Õuna-mandlikook

Sügis.
Haned. Linnutee. Vaikivad puud sirutavad võrade sõrmi taeva poole.
Ühelt poolt on tunne, et sellisena – vahtravärvilisena ja päikesega vihmahoogude vahel võiks ta kesta veel mõnda aega. Teiselt poolt mõtlen mõnikord, et sügis on vaid agoonia pikendamine. Tulgu siis juba korraga see talv, sest tuleb ta niikuinii.
On natuke nagu siis, kui oled väga õnnelik ja tead, et see ei jää kestma (sest kunagi ei jää), tead, et kõnnid õhukesel ja hapral jääl ja mingi osa sinust hakkab juba soovima, et see oleks juba juhtunud, et jää oleks murdunud, et sa oleksid juba kukkunud, sest teadmine selle paratamatusest söövitab su õnne juba vargsi niikuinii.

Mõtisklesin siin vahepeal, et kas suusatajad tunnevad kevade lähenedes sama kurbdust, mis rattureid sügisel valdab. Nojaa, eks ma ju tean oma suusataja-aastatest küll, mismoodi see oli ning mismoodi ma toona kõiki kevadeootajaid Betti Alveri tsiteerimisega närvi ajasin (kevad ei tule ja tulla ei tohi, tuisake talvised metsad ja mäed!).

Seega – keegi muga suusapuhkusele tahab tulla?

Nali, nali!

Ma mõtlesin muidugi jalgrattapuhkust. Keset talve, Kanaari saartel näiteks, ah?  Kui vaja, võin isegi lubada, et sõidan hästi aeglaselt.
Organiseeritud rattareisid mind ei huvita (neid isegi on), sest ma ei saa aru, mida peaks olema head täiesti suvaliste inimeste kambaga koos reisimises, kui eksisteerib võrdlemisi suur tõenäosus, et meid ei seo mitte miski peale rattasõiduhuvi. Vabalt võib juhtuda, et on täiesti tore. Aga vabalt võib ka juhtuda, et on ilgem piin ja sellega ma pole valmis riskima, et miski, mis peaks olema puhkus ja mille eest ma olen kallist raha maksnud, kujutab endast midagi, mille peab (parimal juhul) hambad ristis välja kannatama.
(Samal põhjusel ei saa ma aru, miks peaks mind eriliselt vaimustama mõte grupisõidust. Mulle meeldib kohutavalt sõita üksi (äärmisel juhul kahe-kolme-neljakesi, aga sellisel juhul on see pigem seltskondlik ajaveetmine ratta seljas), mõelda oma mõtteid, olla iseendas ja nautida maastikku enda ümber, mitte vahtida eessõitja kanni ja praktiseerida mõttetut väikevestlust). Mul ei ole üksi igav, ma ei aja mingit tohutut kiirust taga, tüüpiline keskmine 26-29 km/h rahuldab mind täiesti, nii et kui mulle mõni grupp vastu sõitma juhtub, siis vaatan ma neid kerge haletsusega, ehkki ma tean, et üpris tõenäoliselt veedavad nemadki hästi aega.)

Ammu pole viitsinud endasse põhjalikult vaadata. Olen oma soomusrüüga üheks saanud. Olen juba unustanud paljutki, mida arvasin mitte kunagi unustavat. Aga ma ei oska selle üle õieti kurvastadagi. Igapäevane tühi-tähi võtab aegamööda üle kõik vestlused, unistuste, ideede ja õhulosside asemel on seal asjad (praktilised ja materiaalsed), lõputult asju, ja kuigi nii kaob ka suurem osa sellest, millest hing toitu saab, olen ma loobunud võitlemast. Loen parem raamatuid edasi, aga ei soovita midagi enam kellelegi, sest nagunii keegi neid ei loe.
(Mõni aasta tagasi rääkisin Äripäeva erilehele lugemisest ning mainisin seal Hiina vanasõna, mille järgi inimese jutt muutub igavaks, kui ta pole kolm päeva lugenud. Olin tollal veel lahkem ja arvasin, et lugemuse puudumine hakkab silma torkama kolme aasta pärast, ent tundub, et pean oma arusaama revideerima (ega viitsi ka enam igimõistev ja -diplomaatiline olla). Tegelikult see ikkagi hakkab tunduvalt varem välja paistma. Ja võib-olla tuleks tänapäeval lugemist võtta eelkõige hoopiski keskendumisharjutusena.)

