Imekook

Nimetet koogi “ime” seisneb asjaolus, et vormi läheb üks tainas, aga ahjust väljub kook enam-vähem kolmekihilisena. Kui seda retsepti Nami-namis nägin, meenus mulle, et midagi sarnast peaks olema ühes umbes 20 aastat vanas käsikirjalises retseptivihikus ja et mäletatavasti ma seda kooki kunagi ka tegin. Imekoogi nime kandva retsepti leidsingi, paistis teine olevat USA päritolu, sest mõõtühikuks oli ‘tops’ ja ahjutemperatuuriks 350° F. Minu retseptis ei eraldata ega vahustata eraldi munavalgeid ja -kollaseid (mida muidugi võib ka siinpuhul teha, ilmselt on selle tulemuseks paksem ja kohevam pealiskiht ning selgem kihistumine) ning täienduseks on kookoshelbed. Koogi alumiseks kihiks moodustub midagi ahjupannkoogilaadset, järgneb veidi kreemjam osa ning pealmiseks kihiks kerkivad kookoshelbed.

Muuseas, peaaegu oleksin kirjutanud, et pealmine kiht on kookosene. Ei, seda ei ole ta mitte. Ja sellega ma tahan öelda (nüüd tuleb filoloogiline kretinism, pardon) et ma ikkagi ei mõista selle moodustusmalli tohutut populaarsust toiduretseptides. Kuhu ka ei vaataks, taas ja taas torkab silma mõni juustune (või hullemal juhul isegi parmesanine) kaste, köögiviljane salat, šokolaadine kook või mustikane muffin. Ma olen sellest korra juba kirjutanud, aga kordamine tuleb ilmselt siiski kasuks:

eesti keeles kasutatakse sisalduvuse või koostise märkimiseks tavaliselt seestütlevat käänet või liitsõna täiendosist (rukkijahust pirukas või rukkijahupirukas, mitte rukkijahune pirukas) ja ne-liide tähistab tavaliselt välist kokkupuudet (mullane põrand tähendab, et muld on põranda peal, põrand on mullaga koos, mitte ei koosne sellest ja kui juhtumisi koosneb, siis on see muldpõrand).

Olgu, ma saan loogikast aru küll, toiduretseptides peaks ne-liide justkui ilmselt edasi andma (mingi koostisosa) rohket sisaldust (nt liivane maa analoogial), aga mind ikkagi hirmsasti huvitab, kas nt šokolaadine kook vaarikase kreemiga kõlab tõesti millegi poolest paremini kui korrektses eesti keeles vaarikakreemiga šokolaadikook?

Muusika: Andreas Vollenweider “These Hearts of Gold”

Imekook

4 muna
55 g sulatatud võid
175 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
60 g jahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
2,5 dl piima
75 g kookoshelbeid

Klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, lisa küpsetuspulbriga segatud jahu, kookoshelbed, piim ja sulatatud ning veidi jahutatud või.  Vala saadud vedel tainas võitatud (24 cm läbimõõduga ümmargusse või 20×20 cm neljakandilisse) koogivormi (lahtikäiv vorm ei sobi, kuna see võib lekkida) ja küpseta 175-kraadises ahjus umbes 50 minutit. Lase vormis jahtuda ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Avokaado-vaarikajäätis

Talv sai otsa ja siin me jälle oleme, veidi vanemad ja veidi targemad; natuke tugevamad, aga ka natuke õrnemad; pisut tasakaalukamad, kuid samuti kübeke küünilisemad, ja imestame avasilmi-avakõrvu kevade üle.

Imestame kevade üle, sest see on igal aastal esimest korda elus.
Laseme jääl ka südame ümbert sulada – iseenda, mitte teiste pärast.
Õpime unustama ja uuesti uskuma, et kõik, mis on me elust kadunud, ei ole ju ometi tervest maailmast alatiseks otsa lõppenud.
Torkame ettevaatlikult oma tundlad katseks karbist välja ja kalkuleerime, kas riskida taas usaldamisega, kuigi eelmised okkad ennast ikka veel valusalt meelde tuletavad.
Loeme ilusaid sõnu, ahnelt ja avatult, ilma küünilise küsimuseta: kas te ise tõesti usute seda?
Rõõmustame, kui mööda lendab kirju liblikas ja lubab kirevat suve.
Lubame endale kogu aja, mida meil tarvis läheb.
Ja kuna teed on juba kuivad, paneme mugavamad rännukingad jalga ja läheme otsime oma südame jälle üles.

