Kui puud jäävad raagu, tuleb nähtavale aasta* – 2016

Poeedil on petlik keel.
Ta petab nii hästi, et ta
ka tõelise valu veel
võib valuna ette petta.
(Fernando Pessoa luuletusest “Autopsicografia” Ain Kaalepi tõlkes)

Aga poeet on kõigest petis. Kirjanik, see on veel hullem, reptiil, kes elatub inimestest. Usalduslikud silmad peibutiseks, lahkab oma vaheda skalpelliga inimhingesid. Ja talle kõlbab kõik. Ükski seik, emotsioon ega kild kellegi elust pole liiga väike, liiga tühine, et ei leiaks oma paika üheski loos.
Niisiis üks teeskleb valu, teine varastab võõraid valusid, aga miski on neil siiski ühine – enda valu kannavad seespool mõlemad.

Alasti kuu seisis kõrgel taevas

Alasti kuu seisis kõrgel taevas

Oli siis õigus John Donne’il – et ükski inimene ei ole saar? Või on siiski iga inimene just saar?
Tegelikult pole kumbki päriselt tõsi, aga mõlemal on natuke õigus.
Iga inimene turnib tasakaalu hoides oma köiel üksinda. Aga igaüks on ka osa kellegi teise turvavõrgust.
Mõnel on see võrk peenikestest niitidest, aga tihe – mõni niit võibki katkeda, aga võrk on ikka sama tugev. Teiste turvavõrguks on trossid, ainult üksikud, ent see-eest roostevabast terasest tehtud – naljalt ei purune, aga kui see juhtub, siis pole võrku enam ollagi.
Osavamad saavad üldse ilma turvavõrguta kah hakkama. Aga nii ollakse ettevaatlikum, mõnedki kaunid riskid jäävad päris kindlasti võtmata, kui tead, et mitte kedagi püüdmas pole.

Tugev olen ma olnud küll. Ja alati valmis naerma. Alati valmis kuulama. Ütlema õigeid asju. Patsutama õlale. Luurele minema. Ulatama käe auku kukkunutele. Andma andeks. Mõtlema teiste tunnetele ja mõistma kõiki osapooli. Tundma kaasa. Elama kaasa. Jääma püsti, kui teine on kukkunud. Jagama lohutust ja empaatiat. Iseennast ise ära haldama.
See on päikeseline pool, millest peab jätkuma kõigile ja mida ma heldelt laiali jaotasin. Saamagi pidi ju seda, mida annad.
Asjad läksid persse, kuigi ma ei läinud mitte üksnes poolele teele vastu, vaid sõudsin üle ookeani kohale, sellal, kui teine pool hoidus hoolikalt porilompigi astumast? Hmm, aga äkki ma oleks ikkagi pidanud ise midagi v e e l rohkem tegema?
Ent lõpuks ma ikkagi väsisin. Nii, kuidas üldse on võimalik väsida. Endastmõistetav olemast. Tajumast, et igaüks tunneb vaid seda inimest, kes ma olen nende jaoks, mitte seda, kes ma päriselt olen.

Hea ja kurja tundmise puu

Hea ja kurja tundmise puu

Me kõik tahame, et ära tuntaks, mis keeles meie armastus räägib ning mis meid liikuma või mis lukku paneb. Niisiis õpime rääkima ka võõrastes keeltes. Teiste armastuse keeltes. Muidugi teeme ohtralt vigu, kui see juhtumisi pole me enese armastuse emakeel. Aga püüame siiski. Ja tunneme vahel, justkui räägiksime ise tühjusesse. Või keeles, mida üldse keegi ei mõista. Või on nad unustanud. Või on neil ükskõik.

