Nagu kuuleksid kedagi armumas

On muusikat, mis kõlab nii, nagu kuuleksid kedagi armumas.

Armumist näinud oleme me muidugi kõik.
Seda hetke, kui energia kahe inimese vahel muutub ja sa saad võib-olla isegi enne asjaosalisi aru, et too tiivuline tüüp, kes oma nooli täiesti huupi lendu laseb, on koba peale jälle pahaaimamatutele pihta saanud.

Mõnikord on seda ilus vaadata.
Mõnikord valus ka. Siis, kui saad aru, et võid nüüd minna ja ukse end taga vaikselt sulgeda, sest sina oled äkki üleliigne ning su lahkumist ei panda ilmselt tähelegi. Võid vahel üritada end ümber veenda, hiljem saad aru, et neis asjus sa ei eksinud kunagi.
Nagu võlukunst, nii jätab ka armumine alati tajutava jälje aja lõime.
Iseenda puhul on seda muidugi keerulisem märgata. Igal juhul siis, kui hakkad endale küsimusi esitama, et kas ja kuidas, on juba hilja. Oled õige hetke maha maganud.

On võimalik otsustada armuda ja kes olen mina ütlemaks, kas see on kuidagi lahjem variant kui too, mis tabab nagu välk, nagu soome puss.
Ehkki ka välgutabamuse puhul on see hetk tegelikult alati olemas, kus sulle valida antakse, küsimus on vaid selles, kas sa märkad.
Ega alati ei peagi. Mõnikord muidugi peaks. Kuigi see kõlab alati kui ‘oleks pidanud’. Mõnikord on aeg vale. Või teine inimene vale. Või sa ise vale. Või kõik need variandid.
Ütle jah. Mine kaasa, kui armastus viipab. Seda meile ju enamasti räägitakse.
Sellegipoolest. On selliseidki kordi, kus too nool ei tabanud päriselt kumbagi, aga üksnes see õrn riive, end hetkeks ilmutanud võimaluse võimalikkus, teise hinge puudutus, loob kestvama sideme ja soojema hõõguse kui kiirelt süttinud ja sama kiirelt lõpuni põlenud leegid.

Sest tegelikult hakkasin ma kirjutama üldse selle pärast, et küsisin endalt ühel väsimusest vaevatud õhtul, et miks ma vähemalt ajuti usun ikka veel, et mulle on palju antud, kuigi objektiivselt ei saa seda küll öelda, et armastus oleks mu vastu kunagi eriliselt helde olnud.
Küllap vastus on peidetud sellesse, mis kirja sai.

Aga see muusika, mis kõlab, nagu kuuleksid kedagi armumas, küsid sa võib-olla.
Ütle sina.

Lootus tühja kohta ei salli

Mäletad, kui ma rääkisin sellest, mida ma enam ei looda.
Nüüd, kus umbes pool on möödas ja pool ees.
Tegelikult ma rääkisin muidugi uskumisest, mitte lootmisest. Aga me ju mõtleme ühes keeles, nii et eks sa said aru küll, et tol hetkel tähendasid need peaaegu üht ja sama.
Lootus on siiski pagana visa.

Täidan oma päevi kohustuste ja kirjadega, kõnede ja kokkulepetega, kokkuvõtete ja korraldustega, seda kõike kuni kurnatuseni, mõnikord ka sõna otseses mõttes minutipealt täis planeeritud tundidega ning tundub, et lootusele ei ole neis päevades küll tõepoolest mingisugust vaba nurgakest, ei, tõesti mitte.
Aga ta leiab selle prao ikkagi ja siis pole mul ju südant teda kohe välja visata.
Nii et ta tuleb uuesti. Mõnel hommikul seal ärkveloleku ja unenäo vahel, kui ma unustan valvel olla, ning siis on päeva alustades kummaliselt pehme tunne, tuttav ja võõras korraga. Otsekui midagi oleks hästi. Otsekui oleks ma hoitud.
Õhtul enne uinumist meelitan ta juba ise kohale.
Ainult täna veel, mõtlen. Las ma luban endale selle ühe hetke.

