Rugelach küpsised

Tegelikult loevad ikkagi ainult teod. Kõik muu võib vabalt olla väljamõeldis.
Minevik on kaleidoskoop, mosaiik saab iga kord erinev, kuigi killud, mis selle moodustavad, on alati samad.

Aeg unustab.

Võõrad unistused, millesse sa siiski uskusid, kuigi unistuse ja unustuse vahel pole rohkemat kui ainult üks täht.
Ajad, mil olid kellelegi teisele päästerõngaks olemisega hõivatud ega märganudki, et oled ise ammu uppumas.
Üksindus, mis oli kõige suurem siis, kui sa ei olnud üksi.
Augud su südames ja elus, mis on kellegi kindla kujuga, nii et ükski teine ei või neid kunagi täiesti täita.
Mõistlikud inimesed ja argpüksid – on neil üldse vahet?-, kes jäid poolele teele; aga ka hullud ja unistajad, kes läksid edasi.
Sõbrad, kes viskasid su silmagi pilgutamata oma elust välja ja hiilisid hiljem tagasi, nagu kõik oleks endine, ent sina ei suutnud - vastata samaga, andeks anda, unustada.

Aga mõnikord langeb läbi lukuaugu päikesekiir.

Sellel hetkel, sellel eikellegimaal une ja ärkveloleku piiril, kus su hing saab salaja kokku oma teise poolega.
Öö muusikas, kui veri tuksleb tšellode registris, südamelöökidel on vaskpillide kume kõla ja sõrmed tantsivad su nahal nagu viiulikeeltel.
Kui vaikus on äkki sõnu täis, selgeid ja kergeid ja kirkaid. Ja on õrn ja on armas ja aimad, et varsti on valus, aga seekord ei jookse ära.

Tõeline õnn on aga see, kui teisedki su õnnest osa saavad. See on väga oluline! Ja väga oluline on veel see, et õnn ei külasta kunagi ükskõikseid. Kõige sagedamini külastab õnn õnnetuid. Olen tundnud, et õnn lõhnab kõvasti murede järele.
(Voldemar Panso)

Muusika: Youn Sun Nah “The Linden”

Rugelach küpsised

Rugelach küpsised (48 tk)
(algretsept: Heidi Park)

300 g võid
300 g toorjuustu
300 g jahu
75 g suhkrut
veidi soola
1 sl konjakit

rullimiseks tuhksuhkrut

Pähklitäidis:
75 g kreeka või pistaatsiapähkleid
75 g kuivatatud jõhvikaid

Ploomitäidis:
150 g musti ploome
1 dl rummi või konjakit

Moositäidis:
meelepärast paksemat moosi
vajadusel paar tl riivsaia

Rugelach küpsised

Võta või ja toorjuust paar tundi varem toatemperatuurile pehmenema. Sega tainaained ühtlaseks (seda on võimalik teha ka köögikombainiga, aga sel juhul peaks tainaained olema külmkapikülmad, mitte toatemperatuuril, ning kuna tainas on äärmiselt kleepuv, siis on köögikombaini puhastamine hiljem üpris tüütu), jaota tainas kolmeks, vajuta lapikuks kettaks, mässi toidukilesse ja pane üleöö külmkappi seisma.

Vala ploomidele alkohol ning pane samuti üleöö külmkappi. Järgmisel päeval püreesta ning kui segu on väga paks, võid lisada veidi suhkrusiirupit. Pähklitäidise jaoks haki pähklid ja jõhvikad peenelt.
Puista töölauale  helde kiht tuhksuhkrut, võta esimene tainatükk külmkapist, lase veidi pehmeneda (mitte rohkem kui paar minutit, sest on oluline leida õige ajahetk, mil tainas pole enam nii külm, et hakkaks murenema, aga ka mitte nii soe, et hakkaks kleepuma) ning rulli 25-26 cm läbimõõduga kettaks (kui tainas kipub kleepuma, kasuta veel tuhksuhkrut). Kata täidisega, lõika terava noa või pitsalõikuriga 16 sektoriks ning rulli iga sektor laiemast otsast alates kokku (saad pisikesed sarvesaiad). Toimi samal moel ülejäänud tainatükkidega. Moositäidise puhul võid lisada ka veidi riivsaia, kui moos on vedelamapoolne. Tõsta küpsised küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, jättes vahele veidi ruumi, ning küpseta 180-kraadises ahjus umbes 20 minutit. Lase jahtuda.