Muusika: Svante Henryson “Ellens Waltz”

Avokaado-vaarikajäätis

150 g vaarika(toor)moosi
2 küpset avokaadot
1 sidruni mahl
2 dl vahukoort
200 g suhkruga kondenspiima

Puhasta ja tükelda avokaado ning püreeri koos sidrunimahlaga. Vahusta koor ja lisa vahustamist jätkates kondenspiim ning avokaadopüree. Vala segu sügavkülmutamist kannatavasse nõusse, tõsta lusikatäie haaval peale vaarikamoos ning sega noaga kaheksaid joonistades läbi. Pane viieks tunniks sügavkülma.

Vürtsikas tomati-kuskussisupp

Räägitakse, et talv pidi kohe-kohe läbi saama. Häbilugu muidugi, ma just mõtlesin, et äkki peaks ikka korra suusatamas ka käima, jälle jäin hiljaks. (Rahu, nali!) Ja naabrid, kes ahju kütavad mööbliga, olid just suurema koguse muretsenud. Raiskamine, ma ütlen. Nende naabritega on mul muidugi ka jätkuvad erimeelsused teemal, kui valjusti peaks öösel kell 2 muusikat tümakat kuulama. Ma jään endiselt oma seisukoha juurde, et kui kõrvalmajas aknad värisevad, siis on liiga valjusti.

Muus osas tegelesin põhiliselt oma päevade liiga hilja lõpetamise ja liiga vähe magamisega. Ja koristamisega. Isegi elamist koristasin, kuigi see on õudne ajaraisk, aga et eelmine kord oli… no hea küll, ärgem laskugem detailidesse, juba tervikpilt oli piisavalt kehva väljanägemisega.

Põhiliselt kaevusin aga sügavamale iseendasse. Ega see ka kuigi kaunis ei olnud. Aga aeg-ajalt hakkab taak, mida me endaga kaasas veame, edasi liikumist sel määral raskendama, et oma armidele ja haavadele tuleb otsa vaadata. Mineviku minna laskmine ja andestamine on ilus ja lihtne ja õilis ainult sõnades, päriselt on see must ja raske ja valus töö, sest mehaaniliselt ei haagi sa enda küljest lahti mitte kui midagi. Kõik, mis sulle haiget tegi ja mida sa üritasid alla suruda, tuleb sul uuesti läbi elada ja see võib olla valusam veel kui värskena, sest nüüd teed seda ühtaegu nii kiirendatud korras kui sügavuti. Ent kui hakkad läbi segaduse juba nägema ees terendavat rahu, siis see on suurepärane tunne. Mulle tundub, et ma näen. Udu on kindla peale hõrenenud. Sellepärast tasus koristamine ette võtta küll.

Ja kui äkki ikkagi peaks kevad tulema, siis on ehk vaja hakata rääkima rabarberist ja igasugusest heinast, sellepärast saagu üles tähendet viimane vürtsikas supp. Mina seda talve taga igatsema ei jää. See oli kohutavalt tüütu. Ausalt.

Muusika: A-ha “Time and Again”

Vürtsikas tomati-kuskussisupp
(mugandatud: “Kiire perenaise kokaraamat”)

3 porgandit
1 porrulauk
1 suur sibul
2 väikest tšillikauna
oliiviõli
1 tl vürtsköömneid
400 g purustatud tomatit
4 sl tomatipüreed
1,2 l köögiviljapuljongit
400 g purk kikerherneid
4 sl kuskussi
soola
peterselli

Kuumuta potipõhjas oliiviõli ning prae viilutatud porgandit, sibulat, porrulauku ja tšillit mõni minut. Lisa vürts köömned, kuumuta veel hetk ning seejärel lisa purustatud tomat, tomatipüree, köögiviljapuljong ja kikerherned. Lase haududa 10 minutit, sega juurde kuskuss ning lase kaane all 5 minutit seista. Maitsesta soolaga ja puista peale peterselli.

Topeltvürtsikilud

Olen endiselt elus küll. Ma lihtsalt ei kirjuta. Mitte midagi.

Kaotasin nimelt vahepeal täielikult usu (ilusatesse) sõnadesse (igasuguse kannatuse ka) ja katsetasin, kas saab olla üldse kirjutamata. Sai küll (no ma proovisin teistsuguseid sõnu kah, aga selle peale tekkis tunne, et tuleks tsenseerida mitte üksnes sõnu, vaid ka mõtteid, nii et jätsin heaga pooleli). Usk muidugi tuli pikapeale teatud määral tagasi, kirjutada tahtmine mitte. Eks ta ühel hetkel ikka kohale hiilib ja teeb ilmsüüta näo, nagu poleks kuskil käinudki, sellepärast ma murelikuks muutumist väga tõsiselt ei kaalu.

