“Macbeth” ja halvaa-juustukook pohladega

Mu kallis isand, miks nii üksinda – 
ja kaaslasteks vaid süngemeelsed uiud
ja mõtted, mis võiks olla tõesti surnud
koos nendega, kes mõeldu sisuks? Asju,
mis muutmatud, ei tule kahetseda.
Mis tehtud, see on tehtud.
(William Shakespeare “Macbeth”)

Ooperihooaeg sai eile avatud Verdi meistriteosega “Macbeth”, mida on juba jõutud nimetada Metropolitani viimase aja suurimaks triumfiks. Ilmsesti olen ma sunnitud sellega nõustuma.

Ooperimaailm oli ärevil sellest ajast saati, kui sopran Anna Netrebko teatas oma riskantsest kavatsusest laulda leedi Macbethi. Üldiselt olen minagi juba arvama hakanud, et Netrebko võib laulda praktiliselt kõike, mida tal tuleb pähe laulda, aga leedi Macbeth on väga nõudlik dramaatilise soprani roll ja Netrebko on siiski lüüriline sopran ning laulnud peamiselt bel canto kangelannasid.

“Macbeth”, Verdi esimene Shakespeare’i aineline ooper, liigitatakse harilikult tema varasema, Rossini mõjutustega loominguperioodi lõppu. Samas on see siiski juba bel canto traditsioonist erinev teos, sest selles on orkestril varasemast suurem roll, märksa enam minoorseid, isegi süngeid toone ning lauljatelt ei eeldatud siin enam ainuüksi ilusat laulmist – vokaalsed nõudmised muutusid ning eelkõige oodati solistidelt suuremat dramaatilist väljendusjõudu. Ehk teisisõnu oodati, et nad lõpetaksid vokaalse ilutsemise ja laulaksid kaabakate osa nii, nagu oleks neil tõsi taga. Muidugi, bel canto mõjud on selles ooperis veel selgelt olemas, eriti koori- ja ansambliosades.

Zeljko Lucic, Anna Netrebko, Joseph Calleja, Rene Pape

Netrebko on leedi Macbethi rolli eest ohtralt kiita saanud ja õigustatult. Täielikuks üllatuseks oli just tema madalam register – väga väljendusrikas, jõuline, vähemalt näiliselt forsseerimata. Ülistatakse teda küll peamiselt autoritaarse, seksuaalselt laetud käsitluse eest (aplaus ei tahtnud vaibuda juba esimese vaatuse aaria “Vieni t’affretta… Or tutti, sorgete” järel), aga minu jaoks kulmineerus tema rollilahendus pigem siiski viimase vaatuse uneskõndimise stseenis “Una macchia e qui tuttora”, kus leedi Macbeth pole enam auahne, domineeriv ja ambitsioonikas femme fatale, vaid segaduses ja süütundest haaratud naine, kes näeb vaid verd oma kätel. Ent siiski… ma pole päris kindel, kas Netrebko ikkagi peaks dramaatilise soprani rolle laulma, kuid eks seda teadku ta ise, kui palju see ta häält kahjustada võib.

Macbethi kehastas kaasaja parim Verdi bariton Željko Lučić ega jäänud mitte sugugi intriigitseva abikaasa varju. Häid Verdi baritone pole eales üleliia olnud ning Lučić on tõeline leid. Serblane suudab mind endiselt hämmastada, kuigi on ammu teada, et tema tavaliselt veidike tusasevõitu oleku taga on eriomane tämber ja võrratu voolav hääl, mis kõlab nähtava pingutuseta üle orkestri iga kord, kui ta suu lahti teeb, ning vajadusel tasaneb hingetukstegevaks pianissimoks. Kontrastiks leedi Macbethi jõulisele ja mitte millegi ees kohkuvale võimuihale portreteeris Lučić oma tavalise elegantse väärikusega pigem piinatud ja meeleheitel meest ning lootusetuse kvintessents oli tema viimase vaatuse aaria “Pieta, rispetto”. Võib-olla läks ta autoriteedi puudumise kujutamisel isegi veidi liiale, sest tema Macbeth oli kõhkluste küüsis juba enne kuningas Duncani tapmist (esimese vaatuse monoloog “Mi si affaccia il pugnale”).

Banquo rollis tegi suurepärase etteaste bass René Pape (tema aaria “Come dal ciel precipita” oli oma soojuses liigutav ja esimese vaatuse duett “Due vaticini compiuti or sono” Macbethiga väga võimas, nii et õigupoolest on täitsa kahju, et Banquo vokaalne roll piirdub vaid kolmandikuga ooperist, edasi ilmub ta ainult verise viirastusena Macbethi meeltes)  ning Malta tenor Joseph Calleja kehastas Macduffi. Tema kuulsa aaria “Ah, la paterna mano” kandis Calleja ette küll sobiva siirusega, aga nähtavalt keskendudes tehnilisele sooritusele, mistõttu sisseelamine veidi kannatas. Arvestades, et aariat laulab mees, kes on just äsja saanud teada oma naise ja laste tapmisest, siis esmajoones tuleb seda laulda hingega (no näiteks nii nagu José aastal 1986, ähvardades ennast kordama hakata, aga ma lihtsalt ei saa sellele viitamata jätta – noor Carreras oli üks ooperi ilmaimedest ning kaasaegsed lüürilised tenorid selleni veel ei küündi).

