Rukolapesto

Mul olla mingi puhkus olnud.

Hea küll, oli tõesti. Üldiselt ei tohiks inimestele muidugi mingit puhkust üleüldse anda, pärast ei pruugi tükk aega rööpasse tagasi saada.
Vanasti kippusin puhkuseks suuri plaane tegema. Alati pidi midagi põhjapanevat toimuma või vähemalt pidi sellest saama midagi senise elu parima suve sarnast vms (mida iganes see siis ka ei tähendanuks). Pole ilmselt vaja öeldagi, et see lõppes loomulikult lati alt läbi jooksmisega – suuri tegusid ei sündinud ja tööle tuli naasta tundega, nagu poleks mingit puhkust üldse olnudki.
Edaspidi sain muidugi targemaks. Nüüd pole enam mingit probleemi veeta puhkus mitte ainult et ilma plaane tegemata, vaid üldse midagi tegemata. Ja nii puhkab erakordselt hästi. seda võin teile kinnitada. Mitte mingit vajadust ei ole üritada puhkuse jooksul kõike ülejäänud aasta jooksul tegemata jäänut ära teha. Selle jaoks on ülejäänud aasta.

Noh, lõpuks muidugi tuli maa peale tagasi tulla, see tähendab eile niisiis. Üllatusega pidin nentima, et ei olnud nii hull, kui võis karta, mis andis muidugi ohtralt põhjust enese üle uhke olemiseks. (Nüüd järgneb ‘aga’).
Õhtul nimelt tuli meelde, et see üks päev ei tähenda mitte muhvigi. Mis te tahate öelda, et ma pean homme ka tööle minema? Ja nii 11 kuud järjest? Ei-ei, siin peab olema mingi eksitus, see ei saa elu olla. 5 päeva  ja 40 tundi nädalas. Päriselt…?
Sellest tulenevalt tekkisid täna juba mõned eksistentsiaalsed küsimused koos teatava vajadusega rehabilitatsiooniteenuse järele. Ja vihma ladiseb juba teist päeva (see on hea muidugi, lilli ei pea kastma ja mu auto pole elu sees nii puhas olnud), rääkimata sellest, et õhtul koju sõites võtab teekond Laia tänava ühest otsast teise ligikaudu 10 minutit (jalgsi saaks nii umbes kolm korda kiiremini). Ja ööd on pimedad ja taevas on tähed (teoreetiliselt) ja metsas on seened (reaalselt, ise nägin).

Nii et see vihm ja nii edasi, ühesõnaga õhtul tekkis juba tahtmine süüa midagi sooja ja vürtsikat. nii et arvasin, et peaks tegema kreveti-tšillikastmes pastat. Mille tulemusel jõudsin järeldusele, et palun väga,  isegi süüa ei oska ma teha. Pastakaste sai nõnna vedel ja lahja, tšillil polnud mitte mingit, no absoluutselt mitte mingit teravust ja parmesani juustu, mida teadsin kapis olevat, oli ka keegi sisse vehkinud (eks ma ise teinud ju nädal tagasi küpsetet suvikõrvitsat parmesaniga).
Ja see olukord nõudis ilmselgelt juba veini! (Ega sellel kah õiget maitset ei olnud, aga ma pole nii ammu punast veini joonud, et ega ei mäletagi, mismoodi see maitsema peab.)

Muusika: Olav Ehala “Lambalaul” (Kes peab, see saab aru. Ei ole sugugi lihtne olla lamba-aasta Lõvi.)

Rukolapesto

Rukolapesto

100 g rukolat
50 g mandleid
u 1 dl oliiviõli
50 g parmesani
soola, pipart
poole sidruni mahl

Vajadusel loputa ja kuivata rukola, pane koos ülejäänud ainetega blenderisse või minilõikurisse ja purusta, vajadusel lisa oliiviõli juurde ning maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga.

Rukolapesto

Pommuvorm

Vahel tuleb päike välja täiesti ootamatult. Nagu eile õhtul, kui olin 25-kilomeetrise vastutuule-ringiga kohalikku poodi sõitnud, tulin koju aukude vahel slaalomit sõites, seljakotis soliidne kogus kohupiima järjekordse plaadikorbi tarvis ja käe otsas kõlkumas viiekilone arbuus ning täiesti ootamatult hakkas kõik nalja tegema.

