Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega. Natuke ka metsast. Lingvistilisest.

Peatuks ja vaataks? Mkmm. Kiire on kuskile kogu aeg. Ühel hommikul märkasin küll, millised täiuslikud jäälilled olid autoaknal. Kas ma peatusin ja imetlesin? Ei, kraapisin raevukalt kaabitsaga ja pomisesin mõningaid vandesõnu kohaliku kliima aadressil.

Vahepeal lugesin lõpuks lõpuni Valdur Mikita “Lingvistilise metsa”. Lõpuks sellepärast, et ehkki “Metsiku lingvistikaga” võrreldes on see märksa lihtsam, ei ole tegemist siiski mingi läbilugemise teosega. See on uuesti üle lehitsemise ja läbi mõtlemise teos. Autor on ka ise ühes intervjuus öelnud, et kui “Lingvistiline mets” korraga läbi lugeda, saab iga inimene sealt mürgituse.

Peab ütlema, et teatavast eelarvamusest (mis tekib mul automaatselt kõige puhul, mida kõik kiidavad) hoolimata mind suuresti kõnetas – palju häid mõtteid, palju head eesti keelt, ja palju seda, mille üle ma isegi mõelnud olen (ju sellepärast kõnetaski. Ja intrigeeris neis osades, kus tundsin, et vaat selliseid seoseid luua mina ei oskaks.). Nii et ühelt poolt ma saan aru küll, miks see raamat nõnda populaarseks sai.
Teiselt poolt aga leian selle populaarsuse olevat teatava ohu märgi – see näitab, kui suurel määral on kadunud juurdlemise võime, mistõttu leitakse nüüd imestusega, et niiviisi on ka võimalik elu ja asjade üle mõelda ja maailma näha. Tahtmata kuidagi raamatu väärtust pisendada, tundub mulle, et millegi revolutsioonilisena võib see teos näida ainult siis, kui puudub lugemise ja (metsas kännu otsas) mõtlemise harjumus. Midagi erakordset? Ei. Väga hea raamat? Jah.

Raamatu kaunikesti raskelt määratletav žanr tingib muidugi autorilt ka omade ja võõraste mõtete üsna vaba sünteesimise, mis väikese lugemusega inimese jaoks võib hõlpsalt luua illusiooni tõelisest vaimuhiiglasest, kes teab kõigest kõike. Ja muidugi on kohati märgata ka omaenese mõtetest ja keelekasutusest joobumist. Aga tõtt öelda see ei sega.

Vist aga kõige rohkem meeldis mulle raamatu juures asjaolu, et see jätab teatava kahtluse, kas autor mitte lugeja kulul nalja ei tee. Et paneb lihtsalt lõbu pärast täiesti tõsise moega täielikku jampsi kirja ja peab endamisi peenikest naeru, kui kõik seda tõsiselt võtavad ja ühendkooris laulavad, kui erakordne see on. Ehkki tema (mulle lõunaosariiklasena muidugi sümpaatne) veendumus, et justnimelt (Lõuna-)Eesti ongi maailma keskpunkt, näib siiski olevat siiras.
Ja on’s sellel lõppude lõpuks üldse tähtsust, kui tõsiselt see kõik mõeldud on, sest eks ütle ju autor isegi, et poeesia on teinekord tõele märksa lähemal kui range põhjalikkuse all ägav paradigma.

Samas tahaksin mõnedele väidetele vastu vaielda. Näiteks väidab autor, et nüüdisaegse inimese maailm põhineb kahel suurel kategoorial – tõel ja armastusel -, mis on inimese ära rikkunud, kuna tõe ja armastuse otsinguil inimene kas väsib või hullub ja laguneb lõpuks täielikult koost ning ainsa seisundina saab usaldada sisemist jõudu.
Tõe otsimises osas – nõus, lõputud tõeotsingud ajavad inimese paratamatult hulluks, nõus ka sisemise jõu usaldamise ainuvõimalikkuse osas. Ent – sisemine jõud on oma olemuselt lõke, mis tähendab seda, et sinna tuleb regulaarselt puid juurde visata, see ei ole asi iseeneses, mis lõputult kestab ja välist toitu ei vaja ning inimene väsib ja laguneb koost peamiselt ikka selle tõttu, et miski tema sisemist põlemist ei toida või halvimal juhul hoopis lämmatab. Ideaalis peaks meil kõigil olema mingi kütus, mis me tuld toidab.
Ja välist faktorit ei maksa sealjuures alahinnata, sest väline kipub see toide ikkagi olema, ükskõik mis ta siis kellelgi parajasti poleks – kes ajab taga tõde, kes armastust, kes tarbib peavoolu kultuuri, kes jälitab korilase taevase laega raamatukogus perifeeriat.
Hea on, kui sealjuures  suudatakse (tsiteerides Kiplingit) unistada unelmate orjaks langemata ja mõelda ilma, et neist mõtteist eesmärk saaks. Ehk et väline ei muutuks eesmärgiks omaette, selle asemel, et sisemist tuld toita.