Rugelach küpsised

“Boheem” ja kanepiseemnetega brownie

“Boheem” on tõenäoliselt kõigi aegade enim mängitud ooper ja see on ühelt poolt täiesti mõistetav, kuna sel on olemas kõik suure populaarsuse eeldused- traagiline armastus, pinge, meloodilisus, teiselt poolt aga nõuab see korraga märkimisväärset hulka häid lauljaid (tenorit, kahte sopranit, kahte baritoni ja bassi), mis teeb lavastuste aukartust äratavast koguhulgast hoolimata väga hea (rääkimata täiuslikust) versiooni leidmise üpris keeruliseks.
Metropolitan Opera klassikalist lavastust nägin eile juba teist korda, ehkki solistide koosseis oli teine (ja muuseas parem, sest eelmisel korral ruineeris Mimi rolli Angela Gheorghiu). Seekord pakkus Mimi osas sensatsiooni Kristine Opolais (muide, lätlanna, ja kuna ikka on heaks tooniks ennast naabritega võrrelda, siis – läti soliste on Metropolitanis juba mitu, meil oleks ka aeg, ja mina teeks ses osas panuse Ain Angerile), kes viimasel hetkel asendas haigestunud Anita Hartigi.
Publik muidugi hullus pelgalt faktist, et alles eelmisel õhtul oli Opolais teinud Metropolitani debüüdi “Madama Butterfly’s”. Loomulikult jättis see oma jäljed, kuid arvestades asjaolu, et ta sai Hartigi asendamisest teada 5 tundi enne etenduse algust, siis tuleb tunnistada, et tegemist oli väga kõva sooritusega, nii et näitlemise suhtelise puudumise ja teatava tuimuse kallal norida oleks tegelikult ebaõiglane (aga ikkagi oleks tahtnud “Mi chiamano Mimi” ajal näha ujedat naeratust, selle asemel, et käsi murda ja meeleheites silmi sulgeda – hiljem muutus see miimika muidugi suhteliselt asjakohaseks, aga nimetet aarias laulab Mimi siiski oma lihtsa elu rõõmudest). Ent hääl on tal siiski ilus ning kindlasti tahaks ma näha, kuidas ta esineb siis, kui pole 18 tunni jooksul teinud kahte debüüti.
Rodolfot kehastas noorema põlvkonna hinnatumaid lüürilisi tenoreid Vittorio Grigolo, kellesse ma millegipärast eelarvamusega suhtusin. Mingil moel oli mulle mulje jäänud, et ta tegeleb rohkem ilutsemisega, tegelikult võib aga öelda, et ei olnud üldse paha, isegi nuuksumine, mida enamik lüürilisi tenoreid vähemalt mingil määral harrastab, jäi täiesti talutavuse piiridesse.
Bariton Massimo Cavaletti oli Marcello rollis väheke ebakindel ning sarnaselt talle paistsid sõprade neliku ülejäänud liikmed, muusik Schaunard (bariton Patrick Carfizzi) ning filosoof Colline (bass Oren Gradus) muu hulgas silma Ladina kvartali nälginud boheemlaste kohta võrdlemisi… khm… hea toitumusega. Samamoodi ei mõjunud just usutavalt kaeblemine küttematerjali puudumise üle esimeses vaatuses – endal tuba vana mööblit ja tühje veinikaste täis -, ooperižanri sügava ebaloogilisusega mitte harjunud inimestele jäi kindla peale arusaamatuks, kuidas üldse võidi sealjuures tulla mõttele, et ainus kütteväärtusega  materjal on Rodolfo pooleliolev käsikiri.
Musetta osa laulis rõõmsameelne sopran Susanna Phillips, paistis seda ise tõeliselt nautivat, ning nagu roll eeldab, muutus esimese vaatuse draamakuningannast viimase vaatuse lihtsaks ja siiraks hingeks.
Kokkuvõttes – tubli töö, igatahes, aga täiusliku “Boheemi” otsingud (õnneks) jätkuvad. Aga ma ei oleks mina, kui ma siinkohal ei viitaks “Boheemi” tõenäoliselt kuulsaima aaria siiani parimale (minu isikliku arvamuse kohaselt loomulikult) esitusele: olge lahked,  “Che gelida manina”.