Aga nagu arvata võiski, oli see valvsuse uinutamiseks, et valmistuda nuga selga lööma. Iga kord arvad, et see ei tee enam haiget. Iga kord lubad, et seda ei juhtu rohkem. Ent ma olen ainult inimene ja aeg-ajalt mõraliseks murenemine kuulub inimeseks olemise juurde. Need mõrad kasvavad alati kinni. Aga… kurat, ma ütlen, kurat küll! Ütleks veelgi rohkem, aga mitte avalikult. Isegi minusugused, kes annavad lahkelt uusi võimalusi, suudavad lõpuks aru saada tasakaalu puudumisest, kui üks on valmis ujuma üle ookeani ja teine ei astu porilompigi.

Ent möödunud aja jooksul jõudsin muu hulgas ka järeldusele, et ma olen jumala lootusetu. Võimetu ütlema teravusi seal, kus need oleks õigustatud, ja eriti ei suuda ma neid öelda inimestele, kellest ma hoolin. Aga kuidas nad muidu mõista võiksid, et mina ka ikkagi ei loe mõtteid?

#%&¤&¤##¤%&)(?/&%¤¤&%¤#”¤%%&/

Neetud küll, ma saan ju kõigest aru! Ma mõistan igasuguseid seisukohti ja igasuguseid motiive, aga kui mind nii paljukestki ei usaldata, et võiks kõike otseallikast kuulda… siis tuletavad needki haavad end taas meelde, mida ma arvasin juba olevat kinni kasvanud.

?%&/((&%¤#”#¤%&//()==

Täiskasvanuks sain kah vahepeal ja sellega kaasnes mõnevõrra ootamatu arusaamine, et asjaolu, kas keegi kedagi armastab, ei ole üldse kõige olulisem. Olulisem on, kas ta sellega midagi peale hakkab või mitte. Võib kellestki mõelda hommikust õhtuni, aga seda mitte kunagi mitte kuidagi väljendada, mitte teha ühtegi liigutust, millest teine inimene võiks aru saada, et sa teda oma ellu tahad, ja polegi tähtis, kas see on hirmust või mugavusest.
Küllap me kõik oleme kunagi olnud need, kes ei tee mitte midagi, ma ise olen seda olnud ja mu elus on olnud selliseid mehi, kellega vahest kohtume aastakümnete pärast Tartu turuhoones (peaks see veel alles olema) räimeleti ees, hüvasti-noorus-saapad jalas, ja siis ma ehk ütlen, et ma ju teadsin, ja et kõik oleks ju olnud võimalik, aga… nad lihtsalt ei teinud mitte midagi.

Muide – kas keegi teab ega kuskil ei otsita majakavahti? Mida üksikumal saarel, seda parem. Vahepeal on mul nimelt tunne, et minu tümakataluvuse limiit on juba eluohtliku varuga ületatud. Kuskil on mingi rahvakogunemine – tümakas. Spordiüritus – tümakas. Mööda sõitvates autodes – tümakas. Kõrvaltänava ridaelamutes – tümakas (tõsi, ühel õhtul kostis sealt üle kvartali Vikerraadio õhtujutt lastele). Naabermajas – tümakas.
Mis on teil õigupoolest viga, kas vaikus oleks tõesti nii hirmus? Ja noh, snoob, nagu ma olen, ei saa mainimata jätta, et miskipärast ei kuule kunagi kedagi koduaias üle poole linnaosa keelpillikvartette või džässi kuulamas, ühestki möödasõitvast autost ei ole mina veel kuulnud näiteks võimast bassihäält laulmas armastusest Tatjana vastu (kui te juhtumisi siiski kuulete midagi sellist, siis on see arvatavasti minu auto).

Muusika: Joe Williams “Here’s to Life”

Pommuvorm

Pommuvorm (melanzane alla parmigiana)

2 keskmist või 3 väiksemat pommut e baklažaani
oliiviõli
soola, pipart
350 g mozzarella juustu
100 g parmesani juustu
värsket basiilikut

Tomatikaste:
oliiviõli
800 g tomateid (kui pole tomatihooaeg, siis 2 purki purustatud tomatit)
2 küüslauguküünt
soola, pipart
värsket basiilikut

Tomatikastme jaoks kuumuta oliiviõli, lisa hakitud küüslauk, hauta veidi, lisa tükeldatud tomatid või tomatikonserv, maitsesta soola ja pipraga ning lase umbes 5 minutit keeda. seejärel alanda kuumust ja hauta umbes 45 minutit, Viis minutit enne keetmise lõppu lisa basiilikulehed.
Lõika pommu pikkupidi umbes 1 cm paksusteks viiludeks, laota ahjuplaadile, pintselda oliiviõliga, raputa peale veidi soola ja küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit, keera seejärel viilud ringi, pintselda ka teiselt poolt õliga ning küpseta 10 minutit.
Määri ahjuvormi põhjale õhuke kiht tomatikastet, kata baklažaaniviiludega, sinna peale lao mozzarellaviilud, raputa veidi riivitud parmesani, seejärel jälle tomatikaste, baklažaan, mozzarella. Kõige pealmiseks kihiks jääb tomatikaste, sinna peale jaota basiilikulehed ja suurem osa riivitud parmesanist. Küpseta 200-kraadises ahjus 30-35 minutit. Lase veidi jahtuda ja serveeri.