Minu armastus räägib sõnade, jagatud mõtete ja hetkede keeles. See räägib päriselt kuulamisest ja meeles pidamisest ja hiljem teema juurde tagasi tulemisest kas või ainult näitamaks, et sa mäletad ja hoolid. See räägib elu ja inimeste ja iseenda sisemuse peegeldamisest, tähendusrikaste hetkede jagamisest. See räägib tundest, et sind tõeliselt kuulatakse, mõistetakse ja aktsepteeritakse, mitte ei oodata pausi su jutus, et täiesti uue teemaga lagedale tulla. Või aina iseendast rääkida.
Ma olen õppinud rääkima paljusid keeli, aga ma tunnen ennast päriselt armastatuna ainult minu oma armastuse emakeeles. Ainult selles keeles oskan ma soravalt vaikida. Ainult siis ei pea ma ennast kogu aeg kellegi jaoks tõlkima. Tõlkima, kuni lõpuks enam ei jaksa ja lööd käega ka seal, kus tegelikult ikkagi peaks rääkima.

See koht, kust head mõtted tulevad

See koht, kust head mõtted tulevad

Kannata ära, läheb mööda – sai aasta jooksul mu mantraks. Neil hetkedel, kui teine pool minust ütles: ma vist… ikkagi ei tule kõigega toime.
Pead. Suudad. Tee rohkem. Ole rohkem. Näita kõike palju kergema ja lihtsamana, kui tegelikult on. Teeskle, kuni hakkad uskuma.
Muidugi tulin toime.
Vähesed teadsid. Päriselt aru ei saanud vist keegi. Sest ka katkisena olen ma alati nii kuradi mõistlik.
Kuni talvehakul murdis üks udusuleke kaameli selgroo.
Mitte see üks episood, vaid kõik kokku. Terve see kuradima aasta.
Ärge öelge, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Lihtsalt, ärge üritagegi. Selliste klišeede risti löömine veel tuleb, kui ma olen ennast veidi kogunud.
Ma ei taha olla see, kes peab kogu aeg tugev olema.

Aga kas ma siis seda juba ammu ennegi ei teadnud? Oli selleks siis vaja veel aastajagu päevi; lugematul arvul uneta öid; nutmata jäänud pisaraid; lugusid, mis lõppesid veel enne, kui alata jõudsid; pidevat emotsionaalset ja kognitiivset ülekoormust; kriipivat üksildust keset inimesi; võõraid valusid, mis elatud läbi kui enda omad ning aga-mina?-valu nende kõrval? Neljakümmet kahte tuhandet raamatulehekülge? Kahte tuhandet rattasõidukilomeetrit? Neid viimaseid oli enamjaolt muidugi vaja selle pärast, et mulle meeldib, aga osalt kindlasti ka selleks, et neutraliseerida seda, mis neutraliseerimist vajas. Ja iseenda eest põgenemiseks.

Navitrollalik maastik. Kaelkirjakut ei olnud kodus

Navitrollalik maastik. Kaelkirjakut ei olnud kodus

Kogu selle rähklemise käigus ma kahtlemata õppisin üht-teist.

Et kõige raskem ei ole vanast valust üle saamine. See tuhmub ajaga vaevutajutavaks tuikamiseks niikuinii.
Ka andestada pole kunagi kõige raskem. Lihtne ei ole see loomulikult ja võtab täpselt nii palju aega, nagu võtab. Ent ühel päeval märkad, et suudad küll. Iseenda meelerahu pärast, mitte selle pärast, et miski olematuks oleks hajunud.
Kõige raskem on uuesti usaldama hakata. Lubada uuel inimesel näha su hinge. Su südant. Seda sama kildudest hoolikalt kokku liimitud südant, mille sa valu eest kaitsmiseks luku taha panid ja võtmegi minema viskasid.

Räägitakse, et kevad on armumise aeg.
Ei.
Kauaks see kevade kärsitus ikka kestma jääb.
See on pigem sügav sügis, kus süda näeb ja tunneb. Võib-olla on selles üksjagu üksindusehirmu. Võib-olla kartusest üksinda lumele vastu sammuda hakkavad üksildased hundidki toetavat õlga otsima – et oleks seltsim ja soojem, vihma eest varjus, veidikeseks vastutusest vähemaks vabastatud.
Las see lõke siis soojendab kahte inimest, kes jagavad ühte ööd. Võib-olla soojendab veel tulevatelgi sügistel, kui mõlemad aeg-ajalt puid tulle juurde viskavad. Ainult kui ei viitsi või ei hooli või arvab kumbki, et see on teise ülesanne, siis kõik järgmised talved tuhas sorida pole küll mingisugust mõtet. Sooja see enam ei anna, aga ära määrib kindlasti.