Kanepiseemnetega brownie

Kanepiseemnetega brownie

150 g võid
100 g tumedat šokolaadi (vähemalt 70% kakaosisaldusega)
4 muna
300 g heledat muscovado suhkrut
70 g nisujahu
70 g täisteranisujahu või rukkijahu
75 g kakaopulbrit
100 g kanepiseemneid

Sulata või ja šokolaad veevannil ning lase veidi jahtuda. Sega munad suhkruga lahti (vahustada pole vaja, pigem on see isegi ebasoovitatav). Sega jahud, kakaopulber ja kanepiseemned omavahel ning lisa muna-suhkrusegule, viimasena sega juurde või-šokolaadisegu ning sega ühtlaseks. Vala tainas võitatud vormi (20×20 cm neljakandiline või 24 cm läbimõõduga ümmargune) ning küpseta 175-kraadises ahjus 15-17 minutit. Ära üle küpseta, kook peab seest jääma niiske.

Kanepiseemnetega brownie

“Werther”und kaiserschmarrn

Metropolitan Opera otseülekandes näidati meile eile õhtul, kui ohtlikuks võivad saada kinnisideed – ettekandel oli Jules Massenet’ “Werther”, mille libreto põhineb J. W. Goethe kiriromaanil “Noore Wertheri kannatused”. Kui Goethe teos pole pelgalt armulugu, siis ooper keskendub Wertheri ja Charlotte suhetele, aga kuna tegevustik on isegi ooperižanri kohta erakordselt skemaatiline, võib asjaga mitte kursis olevale vaatajale jääda mulje, nagu satuks Werther oma romantilise ja fataalse kinnismõtte küüsi pelgalt ühe kohtumise järel Charlottega (tegelikult kujunes see siiski õige mitmete külaskäikude jooksul). Ometi nõuab see ooper tenorilt näitlejavõimete olemasolu, et kogu idealistlik armuhullus usutavaks mängida.

Wertheri osa laulis hetkel (võib-olla et isegi õigustatult) maailma esitenoriks tituleeritav sakslane Jonas Kaufmann, kellele tundub olevat suisa ebaõiglaselt palju antud – lisaks kabedale väljanägemisele on teda varustatud ka väga võimsa, samas paindliku spinto-häälega, millega on võimalik ühtviisi edukalt laulda rolle “Boheemi” Rodolfost “Lohengrini” nimiosani, rääkimata kõigest, mis sinna vahele jääb – Gounod’ Faust, Massenet’ Werther, Puccini Cavaradossi, Verdi Alfredo, Radames, Manrico ja Gustavo (ehkki minu isikliku maitse kohaselt poleks ta esimene valik Verdi tenorirollideks), Bizet’ don Jose või Leoncavallo Canio. Et ta viimasel ajal on küll laulnud peamiselt Wagnerit, siis on hakatud teda ka heldentenoriks pidama, aga seda pole ta siiski mitte. Lüürilisuse-dramaatilisuse skaalal kaldub Kaufmann oma hääle paindlikkuse ja kergusega pigem ikka lüürilisuse poole, aga puhtalt lüürilistest tenoritest tumedam tonaalsus annab ta häälele dramaatilise (madalamas registris isegi baritonaalse) värvingu. Kuna ooperialane keelepeks käib tihtipeale just selle üle, kas hääle omanik on suuteline tegutsema kategoorias, kuhu ta enda meelest kuulub, siis on selle üle kõvasti spekuleeritud, kas Kaufmann äkki hoopiski bariton ei ole. Ei, ta on tenor. Vähemalt praegu.
Paaril korral leidsin end küll mõtlemas, et mida ta nüüd kõrgete nootidega peale hakkab – aga need tulid sama voolavalt ja pingutuseta nagu kõik muu. Samuti tekkis vahepeal kahtlus tema suutlikkuses laulda pianissimo, ent vajalikul hetkel võeti detsibelle kenasti vähemaks. Ja jumal tänatud – mitte vähimatki nasaalset varjundit!  