Pommuvorm

Beseerull mustade sõstardega

On need palavad päevad ja õhk, mis ei jahtu öösekski maha. Hea ja helge ja hedonistlik. Aga hinge hiilib ka rahutus. Hirm selle ees, et see pidu on õige pea läbi. Kõik küpseb, kõike on nii palju, et võib-olla suisa peabki ses külluses vürtsiks tera nukrust olema.

Ühe kauni tunde kauge kaja annab endast vahel märku. Igatsus tuleb ja läheb, näoga mis võõras ja tuttav. Vabandused saavad lõpuks otsa ka iseenda jaoks ja taanduvad must-valgeks prioriteetide nimekirjaks ning asjaoluks, kui mitmendal kohal keegi selles paikneb. Sest sõnal ei ole tegu toeks ja kõik, mille kestmisse kaua uskusime, mureneb aegamööda me oskamatute sõrmede vahelt liivaks tuule käes.

Puhkus musta valgeks ei ole muutnud, must on endiselt must ja võib-olla on hoopis valgegi omandanud mingi määrdunud tooni. Need mõtted hiilivad salaja varastesse hommikutundidesse ja heitlik uni põgeneb nende lähenedes.

Aga küpse vilja kohal heljub udu, kui ma õhtuselt rattaringilt tulen, oranž augustiööde kuu rändab oma teed ja ritsikad laulavad põldude lõhnas oma öölaulu, sest nendegi aeg on kaugelt liiga üürike, et seda kõhklustele raisata. Ja aias ajab omi ööasju siil Sihkernaer.

Siil / Hedgehog

Nimelt kunagi ma lubasin, et kui võtan endale veel mõne kodulooma, panen talle Robert Vaidlo lasteraamatu “Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis” siili järgi nimeks Sihkernaer. Nüüd on pesuehtne Sihkernaer me aeda kolinud ning ühel õhtul vahtisime temaga tõtt.

Siil / Hedgehog

Muusika: vennad Urbid “Midnight Train”

Beseerull on põhimõtteliselt nagu rulli keeratud pavlova ja sinna juurde on just must sõstar üks tore mari. Iseloomuga ja annab lahkelt pikantset maitset. Sellepärast ta mulle meeldibki. Mitte et näiteks aedmaasikas hea poleks, aga minu jaoks on ta siiski üks igavamaid marju üldse.

Beseerull mustade sõstardega

Beseerull mustade sõstardega

5 munavalget
200 g suhkrut
1 tl valge veini äädikat
2 tl maisitärklist
2 tl vanillisuhkrut
35 g mandlilaaste

Täidis:
2 dl vahukoort
200 g kohupiima
1 sl vanillisuhkrut
300 g musti sõstraid

Vahusta munavalged kergelt vahuseks, lisa järk-järgult suhkur ning vahusta edasi, kuni saad paksu läikiva vahu. Lisa veiniäädikas, tärklis ja suhkur ning vahusta või sega läbi. Vooderda ahjuplaat küpsetuspaberiga ning määri see kergelt toiduõliga. Laota munavalgevaht ühtlaselt plaadile, puista peale mandlilaastud ja küpseta 150-kraadises ahjus 20-25 minutit. Lase veidi jahtuda ning kummuta siis teisele küpsetuspaberilehele, nii et mandlilaastudega kaetud pool jääb alla.
Täidise jaoks püreeri pooled sõstrad, vahusta koor vanillisuhkruga, lisa kohupiim, mikserda ühtlaseks ja sega juurde sõstrapüree. Määri täidis jahtunud beseeplaadile, jaota peale ülejäänud mustad sõstrad ja keera rulli. Hoia paar tundi külmkapis.

Beseerull mustade sõstardega

Taas eetris kirjandusminutid. Ja punasesõstra-beseekook

Ma olen täiesti õppimisvõimetu! Nüüdseks peaksin küll juba raudpoltkindlalt teadma, et kui midagi üritatakse pähe määrida argumendiga ‘maailmas müüdud üle 2 miljoni eksemplari’, siis võib seda võtta üpris kindla garantiina, et raamat mitte üksnes ei jäta mind täiesti külmaks, vaid tegemist on järjekordse laiatarbekaubaga kõige halvemas tähenduses, mis paistab silma üheplaaniliste karakterite, sisu puudumise ja ekstra lameda dialoogiga.