Aga see on ju lootus. Pole ime, et ta oli ühte punti pandud koos kõigi hädade ja õnnetustega, mille Pandora laekakaant kergitades maailma valla päästis.
Vaikselt ja visalt räägib ta võimatut üha võimalikumaks, kuni ühel päeval tajun endast läbi vilksatamas midagi ammu unustatut ning saan aru, et olen ikkagi vist lasknud lootusel sisse imbuda ja leida selle tühja augu mu sees.

mingit lootust ei ole
aga see on omamoodi
lootusrikas
sest siis võib lootus tulla
lootus
tühja kohta ei salli
ja niisugune tühi koht
nagu minu hing
ajab lootuse väga vihaseks
/…/
(Mart Kangur)

Kuidas tantsida arhitektuuri?

Tulin teatrist. Vahepeal oli õhtu saanud siniseks hämarikuks ning kuigi linn ja liiklus ja inimeste hääled saatsid mu samme, kui ma oma auto poole kõndisin, voolas vere asemel soontes jälle muusika.
“Cyrano de Bergerac”. Kolmas kord. Nüüd olen ära näinud kõik osatäitjad ja mu soovitus vaatama minna kehtib endiselt. Koos ääremärkusega valida võimalusel etendus, kus peaosa laulab Raiko Raalik, kõik muu on suuresti maitse küsimus.
Ja tantsuetendust soovitan ka – Jevgeni Gribi balletti “Tuhkvalge”. Emotsionaalselt lihtne vaatamine see küll ei olnud, aga mõjus, väga mõjus.

Muusika on üks vahend, mis aitab tagasi tulla enesesse, kui veedad suurema osa ajast sel väga hägusal pinnal, kus täpselt enam ei saa aru, kus lõpeb maailm ja algad sa ise.
Aga kui ma püüan seda kellegi teise jaoks sõnadesse panna, nõrgub tunne neist välja ja alles jäävad üksnes sõnad oma sõnaraamatutähendusega. Muidugi, poole igasugusest dialoogist moodustab vastuvõtja ja kui tema retseptorid on teisel sagedusel kui minu saatja, ei olegi tal võimalik sõnumit samal kujul vastu võtta.
Ent ikkagi tahaksin ma suuta kõnelda nii, et isegi ilma armastuselt saadud tiibadeta võiks teine inimene mõista, millest ma räägin, kui ma räägin sellest kevadtalvisest videvikust, mis võimendab õhtuse linna hääli ja samas jätab need selgelt sinust väljapoole, sest sina oled ikka veel üleni muusikas. Aga ka selles pinevas hetkes enne taktikepi tõusmist, hetkes enne muusikat, mis iga kord uuesti sünnib. Või vaheajas, kui üks viiulimängija orkestriaugus kordab aina ja uuesti üht motiivi Cyrano viimasest aariast.

“Huvitav, kas ta saaks aru, kui ma talle sellest räägiksin?” mõtlen vahel mõnel töökoosolekul, kui mõnd inimest vaadates uitab mu mõte päevakorras olevalt hetkeks ära. Ei räägi muidugi, ehkki mõnikord mängin selle mõttega veel hiljem, kui sama inimesega on e-kirja teel vaja mingit asja edasi ajada.
Ent ei, enamik inimesi jääb põgusalt läbi- ja möödaastujateks, juhuslikeks kontaktideks keset argipäeva ja ma ei saagi kunagi teada, kas äkki nemad ka näiteks kuulevad raamatutes muusikat. Mitte konkreetseid teoseid, aga pigem struktuure või printsiipe, mis ei tulene teose sisust ega ka üksnes mitte keelest. Näiteks alles hiljaaegu lugesin raamatut, mis oli ilmselgelt kaanonivormis.
Ilmselt on see midagi samasugust nagu tantsida arhitektuuri (milles on vastuolu ainult näiliselt, sest kui arhitektuuris saab väljendada liikumist, siis miks mitte ka vastupidi). Kas see on mingi sünesteesiavorm, ma ei tea.

