Raamatuankeet

Virutasin Marca juurest, sest raamatud ju. Nüüdseks on seda ankeeti muidugi juba “kõik” täitnud.

Praegu loen: Yōko Tawada “Kahtlased kujud öises rongis”. Lisaks loen parajasti uuesti üle Guzel Jahhina “Zuleihha avab silmad”, sest juhtusin pühapäeval – kujutate ette! – vaatama televiisorit ja sealt tuli selle raamatu alusel tehtud sarja esimene osa. Leidsin esiteks, et võiks sarja vaadata ja teiseks, et peaks siis raamatu ka uuesti üle lugema.

Krimka või armastusromaan: Krimka. Head krimkat leida pole lihtne aga head armastusromaani leida on veelgi keerulisem. Sellegipoolest meeldib mulle ajupuhkuseks krimkasid lugeda, aga mul on neile kindlad nõudmised, mida ma juba vist korduvalt nimetanud olen, ja krimikirjanikud saavad ainult ühe võimaluse – kui esimene mulle kätte sattuv teos mind edasiste katsetuste vajalikkuses ei veena, siis nii jääbki.
Armastusromaanid (kuigi võib-olla tuleks siin alustada žanri defineerimisest) on reeglina nii imalad, et mul hakkab süda läikima juba esimese kolmandiku peal. Mitteläägetest armastusromaanidest tuleb mul meelde vaid Vikram Sethi “Tasavägine muusika”, ehkki see on ehk isegi rohkem armastusest muusika vastu kui romantilisest armastusest.

Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Mõlemad on õiged oma õigel kohal, aga kui valida, siis pigem pikk kirjeldus. Pikk ja lame dialoog on ikka äärmiselt õudne ja head dialoogi kirjutada on vist keerulisem kui head kirjeldust. Tundub nii.

Parim lastekirjanik: Tahaks originaalitseda ja nimetada mõne hoopis teisest mastist kirjaniku ja siis põhjendada, miks ma teda lastekirjanikuks pean. Aga tegelikult vist ikkagi Astrid Lindgren. Eestist Aino Pervik ja Leelo Tungal.

Kõige ebameeldivam raamatutegelane: Mulle pole kunagi meeldinud näiteks Karlsson katuselt. Aga kui aus olla, siis suudan ma suhestuda ka ükskõik kui ebameeldivate tüüpidega, kui nad on usutavad, karakterina loogilised ja hästi välja joonistatud. Lamedad ja kehvad karakterid on ebameeldivad.

Eesti või välismaa autor: Sellist vahet ma ei tee. Ehkki ma ilmselt loen tõlkekirjandust rohkem. Janoh, Eestis ilmub seda maavillast kraami ikka üksjagu, mitte et mujal ei ilmuks, aga kohalik toodang torkab lihtsalt rohkem silma, kuna turg on väga väike.

300 või 700 lehekülge: Kvantiteet pole oluline, kvaliteet on. Siiski tundub aeg-ajalt, et liigne pikkus on suurem probleem kui liigne lühidus, neid raamatuid on väga palju, mis mõningasest tihendamisest ja lühendamisest võidaks. Samas pole ma vist kohanud ühtegi väga head raamatut, mille puhul oleksin mõelnud, et see pikemaks venitatuna veel parem oleks saanud. (Jah, muidugi olen ikka soovinud, et raamat läbi ei saaks ja lugemist aeglustanud, aga see on hoopis teine asi.)

Lemmik sel aastal loetud raamat: Paavo Matsin “Kongo tango” ja Vladimir Orlov “Aldimängija Danilov”. Maagiline realism, mu arm!

Novellikogu või luulekogu: Kumbki pole ju lihtne žanr. Ma mõtlen kirjutamiseks, mitte lugemiseks, seetõttu on nii hea luule kui hea novell vähem levinud kui võiks arvata. Esimene valik oleks siiski luulekogu. Teisalt, pea alati, kui mõni hea novellikogu kätte satub, mõtlen pärast, et miks ma ometi nii vähe novelle loen.