Lisaks solistidele on “Macbethis” oluline roll ka kooril, kohe pärast avamängu järgneb nõidade stseen, milles tehakse ettekuulutus Macbethi saamisest Šotimaa kuningaks. Nõiad iseenesest moodustasid kaunikesti kummalise, ridikülidega vehkiva kamba ning kogu koor kippus vahepeal üleliia domineerivalt rüselema, aga kõlaliselt oli kõik kõrvupaitav ning orkester Fabio Luisi taktikepi all mängis välja kogu tumeda tonaalsuse, mida Verdi selles ooperis ette kirjutas.

Lavastus oli seatud Šotimaale, süngesse õhustikku kodusõdade foonile ning ajaliselt paigutatud kuhugi II maailmasõja järgsesse aega, mis muidugi mõningaid küsitavusi tekitas. Lisaks sellele oli lavastajal olnud mingi tooli-obsessioon, sest nendega majandati üsna palju, samas oli see pisut põhjendatum kui tavaliselt, mil aeg-ajalt näib, et lavastajal pole lihtsalt targemat pähe tulnud, kui panna solist koperdama mõne tooli otsa, mis nagu puhtjuhuslikult keset lava vedeleb.

Aga üritan ma norida, mis ma üritan, need on siiski pisiasjad. See oli fantastiline, kahtlemata üks parimaid, mida ma kunagi näinud olen.

Halvaa-juustukook pohladega

Halvaa-juustukook pohladega

150 g digestive küpsiseid
50 g võid

Täidis:
200 g toorjuustu
2 muna
250 g hapukoort
200 g halvaad
150 g pohli

Kaunistuseks:
100 g riivitud halvaad
pohli

Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ja suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga vormi põhja.
Täidise jaoks sega toasoe toorjuust lahti klopitud munadega, lisa hapukoor ja riivitud halvaa. Kui eelistad magusamat, lisa täidisesse ka suhkrut. Vala küpsisepõhjale ja jaota peale pohlad (külmutatud pohlad võid enne 1 tl tärklisega segada). Küpseta 170-kraadises ahjus 40-45 minutit. Lase jahtuda ning hoia üleöö külmkapis. Kaunista riivitud halvaa ja pohladega.

Halvaa-juustukook pohladega

Elsassi õunakook

Täna hommikul oli autoaken jääs. Ma ei ole ju veel selleks kõigeks valmis, ei! Püsiv külmatunne on juba jalgades ja takistab absoluutselt igasugust tööle keskendumist.

Teised tundevirvendused.

See tunne, see hämming, et kuidas kõik ikka niiviisi sai minna. Tunne, et 2014 on olnud täiesti kasutult raisatud aasta. Rajalt välja sõitmise tunne. See tuleb tõenäoliselt sellest, et ma sõidangi üleüldiselt täiesti valel rajal.

Mõnikord  unedes on tunne, et armastus, see tuttav ja võõras, näitab end taas. Nii lähedal. Mitte see armastus, mis seisab su ees põiktänavas otsekui maa alt välja karanud mõrtsukana ja tabab nagu välk, nagu soome puss. Ei, see teine, mis meenutab kunagi jagatud hetki ja sosistab leebeid lubadusi ning paneb sind küsima, kas see kõik on päriselt või kujutlustes vaid.
Aga mul on südame asemel tükk roostevaba terast ning ma ei usalda teda enam. Nii et ma palun tal minna ja lahkudes sulgeda enda järel uks, et ei tekiks tuuletõmbust. Ja ometi loodan ärgates, et tal on kannatlikkust tulla taas ja taas, niikaua, kuni ma ükskord jälle uskuma hakkan. Või tulla välguna, tabada soome pussina, nii et karta ja kahelda enam ei jõua.

Ja see tunne on ka, et blogipidamise jätkamine samal traditsioonilisel moel enam ei toimi, ei rahulda mind ja ei kõneta kedagi. Nii et te tehke seni õunakooki, kuni ma siin võimaliku uue lähenemisviisi üle juurdlen. Ja kui kellelgi on kontseptsiooni osas mõni hea idee, siis andke teada, luban tõsiselt kaaluda.