Charlotte rollis tegi oma Metropolitani debüüdi Prantsuse metsosopran Sophie Koch ning kuigi tema esialgu väga skemaatiline tegelaskuju arenes ooperi lõpuks täisväärtuslikuks ning peaaegu usutavaks karakteriks, jäi ta siiski pisut Kaufmanni varju. Huvitaval kombel laulab Koch justkui iseendale, samas siiski ei lähe väljendusrikkusest publiku jaoks midagi kaduma.
Ülejäänud tegelased jäävad selles ooperis nii vokaalses kui tegevuse mõttes tahaplaanile, mainimist võiks väärida sopran Lisette Oropesa, kes laulis Charlotte’i noorema õe Sophie rolli, ning bariton David Bižić Charlotte’i abikaasa Alberti rollis (miskipärast tundus, et stalinlik välimus ja riietus olid talle antud täiesti sihilikult ja seetõttu ka asjakohatult). 

Metropolitani lava on väga suur, “Werther” aga pigem intiimne ooper, keskendudes Wertheri siseheitlustele ja jättes välise maailma isegi taustana praktiliselt kõrvale, nii et see seab lavakujundusele teatavad nõudmised. Igal juhul jättis lahendus õhku mõned küsimärgid, et miks just nii (ooperi avastseen – Charlotte ema surm ja matus, ülimalt domineerivad raamaturiiulid kolmandas vaatuses ning klaustrofoobilisse kuubikusse paigutatud viimane vaatus, kus leiab aset ka letaalne lõpplahendus) ja mitte kuidagi teisiti. Õnneks see ei häirinud, sest kõik muud muusikaelamuse eeldused – kaunis muusika, suured tunded, suurepärased solistid – olid täidetud.

Magustoiduks on kaiserschmarrn – kõigile, kirssidega!

Kaiserschmarrn

Kaiserschmarrn – Austria rummi-rosinapannkoogid

Ühe sööja kohta:
2 muna
1,5 sl suhkrut
0,5 dl piima
60 g nisujahu
veidi soola
peotäis heledaid rosinaid
rummi

praadimiseks võid või kookosõli
serveerimiseks tuhksuhkrut ja marju

Pane rosinad rummi sisse likku. Vahusta munakollased suhkruga, lisa sool, jahu ja piim, sega tainaks ning lase veidi seista. Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Kuivata rosinad ning lisa tainale. Sega juurde ka munavalgevaht. Kuumuta pann, sulata veidi võid või kookosõli, vala ühe sööja jagu tainast pannile ning küpseta üsna nõrgal kuumusel kuldpruuniks. Keera teine külg, rebi kook kahvli või pannilabidaga ebakorrapärasteks tükkideks ning küpseta valmis. Sõelu peale tuhksuhkrut ning serveeri marjadega.

Kaiserschmarrn

Banitsa – Bulgaaria juustupirukas

Minu elu on minuga tülis.
(Indrek Hirv)

Elu on tõbras.