Seniks:

Let everything happen to you: beauty and terror.
Just keep going.
No feeling is final.
(Rainer Maria Rilke)

Muusika: Wojciech Kilar “The Kiss”

Topeltvürtsikilud
(allikas: Oma Maitse)

1 karp vürtsikilu
1 väike punane sibul
5 cm jupp porrut
4 tl kappareid

Kaste:
1 küüslauguküüs
1 dl oliiviõli
4 tl palsamiäädikat
1 tl sinepit
soola, pipart

Puhasta kilud ja aseta vaagnale. Puista peale hakitud sibul, õhukesed porrulauguviilud ja kapparid. Sega kastmeained, vala kaste kiludele ning lase külmkapis maitsestuda vähemalt 3 tundi, veel parem järgmise päevani. Serveeri vutimunade ja musta leiva või röstsaiaga.

Mustade ploomide ja rummiga purukook

/…/ Mõnikord on vaja,
kõigest äraminekut.
Et saaks avastada teises
head ja ainulist.
Alati on vaja talve
enne kevadet.
Ära küsi, miks ma vaikin!
Sellepärast, et…
(Aita Kivi)

Mõnikord ei suudagi enam uskuda, et kevad tuleb taas. Kuigi tean, et ühel ööl on ta ikkagi kohal, hoolimata sellest, kas ma üldse kuidagimoodi usun ta tulekusse või mitte.
Mõnikord kurvastan ma millegi ilusa pärast, mis on möödas. Ehkki märksa mõistlikum oleks olla rõõmus selle pärast, et see üldse oli.
Mõnikord avastan end ikkagi avasilmi elult imet ootamas. Erakordselt ebakindel meetod, palju kindlam oleks see ime ise luua.
Mõnikord tundub, et muinasjutte räägivad ainult teised. Tegelikult mulle polegi muinasjutud kunagi meeldinud ja elus tuleb neid pealegi ette nõnda harva. Aga kui, siis kahvatuvad kunstmuinasjutud nende kõrval kaameks.
Mõnikord tunnen ennast liiga nõrgana, et andeks anda. Kuigi tean, kui suureks teeks mind andestamine.
Mõnikord tekib hirm, et ma ei kõnni enam kunagi maapinna kohal. Aga hirm ja lendamine ei kuulugi kunagi kokku. Sest inimesel pole tiibu ja lennata saab ta vaid neil hetkedel, kui ei karda kukkuda.
Mõnikord näib, et elul on mingi tagamõte, kui ta toob mind taas ja taas punkti, kus tuleb otsustada, kas loobuda või on mõtet võidelda. Ja tõenäoliselt tal ongi tagamõte.

Teoorias olen ma traditsiooniliselt tugev.

Muusika: Ludovico Einaudi “Fairytale”

Mustade ploomide ja rummiga purukook

Tainas:
200 g võid
100 g suhkrut
300 g jahu
50 g kreeka pähkleid
1 tl küpsetuspulbrit
1 sidruni riivitud koor

Täidis:
400 g kuivatatud ploome
1 dl tumedat rummi
1,5 dl vett

Sega jahu, küpsetuspulber, riivitud sidrunikoor ja hakitud pähklid. Lisa kuubikuteks lõigatud või ning näpi sõrmedega ühtlaseks puruks. Võid ka panna kõik ained köögikombaini ning ühtlaseks puruks töödelda.
Täidise jaoks pane ploomid vee ja rummi segusse paariks tunniks pehmenema ning püreesta siis (vastavalt oma maitsele kas täiesti ühtlaseks või jäta veidi tükiliseks), vajadusel lisa veel veidi vett ning soovi korral (pruuni) suhkrut. Puista 2/3 purusegust küpsetuspaberiga kaetud väiksema ahjuplaadi põhjale ning suru kergelt kokku. Määri peale ploomipüree ning raputa ülejäänud purusegu. Küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit.

Kook on üsna vähemagus, pigem isegi mõrkjas, nii et magusama eelistajad peaksid täidisesse kindlasti suhkrut lisama.

Tort isamaale 2013

Mis oleks veebruarikuu ilma isamaa-tordi võistluseta!