Samamoodi ei ole ma päriselt nõus, et inimese kõige olulisem tegevus on kogeda, salvestada, olla vaatleja ning just neis tegevustes on sügavam elutõde kui millegi muutmises, sekkumises, loomises, korda saatmises. Nii öelda on nüüd küll pisut liiga must-valge, sest see ei kvalifitseeru igas olukorras ja iga indiviidi puhul universaalselt rakendatavaks tõeks.

Ja kuna ma just eelmises postituses sama asja üle mõtisklesin, siis lubatagu tänane jutt lõpetada minu meelest ühe kaunima lõiguga “Lingvistilisest metsast”. Ühtaegu kurb, aga siiski kuidagi kaunis tõdemus meie elust, mis kulgeb arvutiekraani sinise kuma saatel:

Maailmast on vähehaaval kadumas täiuslik pimedus. Pimedus on loodusvara, mis ei tule enam kunagi tagasi. Kõikjal varitseb inimest ebaloomulik valgus. Uimastatud valgusest – selline on tsivilisatsiooni olemus. Inimühiskonna areng läbib erinevad spektrid – soojast lõkketulest külma sinise tehisvalguseni, mis voogab inimesse autolaternatest ja tänavavalgustuslampidest, telerist, tahvelarvutist ja taskutelefonist. Arvutiekraani sinine valgus on see lõke, mille paistel kulgeb meie elu, mille paistel me unistame, armastame. Valgus kehtestab uued väärtused: valguses loeb ilu, pimeduses rohkem usaldus.
(Valdur Mikita, “Lingvistiline mets”, lk 180)

Muusika: Alison Moyet “Is This Love?”

Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega

Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega

Põhi:
200 g Digestive küpsiseid
75 g võid

Täidis:
400 g toorjuustu
380 g keedetud kondenspiima
2 muna
150 g musti sõstraid

Kaunistamiseks:
100 g keedetud kondenspiima
musti sõstraid

Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ja suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga vormi põhja.
Täidise jaoks sega toasoe toorjuust lahti klopitud munadega, lisa keedetud kondenspiim ja seda ühtlaseks. Soovi korral lisa täidisesse ka suhkrut. Sega juurde mustad sõstrad, vala täidis küpsisepõhjale ja küpseta 160-kraadises ahjus 45-55 minutit (täidis jääb keskelt veidi võbisev, see tardub jahtudes). Lase jahtuda ning hoia üleöö külmkapis. Määri peale kiht keedetud kondenspiima ja kaunista mustade sõstardega.

Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega

Crème caramel

Tsiteerides iseennast:

Lapsepõlve novembriõhtud maal olid pilkaselt pimedad. Kujutlusvõimet polnud selleks sugugi tarvis, et hakata arvama, nagu oleksid tervesse maailma ihuüksinda alles jäänud. Aga mõnikord kaardus selge hallaöö kohal lõppematu kõrge tähistaevas ning siis seisime vennaga väljas, näitasime taskulambiga valgust tähtede poole ning kujutlesime, kuidas meie kiir rändab valguse muutumatu kiirusega igavesti maailmaruumis.
(“November” – “Ahvatluste aasta”)

Praegune aeg on kohutavalt kärarikas ja ülevalgustatud. Ma tegelikult natuke kardan seda maailma.

Justnimelt see äratab minus mõnikord erilist õudust, et enam peaaegu kuskil pole täielikku pimedust. Igal pool on mingid tuled. Igal pool plingib või kumab midagi. Valged tuled. Värvilised tuled. Halogeentuled. LED-tuled. Linnade tuled. Autode tuled. Kui mitte otsene valgus, siis kuma vähemalt.
Selleks, et näha tähistaevast, peab minema ära. Kuhugi mujale. Kas koos tähistaeva kadumisega meie nägemisväljast äkki veel ka midagi muud olulist kaotsi ei ole läinud?