Muusika: David Darling “Bach’s Persia”

Elsassi õunakook

Elsassi õunakook
(mugandatud: “Õunakoogid”)

Põhi:
125 g võid
80 g suhkrut
1 muna
210 g nisujahu

Täidis:
3-4 õuna
2 muna
75 g suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
1,25 dl vahukoort

Põhja jaoks vahusta toasoe või suhkruga, lisa muna, sega juurde jahu ning hõõru ühtlaseks tainaks. Suru 24 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele ning pane 15 minutiks sügavkülma. Puhasta õunad, lõika neljaks ning saadud veerandikud viiludeks nii, et põhi jääb läbi lõikamata ja viilud püsivad koos. Jaota koogipõhjale ja küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit.
Täidise jaoks sega munad suhkru ja vanillisuhkruga ning lisa vahustamata koor. Vala segu eelküpsetatud põhjale ja õuntele (kui õunad olid suured või neid oli palju, võib osa täidist alles jääda) ning küpseta veel 20 minutit. Serveeri jahtunult.

Elsassi õunakook

Ratatouille

Nüüd ma näen läbi viimsegi loori.
Mul on nälg. Mul on isu.
Toiduks seni sain kesti ja koori.
Nüüd ma himustan sisu.
(Artur Alliksaar)

Võib-olla peaks ikka päriselt ära metsa minema, mis? Sest metsas on inimene õnnelik. Ja lõppude lõpuks, nagu klassikud on ammu täheldanud, saab armastada ja kirjutada ju igal pool. Muusikat kuulata samamoodi.
Kirjutanud pole ma viimasel ajal muidugi miskit (trükis pole temalt senini midagi uudist ilmunud, nagu ütles Saalomon Vesipruuli kirjanduslike saavutuste kohta tema looja Bornhöhe). Armastamisega on kah nii, nagu parajasti on, seevastu muusikat on kuulata saanud palju ja kas see pole siis mitte natuke seesama mis armastamine. Sest muusika on nimelt ikkagi kõige õilsam kõikidest kunstidest ja lihtne on muidugi sealjuures tolle maailma asukaidki teatava õilsuse oreooliga ümbritseda ning sootuks unustada, et ka puhta psühhopaadid või lihtsalt kretiinid võivad vägagi musikaalsed olla.

Öösiti näen unes mõisaid, valgeid klavereid ja ooperibaritone, kes laulavad Villem Kapi ja Jean Sibeliuse laule.

Ja mõtlen, et kas üldse ongi midagi muud vaja kui metsa ja muusikat? Ja neid inimesi, kellele kindel olla, kuigi vaevalt et neilegi kogu aeg, sest elus pole palju püsivat – omast ja lähedasest võib saada külm ja kauge, kuid küllap nõnda saab mõnikord võõraski ajutiselt omaks muutuda ja on siis selles midagi halba, kui vaid väike osa teest koos kõndida, korraks soojem ja seltsim ikka. Nii et võib-olla on seega vahetevahel vaja ka mõnd õlga ja illusioone. Ning veel on loomulikult vaja kasvuhoonet, kust tuua kogu küps kraam ratatouille tarvis, raamatuid ja vahel veidi veini kah.

See ongi sisu.

Muusika: Oskar Merikanto “Annina” (parim on Jorma Hynnineni esitus)

Ratatouille

Ratatouille (Provanssaali köögiviljahautis)

oliiviõli
2 sibulat
2 küüslauguküünt
2 paprikat
400 g purustatud tomatit
peotäis kirsstomateid
1 baklažaan
1 suvikõrvits
soola, (tšilli)pipart
(veidi suhkrut)
värsket basiilikut, peterselli, punet vms

Kuumuta potis oliiviõli, prae tükeldatud sibulat mõni minut. Lisa küüslauk, prae veidi ja lisa tükeldatud paprika. Lase kümmekond minutit haududa, lisa tükeldatud baklažaan, purustatud tomat (suvel sobib muidugi küps tomat, aga neil tuleks koor ja seemned eemaldada) ja poolitatud kirsstomatid. Hauta 15 minutit ning lisa siis suvikõrvitsaviilud. Lisa ka ürdid ning maitsesta soola, pipra ja soovi korral vähese suhkruga. Hauta, kuni ka suvikõrvits on pehme, kuid mitte lagunenud. Serveeri liha lisandiks või iseseisva roana krõbeda saia ja valge veiniga.

Ratatouille

Nö traditsioonilise ratatouille puhul peaks köögiviljad tegelikult eraldi läbi praadima, nii et see siin on veidi lihtsustatud versioon.

Rukolapesto

Mul olla mingi puhkus olnud.