Üksikule saarele võtan selle raamatu: No ma ei tea, kas peab seal saarel ülejäänud elupäevad veetma või? Et see oleks siis ainus raamat, mida elu otsani lugeda tahaks või suudaks. Või peaks võtma midagi sellist, mille läbi lugemine muus kohas ja muul ajal võiks pisut kaheldav olla? Aga sõltub muidugi mõista ka sellest, kus kohas see üksik saar teil asub, ehk tuleb seal tegeleda pigem ellu jäämisega kui palmi all lebamise ja “Ulyssese” üle juurdlemisega. Nii et võib-olla on pigem abi mõnest matkatarkuste taskuraamatust.

Raamatupood või raamatukogu: Raamatukogu loomulikult. Ma pooleldi kasvasin TÜ raamatukogus üles ja seetõttu tahtsin ka raamatukoguhoidjaks saada. Raamatukogus olen paar aastat töötanud ka, aga püsima ei jäänud. Linnaraamatukogus käin enam-vähem korra nädalas. Üldiselt satun raamatupoodi siis, kui olen raamatukogust võetud raamatu läbi lugenud ja leidnud, et see vääriks endale ostmist – see tähendab, et võiksin tahta seda veel kord lugeda.

Esimene raamat, mille lugemist mäletan: Kindel ei ole, aga võib-olla Alide Dahlberg “Väike Mai”. Ma olla lugema hakanud nelja-aastaselt, ilma et keegi mind õpetanud oleks, nii et mina küll ei tea, kuidas see juhtus.

Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Riiulis ei ole ühtegi. Lugemata raamatud on virnas – tahaks öelda, et öökapil, aga mul ei ole öökappi – voodi kõrval põrandal. Hetkel on seal seitse ühikut ja lugemisjärjekorras esimene on Yuval Noah Harari “Homo Deus. Homse lühiajalugu”, mis mulle eelmisel nädalal sünnipäevaks kingiti.

Lemmik naistekate autor: Kõigepealt oleks vaja definitsiooni. Kui nende all mõeldakse neid väikeseformaadilisi pehmes köites raamatuid, kus kaanel on mõni amelev paarike või palja ülakehaga musklimees, siis – käsi südamel – ma pole eales ühtegi sellist lugenud. Kui siia alla käivad need, mis ilmuvad nt Varraku ajaviiteromaani sarjas, siis paari ikka olen. Üldiselt aga pole minu maitse, seega maitea.

Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Isegi oma masohhismikalduvuse juures ei kavatse ma enam iial kätte võtta midagi, mille autoriks on E. L. James ja Lars Kepler. Ja Ruth Ware. Ja A. J. Finn. Ja Gillian Flynn. Ja veel mõned.

Mu raamaturiiul on sellist värvi: Männipuu.

Ulmekirjandus on minu jaoks: üpris tundmatu žanr. Täiesti tundmatu alaliik sealjuures on mu jaoks õudusulme, ma pole seda lugenud, sest – eelarvamused! – olen üpris kindel, et õuduse komponent puudub seal täiesti ning tulemus on pigem naeruväärne. Ülejäänud kahega – teadusulme ja imeulmega – olen tuttav küll ja vististi eelistan neist teist, aga mõlema puhul on oluline, et oleks tegu tervikliku maailma- ja hea karakteriloomega, mitte ainult kõrgtehnoloogilise märuliga, kus psühholoogiline komponent suuresti puudub. Düstoopilised ja apokalüptilised teosed meeldivad.

See autor ajas mu nutma: Ei mäleta, et see oleks kellelgi õnnestunud. Need raamatud, mille juures paljud väidavad end nutta lahistanud olevat (“Mina enne sind”, “Valgus ookeanide vahel” vms) panevad mind oma punnitatud melodramaatilisuse tõttu pigem silmi pööritama. Selleks, et mind kas või teoreetiliseltki nutma ajada, on vaja mingit märksa rafineeritumat ja peenemat naha alla pugemist.

Ma soovitan sulle: Senikaua, kuni ma ei tea, mis sulle varem meeldinud on, keeldun igasuguseid soovitusi andmast.

Ma olen kohtunud selle kirjanikuga: Marge Pärnits. Kristiina Ehin. Armin Kõomägi.  Valdur Mikita. 

Peale lugemise armastan veel: Ooperit. Jalgrattasõitu. Metsas kolamist.