Unustage ära loba sellest, kuidas tuleb elu usaldada ja keskenduda sellele, mida te tahate ning maagilisel väel kantaksegi teile ette kõik, mida teil vaid tuleb pähe sooviks vormida. Ei, enamasti saate siiski selle, mida te ei tahtnud, aga kuna elul on ka oma lahkushetked, võib loomulikult juhtuda, et saate seda topelt.
Teate keegi pole kala küsinudki! Loodate, et teid juhatatakse teele, mille ääres kasvavast võsast võiks suure tõenäosusega leida ridva, millest endale õng teha? Jaa, kindlasti, tõenäolisem on, et ritva te ei leia ja tee lõpeb üldse otsa.
Ja ärge mitte üritagegi hakata rääkima, et mõnikord me ei saa seda, mida tahame, sellepärast et elul on varuks midagi veel paremat. Kõik need kaunid teooriad lähevad omavahel kenakesti vastuollu ja sõnad mind ammugi enam ei veena, tegusid on vaja. Iseenda omasid muidugi eelkõige. Hull aeg nõuab segaseid inimesi, või kuidas see kõlaski.

Paremale ära.

Muusika: Lisa Gerrard “Sanvean (I Am Your Shadow)”

Banitsa

Banitsa
(allikas: Nami-nami)

400 g filotainast
oliiviõli
veidi võid

Täidis:
4 muna
500 g fetajuustu
100 g hapukoort või kreeka/türgi jogurtit

Tõsta filotainas eelmisel õhtul sügavkülmast tavalisse külmikusse sulama. Vooderda 26 cm läbimõõduga lahtikäiv vorm küpsetuspaberiga või pintselda kinnine pirukavorm õliga.
Klopi munad lahti, murenda juurde fetajuust ja sega ühtlaseks. Kui segu on liiga paks, lisa hapukoort või jogurtit. Tõsta esimene filotainaleht töölauale, pintselda kergelt õliga ning tõsta ebaühtlaselt siia-sinna täidist peale. Keera pikemast servast rulli ning siis vormi spiraalina vormi keskele. Jätka samal moel tainalehtede pintseldamist ja rulli keeramist, iga rulliga jätka vormis spiraali. Kui vorm on kaetud, lisa peale mõned võitükid. Küpseta 210-kraadises ahjus 25-30 minutit. Serveeri soojalt.

Banitsa

Tort isamaale 2014

Armas rahvas, palju õnne vabariigi sünnipäeva puhul!

Muraka-pähklitort

Juuresolev tort on järjekordne näide sellest, et oma saatusest ei pääse. Veel täna hommikul polnud mul mingit ideed ega üleüldse kavatsust arvult kuuendal võistlusel Tort isamaale osaleda. Aga nagu öeldakse, inimene kavatseb, jumal naerab. Kell 11.45 ärkas inspiratsioon talveunest üles ja kell 15.18 tegin valmis tordist esimese pildi.

Tordipõhja retsept põhineb suures osas Adeline Tannbaumi 1933. a “Keedu- ja majapidamisjuhi” mannatordi retseptil, mandlikäbide eest ei võta ma samuti au enesele – minu meelest on see Martha Stewarti idee.
Küll aga võtan ma au endale tervik-kontseptsiooni eest. Eesti pindalast üle poole katab mets ning levinuim puuliik neis metsades on mänd, sestap loetagu see tort inspireerituks Eesti loodusest – metsadest ja rabadest. Nagu ikka olen öelnud- aeg-ajalt pean ma minema ära ja kuhu mujale kui loodusesse. Metsa, võssa, rappa, lombi äärde. See on minu tagala ja tasakaalustamise koht. Rabad meeldivad mulle eriti, nagu ka see pisike raba, kust eelmisel suvel korjatud murakatest on tehtud ka selles tordis sisalduv moos.
Ühtlasi tervitan selle tordiga oma venda. Ära siis unusta: lühikesed okkad – kuusk, pikkad okkad – mänd!