Hea küll, oli tõesti. Üldiselt ei tohiks inimestele muidugi mingit puhkust üleüldse anda, pärast ei pruugi tükk aega rööpasse tagasi saada.
Vanasti kippusin puhkuseks suuri plaane tegema. Alati pidi midagi põhjapanevat toimuma või vähemalt pidi sellest saama midagi senise elu parima suve sarnast vms (mida iganes see siis ka ei tähendanuks). Pole ilmselt vaja öeldagi, et see lõppes loomulikult lati alt läbi jooksmisega – suuri tegusid ei sündinud ja tööle tuli naasta tundega, nagu poleks mingit puhkust üldse olnudki.
Edaspidi sain muidugi targemaks. Nüüd pole enam mingit probleemi veeta puhkus mitte ainult et ilma plaane tegemata, vaid üldse midagi tegemata. Ja nii puhkab erakordselt hästi. seda võin teile kinnitada. Mitte mingit vajadust ei ole üritada puhkuse jooksul kõike ülejäänud aasta jooksul tegemata jäänut ära teha. Selle jaoks on ülejäänud aasta.

Noh, lõpuks muidugi tuli maa peale tagasi tulla, see tähendab eile niisiis. Üllatusega pidin nentima, et ei olnud nii hull, kui võis karta, mis andis muidugi ohtralt põhjust enese üle uhke olemiseks. (Nüüd järgneb ‘aga’).
Õhtul nimelt tuli meelde, et see üks päev ei tähenda mitte muhvigi. Mis te tahate öelda, et ma pean homme ka tööle minema? Ja nii 11 kuud järjest? Ei-ei, siin peab olema mingi eksitus, see ei saa elu olla. 5 päeva  ja 40 tundi nädalas. Päriselt…?
Sellest tulenevalt tekkisid täna juba mõned eksistentsiaalsed küsimused koos teatava vajadusega rehabilitatsiooniteenuse järele. Ja vihma ladiseb juba teist päeva (see on hea muidugi, lilli ei pea kastma ja mu auto pole elu sees nii puhas olnud), rääkimata sellest, et õhtul koju sõites võtab teekond Laia tänava ühest otsast teise ligikaudu 10 minutit (jalgsi saaks nii umbes kolm korda kiiremini). Ja ööd on pimedad ja taevas on tähed (teoreetiliselt) ja metsas on seened (reaalselt, ise nägin).

Nii et see vihm ja nii edasi, ühesõnaga õhtul tekkis juba tahtmine süüa midagi sooja ja vürtsikat. nii et arvasin, et peaks tegema kreveti-tšillikastmes pastat. Mille tulemusel jõudsin järeldusele, et palun väga,  isegi süüa ei oska ma teha. Pastakaste sai nõnna vedel ja lahja, tšillil polnud mitte mingit, no absoluutselt mitte mingit teravust ja parmesani juustu, mida teadsin kapis olevat, oli ka keegi sisse vehkinud (eks ma ise teinud ju nädal tagasi küpsetet suvikõrvitsat parmesaniga).
Ja see olukord nõudis ilmselgelt juba veini! (Ega sellel kah õiget maitset ei olnud, aga ma pole nii ammu punast veini joonud, et ega ei mäletagi, mismoodi see maitsema peab.)

Muusika: Olav Ehala “Lambalaul” (Kes peab, see saab aru. Ei ole sugugi lihtne olla lamba-aasta Lõvi.)

Rukolapesto

Rukolapesto

100 g rukolat
50 g mandleid
u 1 dl oliiviõli
50 g parmesani
soola, pipart
poole sidruni mahl

Vajadusel loputa ja kuivata rukola, pane koos ülejäänud ainetega blenderisse või minilõikurisse ja purusta, vajadusel lisa oliiviõli juurde ning maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga.

Rukolapesto

Pommuvorm

Vahel tuleb päike välja täiesti ootamatult. Nagu eile õhtul, kui olin 25-kilomeetrise vastutuule-ringiga kohalikku poodi sõitnud, tulin koju aukude vahel slaalomit sõites, seljakotis soliidne kogus kohupiima järjekordse plaadikorbi tarvis ja käe otsas kõlkumas viiekilone arbuus ning täiesti ootamatult hakkas kõik nalja tegema.

Aga nagu arvata võiski, oli see valvsuse uinutamiseks, et valmistuda nuga selga lööma. Iga kord arvad, et see ei tee enam haiget. Iga kord lubad, et seda ei juhtu rohkem. Ent ma olen ainult inimene ja aeg-ajalt mõraliseks murenemine kuulub inimeseks olemise juurde. Need mõrad kasvavad alati kinni. Aga… kurat, ma ütlen, kurat küll! Ütleks veelgi rohkem, aga mitte avalikult. Isegi minusugused, kes annavad lahkelt uusi võimalusi, suudavad lõpuks aru saada tasakaalu puudumisest, kui üks on valmis ujuma üle ookeani ja teine ei astu porilompigi.

Ent möödunud aja jooksul jõudsin muu hulgas ka järeldusele, et ma olen jumala lootusetu. Võimetu ütlema teravusi seal, kus need oleks õigustatud, ja eriti ei suuda ma neid öelda inimestele, kellest ma hoolin. Aga kuidas nad muidu mõista võiksid, et mina ka ikkagi ei loe mõtteid?

