt nimekirjas asjade kohta, mille olen lubanud enne aasta lõppu ära teha, on ka täidetud.
Mis siin siis muud ikka enam.

Hakkame otsi kokku tõmbama.

Muusika: HAEVN “Other Side of the Sea”

11 responses to “Kõik vastused on õiged

  1. Kristi Teder

    Tänan jagatud mõtete eest.

    Liked by 1 person

  2. Saksa lambakoer !!! 🙂
    Aga lumi, jah… minugi poolest võiks ta täitsa olemata olla.
    Mõnusat aastalõppu sulle, ja varesele valu, ja kõike muud head ja ilusat, südamest.

    Liked by 1 person

  3. väga väga naine

    Mulle meeldib talve juures kõik – kuigi ma kahtlustan, et lumega kaetud looduse võlust umbes 40% on, et lumi sumutab. Kui lumekiht on õhuke, ei summuta ja sellise lume üle ma ei vaimustu ka, aga see lumevaikus, mis tekib paksu lume korral, kuidas ta helid endasse neelab ning maailm on korraga nii palju rahulikum – see on imeline.
    Aga mulle meeldib ka selleta talve juures suht kõik, millega ma mitte grammigi ei mõista hukka inimesi, kellele talv üldse ei meeldi.

    Järgeb teemaga lõdvalt seotud virin, mille ainus talve meeldimisest/mittemeeldimisest veidi tugevam seos postitusega on, et mul löövad Kivisillaga seoses ka kuidagi need inimesed ette – ma ei tea, kus on paralleel, vbla on ainus sarnasus “mina olen teistsugune”.
    Nimelt on teatud sort inimesi – kellest üks mu tutvuskonnas on külmavastane kuumalemb – kes teatud teema esile kerkides alati hakkavad sama juttu ajama. On inimesed, kes niipea, kui keegi mainib sibulat, kukuvad alati ja ühetaoliselt seletama, kui jäle asi on sibul, kuidas seda igale poole sisse topitakse ja kui halb sibul on. KUSJUURES tegelikult on neil (mõlemal juhul) selgelt toidutalumatuse või allergilised reaktsioonid ja väga hea põhjus sibulat mitte süüa. Nad võiks (mõned korrad) ka lihtsalt öelda, et ei maitse.
    Aga ei.
    Nad räägivad, kuidas sibul on JÄLE ja kuidas komme toidu sisse sibulat panna on VASTIK ja kuidas sibul ei kõlba üldse süüa.
    Jutu tagapõhi tundub olema “inimesed tegelt ei söö sibulat, aga millegipärast paljud ei saa sellest aru!”

    See talvevaenlane-külma mittearmastaja räägib, kuidas külmaga ei saa midagi teha, kuidas normaalne rõõmus aeg algab 25-st kraadist, 22-24 on selline kampsunitemperatuur ja alla selle on ainult uni ja väsimus ja kõik tardub. Ja kuidas konditsioneerid on saatanast, suvel ei tule mitte konditsioneeri sisse lülitada, vaid koguda soojust talve üleelamiseks — ja mul läks mitu AASTAT aega, et taibata: aa, talle endale ei meeldi külm ja ta lihtsalt on teinud loogilise tehte “mina olen inimene, mulle külm ei meeldi, järelikult inimestele külm ei sobi” ja jaurab selle üle lõputult.
    Ja nad ei suuda ka end pidurdada teemal “kõik on seda juba kuulnud, pole mõtet sama juttu ajada”. Sibulavaenlased on vähemalt 17 aastat rääkinud, kui vastik on sibul, soojalemb jaurab sama asja IGAL AASTAL IGAL SUVEL (kui on vaja kas sooja koguda või on liiga külm suve jaoks ) ja IGAL TALVEL (kui on vaja kurta, kui hirmus on, et nüüd kogu aeg igal pool kohutav olla ja soe ei hakkagi) sama asja. Neil nagu ei ole sees üldse filtrit, et mida nad on juba rääkinud, mida ei.
    Mind väga häirib. VÄGA.
    Kusjuures ise nad ilmselt ei tule selle pealegi, et vbla ei tasuks sama juttu aastaid ja aastakümneid järjest kedrata.
    Kunagi kirjutasin fb-sse ühe jutuajamise, mida bussis pealt kuulsin. Kuidas vanadaam ütles reklaamist mööda sõites, et näed, kalad. Vanahärra vastas talle, et jaa, kala võib alati süüa. Ja vanadaam seepeale: “Mina teen kala alati taignas.”
    Mina oigasin tolle jutu juurde fb-s, kuidas ilmselt ei ole see härra selle prouaga paar kuud tagasi tutvunud, ilmselt ta teab, kuidas proua kala teeb, neil oli selline 50-aastat-abielus aura, ta on kala taignas ilmselt tunda ja lausa maitstagi saanud. Vanad inimesed ei ole targad, nad on lihtsalt kaua aega lollid olnud – ja siis üks neist sibulavaenlastest tuli mulle rääkima, kuidas ei, see on automaatsus, vanad inimesed sedasi suhtlevadki, et ütleb keegi “kala” ja see paneb ajus programmi käima. “Kala võiks alati süüa.”
    “Mina teen kala alati taignas.”
    Ja kuidas need inimesed samas on väga terased, tema ämm, blablabla, terane nagu naaskel, blablabla – ja mina mõtlesin: “Kuidas saab öelda, et niimoodi tegutsev inimene on terane?! See on terasuse vastand ju – mitte kohaneda konkreetse olukorraga, vaid ajada oma joru, sest see on sisse harjunud?!”
    Aga tema jaoks on täiesti okei iga kord sibulale mõeldeski lülitada sisse programm: “Sibul on jäle, nad topivad sibulat kõigisse toitudesse, ma ei saa kuskil avalikus kohas kala tellida, sest seal on alati sibul juures… ” ja nii lõputult edasi.