Aga et viimastel nädalatel olen veetnud kõvasti aega igasugustel koosolek-koolitus-kohtumine-arenguseminaridel, siis seda ma tean küll, et neid inimesi on üksjagu, kes mõtlevad minuga samamoodi taoliste üritustega enamasti kaasas käivast, ekstravertide järgi disainitud metoodikast. Kui ma varem suhtusin igasuguste kohustuslikesse jagamisringidesse passiivse taluvusega, siis nüüd olen üle läinud aktiivsele jälestusele.
Palun ärge tehke seda! Minu käest saaksite kõige põhjalikuma ja adekvaatsema mistahes info muidugi kirjalikult, aga põhimõtteliselt ma suudan suuliselt ka argumenteerida, kui te ei sunni mind seda kohustuslikus korras (ja ilma igasuguse mõtlemisajata) tegema. Introverdid enamasti ei mõtle rääkides, nad eelistavad ideed enne läbi mõelda ja alles siis rääkida.

Kõigi nende jagamisringidega ürituste kõrval tühistasin osalemise läbipõlemise-teemalisel koolitusel, sest mul on ilmselgelt liiga palju seda, kuhu ja mida ma kogu aeg jõudma pean. Irooniline või kuidas.
Väliselt olen muidugi muutumatult rahulik. Pole siis ime, et keegi kunagi aru ei saa, kui raskeks läheb. Ja ega ma ei kibele ka rääkima midagi, mis ilmselgelt kuulaja vastuvõtuvõime ületab. Mitte üksnes teis(t)e inimes(t)e säästmiseks, nii üllas ma ka pole, täpselt sama palju säästan ma ennast vaevast hakata teist inimest lohutama selle pärast, et mul on raske (kogetud, korduvalt) või pettumusest, et inimene tegelikult ei jaksa või ei taha kuulata ega mõista.
Mul puudub selles suhtes igasugune tunnetus, kui palju on normaalne endalt ilma puhkamata ja taastumata nõuda, sellepärast kipun nõudma mõõdutundetult. Teiste inimeste pealt spikerdamine viib tavaliselt pigem hämmingusse, sest mulle tundub, et nende taluvuslävi on oluliselt madalamal.
Pidev ümberlülitumine ühelt asjalt teisele kulutab tohutult energiat, nähtamatu emotsionaalne töö teist sama palju, siis veel sinna, teise ja kolmandasse kohta, kuni lõpuks on mingi väga väikese, eraldi võetuna täiesti tühise asja peale tunne, et selleks endast veel mingi ressursi välja pigistamine on lihtsalt võimatu. Ilmselt umbes selline tunne oligi Hiina varblastel, keda Mao Zedongi ajal hoogtöö korras hävitada püüti neid pidevalt lendu hirmutades.

Pausi on vaja.

Muusika: Laurie Anderson “The Dream Before”

Sarved sõidusuunas

Riputasin jalgrattale kõik vajalikud aksessuaarid külge. Nüüd ta seisab, minekuvalmis, sarved sõidusuunas.
Mis ei tähenda, et ma riske ei hajutaks – suusad, kaks paari, on endiselt autos.

Ja ma ise otsin jälle uut häält, millega rääkida neist asjust, millest ma ei saa või ei oska avalikult rääkida. Ehkki tõenäoliselt ei oleks vaja üldse nii palju mõelda sellele, mida teeb maailm mõtetega, mida ma talle avalikustan.
Ometi on tekst, mille kondikava valmib mõnel õhtusel jooksutiirul ja mille ma siis pärast märkmikku valmis kirjutan, esialgu alati palju pikem, küllap ka laialivalguvam ja mulle mitteomaselt paljuseletav, aga siis katkun kogu lopsaka võsa maha, nii et see, mis lõpuks paberilt arvutisse jõuab, on kontsentraat.