Aga võib-olla on sellest isegi hullem täieliku vaikuse puudumine. Vaikuse täidame müraga. Vaikuse inimeste vahel täidame mõttetu sõnadevooga.
Aga vaikuse puudumine ajab lõpuks tasapisi, kuid järjekindlalt hulluks. Kuigi armastan muusikat üle kõige maailmas, ei taha ma seda ometi kuulata kogu aeg. Ja ma tahaksin põgeneda, kui satun kuhugi, kus  televiisor pidevalt mõttetu taustana lõugab. Kaubanduskeskused oma kümnest eri kohast kostva erineva muusikalise müraga äratavad minus skisofreeniku.

Ja kolmandaks saadab meid pidev infomüra. Ma ei pea siin silmas ainult meediat, vaid asjaolu, et kogu keskkond meie ümber on kuidagi lärmakas ja audio-visuaalselt agressiivne, täis illusioone arengust (mis tegelikult osutub pikemas perspektiivis taandarenguks) ning kantud vajadusest üksteisest üle karjuda, midagi reklaamida, midagi müüa (iseennast ikka kõige rohkem, kes kallimalt, kes odavamalt), kuidagi silma torgata.

Meediasõltlased istuvad oma arvuti-, nutitelefoni- ja televiisoriekraanide ees, haaratuna painavast hirmust, et äkki on kuskil juhtunud midagi sellist, millest nad veel kuulnud pole; äkki on keegi saatnud mõne olulise meili; äkki on keegi Facebookis nende postitust laikinud, andes niiviisi kinnituse nende muidu kaheldava olemasolu kohta. Elu on nagu Alice’i imedemaal, kus paigal püsimiseks tuli joosta kõigest jõust ning selleks, et kuhugi jõuda, veel palju kiiremini.
Keegi ei oska (või ei julge) enam olla õndsas teadmatuses, sest siis on tunne, nagu sind polekski olemas. Ainus (kõver)peegel, mis sulle kuidagi sind ennast näitab, on sotsiaalmeedia, tavalisse peeglisse parem ei vaata, alateadlikust hirmust, et äkki haigutab sealt vastu ainult nime ja näota tühjus.
Kõigest sellest, mis kunagi näis positiivne ja võimaluste paljusust pakkuv, on saanud pealiskaudne müra, mis väsitab ning stressi ja samas sõltuvust tekitab.

Televiisori vaatamisest loobusin ma juba aastaid tagasi ja igasugust meediat tarbin üldse üsna valikuliselt, aga ikkagi tunnen, et pimeduse, vaikuse ja infovabaduse hetki peaks olema rohkem. Palju rohkem.
Peaks uinuma nii, et su meeled poleks erinevatesse suundadesse tirimisest üles ärritatud. Täielikus pimeduses. Vaikuses, mis on kõrvulukustav, aga ainult seni, kuni hakkad kuulma looduse hääli. Ma ei saa magada inimese tekitatud helide saatel, seevastu rõõmustan alati, kui tuul kohiseb puudes, katusel rabiseb vihm, ritsikad siristavad – sest neist helidest paremat unelaulu pole olemas.

Need on turvalise maailma hääled. Kaduva maailma hääled.

Muusika: Henryk Górecki 3. osa Lento – Cantabile. Semplice sümfooniast nr. 3 (“Symphony of Sorrowful Songs”)

Crème caramel

Crème caramel (neljale)
(allikas: Tessa Kiros “Murakarabadest oliivisaludeni”)

175 g suhkrut
5 dl piima
3 muna
1 vanillikaun

Pane 100 g suhkrut koos tilga veega paksupõhjalisse potti, kuumuta, kuni suhkur hakkab sulama, alanda kuumust ja kuumuta, kuni saad ühtlase kuldse siirupi. Jälgi, et kõrbema ei läheks. Valmis siirup vala nelja vormi põhja, keeruta vorme, et karamell jaotuks ühtlaselt põhjale ja veidi ka äärtele. Pane kreemi valmistamise ajaks kõrvale.
Kuumuta potis piim, ära keema lase. Klopi munad lahti koos ülejäänud suhkruga, lisa vanillikaunast kraabitud seemned ning mõni lusikatäis kuuma piima. Sega ühtlaseks ning lisa peene nirena ülejäänud piim. Sega ühtlaseks, aga hoidu segu vahustamisest. Jaota kreem vormidesse, tõsta vormid poolenisti kuuma veega täidetud vormi või plaadile ning küpseta 150-kraadises ahjus 50-60 minutit. Lase üleöö jahtuda ning kummuta vormist taldrikule.