Stiilinäide:

Järsult lõi põhjus Shivat vastu pead nagu välgunool. “Mu jumal! Oled sa kindel?”
“Jah,” lausus Sati pelglikult.
“Püha Järve nimel, kas minust saab tõesti isa?”
Nähes vaimustust, mis Shiva näole tekkis, tundis Sati järsult süüd, et polnd meest varem teavitanud.
“Vau,” hõiskas elevil Shiva, kui ta keerutas telgis ringi, hoides naist oma käte vahel. “See on parim uudis, mida ma olen üle pika aja kuulnud!”
Sati naeratas ja puhkas oma pead mehe väsinud, kuid tugeval õlal.
“Me nimetame oma tütre naise järgi, kes on olnud sulle suurim toetaja nende kahe kuu jooksul, mil ma pole sulle põrmugi abiks olnud,” lausus Shiva kindlameelselt. “Me paneme talle nimeks Krittika!”
Sati vaatas üllatunult üles. Ta ei uskunud, et suudaks meest armastada veelgi rohkem kui enne. Kuid ta tõesti armastas. Naine naeratas. “Kas tead, see võib olla ka poeg.”
“Päh!” irvitas Shiva. “See on kindlalt tütar ja ma kavatsen ta kas või kõige kõrgema taevani ära hellitada.”

Jutt on meil siis sel korral Shiva triloogiast (triloogia, loomulikult!) esimesest osast “Meluha surematud”, autoriks Amish Tripathi, kirjanikunimega Amish, keda on juba jõutud tituleerida ida Paulo Coelhoks ning raamatut India “Sõrmuste isandaks”. Oeh.
Mitte et ma Coelho austaja oleks, aga see mees oskab siiski väheke paremini kirjutada. “Sõrmuste isandat” pole ma tõtt öelda üldse lugenud, aga niisamaagi on ilmselge, et seda võrdlust ei kannata kõnealune oopus hoopiski välja, pigem on see Bollywoodi filmi litereering. Materjali võiks ju selles kõiges isegi olla, kahjuks pole autoril sellest jõud üle käinud ning ilmselgelt on ta ka olnud liiga sisse võetud suure raha teenimise ideest, sestap polnud aega enne kirjutamist mõnel loovkirjutamise kursusel osaleda, kust loodetavasti ehk mõni elementaarne algtõdegi oleks külge hakanud.

Raamatu sisu lühidalt edasi antuna – heal järjel Meluha impeerium (see, mida üldiselt tuntakse Induse kultuurina) leiab endale legendides tõotatud jumaliku päästja, kelleks osutub Tiibetist pärit hõimupealik Shiva. Peale üksikute kahtlejate on kõik otsekohe arukaotuseni veendunud, et tema ongi päästja Neelkanth. Niisiis nimetet inimene-jumal võidab peagi enesele Meluha imperaatori tütre käe ja südame ning peab mõned lahingud konkureeriva naaberimpeeriumi esindajatega (need on nö pahad, aga lõpuks tuleb välja, et kõik ei olegi päris nii must-valge). Ja… vist olekski kõik.

Lugu on kirjutatud kaasaegses võtmes ja see pole kirjatükile sugugi mitte kasuks tulnud. Jumalate nektar, mis on saanud nüüdisaegselt teadusliku antioksüdandipõhise seletuse; sõnad ‘kutt’, ‘tiim’ ja ‘taristu’, ‘kindral’, ‘karantiin’, ‘immigrandid’, ‘kontor’, ‘registreerimislaud’ jne; jumal, kes karjutab ‘vau’ – aastal 1900 eKr? Ei, see ei lähe kohe mitte, ei, ei!
Autor on oma maailma küll võrdlemisi hoolikalt ja detailirohkelt üles ehitanud ning tõenäoliselt on sel täiesti olemas kokkupuutepunktid India mütoloogiaga (ei ole asjatundja, sestap selle koha pealt sõna ei võta), aga see jääb siiski ebausutavaks, kunstlikuks ja elutuks. Isegi veidi lapsikuks ja naeruväärseks, kuigi sellele tuleb vast põhjusi otsida kirjutamisoskuse puudujääkidest.
Shivat on üritatud kujutada ühtaegu karismaatilise kangelasena ja läbinisti modernse jumalusena, kes vannub, suitseb marihuaanat, pooldab võrdõiguslikkuse ideid ja on suur naljamees. Kahjuks suudab tema naljade lamedusele konkurentsi pakkuda vaid autori kirjastiil.