Kui inimesel on viis sulepead (liiga vähe!) ja hunnik jalgrattapildiga märkmikke (alati võib juurde kinkida!), siis ta loomulikult peabki käsitsi kirjutama, aga teine põhjus, miks ma seda teen, on ärritus selle üle, et kogu elu peab toimuma digitaalselt. Pärast tööl päev otsa arvuti taga istumist puudub mul absoluutselt igasugune soov õhtul veel täiendavalt ekraani vahtida. Ja mulle tegelikult ei meeldi ka see, et me oleme nii sõltuvad digitaalsetest vidinatest.
On tõsi, et terve tänapäeva elu ja meeletu info üleküllus nõuab liiga palju aju töömahtu, nii et selle vabastamiseks tundub päris hea mõte mingi osa järje pidamisest tehnoloogiale üle anda. Aga ma absoluutselt ei seedi mõtet sellest, et tehnoloogiast saab aju asendus.
Hiljutine kogemus – kandideeris tööle inimene, kes oli oma mitmeleheküljelise kaaskirja lasknud kirjutada tehisarul. Jah, kaas- ja motivatsioonikirjad on üldiselt üpriski mõttetu žanr, aga midagi on neist siiski võimalik välja lugeda ning kui inimene kandideerib tööle ülikooli ja esineb selleks tehisaru kirjutatud tekstiga, siis on see kuidagi… päris irooniline. Aga muidugi ka märgiline. Märgina sellest, et mulle ei meeldi see maailm, kuhu me igasuguse kahtluseta teel oleme. Ju see on ka põhjus, miks ma olen ilmselt umbes ainus inimene, keda kogu tehisintellekti teema sügavalt külmaks jätab.

Ühesõnaga. Kontrolli loovutamine tehnoloogiale võiks mõtet omada sel juhul, kui vabanevat ajuressurssi ja -potentsiaali kasutataks millegi loova jaoks (sõna ‘loov(us)’ tarvitan ma siin Jaan Arult laenatud tähenduses, st siis mitte üksnes loovus kui miski, mille tulemusena valmib kunstiline looming, vaid loovus kui mõtlemisprotsess, maailmaga suhestumine, küsimuste esitamine, huvi tundmine).
Kas kasutatakse? Kahtlen väga. Aju teatavasti armastab optimeerida ja kui ta ei ole pingutamisega (enam) eriti harjunud, siis eelistab ta pigem ajuvabast meelelahutusest saadavat dopamiiniannust kui vaimset pingutust, mille puhul esialgne investeering on ebaproportsionaalselt suur, kohene nauding seevastu aga võrdlemisi väike.
Võib-olla ent olen ma lihtsalt jube pessimist.

Igatahes tundub mulle endale, et olen kohati (veel) palju kriitilisemaks muutunud küll. Raamatute suhtes, pean silmas.
Võimalik, et mulle on viimasel ajal lihtsalt valed raamatud kätte juhtunud, aga tõelise lugemiselamuse kogemine muutub üha haruldasemaks. On võrdlemisi häid raamatuid, palju keskmisi ja üha rohkem selliseid, mis eri põhjustel kas üldse ei köida või mille avaldamata jäämisest oleks maailm kindlasti võitnud.
Ma usun küll, et olen endiselt suuteline oma kriitikat adekvaatselt põhjendama, mitte hindama raamatut üksnes isikliku maitse alusel, ent ikkagi. On’s üldine tase siiski kuidagi kehvemaks muutunud? Olen ma ise muutunud nõudlikumaks? Või tuimemaks?
Ei, see ei pane mind muretsema, vähemalt mitte enda pärast, mul pole kunagi olnud probleemi avaldada ebapopulaarseid eriarvamusi raamatute või nähtuste kohta, mis “kõigile” meeldivad või esineda muude ketserlike mõtetega – aga argumenteeritult mõistagi, sest harjumusest kritiseerimist ei kiida ma üldse heaks -, nii et muretseda võib siin üksnes sellel pinnal, mis puudutab üleüldist vaimset allakäiku. See paneb mind lihtsalt mõtlema muutumise üle.