Crème caramel

Kohupiima-plaadikorp

Kõige lihtsam ja kõige mõjusam mõtlemise moodus koosneb kahest järjestikusest komponendist: vestlus aruka inimesega, misjärel tuleks võimalikult kiiresti metsa minna.
(Valdur Mikita)

See on universaalne tõde. See pole kõige mõjusam moodus mitte ainult mõtlemiseks, vaid elamiseks üleüldse. Metsa minemist võib siin mõista ka ülekantud tähenduses, aga soovitatavalt siiski otseses. Vestlus aruka inimesega annab suuna kätte ja metsas hakkavad mõtted iseendast edasi arenema. Alati. Mets lihtsalt on selline ja metsas on inimene õnnelik (ma tean, olen seda ennegi öelnud, aga mis sest).

Ainult et sisukaks vestlemiseks ei ole meil aega. Metsa minemiseks ammugi mitte. Sisukas vestlus armastab vaikust enda ees, aga aeg saab tavaliselt otsa veel enne vaikuseni jõudmist. Näiliselt kommunikatsiooni lihtsustavaid vahendeid pole eales nii palju olnud, aga ometi pole suhtlus ka eales nii pinnapealne olnud.
Me oleme lihtsalt kogu aeg hõivatud äärmiselt hõivatud olemisega. Ja see kõik tundub kohutavalt tähtis. Päriselt tähtis aga hingitseb kuskil perifeerias ja nii need rääkimata jäänud lood surevadki lõpuks üksildast surma.

Nädalavahetusel käisime korraks metsas (ülekantud, mitte otseses tähenduses). Pühapäeval läks tagasiteel mingis kohas Tõrva ja Rõngu vahelisel teel äkitselt meel härdaks. Tundeline muusika mängis; need, kes obest ei roolinud, jõid Vicar’s Choice’i ja mõtted hälbisid olevikust ära. Neile radadele, kus kunagi oli samasugune muusika ja ööd ja illusioonid ja õnnehormoonid ja usaldus ja ometi läks kõik lõpuks ikka päris põhjalikult p…sse.

Just nagu saaks sellel kõigel mingit garantiid olla. Ja et inimeseks olemisega peaks lõpuks ikka ära ka harjuma, või mis?

Ega mina kah ei tea, võib-olla ei olegi elus olemiseks ilmtingimata suurt emotsiooni ja elusat eredust vaja. Ehk piisab tavalisest turvalisusest ja selle eest ei peagi jooksu panema, nagu nõutaks sult nelja tee ristis kolme tilka verd saatanaga lepingu sõlmimise kinnituseks.
Ainult et pilvedest maa peale kukkumise ja pärast seda veel kõrgemale põrkamisega ja pärast seda veel kõrgemalt kukkumisega ja pärast seda… oskan ma kuidagi paremini toime tulla, lõputult lohiseva keskmisega nähtavasti mitte eriti. Eks see ole vist teatud sorti sõltuvus küll jah, kui mõõdukatest doosidest elus olemise tundeks ei piisa.

Esimese maailma probleemid? Ei eita.

Nimelt seda tahtsingi öelda. Retsept pole siinkohal oluline ja täidab rohkem traditsioonide hoidmise rolli. Ehkki korp on väga hea, seda ma võin teile kinnitada. Ja mitte millegi vaba – kasutatagu siin kindlasti päris toorainet, rasvatud kohupiimad, hapukoored ja võid ei kära siin kuidagi moodi.

Muusika: Richard Hawley “Coles Corner”

Kohupiima-plaadikorp

Kohupiima-plaadikorp

Tainas:
25 g pärmi
2 dl leiget vett
0,5 tl soola
2 sl suhkrut
1 muna
450 g jahu
200 g võid

Täidis:
6 muna
150 g suhkrut
3 tl vanillisuhkrut
1,2 kg kohupiima
250 g hapukoort

Taina jaoks lahusta pärm veega, lisa lahti klopitud muna, sool, suhkur ja jahu, sõtku ühtlaseks ning sõtkumist jätkates lisa sulatatud ja veidi jahtunud või (tainas jääb üsna pehme). Ära lase end häirida, kui tundub, et tainas ujub sulavõi sees, sõtkumist jätkates saab ilusa ühtlase taina, vajadusel lisa veidi jahu. Kata kauss rätikuga ning lase tainal kolmveerand tundi kerkida.
Täidise jaoks klopi munad suhkruga lahti, lisa kohupiim, vanillisuhkur ja hapukoor ning sega ühtlaseks.
Kummuta kerkinud tainas kausist küpsetuspaberiga kaetud sügavamale ahjuplaadile ning suru kätega ühtlaselt laiali. Vala peale kohupiimatäidis. Küpseta 200-kraadises ahjus 40-45 minutit.