#%&¤&¤##¤%&)(?/&%¤¤&%¤#”¤%%&/

Neetud küll, ma saan ju kõigest aru! Ma mõistan igasuguseid seisukohti ja igasuguseid motiive, aga kui mind nii paljukestki ei usaldata, et võiks kõike otseallikast kuulda… siis tuletavad needki haavad end taas meelde, mida ma arvasin juba olevat kinni kasvanud.

?%&/((&%¤#”#¤%&//()==

Täiskasvanuks sain kah vahepeal ja sellega kaasnes mõnevõrra ootamatu arusaamine, et asjaolu, kas keegi kedagi armastab, ei ole üldse kõige olulisem. Olulisem on, kas ta sellega midagi peale hakkab või mitte. Võib kellestki mõelda hommikust õhtuni, aga seda mitte kunagi mitte kuidagi väljendada, mitte teha ühtegi liigutust, millest teine inimene võiks aru saada, et sa teda oma ellu tahad, ja polegi tähtis, kas see on hirmust või mugavusest.
Küllap me kõik oleme kunagi olnud need, kes ei tee mitte midagi, ma ise olen seda olnud ja mu elus on olnud selliseid mehi, kellega vahest kohtume aastakümnete pärast Tartu turuhoones (peaks see veel alles olema) räimeleti ees, hüvasti-noorus-saapad jalas, ja siis ma ehk ütlen, et ma ju teadsin, ja et kõik oleks ju olnud võimalik, aga… nad lihtsalt ei teinud mitte midagi.

Muide – kas keegi teab ega kuskil ei otsita majakavahti? Mida üksikumal saarel, seda parem. Vahepeal on mul nimelt tunne, et minu tümakataluvuse limiit on juba eluohtliku varuga ületatud. Kuskil on mingi rahvakogunemine – tümakas. Spordiüritus – tümakas. Mööda sõitvates autodes – tümakas. Kõrvaltänava ridaelamutes – tümakas (tõsi, ühel õhtul kostis sealt üle kvartali Vikerraadio õhtujutt lastele). Naabermajas – tümakas.
Mis on teil õigupoolest viga, kas vaikus oleks tõesti nii hirmus? Ja noh, snoob, nagu ma olen, ei saa mainimata jätta, et miskipärast ei kuule kunagi kedagi koduaias üle poole linnaosa keelpillikvartette või džässi kuulamas, ühestki möödasõitvast autost ei ole mina veel kuulnud näiteks võimast bassihäält laulmas armastusest Tatjana vastu (kui te juhtumisi siiski kuulete midagi sellist, siis on see arvatavasti minu auto).

Muusika: Joe Williams “Here’s to Life”

Pommuvorm

Pommuvorm (melanzane alla parmigiana)

2 keskmist või 3 väiksemat pommut e baklažaani
oliiviõli
soola, pipart
350 g mozzarella juustu
100 g parmesani juustu
värsket basiilikut

Tomatikaste:
oliiviõli
800 g tomateid (kui pole tomatihooaeg, siis 2 purki purustatud tomatit)
2 küüslauguküünt
soola, pipart
värsket basiilikut

Tomatikastme jaoks kuumuta oliiviõli, lisa hakitud küüslauk, hauta veidi, lisa tükeldatud tomatid või tomatikonserv, maitsesta soola ja pipraga ning lase umbes 5 minutit keeda. seejärel alanda kuumust ja hauta umbes 45 minutit, Viis minutit enne keetmise lõppu lisa basiilikulehed.
Lõika pommu pikkupidi umbes 1 cm paksusteks viiludeks, laota ahjuplaadile, pintselda oliiviõliga, raputa peale veidi soola ja küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit, keera seejärel viilud ringi, pintselda ka teiselt poolt õliga ning küpseta 10 minutit.
Määri ahjuvormi põhjale õhuke kiht tomatikastet, kata baklažaaniviiludega, sinna peale lao mozzarellaviilud, raputa veidi riivitud parmesani, seejärel jälle tomatikaste, baklažaan, mozzarella. Kõige pealmiseks kihiks jääb tomatikaste, sinna peale jaota basiilikulehed ja suurem osa riivitud parmesanist. Küpseta 200-kraadises ahjus 30-35 minutit. Lase veidi jahtuda ja serveeri.

Pommuvorm

Beseerull mustade sõstardega

On need palavad päevad ja õhk, mis ei jahtu öösekski maha. Hea ja helge ja hedonistlik. Aga hinge hiilib ka rahutus. Hirm selle ees, et see pidu on õige pea läbi. Kõik küpseb, kõike on nii palju, et võib-olla suisa peabki ses külluses vürtsiks tera nukrust olema.

