Valehäired

Valdav enesetunne sel kevadel: nagu oleks betoonploki alla jäänud.

Kuigi väikeseks vastukaaluks oli ka aeg, mil tundus, nagu oleksid õhus mingid head ended. Mitte midagi konkreetset, üksnes üsna nimetu millegi hea aimdus.
Kuni see täpselt samamoodi, ilma ühegi kindla põhjuseta tühjaks visises ja selgeks sai, et tegemist polnud ei millegi muu kui heeliumiga täidetud õhupalliga.
Oh, mis seal siis ikka. Eks me teame, mida lastekirjanduse klassika õhupalli omamise kohta ütleb, ent oleks ju võinud veel veidigi rohkem aega vastu pidada.

Amelia, it was just a false alarm.

Samas, võib ju mõnikord väga positiivne olla, kui tegemist on valehäirega.

Unistan sellest päevast, mis ükskord kindlasti saabub. Kus ma ei pea mitte midagi tegema, kuhugi jõudma, mitte keegi ei taha minust mitte midagi, ei helista, ei kirjuta, ei kaeba millegi üle ja mul pole tarvis ainsamatki asja meeles pidada.
Seniks kannan endale igal hommikul ette mõttelise motivatsioonikõne ja püüan mingitki porgandit nina ees kõlgutada, et viimsedki dopamiini- ja serotoniiniriismed alla ei annaks. Organism on omadega mõnevõrra sassis.

Rattarallil käisin, mis tekitas mus mitmesuguseid mõtteid.
Esiteks muidugi seda, et mis siin ikka inimeste peale pahandada, et nad aru ei saa, mis väsimusest ja raskustundest ma räägin, kui ma pärast seda lähen ja sõidan 56 kilomeetrit ajaga 1:46. Minu arust muidugi üks ei välista teist ja baasvastupidavuse pealt saab igasuguseid asju teha, küsimus on pigem selles, kui kaua sellest taastumiseks läheb. Üldiselt oli kena suhteliselt tuulevaikne ilm, tehnilisest stardist sai mööda Valga maanteed kohe 40-ga ajama panna, hiljem sõitsin päris pikalt ühes või teises grupis, kuni nende tempo mind rahuldas, ja nii ta kuidagi läks.
Teiseks mõtlesingi sellest grupis sõitmisest. See ei meeldi mulle mitte üks põrm. Muidugi on tuules sõita oluliselt kergem (aga üldiselt tuleks siis muidugi ka vahepeal ise vedama minna, mitte ainult teiste tuules passida), aga see kaotab minu jaoks rattasõidu mõtte täielikult. Ümbritsevat jälgida ja tunnetada pole grupis aega, kogu aur läheb sellele, et kullipilgul kõrval ja ees toimuvat jälgida. Paar napikat oli, aga vähemalt mina ühtki kukkumist ei näinud, veidraid ja ohtlikke manöövreid see-eest küll.
Kolmandaks leidsin, et samas on siiski üsna tore korra aastas sellisel üritusel osaleda, sest need inimesed jagavad seal kõik seda asjasse pühendatute salateadmist.
Neljandaks avastasin jällegi, et ma ikka ei oska ühtegi (kõige laiemas tähenduses) saavutust ei tähistada ega millekski eriti mainimisvääriliseks pidada ega nende üle rõõmustamiseks kas või väikest pausi teha, sest ma olen alati poolel teel juba mingit järgmist asja tegema. Ja et see on ikkagi natuke nukker.
Ka kõik, mis rõõmu võiks pakkuda ja kulgemise seisundisse viia, muutub niiviisi kurnavaks kohustuseks.
Suhtlemine on praegu paraku eriti kurnav kohustus. Inimesed väheses koguses ja piiratud aja jooksul – jaa, seltskondlikud üritused, koosolekud, mistahes muud kogunemised – ei, appi!

Kohtasin inimest, kes ütles, et ta ei oska suhelda ja osutus siis väga meeldivaks ja tähelepanelikuks suhtlejaks. Oleksin tahtnud talle öelda, et olla hea suhtleja ei tähenda enamasti seda, mida arvatakse. Lakkamatult lobisev enesekindel ekstravert, kes kõigiga kiiresti jutule saab ja kedagi tegelikult ei kuula, ei ole hea suhtleja. Aga kahjuks oli too inimene üks nende hulgast, kellega elu meid üksnes põgusalt ja piiratud ajaks kokku viib, nii et jäi ütlemata.

Dreams, Amelia, dreams, and false alarms.

Muusika: Joni Mitchell “Amelia”