Viienda “Tort isamaale” võistluse eel olin järjekordselt kindel, et jääb osalemata (see ka mõni uudis muidugi, sama juttu räägin ma ju igal aastal). Ükski idee nimelt ei läbinud mu enda peas kvalifikatsioonivooru ja poolikuid lahendusi ma teatavasti ei armasta. Kahju oli küll, aga mis teha, kui loominguline fantaasia on otsustanud oma teeneid mitte osutada. Sellisel arvamusel olin veel kuni reede õhtuni, mil sisehääl (see kubjas, teate küll) äkki undama kukkus, et ikka tuleb osaleda. Nii ma siis kobisin laupäeva hommikul raamatukokku raamatu “Eesti tikand” järele, et sealt inspiratsiooni hankida. Kui eelmisel aastal sai veidi nalja tehtud, siis sel aastal otsustasin mõnevõrra elegantsema, kuid siiski väga lihtsa lahenduse kasuks, panustades koostisosade kodumaisusele ning visuaalsele minimalismile.

Siin ta on, tort isamaale 2013 – mustikatäidisega peedirull, kaunistuseks Kirbla seeliku motiivid. (Kaunistamise tehnika pole küll minu leiutatud, vaid on pärit siit.) Palju õnne, Eesti!

Peedi-mustikarull

Mustripasta:
1 munavalge
40 g jahu
30 g tuhksuhkrut
30 g võid

Tainas:
3 muna
150 g suhkrut
150 g jahu
3 sl kakaopulbrit
30 g toiduõli
350 g toorest punapeeti

Täidis:
100 g kohupiima
2 dl vahukoort
75 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 želatiinilehte
200 g külmutatud mustikaid

Mustri joonistamiseks sega kõik mustripasta ained ühtlaseks seguks, kiiremini läheb see näiteks minilõikuri või saumikseriga (osa jahu võib asendada kakaopulbri, erinevate marjapulbrite, matcha, kuivatatud ja jahvatatud rukkililledega jne, et saada erinevaid värve). Pane segu pritskotti ja joonista küpsetuspaberile muster, niiviisi. Pane pooleks tunniks külmkappi.
Taina jaoks vahusta munad suhkruga, lisa kakaopulbriga segatud jahu, õli ning peene riiviga riivitud peet. Sega ühtlaseks. Võta mustriga küpsetuspabrileht külmkapist, aseta ahjuplaadile, vala tainas sinna peale ning aja noaga ettevaatlikult laiali. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Lase veidi jahtuda, pane lauale uus küpsetuspaberileht, kummuta tainaplaat sinna peale ning eemalda teine küpsetuspaber. Nüüd on sul selline mustriga tainaplaat. Kata see tagurpidi pööratud ahjuplaadiga ja lase jahtuda.
Täidise jaoks vahusta vahukoor suhkrutega, lisa kohupiim. Pane želatiinilehed külma vette paisuma, pigista siis kuivemaks ning lahusta väheses kuumas vees. Lisa želatiinilahus edasi vahustades vahukooresegule. Kõige lõpuks sega juurde mustikad. Kui segu tundub väga vedel, pane korraks külmkappi, aga ainult korraks, sest külmunud marjad kiirendavad tardumist niikuinii. Keera tainaplaat ümber, nii et mustriga pool jääb alla ja laota täidis ühtlaselt peale, jättes servad katmata. Keera aluspaberi abil tihedalt rulli ja jäta ööks külmkappi, liitekoht allpool.

“Rigoletto” ja sproti-sibulapirukas

“Rigoletto” on mu lemmikooper ja seepärast hoiatasin oma kaasvõitlejaid enne laupäevast kino-ooperit, et lavastuse ja lauljate kritiseerimine on lubatud ainult mulle. Mis ei tähenda, et ma ei oleks olnud lavastuse kontseptsiooni suhtes keskmisest skeptilisem. Ajastutruuduse hülgamine mulle küll sümpatiseerib, aga „Rigoletto“ toomine 16. sajandi Itaaliast 1960. aastate Las Vegasesse tekitas siiski pigem sügavaid kahtlusi, kui intrigeeris.