Kohupiima-plaadikorp

Martsipanikringel

Tänapäeval keegi muidugi nisujahust enam ei küpseta. Kuhu ka ei vaataks – tatrajahu, riisijahu, mis-iganes-jahu. Võivaba. Munavaba. Suhkruvaba. Kõigevaba. Et oleks tervislikum. Ja ma ei räägi siinkohal gluteeni- või laktoositalumatusest või toiduallergiatest, eks ole. (Vrd ka ‘sportides iga päev, lood eeldused sellele, et surres oled täiesti terve’).

No igatahes, selle kõige peale otsustasin teha ühe korraliku vana kooli küpsetise. Tavalisest valgest nisujahust. Ohtra võiga. Ilma ühegi kasuliku aineta. Sest no vaadake – selle vastu ikka ei saa. Ilmsesti on täiesti võimalik ennast veenda, et kõik alternatiivsed ja/või jahu-, muna-, piima-, suhkru-, või- ja mille iganes vabad (toor)variandid maitsevad täpselt samamoodi, aga tõde on selles, et… ei maitse. Ja mõistlikus koguses jahu ega võid pole veel kellelegi kahjuks tulnud,

Sellega mõnevõrra seonduvalt – TAI-l on käimas kampaania “Vähem on parem”, mille eesmärgiks on kutsuda inimest üles mõtlema, milline on alkoholi roll tema elus ning milliseid positiivseid muutusi võiks tema elus toimuda alkoholitarvitamise vähendamise tulemusel.
Mõtlesin. Ja jõudsin järeldusele, et minu elus võiks mitmeid positiivseid muutusi toimuda alkoholitarvitamise suurendamise tulemusel.
Sest see tähendaks soikujäänu taaselustamist –  regulaarseid kohtumisi oluliste inimestega, head seltskonda, toitu ja veini töönädala lõpetuseks, head vahuveini ja seltskonda pärast ooperit, aja mahavõtmist ja nautimist kiirustamise asemel, sisulisi diskussioone ja kunagist verbaalset mitmevõistlust pinnapealse loba asemel. (Loomulikult saate aru, et rõhk on siin sõnal ‘seltskond’, mitte ‘alkohol’.)

Askeeti minust ei saa, ilmselgelt.

Muusika: Metallica “Loverman” (See võib nõuda teatavat selgitust. Nimelt pole see laul Metallica originaal, aga kuigi ma üldiselt olen peaaegu alati originaaliusku, siis siin on erand. Nick Cave’i originaal on mannetu soigumine, tõeliselt seksikaks teeb selle pala justnimelt James Hetfieldi esitus.)

Martsipanikringel

Martsipanikringel

Tainas:
25 g presspärmi
2,5 dl käesooja vett
0,5 dl suhkrut
400-450 g nisujahu
75 g toasooja võid
0,5 tl soola

Martsipanitäidis:
100 g toasooja võid
200 g mandlimartsipani
200 g kuivatatud jõhvikaid

Hõõru pärm vähese veega vedelaks, lisa ülejäänud vesi, sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit. Edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (osa jäta esialgu alles). Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks. Edasi sõtkudes lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ning lööks käte ja kausi küljest lahti (tainas olgu pigem pehme kui kõva ja sitke). Tõsta tainas sooja kohta ja lase kinni kaetult umbes tund aega kerkida. Kerkinud tainas kummuta lauale ja rulli ristkülikuks.
Määri pehme või tainale, kata riivitud martsipani (riivida on parem külmkapikülma martsipani) ja hakitud jõhvikatega. Lõika pooleks, keera kumbki pool pikemast servast rulli ning tee rullidesse läbi kahe tainakihi sisselõige (põhjani läbi lõikamata). Seejärel põimi rullid palmikuks ja vormi kringliks.
Lase kringlil rätiku all pool tundi kerkida, seejärel määri lahtiklopitud munaga ja küpseta 200-kraadises ahjus 20-25 minutit.

Martsipanikringel

“Macbeth” ja halvaa-juustukook pohladega

Mu kallis isand, miks nii üksinda – 
ja kaaslasteks vaid süngemeelsed uiud
ja mõtted, mis võiks olla tõesti surnud
koos nendega, kes mõeldu sisuks? Asju,
mis muutmatud, ei tule kahetseda.
Mis tehtud, see on tehtud.
(William Shakespeare “Macbeth”)

Ooperihooaeg sai eile avatud Verdi meistriteosega “Macbeth”, mida on juba jõutud nimetada Metropolitani viimase aja suurimaks triumfiks. Ilmsesti olen ma sunnitud sellega nõustuma.