Muraka-pähklitort

Muraka-pähklitort

Põhi:
6 muna
200 g suhkrut
150 g mannat
100 g sarapuupähkleid
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g murakamoosi
200 g kohupiima
2 dl vahukoort
2 sl vanillisuhkrut

Kaunistamiseks:
100 g hakitud sarapuupähkleid
100 g mandleid
200 g martsipani
toonimiseks matcha pulbrit

Muraka-pähklitort

Põhja jaoks vahusta munakollased suhkruga, lisa omavahel segatud manna, küpsetuspulber ja peenestatud pähklid. Sega ühtlaseks ning lisa kõvaks vahuks vahustatud munavalged. Vala tainas võiga määritud ja mannaga üle puistatud 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi ning küpseta 180-kraadises ahjus 35 minutit. Lase täielikult jahtuda ning lõika kolmeks kettaks.
Täidise jaoks vahusta vahukoor vanillisuhkruga ning sega kohupiimaga.
Kaunistuste jaoks viiluta mandlid terava noaga, vormi martsipanist 5 käbi ning torka mandliviilud soomusteks. Ülejäänud martsipan tooni roheliseks, rulli lahti ning lõika sellest okkad.
Tõsta esimene koogiketas serveerimisalusele ning kata poole murakamoosiga. Tõsta peale teine ketas, kata ülejäänud moosiga ning poolega kohupiimatäidisest. Tõsta peale kolmas ketas ning kata tort pealt ja külgedelt ülejäänud kohupiimatäidisega. Kaunista pähklipuru ja martsipanist käbide ning okastega.

Muraka-pähklitort

Kes aga soovib “Keedu- ja majapidamisjuhi” järele algupärast mannatorti valmistada, siis selle retsept on järgmine:

Arve: 6 muna, 200 g suhkrut, 150 g mannat ja väike peotäis mandleid.

6 munarebu hõõrutakse 200 g suhkruga vahuks, riputatakse vähehaaval manna ja ühtlasi puhastatud tambitud mandlid juurde ning viimaks segatakse munavalge-vaht kergesti hulka. Korraga küpseb see taigen võitud ja riivsaiaga riputatud vormi sees umbes 3/4 tundi mitte väga kuumas ahjus. Jahtunult võib tordi traadiga läbi lõigata ja roosa kreemiga nr. 8 järele täita kui ka pealt ilustada. Viimaseks võib tarvitada sissetehtud puuvilja ja sukaati kaunistamiseks.