Sest see teos on (ausõna!) täiesti geniaalne (muusikaliselt eelkõige, kuna tegelaste psühholoogiliste portreede ja arengu suhtes on olemas paremaid näiteid). Nagu ma ikka tavatsen öelda – geniaalne alates esimesest noodist ja veel tükk aega pärast seda, kui viimane takt on kõlanud. Kõige vähem pean ma muidugi siinkohal silmas ülipopulaarset hertsogi laulukest, pigem räägin Gilda ja Rigoletto duetist „Figlia!… Mio padre!“, ooperiajaloo ühest jõulisemast kättemaksustseenist „Si, vendetta“, sama jõulisest triost viimases vaatuses (nn tormistseen) ja ületamatust kvartetist „Un di se ben rammentomi… bella figlia dell’amore“, lõpustseenist – no põhimõtteliselt ikka kõigest muust peale “La donna è mobile”. Nii et kuna muusika räägib enda eest ja kui lauljate vokaalsete võimete teatavatest puudujääkidest võib ju mõnikord isegi olla võimalik mööda vaadata, siis peituvad karid mujal – (eelkõige baritoni) näitlejavõimete absoluutsel puudumisel on tulemuseks kohutav farss (olen näinud, tean).

Seekordsed ootused lauljatele nii vokaalses kui dramaatilises mõttes olid väga kõrged ning õnneks pettuma ei pidanud (kui, siis pisut vaid Maddalena osatäitjas Oksana Volkovas). Nägusat tõbrast ehk hertsogit kehastanud Piotr Beczala ja „Rigoletto“ vaat et kõige stiilipuhtama tegelase, palgamõrtsukas Sparafucile rollis üles astunud üpris muljetavaldav noor bass Štefan Kocán olid juba varasemast tuttavad, saksa sopranit Diana Damraud (Gilda) ja nimiosalist, suurepärast ehedat Verdi baritoni, serblast Željko Lučićit, kellele Rigoletto on üks hiilgerollidest, tundsin eelnevalt küll vaid katkendite ja üksikute aariate alusel, aga ülimalt kõrgete ootuste tekkeks piisas sellest igatahes.  Mulje oli jäänud, et Lučić annab oma rollidele üpris poeetilise värvingu ning tõeks see ka osutus, kusjuures ta pole kindlasti traditsiooniline Rigoletto ei oma hääle ega rollilahenduse poolest. ‘Traditsiooniline Rigoletto’ võib muidugi kõlada ainult natuke vähem jaburalt kui ‘tavaline pesupulber’, aga kindlasti leidub neid, kelle arvates on Lučići Rigolettos liiga palju soojust ja väärikust ning liiga vähe kibestumust ja jõhkrat kättemaksuhimu. 

Lavastuse kontseptsioon oli kummalisel kombel enam kui töötav. Tegelikult andis see kogu loole täiesti teistsuguse ja omal moel isegi traditsioonilisest tõlgendusest usutavama mõõtme. Võtkem kasvõi kasiino baari toodud esimese vaatuse stseen, milles Rigoletto mõtiskleb enda ja Sparafucile sarnasuse üle – ühe relvaks on sõnad, teisel nuga – üksildane hing tühjas baaris viskiklaasi taga jagamas oma mõtteid vaikiva ning oma töös ilmselt kõike näinud ja kuulnud baarimehega. Või terve viimane vaatus, paigutatuna räpasesse äärelinna lokaali, millest on õige hõlpus uskuda, et seal valgust kartvaid asju aetakse. Araabia šeigiks riietatud Monterone ja postitantsu elementidega ”La donna è mobile” olid ehk vahest õige pisut liiast, aga ainult õige pisut.

Ehkki ausalt öeldes olid solistid nii heal tasemel, et nad oleksid võinud kogu ooperi ka täiesti tühjal laval ette kanda ning esmaklassiline elamus oleks ikkagi olnud garanteeritud. Mul oli eelmine öö praktiliselt vahele jäänud, ometi ei tulnud kogu kolme ja poole tunnise ülekande jooksul kordagi isegi meelde, et äkki peaks uni peale tulema.

See oli lihtsalt suurepärane.

Sproti-sibulapirukas

300 g pärmi-lehttainast
4 sibulat
1 porru
praadimiseks õli
250 g sprotte
2 muna
2 dl kohvikoort
soola, pipart

Rulli vajadusel tainas õhemaks ning kata sellega väiksema neljakandilise vormi või 24 cm läbimõõduga ümmarguse pirukavormi põhi ja küljed.
Kuumuta pannil õli ning prae viilutatud sibul ja porru klaasjaks. Jaota sibulatäidis tainapõhjale ning lao peale õlist nõrutatud sprotid. Klopi munad kergelt lahti, lisa koor, maitsesta soola ja pipraga ning vala pirukale. Küpseta 200-kraadises ahjus 25 minutit.