Ooperimaailm oli ärevil sellest ajast saati, kui sopran Anna Netrebko teatas oma riskantsest kavatsusest laulda leedi Macbethi. Üldiselt olen minagi juba arvama hakanud, et Netrebko võib laulda praktiliselt kõike, mida tal tuleb pähe laulda, aga leedi Macbeth on väga nõudlik dramaatilise soprani roll ja Netrebko on siiski lüüriline sopran ning laulnud peamiselt bel canto kangelannasid.

“Macbeth”, Verdi esimene Shakespeare’i aineline ooper, liigitatakse harilikult tema varasema, Rossini mõjutustega loominguperioodi lõppu. Samas on see siiski juba bel canto traditsioonist erinev teos, sest selles on orkestril varasemast suurem roll, märksa enam minoorseid, isegi süngeid toone ning lauljatelt ei eeldatud siin enam ainuüksi ilusat laulmist – vokaalsed nõudmised muutusid ning eelkõige oodati solistidelt suuremat dramaatilist väljendusjõudu. Ehk teisisõnu oodati, et nad lõpetaksid vokaalse ilutsemise ja laulaksid kaabakate osa nii, nagu oleks neil tõsi taga. Muidugi, bel canto mõjud on selles ooperis veel selgelt olemas, eriti koori- ja ansambliosades.

Zeljko Lucic, Anna Netrebko, Joseph Calleja, Rene Pape

Netrebko on leedi Macbethi rolli eest ohtralt kiita saanud ja õigustatult. Täielikuks üllatuseks oli just tema madalam register – väga väljendusrikas, jõuline, vähemalt näiliselt forsseerimata. Ülistatakse teda küll peamiselt autoritaarse, seksuaalselt laetud käsitluse eest (aplaus ei tahtnud vaibuda juba esimese vaatuse aaria “Vieni t’affretta… Or tutti, sorgete” järel), aga minu jaoks kulmineerus tema rollilahendus pigem siiski viimase vaatuse uneskõndimise stseenis “Una macchia e qui tuttora”, kus leedi Macbeth pole enam auahne, domineeriv ja ambitsioonikas femme fatale, vaid segaduses ja süütundest haaratud naine, kes näeb vaid verd oma kätel. Ent siiski… ma pole päris kindel, kas Netrebko ikkagi peaks dramaatilise soprani rolle laulma, kuid eks seda teadku ta ise, kui palju see ta häält kahjustada võib.

Macbethi kehastas kaasaja parim Verdi bariton Željko Lučić ega jäänud mitte sugugi intriigitseva abikaasa varju. Häid Verdi baritone pole eales üleliia olnud ning Lučić on tõeline leid. Serblane suudab mind endiselt hämmastada, kuigi on ammu teada, et tema tavaliselt veidike tusasevõitu oleku taga on eriomane tämber ja võrratu voolav hääl, mis kõlab nähtava pingutuseta üle orkestri iga kord, kui ta suu lahti teeb, ning vajadusel tasaneb hingetukstegevaks pianissimoks. Kontrastiks leedi Macbethi jõulisele ja mitte millegi ees kohkuvale võimuihale portreteeris Lučić oma tavalise elegantse väärikusega pigem piinatud ja meeleheitel meest ning lootusetuse kvintessents oli tema viimase vaatuse aaria “Pieta, rispetto”. Võib-olla läks ta autoriteedi puudumise kujutamisel isegi veidi liiale, sest tema Macbeth oli kõhkluste küüsis juba enne kuningas Duncani tapmist (esimese vaatuse monoloog “Mi si affaccia il pugnale”).

Banquo rollis tegi suurepärase etteaste bass René Pape (tema aaria “Come dal ciel precipita” oli oma soojuses liigutav ja esimese vaatuse duett “Due vaticini compiuti or sono” Macbethiga väga võimas, nii et õigupoolest on täitsa kahju, et Banquo vokaalne roll piirdub vaid kolmandikuga ooperist, edasi ilmub ta ainult verise viirastusena Macbethi meeltes)  ning Malta tenor Joseph Calleja kehastas Macduffi. Tema kuulsa aaria “Ah, la paterna mano” kandis Calleja ette küll sobiva siirusega, aga nähtavalt keskendudes tehnilisele sooritusele, mistõttu sisseelamine veidi kannatas. Arvestades, et aariat laulab mees, kes on just äsja saanud teada oma naise ja laste tapmisest, siis esmajoones tuleb seda laulda hingega (no näiteks nii nagu José aastal 1986, ähvardades ennast kordama hakata, aga ma lihtsalt ei saa sellele viitamata jätta – noor Carreras oli üks ooperi ilmaimedest ning kaasaegsed lüürilised tenorid selleni veel ei küündi).