“Näkineid” ja sidruni-purukook

Kino-ooperis näidati viimati Antonín Dvořáki muinasjutuooperit “Näkineid” (“Rusalka”). Kui tavaliselt on see häda, et ma olen kõiki oopereid 5-7 korda näinud ja kipun erinevaid lavastusi võrreldes käituma nagu eriti vingus ooperikriitik, kelle kontseptsiooniga keegi ega miski iial ei haaku, siis selle ooperiga niisugust probleemi ei tekkinud. Muidugi teadsin vürsti I vaatuse aariat “Vidino divná, přesladká” ja olin tuttav kümnekonna erineva interpretatsiooniga kuulsast aariast “Měsíčku na nebi hlubokém”, mida tavaliselt tuntakse küll inglisekeelse pealkirja “Song to the Moon” järgi, aga ooperit tervikuna polnud ma varem näinud.
Oligi aeg ausalt öeldes. See ei tähenda, et ma poleks igal võimalikul juhul nõus üle kuulama “Rigolettot”, “Maskiballi” või “Sevilla habemeajajat”, ent tõsi mis tõsi, nood ooperid on mulle praktiliselt pähe kulunud. Sestap oli Dvořák oma meloodiliselt sümfoonilise ja ülimalt hästi orkestreeritud teosega väga teretulnud vaheldus.
Nimi- ja ühtlasi ka ühes oma hiilgerollis astus üles sopran Renée Fleming. Tema omapärane hääletämber võib ilmselt kas meeldida või üldse mitte meeldida, minu meelest on tegemist suurepärase lauljaga ning eelnimetet aaria esituses talle võrdset on raske leida (hea küll, Lucia Popp ja Gabriela Beňačková võib-olla siiski). Konkreetses lavastuses kandis ta oma kaubamärk-aaria ette puu otsas ning kuigi küsimus, mida tegi näkineid puu otsas, tekkis vaheaja-intervjuus ka primadonnal endal, oli stseen vägagi mõjus. Tõsi, siin hakkab ilmselgelt kaasa mängima asjaolu, et laulja t e a b väga hästi, et see on tema kaubamärk ning paneb küsima, kas aaria tempo ikka tegelikult peaks nii aeglane olema või on see rohkem vajalik oma vokaalse võimekuse demonstreerimiseks.
Vürsti osa laulis Poola tenor Piotr Beczala, tegi seda väga hästi, aga nagu olen varemgi öelnud – selleks, et ma tenori puhul vaimustusest kiljuma hakkaksin, ei piisa enam ainult väga heast laulmisest.
Vetevaimu kehastas bass John Relyea, kes tundub ka aja edenes aina paremaks muutuvat (ehkki see konkreetne roll eeldaks vist pigem dramaatilist bass-baritoni kui lüürilist bassi). Väikse pettumuse valmistas Metropolitan Opera raudvara, metsosopran Dolora Zajick nõid Ježibaba osas – see pole muidugi ka “Maskiballi” Ulrica või “Trubaduuri” Azucena masti jõulisusega roll, aga Zajick kõlas seekord tõesti kuidagi jõuetult.
“Näkineiu” puhul seisneb täiendav nüanss muidugi veel asjaolus, et see on tšehhi keeles ja viimane ei tundu minu jaoks küll midagi niisugust, mida oleks väga lihtne voolavalt laulda. Aga loomulikult tuldi toime, ilma et kuskil miski väga kõrva riivanud oleks. Lavakujundus oli kena kaeda ja Yannick Nézet-Séguin juhatas orkestrit kindla käega. Tubli töö, igatahes.

Muusika: no hea küll, “Song to the Moon”

Sidruni-purukook

Sidruni-purukook

200 g külma võid
250 g (täistera)nisujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
100 g mandlilaaste
100 g heledat muscovado suhkrut

Täidis:
400 g suhkruga kondenspiima
2 sidruni mahl
1 sidruni riivitud koor

Purusta mandlilaastud köögikombainis või minilõikuris (mitte jahuks, vaid jämedamaks puruks). Pane küpsetuspulbriga segatud jahu, mandlipuru ja suhkur kaussi, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga või näpi sõrmedega ühtlaseks puruks. Suru 2/3 purust küpsetuspaberiga kaetud 24×24 cm neljakandlise vormi või 26 cm läbimõõduga ümmarguse vormi põhjale. Sega kondenspiim sidrunimahla ja riivitud sidrunikoorega ning vala põhjale. Kata ülejäänud puruga ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 25 minutit. Serveeri jahtunult, soovitatavalt üleöö seisnuna.

Sidruni-purukook

Hakklihapirukas paprika ja oliividega

Viimasel ajal on olnud mõnevõrra põhjust mõelda ning heatahtliku hämmastusega elu ja inimesi vaadata. Aga et alustada algusest, siis… ühesõnaga, kõigepealt lõin ma maa ja taeva…