Ühe kauni tunde kauge kaja annab endast vahel märku. Igatsus tuleb ja läheb, näoga mis võõras ja tuttav. Vabandused saavad lõpuks otsa ka iseenda jaoks ja taanduvad must-valgeks prioriteetide nimekirjaks ning asjaoluks, kui mitmendal kohal keegi selles paikneb. Sest sõnal ei ole tegu toeks ja kõik, mille kestmisse kaua uskusime, mureneb aegamööda me oskamatute sõrmede vahelt liivaks tuule käes.

Puhkus musta valgeks ei ole muutnud, must on endiselt must ja võib-olla on hoopis valgegi omandanud mingi määrdunud tooni. Need mõtted hiilivad salaja varastesse hommikutundidesse ja heitlik uni põgeneb nende lähenedes.

Aga küpse vilja kohal heljub udu, kui ma õhtuselt rattaringilt tulen, oranž augustiööde kuu rändab oma teed ja ritsikad laulavad põldude lõhnas oma öölaulu, sest nendegi aeg on kaugelt liiga üürike, et seda kõhklustele raisata. Ja aias ajab omi ööasju siil Sihkernaer.

Siil / Hedgehog

Nimelt kunagi ma lubasin, et kui võtan endale veel mõne kodulooma, panen talle Robert Vaidlo lasteraamatu “Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis” siili järgi nimeks Sihkernaer. Nüüd on pesuehtne Sihkernaer me aeda kolinud ning ühel õhtul vahtisime temaga tõtt.

Siil / Hedgehog

Muusika: vennad Urbid “Midnight Train”

Beseerull on põhimõtteliselt nagu rulli keeratud pavlova ja sinna juurde on just must sõstar üks tore mari. Iseloomuga ja annab lahkelt pikantset maitset. Sellepärast ta mulle meeldibki. Mitte et näiteks aedmaasikas hea poleks, aga minu jaoks on ta siiski üks igavamaid marju üldse.

Beseerull mustade sõstardega

Beseerull mustade sõstardega

5 munavalget
200 g suhkrut
1 tl valge veini äädikat
2 tl maisitärklist
2 tl vanillisuhkrut
35 g mandlilaaste

Täidis:
2 dl vahukoort
200 g kohupiima
1 sl vanillisuhkrut
300 g musti sõstraid

Vahusta munavalged kergelt vahuseks, lisa järk-järgult suhkur ning vahusta edasi, kuni saad paksu läikiva vahu. Lisa veiniäädikas, tärklis ja suhkur ning vahusta või sega läbi. Vooderda ahjuplaat küpsetuspaberiga ning määri see kergelt toiduõliga. Laota munavalgevaht ühtlaselt plaadile, puista peale mandlilaastud ja küpseta 150-kraadises ahjus 20-25 minutit. Lase veidi jahtuda ning kummuta siis teisele küpsetuspaberilehele, nii et mandlilaastudega kaetud pool jääb alla.
Täidise jaoks püreeri pooled sõstrad, vahusta koor vanillisuhkruga, lisa kohupiim, mikserda ühtlaseks ja sega juurde sõstrapüree. Määri täidis jahtunud beseeplaadile, jaota peale ülejäänud mustad sõstrad ja keera rulli. Hoia paar tundi külmkapis.

Beseerull mustade sõstardega

Taas eetris kirjandusminutid. Ja punasesõstra-beseekook

Ma olen täiesti õppimisvõimetu! Nüüdseks peaksin küll juba raudpoltkindlalt teadma, et kui midagi üritatakse pähe määrida argumendiga ‘maailmas müüdud üle 2 miljoni eksemplari’, siis võib seda võtta üpris kindla garantiina, et raamat mitte üksnes ei jäta mind täiesti külmaks, vaid tegemist on järjekordse laiatarbekaubaga kõige halvemas tähenduses, mis paistab silma üheplaaniliste karakterite, sisu puudumise ja ekstra lameda dialoogiga.

Stiilinäide:

Järsult lõi põhjus Shivat vastu pead nagu välgunool. “Mu jumal! Oled sa kindel?”
“Jah,” lausus Sati pelglikult.
“Püha Järve nimel, kas minust saab tõesti isa?”
Nähes vaimustust, mis Shiva näole tekkis, tundis Sati järsult süüd, et polnd meest varem teavitanud.
“Vau,” hõiskas elevil Shiva, kui ta keerutas telgis ringi, hoides naist oma käte vahel. “See on parim uudis, mida ma olen üle pika aja kuulnud!”
Sati naeratas ja puhkas oma pead mehe väsinud, kuid tugeval õlal.
“Me nimetame oma tütre naise järgi, kes on olnud sulle suurim toetaja nende kahe kuu jooksul, mil ma pole sulle põrmugi abiks olnud,” lausus Shiva kindlameelselt. “Me paneme talle nimeks Krittika!”
Sati vaatas üllatunult üles. Ta ei uskunud, et suudaks meest armastada veelgi rohkem kui enne. Kuid ta tõesti armastas. Naine naeratas. “Kas tead, see võib olla ka poeg.”
“Päh!” irvitas Shiva. “See on kindlalt tütar ja ma kavatsen ta kas või kõige kõrgema taevani ära hellitada.”