Lisaks solistidele on “Macbethis” oluline roll ka kooril, kohe pärast avamängu järgneb nõidade stseen, milles tehakse ettekuulutus Macbethi saamisest Šotimaa kuningaks. Nõiad iseenesest moodustasid kaunikesti kummalise, ridikülidega vehkiva kamba ning kogu koor kippus vahepeal üleliia domineerivalt rüselema, aga kõlaliselt oli kõik kõrvupaitav ning orkester Fabio Luisi taktikepi all mängis välja kogu tumeda tonaalsuse, mida Verdi selles ooperis ette kirjutas.

Lavastus oli seatud Šotimaale, süngesse õhustikku kodusõdade foonile ning ajaliselt paigutatud kuhugi II maailmasõja järgsesse aega, mis muidugi mõningaid küsitavusi tekitas. Lisaks sellele oli lavastajal olnud mingi tooli-obsessioon, sest nendega majandati üsna palju, samas oli see pisut põhjendatum kui tavaliselt, mil aeg-ajalt näib, et lavastajal pole lihtsalt targemat pähe tulnud, kui panna solist koperdama mõne tooli otsa, mis nagu puhtjuhuslikult keset lava vedeleb.

Aga üritan ma norida, mis ma üritan, need on siiski pisiasjad. See oli fantastiline, kahtlemata üks parimaid, mida ma kunagi näinud olen.

Halvaa-juustukook pohladega

Halvaa-juustukook pohladega

150 g digestive küpsiseid
50 g võid

Täidis:
200 g toorjuustu
2 muna
250 g hapukoort
200 g halvaad
150 g pohli

Kaunistuseks:
100 g riivitud halvaad
pohli

Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ja suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga vormi põhja.
Täidise jaoks sega toasoe toorjuust lahti klopitud munadega, lisa hapukoor ja riivitud halvaa. Kui eelistad magusamat, lisa täidisesse ka suhkrut. Vala küpsisepõhjale ja jaota peale pohlad (külmutatud pohlad võid enne 1 tl tärklisega segada). Küpseta 170-kraadises ahjus 40-45 minutit. Lase jahtuda ning hoia üleöö külmkapis. Kaunista riivitud halvaa ja pohladega.

Halvaa-juustukook pohladega

Elsassi õunakook

Täna hommikul oli autoaken jääs. Ma ei ole ju veel selleks kõigeks valmis, ei! Püsiv külmatunne on juba jalgades ja takistab absoluutselt igasugust tööle keskendumist.

Teised tundevirvendused.

See tunne, see hämming, et kuidas kõik ikka niiviisi sai minna. Tunne, et 2014 on olnud täiesti kasutult raisatud aasta. Rajalt välja sõitmise tunne. See tuleb tõenäoliselt sellest, et ma sõidangi üleüldiselt täiesti valel rajal.

Mõnikord  unedes on tunne, et armastus, see tuttav ja võõras, näitab end taas. Nii lähedal. Mitte see armastus, mis seisab su ees põiktänavas otsekui maa alt välja karanud mõrtsukana ja tabab nagu välk, nagu soome puss. Ei, see teine, mis meenutab kunagi jagatud hetki ja sosistab leebeid lubadusi ning paneb sind küsima, kas see kõik on päriselt või kujutlustes vaid.
Aga mul on südame asemel tükk roostevaba terast ning ma ei usalda teda enam. Nii et ma palun tal minna ja lahkudes sulgeda enda järel uks, et ei tekiks tuuletõmbust. Ja ometi loodan ärgates, et tal on kannatlikkust tulla taas ja taas, niikaua, kuni ma ükskord jälle uskuma hakkan. Või tulla välguna, tabada soome pussina, nii et karta ja kahelda enam ei jõua.

Ja see tunne on ka, et blogipidamise jätkamine samal traditsioonilisel moel enam ei toimi, ei rahulda mind ja ei kõneta kedagi. Nii et te tehke seni õunakooki, kuni ma siin võimaliku uue lähenemisviisi üle juurdlen. Ja kui kellelgi on kontseptsiooni osas mõni hea idee, siis andke teada, luban tõsiselt kaaluda.