Maalilisi maastikke

Maalilisi maastikke

Do you fear what I fear? 
Living properly. 
Truths to you are lies to me.
(Metallica “Eye of the Beholder”)

Hoolimata sellest, et konfliktid ja passiivne agressiivsus muutusid varasemast veelgi raskemini talutavaks, õigemini talumatuks, sain jällegi aru, kus kohas on piir, millest alates ma keeldun üldlevinud ootustele ja stereotüüpidele vastamast. “Aga kõigil on nii” ja “elu ongi selline” ei ole minu jaoks mingi normaalsuse indikaator ja ma ei suru ennast raamidesse ainuüksi sellepärast, et kõik teavad nii kuradi täpselt, milline on normaalne elu, normaalne suhe või täisväärtusliku inimese roll.
Kas see, et mul on üüratu üksindusevajadus ja et see, mida defineeritakse normaalse suhtena, näib minu jaoks lämmatav, muudab mind kuidagi ebanormaalseks, mu tunded vähem tõeliseks, mu lojaalsuse küsitavaks? Elu jagada saab väga edukalt ka üksteise külge klammerdumata, mis võib muidugi nõuda suuremat avatust ja usaldust – aga kas need ei peaks niikuinii olema iga suhte aluseks? Muidugi võib ka olla, et ma olengi – taltsutatav, kuid mitte kodustatav.

Põlev puu

Põlev puu

Ma ei ilustanud siin nüüd mitte midagi. Loodame siis vähemalt, et aus olles ei ole võimalik igav olla.
Mitte et ses aastas poleks üldse olnud ilusat ja õrna, laule, lugusid ja liblikaid, mõtteid, metsa ja mustikaid.  Oli küll. Aga ma olen alati ilusat viimseni võimendanud ja valusat võimalikult vähendanud. Ei saa öelda, et see oleks reaalsuse kulgu märkimisväärsel määral muutnud. Las ma nüüd olen natuke aega katkine, niigi liiga kaua on liiga paljut kokku kortsutatud ja silme alt ära topitud.

Eelnevast tuletame soovi uueks aastaks – ärge unustage lõkkesse puid visata! Omaenda lõkkesse kõigepealt, sest see ei ole mingi igavene tuli, mida toita poleks tarvis.

tuli-ja-tuul_640

Lõpetame siiski optimistlikumal noodil:

Ega ju muutumine
elu jooksul lõpegi.
Oled nagu puu,
kuigi järjest uued osad
sinust puituvad, tarduvad,
ajad siiski uusi võrseid.
(Katre Ligi)

Muusika: Metallica “My Friend of Misery”

* Viivi Luik

Advertisements

4 responses to “Kui puud jäävad raagu, tuleb nähtavale aasta* – 2016

  1. Tanan su aususe eest, olen ise selle toe valjapaiskamise lavel,see aasta oli ulemoistuse keerukas seestpoolt vaadatuna.Omaenese seest vaadatuna.Maletan paeva kui lopuks pisarad aina voolasid ja silmad olid kinnipaistetanud soolasest pisaraveest.Maletan seda hingevalu valjavoolamist ja kergust mida ei tahtnud endale tunnistada.

  2. Püsilugeja

    Aitäh nende ausate ja hingeminevate sõnade eest! Sa aitasid mul sõnastada midagi, mis mu mõtteis tuksles, aga välja tulla ei osanud.

    Ma kostitaks Sind selle kõige tänuks tüki hää koogi ja veiniga, kui Sa nii kaugel ei oleks. Sa oled mind ehk enese teadmatagi mitmel korral rajale lähemale suunanud. Aga mine tea, ehk ongi õigem, kui lemmikud jäävad kaugelt jälgimiseks ja paid- kurgu alt sügamised saavad tehtud virtuaalselt. Igal juhul on mul väga hea meel, et Sa elad ja oled.

    Et uus oleks helgem!

    Üks püsilugeja.

  3. Aitäh!

  4. Aitäh teile mõtteid jagamast!

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s