Asi polegi üldse selles, nagu oleks elus hetkel igasuguseid ebameeldivusi üleliia, ei, ja meeldivusi on ju iseenesest täiesti ka, aga on, nagu ei põleks ma enam sugugi. On’s asi neis puudes, mida ise unustasin lõkkesse visata või neis ämbritäites, mis leeki läigatatud või tuld õhutava tuule puudumises, ei teagi. Küllap kõigis neis, aga küllap milleski veel.
Olen seda varem öelnud, pilvedest maa peale pudenemise ja uuesti üles põrkamisega tulen ma toime, kui kurnav see ka poleks, aga see, mis mind aegamööda tundetuks robotiks muudab, on lõputu vaimustuseta lohisemine kuskil nullnivoo kandis. Või ajan ma nüüd põhjuse tagajärjega segamini?

Ent seniks, kuni ma mõtisklen, mida pikemas plaanis ette võtma peaks, leian, et lühemas perspektiivis võiks väga edukalt aidata üks rattareis.
Nii et?

Muusika: Sixto Rodriguez “Cause”

Õuna-mandlikook
(mugandatud: Hea toidu kodu)

Põhi:
180 g kreeka jogurtit
2  muna
1 tl vanillisuhkrut või -ekstrakti
150 g mandlijahu
30 g spelta- või kaerajahu
1 tl küpsetuspulbrit
70 g suhkrut

Täidis:
400 g õunu
50 g mandlilaaste
(soovi korral veidi suhkrut ja kaneeli)

Puhasta õunad ja tükelda võrdlemisi väikesteks tükkideks.
Taina jaoks klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, lisa kreeka jogurt ning seejärel eelnevalt küpsetuspulbriga segatud jahud. Sega ühtlaseks ja vala küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi. Kata õunatükkidega, jaota peale mandlilaastud ning soovi korral raputa veidi suhkrut ja kaneeli. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 40 minutit.

 

12 responses to “Õuna-mandlikook

  1. väga väga naine

    Oh, kes teadnuks küll seda,
    et vanaks saab süda …

    (Yeats)

    Aint noh, minul käib see vananemine ikka vahelduvalt. Vahel niiiiiiiii vana, et ei ole enam lootust ka, et taas ärkaksin – ja siis on taas “oi, ma veel suudan nii tunda?! NII LAHE!”

    • Jaa, õnneks on see lootus, et äkki kõik ikka veel vaheldub. Seni on olnud ja ju vast edaspidigi on. Ja hea on, kui keegi aeg-ajalt meelde tuletab. (Jõuan sinna välja, et muul ajal muudkui kinnitad seda ise vasakule ja paremale ja kui sul endal kinnitust vaja on, hakkavad kõik äkki otsata pessimist-realistlikuks ja kinnitavad, et ei, ei ole tõesti enam midagi ees.)

  2. Ahoi!
    Kuna naudin kõiki nelja aastaaega, siis üleminekute tõttu tuska ei tunne. (Mnjah, ja rattaga pole ka mitu aastat sõitnud: keldrist teist üles tarides peksan alati sääred siniseks. Ilmne vabandus laiskusele.)
    Tegelikult ajendas mind kirjutama hoopis lause, et “Loen parem raamatuid edasi, aga ei soovita midagi enam kellelegi, sest nagunii keegi neid ei loe…. VALE PUHA! Olen mitmeid kordi järginud sinu soovitusi ja pole pidanud pettuma. Nii et soovita ikka edasi ja koos kommentaaridega palun. Head sügise jätku!