Inimesed arutlevad vahel, et kas peab. Muutuma. Arenema. Oleneb muidugi, mida selle all täpsemalt silmas pidada, aga põhimõtteliselt, jah, ma arvan, et peab. Mitte tingimata mingis välises mõttes, aga inimesena ikkagi võiks, vastasel juhul poleks tegu päriselt elamise, vaid eksisteerimisega.
Ja see puudutab ka eri inimsuhete dünaamikat. Tihti tavatsetakse rääkida kaugenemisest, eri suundades kasvamisest, mis on ka võimalik, aga minu arust on sellistel puhkudel pigem tegemist sellega, et üks inimene arenes, teine aga arvas, et kõik peaks olema nii, nagu alati. Aga see toimib harva, mõnevõrra paradoksaalsel moel toimub säilitamine rohkem dünaamiliselt, mitte staatiliselt. Üsna lämmatav on olla niisuguses suhtes, kus sinu igasugune muutumine tundub teise inimese jaoks suhte püsimisele ohuks olevat ning kus eeldus on, et kõik peaks olema nii, nagu kunagi oli.

Mõned asjad siiski on, nii nagu nad kunagi olid. See, et varsti on algamas mu lemmikaeg aastast. Ära- ja tagasitahtmiste kirvendav kurbus, nii erinev augustiööde sumedast saudadest, aga ka sinised videvikud oma kõrge taeva ja puhta läbipaistva õhuga, mis muudavad leebeks ja lootusrikkaks, isegi kui sa tegelikult usud, et see kõik on üksnes kunagi kogetu kauge kaja. Korraks võib ikka lasta end ära petta.

Kuradima talvevõlumaa

Mõtlesin, et ei kirjuta.
Sõnu, mis midagi ei tähenda, on niigi terve ilm täis. Aga sõnad läksid seepeale ärevusse ega lasknud mul magada. Tõprad.
Ja samas, tõsi on, et ma jätan viimasel ajal ikka liiga palju rääkimata. mitte ainult teistele, vaid ka endale.
Vahel mõtlen muidugi. Et kellele. Ja juba osa lauseidki peas valmis. Ja siis otsustan ikka, et ah, milleks.
Ja vahel tahaks midagi küsida mõnelt inimeselt, kes on elanud minuga sama minevikku. Aga siis jälle ei julge. Kardan teada saada, et tema elas hoopis mingit muud reaalsust ja võiks niisiis minu kogemuse kuidagi kahtluse alla seada. Kardan teada saada, et meie minevik ei olegi sama.

Tegelikult on asi ikkagi vist milleski muus kui aja- ja energiapuuduses, ehkki nendes on ta ka, sest terve nädal hommikust õhtuni suhtlemist kulutab sotsiaalse energia nii ära, et nädalavahetuseks ei jää enam eriti midagi üle.
Aga ükski inimene tegelikult ei pea võistlema minu töö või hobide või teiste inimestega minu elus. Ta peab võistlema minu sooviga üksi olla. Ja kui ma vanasti oleks tormanud rohtunud radu rohima või uusi teid sillutama, siis nüüd olen õppinud, et soodsam tuleb eksistentsiaalne käibemaks ära maksta ning lõppkokkuvõttes on elu oluliselt lihtsam, kui ei pea igas inimsuhtes projektijuht olema.

Aasta lõpuga võrreldes on ka elu oluliselt lihtsam. Pärast toda hullumeelset töökoormust tundub tavaline töötempo umbes nagu rannas lebamine, ehkki jaanuarikuu mõistagi on kaks korda pikem kui kõik ülejäänud kuud, nii et soov, et talv läbi saaks, hakkab tõesti muutuma võrdlemisi tungivaks.