    Nii, ma nüüd olen absoluutselt postitusse mittepuutuva jauru lõpetanud.
    Vbla mul läks ka programm tööle? =) Nägin “mulle ei meeldi talv”-ideed ja käivitusin?

    Meeldib

    • Vohh, kümnesse – LUMEVAIKUS on minugi meelest VAIMUSTAV. Absoluutselt võrratu ja imeline. Kusjuures naljakas, eks, et selle nähtuse olemust on täiesti võimatu selgitada inimestele, kes seda kogenud pole.

      Mis nüüd virinasse (sibul, talv jne) puutub, siis sinuga täiesti nõus. Omaenda praegust lume-virinat (5500s, ja mujal ka) õigustan asjaoluga, et maandusin üsna pikast troopikasaare-elust otse külma ja lumme. Shokk, noh. Võtab vinguma. 🙂

      Liked by 1 person

  4. Lumevaikus, jah, see on imeline. Kuigi ma nimetan seda pigem lumehämaruseks (mis ei tähenda, et sel oleks pistmist valgustingimustega, aga kui see nüüd üldse kuidagi loogiliselt kõlab, siis minu jaoks ei tähenda see vaikus mitte niivõrd (ainult) helide puudumist, kui kompleksset nähtust, mida eelkõige defineerib valguse tonaalsus).

    Ma kahtlustan, et taoliste virinate puhul on osalt tegemist sellega, mida võib nimetada suhtlemisaktiks (ja millest ma ise üldjuhul aru ei saa), mille puhul räägitava jutu sisu ei ole oluline. Me ei vestle, vaid sooritame suhtlemisakti.
    Teise põhjusena tuleb pähe asjaolu, et inimesed räägivad lihtsalt suurt mõtlemata sellest, mis on hetkel aktuaalne. Eelmisel aastal (või kuul või nädalal) oli samamoodi külm ja juba sai räägitud? No aga praegu on ju jälle külm.

    Ma ei ütle tegelikult ka, et ma talve täiesti vihkan. Ma ju suusatan, järelikult meeldib? Jah, lihtsalt ma suudaks vabalt ka ilma suusatamata elada ja nagu ma olen öelnud, ma ei oota pikisilmi talve, et saaks suusatada, vaid ootan suusatamist, kuna see teeb mu jaoks talve vähemalt nauditavamaks.
    Ja mu põhiline probleem talvega seoses seisneb selles, et mul on külm. (Ning ennetades võimalust, et keegi ütleb, et see pole ju mingi probleem, tuleb rohkem riideid selga panna – see täitsa nii lihtne ei ole, sest ükskõik kui udupeened riided on mõeldud selleks, et kehasoojust hoida, nad ei tekita seda juurde. Ja kui kehal on soojatootmisega probleem, siis lihtsalt ei ole piisavalt seda, mida hoida.)

    Liked by 1 person

    • Riiete ja kehasoojuse teemal – jah, absoluutselt nõus sinuga.
      Sain enda juures just kommentaari “pole halba ilma, on ilmaga mittesobivad riided”. Mille peale vastasin, et BS, mul on väga head talveriided, julgelt siuksed poolprofi omad. Paraku, just nagu sinagi ütled, sooja need juurde ei tooda. Ja mu libeda maapinna ja luimelöga jne mitte-armastamist vähemaks kah ei võta.

      Lumevaikusest – jaa, see on otseselt valgusega seotud. Hämar peab olema. Ja siis see tunne kah veel, usutavasti kõigile lumevaikuse-fännidele tuttav, et lähed õhtul magama, lund maas ei ole, või vähemasti pole seda palju, ja varahommikul ärgates tead ilma voodist tõusmata, aknast välja vaatamata, et suur lumi, sest tunnetad iga ihurakuga sedasama lumevaikust.

      Liked by 2 people

  5. Mul tulevad külmavärinad, kui te siin veel palju lumevaikusest jutustate:)
    Eilse õhtu just lõpetasin sõnadega: Olgu nii! Need, kes ei taha värve, nüüd kuni suure sulani, las rahustavad närve!

    Liked by 2 people

  6. mosaiigimeister

    Tähenduslike otseteede võimaluse inimeste vahel on väga hästi kokku võtnud David Vseviov järgnevas 2-minutilises jutus, mille kohta ma paraku intelligentset linki teha ei mõista: https://www.youtube.com/watch?v=QJFr604VzR4

    Meeldib

    • Just! Täpselt see! Vseviov näitlikustab selle nähtuse olemuse väga osavalt ja samas ammendavalt, no ilmselt mitte kõigi jaoks, aga need, kes on kogenud, saavad kohe aru, millest jutt.

      Meeldib

    • Nii, ja lisaks veel see, et tegelikult on see nähtus minu meelest ka laiem kui hetkeliste otseteede puhul. See on otsapidi sama, mida ma nimetan samas keeles rääkimiseks ja vastandina vale puu all haukumiseks vmt. Viimasega ei mõtle ma nimelt tingimata seda, et inimene ei saa üldse aru, milles uba, ei, ta võib isegi täiesti adekvaatselt arutleda, aga on tajutav, et ta ei saa aru _samal_ tasandil. Ja vaat see on haruldane ja imeline, kui tajud ja tead, et keegi saab aru ja mõtleb samal tasandil.

      Meeldib

  7. Maal. Tulin just saunast. Täielik lumevaikus. Puud on paksu lume all. Kõik on paksu lume all. Läbi piimjate pilvede paistab kuu ja see ei ole öö. See ongi lumehämarus.

    Meeldib

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s