    • Nojaa, eks see ‘mitte keegi’ oli teatav liialdus muidugi, ma tean küll, et neid on, kes loevad. Aga seda juhtub ka muidugi päris tihti, et küsitakse soovitust, lubatakse kindasti lugeda, otsekohe raamatukokku minna ja kui ma hiljem küsin, siis selgub, et ei, ei jõudnud. Eks see ole muidugi igaühe oma asi, aga küllap on see arutelu, muljete vahetamine, millest ma tegelikult puudust tunnen – et kui loen midagi, mis mõtteid tekitab ja soovitan kellelgi samuti seda lugeda, siis tahaks ka kuulda, mis mõtteid see temas tekitas. (Ja muidugi, et see oleks veidikegi analüüsiv, mitte ainult “meeldis/ei meeldinud”.)
      Peaks vist mõne raamatuklubi liikmeks astuma 🙂

      • väga väga naine

        Ma kardan, et sa oled liiga tark nende jaoks =(
        Sest filmides on raamatuklubid, jah, intellektuaalsete inimeste maailm, aga reaalsuses paraku toimivad kui pääsetee seltskondlikele inimestele, kel seltskonda väheks jäänud ja kes samas sellist … mmmm …. lihtsamat kirjandust tarbivad.
        Aga vbla neti-raamatuklubid oleks variant?

        • Tõenäoliselt 🙂
          Ma olen fb-s lugemise väljakutse grupis ja algusaegadel ka postitasin tihti, aga praegu ma ei suuda enam ammu jälgida, mis seal toimub, pealegi pole see suunatud arutelule, vaid lihtsalt lugemismuljete postitamisele. Mis tihti tähendab täiesti ebavajalikku sisu ümber jutustamist. (See jääb mulle arusaamatuks ka Goodreadsi puhul, miks väga paljud inimesed peavad oma arvustuses vajalikuks sisu ümberjutustust; kui ma hakkan mingi raamatu kohta arvustust otsima, siis ma kas olen seda juba ise lugenud või tean sisu vähemalt sel määral, nagu kirjastus on tutvustusse lisanud, nii et tõesti puudub igasugune vajadus sisu seletamiseks.) Üleüldse suuremas osas raamatuülevaadetes puudub analüüs täiesti, mõnede blogijate (nt Marca) arvamusi on õnneks siiski hea lugeda.
          Sellega, mis tasemel raamatuid massiliselt välja antakse ja seega muidugi ka loetakse, on mul muidugi jätkuvalt teema ning snoob minus hullub iga kord, kui keegi teatab mõne taolise produkti lugemise peale, et see oli parim raamat, mida ta on lugenud. Selle koha peal ma leian siiski, et ainult lugemisest ei piisa, kuitahes kasulik see ka killustatud keskendumis- ning seostatud teksti jälgimise võimele poleks, ikkagi on oluline osata head kirjandust kehvast eristada ja sellega on analüüsivõime otseselt seotud.

  3. Väga armas intekas, lugesin huviga ja noppisin sealt mitu asja hilisemaks mõtlemiseks.

    Rattareisile.. kahtlen. Ehkki Kanaaridele täitsa tahaks. Aga siis koos lastega ja rattasõiduks vaevalt et aega jääb.

    Suusapuhkuse aga korraldan ma ise. Kui tahad, tule kaasa! Läheme sõpradega mõnda Skandinaavia mäestikku matkama. Märtsi teine pool, kui seal on tohutult valgust ja helgust. Seljakott seljas, matkasuuskadega, aga ööbime majades. Mägedes oleme umbes nädala. Kõik, kes on käinud, on super rahule jäänud (või vähemalt mulle nii öelnud). Siit saab eelmise kordade päevikuid lugeda / pilte vaadata: https://sites.google.com/site/kurinurm/

    Nii et jaa, ootan talve. Aga praegu saab veel rattaga sõita ja loodus on niiii ilus!!!!