Muusika: David Darling “Bach’s Persia”

Elsassi õunakook

Elsassi õunakook
(mugandatud: “Õunakoogid”)

Põhi:
125 g võid
80 g suhkrut
1 muna
210 g nisujahu

Täidis:
3-4 õuna
2 muna
75 g suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
1,25 dl vahukoort

Põhja jaoks vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna, sega juurde jahu ning hõõru ühtlaseks tainaks. Suru 24 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele ning pane 15 minutiks sügavkülma. Puhasta õunad, lõika neljaks ning saadud veerandikud viiludeks nii, et põhi jääb läbi lõikamata ja viilud püsivad koos. Jaota koogipõhjale ja küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit.
Täidise jaoks sega munad suhkru ja vanillisuhkruga ning lisa vahustamata koor. Vala segu eelküpsetatud põhjale ja õuntele (kui õunad olid suured või neid oli palju, võib osa täidist alles jääda) ning küpseta veel 20 minutit. Serveeri jahtunult.

Elsassi õunakook

Ratatouille

Nüüd ma näen läbi viimsegi loori.
Mul on nälg. Mul on isu.
Toiduks seni sain kesti ja koori.
Nüüd ma himustan sisu.
(Artur Alliksaar)

Võib-olla peaks ikka päriselt ära metsa minema, mis? Sest metsas on inimene õnnelik. Ja lõppude lõpuks, nagu klassikud on ammu täheldanud, saab armastada ja kirjutada ju igal pool. Muusikat kuulata samamoodi.
Kirjutanud pole ma viimasel ajal muidugi miskit (trükis pole temalt senini midagi uudist ilmunud, nagu ütles Saalomon Vesipruuli kirjanduslike saavutuste kohta tema looja Bornhöhe). Armastamisega on kah nii, nagu parajasti on, seevastu muusikat on kuulata saanud palju ja kas see pole siis mitte natuke seesama mis armastamine. Sest muusika on nimelt ikkagi kõige õilsam kõikidest kunstidest ja lihtne on muidugi sealjuures tolle maailma asukaidki teatava õilsuse oreooliga ümbritseda ning sootuks unustada, et ka puhta psühhopaadid või lihtsalt kretiinid võivad vägagi musikaalsed olla.

Öösiti näen unes mõisaid, valgeid klavereid ja ooperibaritone, kes laulavad Villem Kapi ja Jean Sibeliuse laule.

Ja mõtlen, et kas üldse ongi midagi muud vaja kui metsa ja muusikat? Ja neid inimesi, kellele kindel olla, kuigi vaevalt et neilegi kogu aeg, sest elus pole palju püsivat – omast ja lähedasest võib saada külm ja kauge, kuid küllap nõnda saab mõnikord võõraski ajutiselt omaks muutuda ja on siis selles midagi halba, kui vaid väike osa teest koos kõndida, korraks soojem ja seltsim ikka. Nii et võib-olla on seega vahetevahel vaja ka mõnd õlga ja illusioone. Ning veel on loomulikult vaja kasvuhoonet, kust tuua kogu küps kraam ratatouille tarvis, raamatuid ja vahel veidi veini kah.

See ongi sisu.

Muusika: Oskar Merikanto “Annina” (parim on Jorma Hynnineni esitus)

Ratatouille

Ratatouille (Provanssaali köögiviljahautis)

oliiviõli
2 sibulat
2 küüslauguküünt
2 paprikat
400 g purustatud tomatit
peotäis kirsstomateid
1 baklažaan
1 suvikõrvits
soola, (tšilli)pipart
(veidi suhkrut)
värsket basiilikut, peterselli, punet vms

Kuumuta potis oliiviõli, prae tükeldatud sibulat mõni minut. Lisa küüslauk, prae veidi ja lisa tükeldatud paprika. Lase kümmekond minutit haududa, lisa tükeldatud baklažaan, purustatud tomat (suvel sobib muidugi küps tomat, aga neil tuleks koor ja seemned eemaldada) ja poolitatud kirsstomatid. Hauta 15 minutit ning lisa siis suvikõrvitsaviilud. Lisa ka ürdid ning maitsesta soola, pipra ja soovi korral vähese suhkruga. Hauta, kuni ka suvikõrvits on pehme, kuid mitte lagunenud. Serveeri liha lisandiks või iseseisva roana krõbeda saia ja valge veiniga.

Ratatouille

Nö traditsioonilise ratatouille puhul peaks köögiviljad tegelikult eraldi läbi praadima, nii et see siin on veidi lihtsustatud versioon.