Ja üks asi veel – üldiselt on kombeks, et raamatutel on eraldi võetav lõpplahendus isegi siis, kui nad on osa sarjast. Aga see soperdis lõpeb keset tegevust lausega ‘jätkub järgmises raamatus’, mis on eriti odav ja läbinähtav müügitrikk – ostke, ostke mu järgmist raamatut! Ei kavatsegi, sest mind ei huvita mitte vähimalgi määral, mis edasi saab.

Tõenäoliselt hindan ma seda (ja teisi samataolisi) raamatuid täiesti valede kriteeriumite alusel. Võib-olla see ei saagi olla (ega peagi olema) kirjandus? Aga kuhu me niiviisi jõuame? Millal latt nii madalale lasti, et bestselleritelt ei eeldata enam üldse mingeid (ilu)kirjandusele omaseid tunnuseid? Kas varsti muutubki standardiks selline raamatulaadne toode, mis vormiliste tunnuste põhjal justkui oleks belletristika, aga sisuliselt jään vähemalt mina žanrimääratlusega hätta. Põhikooli kirjand? Referaat? Filmistsenaarium? Romaani nime ei vääri need kirjatükid pea mitte kunagi.

Küll mitte ainsaks, aga üheks ilukirjanduse tähenduseks minu jaoks on kirjutamine kui kunst, sõna kui kunst, ja aspekt, mis sarnase masstoodangu juures praktiliselt isikliku solvanguna mõjub, ongi asjaolu, et nimelt selles mõttes jooksevad kõik need nn üleilmsed bestsellerid lati alt läbi.
Üks suurimaid probleeme on tegelaste skemaatilisus – puuduv areng ja nõrgad karakterid, kes on taandatavad ühele omadusele ning kellega lugeja samastuma ei hakka; olematu tegevustik; nõrk kompositsioon (ma ei tea, kas teile seda koolis ei õpetatud? – sissejuhatus-sõlmitus-teema arendus-kulminatsioon-pööre-lahendus jne), lugeja fantaasiale ruumi mitte jätmine ja masendavalt igav dialoog; s kuvaldoi-lähenemine (tegelasi ei lasta iseloomustada mitte nende tegudel ja sõnadel, vaid kõike korrutatakse tüütuseni, kuni lugejal tekib tunne, et teda peetakse vaimselt alaarenenuks) ning häbiväärselt kehv, enamasti lihtlauseline keelekasutus.
Seda saab loomulikult ka märksa lühemalt väljendada – need raamatud on lihtsalt väga halvasti kirjutatud.

Ja kahjuks täiendab seda reeglina ka kehv, kiirustades tehtud tõlge ning sageli veel hullem toimetamine. Kõnealuse teose tõlge ei ole siiski kõige hullem, kuigi silma riivavaid otsetõlkeid inglise keelest võib leida küll ja küll, aga toimetamine tundub see-eest sootuks olematu, nii palju on tehnilisi ja ortograafiavigu ning komad on üle terve raamatu täiesti huupi laiali puistatud, nii et nad asuvad peamiselt seal, kus neid tarvis pole ja enamasti puuduvad lauseis, kus nad peaks olema.

Kui asi edasi samal moel kolinal allamäge läheb, siis ma võtan varsti tagasi oma kunagi öeldud sõnad selle kohta, et “Harry Potter” ei ole päris kirjandus. (Potteri-sari mulle muuseas meeldib, see on väga hea ajupuhkuseks lugeda, selle on kirja pannud väga hea loojutustaja ja sealne maailm on hästi konstrueeritud, elus ning usutav. Näide heast ajaviitekirjandusest, mille puhul väljendit ‘kergelt tarbitav’ tuleb võtta täiesti positiivses tähenduses. Kõik see kehtib muuseas ka George R. R. Martini “Jää ja tule laulu” sarja kohta. Et te ei hakkaks arvama, et ma kõiki menukeid ja/või fantaasiaraamatuid vihkan. Üldsegi mitte, kui need on hästi kirjutatud.)