Jutt on meil siis sel korral Shiva triloogiast (triloogia, loomulikult!) esimesest osast “Meluha surematud”, autoriks Amish Tripathi, kirjanikunimega Amish, keda on juba jõutud tituleerida ida Paulo Coelhoks ning raamatut India “Sõrmuste isandaks”. Oeh.
Mitte et ma Coelho austaja oleks, aga see mees oskab siiski väheke paremini kirjutada. “Sõrmuste isandat” pole ma tõtt öelda üldse lugenud, aga niisamaagi on ilmselge, et seda võrdlust ei kannata kõnealune oopus hoopiski välja, pigem on see Bollywoodi filmi litereering. Materjali võiks ju selles kõiges isegi olla, kahjuks pole autoril sellest jõud üle käinud ning ilmselgelt on ta ka olnud liiga sisse võetud suure raha teenimise ideest, sestap polnud aega enne kirjutamist mõnel loovkirjutamise kursusel osaleda, kust loodetavasti ehk mõni elementaarne algtõdegi oleks külge hakanud.

Raamatu sisu lühidalt edasi antuna – heal järjel Meluha impeerium (see, mida üldiselt tuntakse Induse kultuurina) leiab endale legendides tõotatud jumaliku päästja, kelleks osutub Tiibetist pärit hõimupealik Shiva. Peale üksikute kahtlejate on kõik otsekohe arukaotuseni veendunud, et tema ongi päästja Neelkanth. Niisiis nimetet inimene-jumal võidab peagi enesele Meluha imperaatori tütre käe ja südame ning peab mõned lahingud konkureeriva naaberimpeeriumi esindajatega (need on nö pahad, aga lõpuks tuleb välja, et kõik ei olegi päris nii must-valge). Ja… vist olekski kõik.

Lugu on kirjutatud kaasaegses võtmes ja see pole kirjatükile sugugi mitte kasuks tulnud. Jumalate nektar, mis on saanud nüüdisaegselt teadusliku antioksüdandipõhise seletuse; sõnad ‘kutt’, ‘tiim’ ja ‘taristu’, ‘kindral’, ‘karantiin’, ‘immigrandid’, ‘kontor’, ‘registreerimislaud’ jne; jumal, kes karjutab ‘vau’ – aastal 1900 eKr? Ei, see ei lähe kohe mitte, ei, ei!
Autor on oma maailma küll võrdlemisi hoolikalt ja detailirohkelt üles ehitanud ning tõenäoliselt on sel täiesti olemas kokkupuutepunktid India mütoloogiaga (ei ole asjatundja, sestap selle koha pealt sõna ei võta), aga see jääb siiski ebausutavaks, kunstlikuks ja elutuks. Isegi veidi lapsikuks ja naeruväärseks, kuigi sellele tuleb vast põhjusi otsida kirjutamisoskuse puudujääkidest.
Shivat on üritatud kujutada ühtaegu karismaatilise kangelasena ja läbinisti modernse jumalusena, kes vannub, suitseb marihuaanat, pooldab võrdõiguslikkuse ideid ja on suur naljamees. Kahjuks suudab tema naljade lamedusele konkurentsi pakkuda vaid autori kirjastiil.

Ja üks asi veel – üldiselt on kombeks, et raamatutel on eraldi võetav lõpplahendus isegi siis, kui nad on osa sarjast. Aga see soperdis lõpeb keset tegevust lausega ‘jätkub järgmises raamatus’, mis on eriti odav ja läbinähtav müügitrikk – ostke, ostke mu järgmist raamatut! Ei kavatsegi, sest mind ei huvita mitte vähimalgi määral, mis edasi saab.

Tõenäoliselt hindan ma seda (ja teisi samataolisi) raamatuid täiesti valede kriteeriumite alusel. Võib-olla see ei saagi olla (ega peagi olema) kirjandus? Aga kuhu me niiviisi jõuame? Millal latt nii madalale lasti, et bestselleritelt ei eeldata enam üldse mingeid (ilu)kirjandusele omaseid tunnuseid? Kas varsti muutubki standardiks selline raamatulaadne toode, mis vormiliste tunnuste põhjal justkui oleks belletristika, aga sisuliselt jään vähemalt mina žanrimääratlusega hätta. Põhikooli kirjand? Referaat? Filmistsenaarium? Romaani nime ei vääri need kirjatükid pea mitte kunagi.