Ehk et – kui te juhtumisi mind päriselus tunnete, siis te ilmselt ei kirjuta näiteks mu sünnipäevakaardile: kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Sest tõenäoliselt te teate, et “Väike prints” ei kuulu kaugeltki mitte mu lemmikraamatute hulka.
Riskides saada teose arvukate austajate poolt mädanenud tomatitega loobitud, tunnistan, et kuigi mulle lasteraamatud reeglina meeldivad, siis selle lugulaulu allegooria on minu jaoks ärritavalt otsene, s kuvaldoi. Ei mingit võimalust rakendada oma isiklikku fantaasiat peidetud tähenduste otsimiseks ja sümbolite tõlgendamiseks, ei, selle asemel on rebased ja roosid, hulluks ajamiseni korrutamas käibetõdesid, mis igale mõtlevale inimesele vähemalt taustateadmisena niigi selged on.
Või siis olen ma lihtsalt liiga täiskasvanu, see veider, kes on kaotanud võime südamega näha.
Või siis (kõige tõenäolisemalt) pole viga mitte raamatus endas, vaid asjaolus, et see on hulluseni ületsiteeritud. Sest hoolimata minu mõistes tüütuvõitu esitusviisist ja asjaolust, et ma teose suurt populaarsust täiskasvanute hulgas vähimalgi määral ei mõista, on selles kirjatükis ju humaanset tõtt küll. Siiski kaldun arvama, et neile, kes armastavad kõnealusest teosest pärit fraase alalõpmata tsiteerida, võib nende algne tähendus olla ammu kaotsi läinud.

Miks ma sellest üldse rääkima hakkasin - nüüd jõuan sinna, kuhu ma tegelikult jõuda tahtsin – usalduse ja vastutuse täit sisu päris hästi kandev lause “sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled” vahib mulle viimasel ajal igalt poolt vastu nagu universaalne tõde. Aga võib ju olla, et seda see ongi, sest vastutusega (kõige laiemas tähenduses) kipub reeglina ikka keskmiselt kehvasti olema.
Tõsi on, et kui kodustasid – ükskõik kas taime, looma või inimese – siis  pead ka vastutama. Istutasid taime, edasi on sinu südametunnistusel, kas ta kuivab või kasvab. Võtsid kevadel lemmiklooma – ei saa teda sügisel lihtsalt välja visata (et nii tehakse, ei tähenda veel, et nii saab. Ei, tegelikult ei saa. Kindlasti mitte ei saa ennast pärast seda inimeseks nimetada.). Ja kui taltsutasid mõne inimese, siis enam ei ole võimalik teda soovi kohaselt on-off nupust oma ellu-oma elust välja lülitada või võtta endastmõistetavalt vastu ainult see osa, mis sulle sobib, ning igasugune vastutus kõrvale jätta. Või siis oleks olnud õiglane enne mõelda. Et kas su elus üldse on aega ja ruumi. Ja tahtmist eelkõige.

Ega ma ei kavatse sellega hoopiski väita, et ma ise olen kogu aeg kõigi ja kõige suhtes äärmiselt vastutustundlik. Kindlasti mitte. Aga ma ei tsiteeri “Väikest printsi” kah.

Muusika: Rachel’s “Water From the Same Source”

Hakklihapirukas paprika ja oliividega

Hakkliha-paprikapirukas

Tainas (à la Ene U.):
25 g pärmi
2 dl leiget vett
0,5 tl soola
1 muna
450 g jahu
200 g võid

Täidis:
500 g veisehakkliha
3 sibulat
3 paprikat
soola, musta pipart
tüümiani
150 g musti oliive
300 g riivjuustu
2 muna

Taina jaoks lahusta pärm veega, lisa lahti klopitud muna, sool ja jahu, sõtku ühtlaseks ning sõtkumist jätkates lisa sulatatud ja veidi jahtunud või (tainas jääb üsna pehme). Kata kauss rätikuga ning lase tainal kolmveerand tundi kerkida.
Täidise jaoks pruunista hakkliha pannil, lisa tükeldatud sibul ja paprika ning kuumuta umbes viis minutit. Maitsesta soola, pipra ja tüümianiga, lase jahtuda. Lisa oliivid, lahti klopitud munad ja riivjuust ning sega läbi.
Kummuta kerkinud tainas kausist küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning suru kätega ühtlaselt laiali. Jaota peale täidis. Küpseta 200-kraadises ahjus 30-35 minutit.

Hakklihapirukas paprika ja oliividega