Mul on kombeks loetut raamatukogu e-kataloogis hinnata (teate, et seal on selline võimalus, jah?), “Meluha surematud” sai mult poole lugemise peal hindeks 3, aga mõni aeg hiljem (ilmsesti pärast eelpooltoodud dialoogi lugemist – “Päh!” irvitas Shiva – te tahate, et pärast niisugust konstruktsiooni oleks mõni raamat veel tõsiseltvõetav!?) läksin ja parandasin selle 2-ks. Seegi oli minust muidugi ilmselgelt liiga helde pakkumine ning tingitud suuresti asjaolust, et kui hinde 1 etaloniks võtta “Viiskümmend halli varjundit”, siis lihtsalt õiglane olles peaks Bollywood ikkagi kriipsukese võrra kõrgema hinde saama. Vist.

No ma ei tea. Tuleks vast edaspidi vahelduseks mõnda korralikku raamatut arvustada. Õnneks kirjutatakse tänapäeval veel selliseid ka.

Muusika: 2Cellos “Every Breath You Take”

Punasesõstra-beseekook

Minu jaoks kõige traditsioonilisema, mustade sõstardega beseekoogi variandi leiab raamatust “Ahvatluste aasta”, käesoleval juhul on teie ees punaste sõstardega versioon, lisaks neile saab seda kooki aga edukalt teha vaarikate või ka hapude õuntega.

Punasesõstra-beseekook

200 g võid
150 g suhkrut
5 muna
220 g nisujahu
50 g kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit
300 g punaseid sõstraid
200 g suhkrut

Vahusta või suhkruga, lisa vahustamist jätkates ükshaaval munakollased ning omavahel segatud kuivained. Suru tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile (kuna tainas on pehme, siis on seda kõige parem teha jahuste kätega). Küpseta tainapõhja 180-kraadises ahjus 10 minutit. Vahusta munavalged ülejäänud suhkruga tugevaks läikivaks vahuks. Jaota eelküpsetatud tainapõhjale punased sõstrad ning kata munavalgevahuga. Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 25 minutit. Serveeri jahtunult.

Punasesõstra-beseekook

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga

Inimsuhetele mõtlen ma endiselt. Mis meil õigupoolest ikkagi viga on?

Miks me oleme üksteise suhtes nii ükskõiksed ja hoolimatud? Miks me jätame hea välja ütlemata üheksal juhul kümnest, halba aga väljendame kaheteistkümnel juhul kümnest? Miks me viime kellegi või millegi suhtes lojaalsed inimesed nii kaugele, et neil on lõpuks täiesti ükskõik? Miks me laseme armastatud inimestel üksinda põhja vajuda, sest meil ei ole aega ei märgata ega kuulata ja pärast küsime omaenese südametunnistuse vaigistamiseks, et mis meie oleks teha saanud?
Miks me kasutame oma lähedasi prügikastina, kuhu kallata kogu negatiivsus, et aga nende jaoks, kelle arvamus ei peaks tegelikult üldse korda minema, säilitada mulje veatust fassaadist? Miks me valime süüdistamise, selle asemel, et olla samal poolel? Miks me kardame oma tundeid nii paaniliselt, et lubame neil välja pääseda ainult alkoholi kaasabil ja ka siis püüame juba järgmisel hommikul need jälle olematuks vaikida? Miks me võtame inimesi nii endastmõistetavana ja arvame, et kuitahes kaugele me neid ka ei lükkaks, tulevad nad alati tagasi?

Inimene on karjaloom, selle vastu ei saa, ju on soov karja kuuluda meisse evolutsiooni käigus kodeeritud (üksik ei jää ellu, kari jääb) ja kuigi see võib kõlada äärmusliku üldistamisena, siis mina väidan, et suurem osa meie probleemidest tulebki nimelt inimestevahelistest suhetest – suhtlemisvaegusest, suhtlemisvõime puudumisest ja sellele järgnevast näljast armastuse ja hoolivuse järele. Kuitahes palju eneseabiteooriad ei püüaks meile maha müüa ideed sellest, kuidas mitte millelgi välisel ei ole mitte mingit tähtust, vaid kõik tuleb ainult meie seest, lõputult ja välise stimulatsioonita, siis tõde on ikkagi selles, et mingil tasandil oleme kõik ühtemoodi sõltuvad vajadusest olla armastatud ja mõistetud, kuuluda kuhugi, näha enda peegeldust teises inimeses. See on meie Achilleuse kand, aga samas on just see ka meie võimalus.

Kuidagi kurvaks ja nõutuks teeb see, mida viimasel ajal enda ümber näen. See jutt tekitab meist küllap üsna masendava pildi, ent just nii mulle hetkel näib.

Aga kui see kõrvale jätta, siis on elu muidugi ilus.

Muusika: Elton John “Sacrifice”

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga (kahele)
(mugandatud blogist What’s for Lunch, Honey?)