    Ja kui ma peaks kevadel rattamatka korraldama, mis pole üldse mitte võimatu, siis annan ka teada, kui sobib ja tohib?

    • Vaatasin su päevikud/pilte.. üpriski lummatult. Võimas. Aga ma ise pole küll kindel, kas mus nii palju talvist matkajat oleks. Ma olen ikka üldse talvest ja suusatamisest kangesti kaugeks jäänud, eks mõtlen küll, et tuleks rajale tagasi saada ja hakata uuesti talve nautima, selle asemel, et see kuidagi ära taluda ja enam-vähem kalendrisse rattahooaja alguseni riste vedada.
      Aga rattamatka kevadel võiks ju iseenesest ka täitsa kaaluda.

  4. Võõraste inimestega asjade tegemisest:

    Grupisõidust. Olen mõnel mnt grupitrennil käinud ja alati on “möh”. Aga sealt saab kindlasti kambavaimu. Meie, mehed (no mõni daam ka) käisime pmst nagu jahil ja tõime koju niimitu kilomeetrit! Mörr!

    Võõrastega reisid on aga toredad, sest tihti selgub, et võõrad inimesed ise on toredad. Olen käinud ühel suusareisil (Vasaloppetit sõitmas) ja mitmel kommerts-matkal ja no ausalt, tore on. Mõni sealt pärit sõber on jäänud kogu eluks. Kui ma oleks piisavalt rattafänn, siis ma vabalt läheks mõnele korraldatud reisile.

    Üldse, kõik asjad lähevad sinna “keegi korraldab ja võtab raha” suunas. Matkamine näiteks, aga kõik muu ka. Kas peaks nukrutsema? Või on see areng ja peaks avalikäsi tervitama? Ei tea, ei tea…

    • Ilmselt ei pea nukrutsema, ju jääb alati ka neid, kellele pakutav valmistoodang ei sobi ja kes viitsivad oma seltskonnale ise korraldada.
      Teoreetiliselt jah ma saan täiesti aru sellest, et võõrastega reisimine võib olla tore ja on isegi üpris tõenäoline, et võõraste hulgas on vähemalt mõni tore inimene. Aga võõrastega suhtlemine iseenesest võtab nii palju energiat, et ma võin selleks ajaks juba täiesti oimetu olla, kui viisaka väikevestluse tagant kellegi tegelik olemus üldse välja paistma hakkab. Nii et enne tundmatute inmestega reisile hüppamist tuleb ikka riskianalüüs läbi viia.

  5. Järgnev EI ole selleks, et sind talvel matkama ajada.
    Lihtsalt… infoks:

    Skandinaavia suusamatk on ootamatult kerge ja mõnus tegevus.
    Põhiliselt seepärast, et seal on mägimajad. Saad igaks õhtuks hubasesse majja, kütad, teed süüa, räägid juttu. Ja kuna pole kaasas telki, potte, panne, siis on ka seljakott suht kerge. Ja päeval ei ole külm, sest sa oled normaalselt riides ja liigud.
    Meie stiilis suusamatk on pigem suuskadel kõndimine. Natuke mäesuusa oskust on abiks, aga pole hädavajalik.

    Nii et mingit erilist ettevalmistust pole vaja. Kõik on seni hakkama saanud.

    Eelmisel korral küsisin uute inimeste käest, et mis oli kõige ootamatum.
    “Kogu aeg oli soe!” vastati mitmest suust.

    Suusamatk on kõige lihtsam kõrgmäestiku kogemuse saamise viis. Päris mägedes pead kõigepealt mitu päeva käima, enne kui päris kalju ja liustike maailma jõuad. Kevadel suuskadega – astud rongist maha, paned suusad alla, sõidad tund aega ja oled keset puhast lund!

    Ma nüüd lähen sõidan natuke rattaga (töölt koju, 10 km läbi linna) 🙂

    • (Tuleb imekenast sügisõhtust kümmet kilomeetrit jooksmast ja teeb näo, et teda absull ei huvita mingi suusamatk ;))

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s