Küll mitte ainsaks, aga üheks ilukirjanduse tähenduseks minu jaoks on kirjutamine kui kunst, sõna kui kunst, ja aspekt, mis sarnase masstoodangu juures praktiliselt isikliku solvanguna mõjub, ongi asjaolu, et nimelt selles mõttes jooksevad kõik need nn üleilmsed bestsellerid lati alt läbi.
Üks suurimaid probleeme on tegelaste skemaatilisus – puuduv areng ja nõrgad karakterid, kes on taandatavad ühele omadusele ning kellega lugeja samastuma ei hakka; olematu tegevustik; nõrk kompositsioon (ma ei tea, kas teile seda koolis ei õpetatud? – sissejuhatus-sõlmitus-teema arendus-kulminatsioon-pööre-lahendus jne), lugeja fantaasiale ruumi mitte jätmine ja masendavalt igav dialoog; s kuvaldoi-lähenemine (tegelasi ei lasta iseloomustada mitte nende tegudel ja sõnadel, vaid kõike korrutatakse tüütuseni, kuni lugejal tekib tunne, et teda peetakse vaimselt alaarenenuks) ning häbiväärselt kehv, enamasti lihtlauseline keelekasutus.
Seda saab loomulikult ka märksa lühemalt väljendada – need raamatud on lihtsalt väga halvasti kirjutatud.

Ja kahjuks täiendab seda reeglina ka kehv, kiirustades tehtud tõlge ning sageli veel hullem toimetamine. Kõnealuse teose tõlge ei ole siiski kõige hullem, kuigi silma riivavaid otsetõlkeid inglise keelest võib leida küll ja küll, aga toimetamine tundub see-eest sootuks olematu, nii palju on tehnilisi ja ortograafiavigu ning komad on üle terve raamatu täiesti huupi laiali puistatud, nii et nad asuvad peamiselt seal, kus neid tarvis pole ja enamasti puuduvad lauseis, kus nad peaks olema.

Kui asi edasi samal moel kolinal allamäge läheb, siis ma võtan varsti tagasi oma kunagi öeldud sõnad selle kohta, et “Harry Potter” ei ole päris kirjandus. (Potteri-sari mulle muuseas meeldib, see on väga hea ajupuhkuseks lugeda, selle on kirja pannud väga hea loojutustaja ja sealne maailm on hästi konstrueeritud, elus ning usutav. Näide heast ajaviitekirjandusest, mille puhul väljendit ‘kergelt tarbitav’ tuleb võtta täiesti positiivses tähenduses. Kõik see kehtib muuseas ka George R. R. Martini “Jää ja tule laulu” sarja kohta. Et te ei hakkaks arvama, et ma kõiki menukeid ja/või fantaasiaraamatuid vihkan. Üldsegi mitte, kui need on hästi kirjutatud.)

Mul on kombeks loetut raamatukogu e-kataloogis hinnata (teate, et seal on selline võimalus, jah?), “Meluha surematud” sai mult poole lugemise peal hindeks 3, aga mõni aeg hiljem (ilmsesti pärast eelpooltoodud dialoogi lugemist – “Päh!” irvitas Shiva – te tahate, et pärast niisugust konstruktsiooni oleks mõni raamat veel tõsiseltvõetav!?) läksin ja parandasin selle 2-ks. Seegi oli minust muidugi ilmselgelt liiga helde pakkumine ning tingitud suuresti asjaolust, et kui hinde 1 etaloniks võtta “Viiskümmend halli varjundit”, siis lihtsalt õiglane olles peaks Bollywood ikkagi kriipsukese võrra kõrgema hinde saama. Vist.

No ma ei tea. Tuleks vast edaspidi vahelduseks mõnda korralikku raamatut arvustada. Õnneks kirjutatakse tänapäeval veel selliseid ka.

Muusika: 2Cellos “Every Breath You Take”

Punasesõstra-beseekook

Minu jaoks kõige traditsioonilisema, mustade sõstardega beseekoogi variandi leiab raamatust “Ahvatluste aasta”, käesoleval juhul on teie ees punaste sõstardega versioon, lisaks neile saab seda kooki aga edukalt teha vaarikate või ka hapude õuntega.

Punasesõstra-beseekook

200 g võid
150 g suhkrut
5 muna
220 g nisujahu
50 g kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit
300 g punaseid sõstraid
200 g suhkrut

Vahusta või suhkruga, lisa vahustamist jätkates ükshaaval munakollased ning omavahel segatud kuivained. Suru tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile (kuna tainas on pehme, siis on seda kõige parem teha jahuste kätega). Küpseta tainapõhja 180-kraadises ahjus 10 minutit. Vahusta munavalged ülejäänud suhkruga tugevaks läikivaks vahuks. Jaota eelküpsetatud tainapõhjale punased sõstrad ning kata munavalgevahuga. Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 25 minutit. Serveeri jahtunult.

Punasesõstra-beseekook