õli
2 punast tšillikauna
1 sibul
400 g purk valgeid ube soolvees
200 g röstitud paprikat
peotäis lehtpeeti
2 muna
soola, pipart

Kuumuta pannil õli, kuumuta hakitud sibulat ja tšillit mõni minut, lisa nõrutatud oad, tükeldatud paprika ja hakitud lehtpeet (vajadusel eemalda kõvemad varreotsad), kuumuta veel viis minutit. Tõsta ahjuvormi (või kasuta sama panni, kui seda saab ahju tõsta), tee segusse kaks süvendit ning löö neisse munad. Puista peale soola ja pipart ning küpseta 180-kraadises ahjus, kuni muna on hüübinud (umbes 15 minutit).
Kui lehtpeeti pole käepärast, siis sobib sellesse rooga ka spinat.

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga

Röstitud peedid ja porgandid

See pole siin mingi retsept või kui, siis äärmisel juhul õpetus (elu) nautimiseks.

Võtsin nimelt päeva peaaegu iseenda jaoks, toimetasin suurima rõõmuga aias, andsin järjekordselt täielikuks padrikuks muutunud tomativõsale inimlikuma ja produktiivsema väljanägemise, seejärel jäid taimed Händelit kuulama ning mina tegin sihikindlust üles näidates valmis juba nädalaid tüütult peas tiksunud aruande.
Pärast seda ja oma õhtust 20 km jalgrattaringi läksin tõin kasvuhoonest hunniku peete ja mõned porgandid, tüümiani ja basiilikut (saate aru, jah, lihtsalt lähed ja tood endale kasvuhoonest delikatesse), viskasin need vormi ja lükkasin ahju, külmkapis leidus ka pudel siidrit, mille olemasolugi olin juba unustada jõudnud, ning eile hilisõhtul tehtud Vana Tallinna panna cotta astelpajutarretisega.
Edasi võib juba jätkata laulupeo ja sinna juurde Haapsalu salli kudumisega (roostevabast lõngast). Mõned otsused vajaks muidugi langetamist, aga tühja neist, homme ka päev.

Kevadel külvatud värvilistest porganditest enamik osutus valgeteks (kuhu jäid lillad ja punased?) ja peetide segust enamik triibulisteks ja valgeteks (aga kollased!?), nii et õigupoolest näeb see pannitäis kõikse kaunim välja enne röstimist.

Porgandid ja peedid röstimiseks

Röstitud peedid ja porgandid

(erivärvilisi) peete ja porgandeid
õli
soola, pipart
meelepäraseid värskeid või kuivatatud ürte
küüslauku (kui ei meeldi, võid ka ära jätta)
soovi korral palsamiäädikat

Pese ja koori peedid ja porgandid, lõika pooleks või sektoriteks. Tõsta ahjuplaadile (võimalikult ühe kihina), nirista peale õli ja soovi korral palsamiäädikas, lisa küüslauk, ürdid, sool ja pipar, sega läbi. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes tund aega või kuni peedid on pehmed. Serveeri niisama või prae kõrvale salatiks.

Röstitud peedid ja porgandid

Nostalgianurk – krustaadid

Voolan ja voolan.
Voolan sinu poole nagu jõuline jõgi.
Mida kiiremini ma voolan, seda suuremaks kasvab me vahemaa.
Voolan hetkekski peatamata ja merre jõudmata.
Teen kõik, mida saab teha jõetahe.

Teen kõik, mida saab teha tõetahe.
Mitte kunagi ei küüni ma sinuni.
Millest siis see süvenev süütunne südame üha kõlenevais kaugusis?
(Artur Alliksaar)

Kuulge, sõbrad, saame kokku! (Jaa, ma tean, mõnedega homme saamegi.) Võtame korralikult aega olemiseks, kuulamiseks, üles sulamiseks (mina), mitte-tühistest ja natuke ka tühistest asjadest rääkimiseks. Sest muidu… muidu äkki muutub vahemaa liiga suureks.

Nähtavasti ei ole ma oma heitlikest meeleoludest veel päriselt vabanenud, millest muidu need mõtted. Ehkki täna tegin endaga vähemalt ajutise vaherahu, on ikkagi tunne, et kõik kisub erakordselt  järjekindlalt rappa.

Siinsest edevuse laadast võib küll jääda vastupidine mulje, kuid tegelikult ei lase ma inimesi endale kuigi kergelt ligi. Muidugi, varem või hiljem juhtub ju ikka, et keegi ronib üle barrikaadide. See võtab oma aja, aga just nende inimestega lähen ma pärast luurele, nende jaoks on mul alati aega, nendele kuulub mu usaldus ja lojaalsus, nad on minu inimesed ja me oleme alati samal poolel. Kui elus sisalduvad niisugused inimesed, siis on sulle õigupoolest juba väga palju antud.