Las ma räägin teile sellest kuradima talvevõlumaast.

Sõitsin tollel reedel maale, nagu enamasti. Külma oli üle kahekümne kraadi ja lisaks oli peaaegu ööpäev otsa lund sadanud. Linnas ei olnud veel kõige hullem ja isegi maanteel polnud suurt häda midagi, ehkki mul on tunne, et ma pole kunagi varem pidanud nii palju libeda teega sõitma kui sel talvel (ei, selle üle ma ei kurda, see on täiesti arusaadav, et viis minutit pärast lumesaju lõppu ei saa eeldada, et tee oleks nagu suvel).
Ühesõnaga, jõudsin siis maale ja seal oli alla sadanud pool meetrit lund. Ma ei liialda. Kohe värava peal jäin autoga lumme kinni, aga selle probleemiga tegelemise võis jätta järgmiseks päevaks.
Lahked naabrid olid ahju kütte pannud, nii et toas oli juba teatav soe sees, ja kamp neljajalgseid trügis samuti kohe ukse vahele, teades suurepäraselt, et ennast tasub alati külla kutsuda, sest külaliste jaoks on kapi otsas kuivatatud kanafileed ja kaasa toodud toidukotis võib üsna suure tõenäosusega leiduda paprikat.
Aga pliidipuud olid otsas. Ja varudeni jõudmiseks tuli ennast (pealambi valgel) kaevata läbi selle eelnimetet poolemeetrise lume nii käiguteel kui puukastide peal. Kahekümnekraadise külmaga, kas ma juba ütlesin?
Kui juba väljas olla, paneme siis linnusöögimajja seemned ka ära, et vaestel elajatel oleks ka hommikul kohe linnupete võtta. Seda oli väga käepärane teha eelmise sulaga katuselt alla sadanud hange otsast. Senikaua, kuni selili lendasin ja mööda nõlva alla libisesin. Püsti ka ei saanud, sest mul oli seljas mantel, mis osutus põhimõtteliselt kelguks. Lebasin siis seal ebaglamuurselt lapiti maas nagu mardikas ja neelasin vandesõnu alla. Koerad arvasid muidugi, et see on mingi uus huvitav lõbustus.
Siis tuppa ja tuli pliidi alla. Teoreetiliselt. Tegelikkuses olid puud nii külmad, et tule üles saamiseks läks tavalise kolmekümne sekundi ja ühe tiku asemel pool tundi ja toos tikke. No umbes.
Järgmisena avastasin, et veetorud on kinni külmunud. Ainult köögis oli külm vesi olemas. No mis seal ikka, vähemalt oli Välekil nüüd tuli. Pott veega pliidile soojenema ja ise süüa tegema.
Panin karri jaoks tofu praadima ja tühja papist tofukarbi viskasin pliidi alla. Aga mitte eriti korralikult, sest kui ukse uuesti lahti tegin, et puid ka juurde visata, kukkus põlev karp sealt välja. Putkavaht! Pliidi ees on metallplaat maas, nii et ega midagi ei juhtunud. Peale selle, et kustutus- ja koristustööde käigus läks pannil olev tofu loomulikult kõrbema.
Ega siis kah enam vanduda suurt mõtet ei olnud, pigem läks juba tõesti koomiliseks kätte ära.
Egas midagi. Pooleldi söestunud tofukuubikutega karri sai ära söödud, veetorud sulasid öö jooksul lahti, auto kaevasin hommikul välja, külm ei ole ka veel siiamaani päris ära võtnud.

Ei, minu maitse jaoks on see talv igatahes juba terve igaviku kestnud, aga samas suusatanud olen selle kohta justkui vähe. Küll oli liiga külm (minu  absoluutne piir on -10 juures, varvaste amputeerimisega ma riskida ei kavatse) ja küll vastupidi oli vahepeal lumi juba jälle liiga ära sulanud. Enne kevadet jõuab see tsükkel kahtlemata veel vähemalt kuus korda korduda.