Aga see on ka risk, nii nagu üleüldse igasugune usaldus on risk. Mitte miski ei tee rohkem haiget, kui keegi neist omadest sind reedab. Ent kuna selliseid inimesi on harva leida, siis ei saa neid ka seepeale kohe niisama lihtsalt oma elust välja visata – ja pealegi nägid nad ju ise kõigepealt kõvasti vaeva, et sinna kuuluda. Nii ma siis annan uue võimaluse. Ja siis veel ühe.

Aga kust kohast läheb piir? Millal on õige aeg lõpetada käe sirutamine ja tunnistada iseennast lõppenud episoodiks? Asjadesse ma elus ei klammerdu, aga tunnistan, et mul on väga raske lasta minna inimestel, kes on mulle palju tähendanud. Ehk on see asjade loomulik käik, kuid kas mitte millelegi ei saagi siis lõpuni kindel olla? Mitte kellelegi?

Viimasel ajal ongi tunne – või ehk on see vaid hirm -, et kõik lähevad. Muidugi mitte päevapealt ja suurejoonelise tulevärgi saatel, ei, see on pigem selline vaikne eemale triivimine. Ja mina jooksen ja ahastan teisel pool vett, otsides paaniliselt paati ja küsides endalt, kas ainult mina näen üha laiemaks kärisevat vahemaad; küsides endalt, mida ja millal tegin ma ise valesti või liiga vähe; küsides endalt, kas ma siis ei tundnudki äkki neid üldse ning pidasin eksikombel võõrast omaks; küsides endalt, kas nemadki ikkagi ei tundnud mind üldse, kuigi ronisid ometi üle barrikaadide…

Võib-olla on see asjatu hirm, võib-olla.

Muusika: John Williams – teema filmist “Schindleri nimekiri” (tšello – Luka Šulić). See on üks kaunis, aga äärmiselt depressiivne pala. Kui teil enne masendust ei olnud, siis pärast selle kuulamist kindlasti tuleb, nii et kuulamine on omal vastutusel.

Krustaadid

Edasi positiivsemalt nostalgilises võtmes. Krustaate peaks minuealised kindlasti lapsepõlvest mäletama, ehkki tegu pole muidugi mingi nõukaaegse leiutisega. Krustaadid ehk rosetid (rootsi keeles nimetatakse neid struva) on Skandinaavias traditsioonilised jõuluküpsetised, aga tuntakse neid mujalgi.
Ma arvan, et minu viimane katsetus jäi rohkem kui 20 aasta tagusesse aega ja mäletatavasti oli siis pidev probleem, et tainas jäi raua külge kinni. Mine siis võta kinni, milles asi oli, nüüd, 20 aastat hiljem, kulges kõik nagu õlitatult.

Krustaadid

Krustaadid
(retsept: “Saiad, pirukad, koogid”)

100 g jahu
1 sl suhkrut
2 dl piima
1 muna
35 g sulatatud võid

küpsetamiseks õli (nt rapsi-, viinamarjaseemne- või maapähkliõli)
peale sõelumiseks tuhksuhkrut

Sega jahu ja suhkur, lisa piim, sega ühtlaseks ning lisa lahti klopitud muna ja veidi jahutatud sulavõi. Pane tainaks tunniks ajaks külmkappi. (Eriti edev nipp, mida algretseptis ei ole – enne küpsetama asumist sega tainasse sorts viina, saad eriti krõbedad küpsised.)
Kuumuta paksupõhjalises potis õli, lase krustaadiraual umbes 10 sekundit õlis kuumeneda, kasta tainasse (tainas jääb õhukese kihina kuuma raua külge) ja küpseta õlis kuldseks. Selleks kulub üsna vähe aega, nii et vahepeal tuleb kiirelt tegutseda, vajadusel reguleeri õli temperatuuri. Valmis küpsised tõsta köögipaberile, jahtunud küpsistele sõelu peale tuhksuhkrut.

(Ja kui oled juhtumisi teinud topeltportsu tainast nagu mina, siis varu küpsetamiseks soliidselt 3 tundi aega!)

Krustaadid

Küllap vedeleb krustaadiraud paljudel kuskil kapipõhjas, aga kui mitte, siis tasub otsida taaskasutuspoodidest või osta.ee-st, viimases kiputakse selle eest küll enamasti juba hingehinda küsima. Hea veel, et keegi antiikseks pole nimetanud.