Sidrunikeeks

Ma olen üldiselt igasuguste ülivõrdeliste seisukohavõttude ja hinnangutega ettevaatlik (miks see nii on, nõuaks muidugi pikemat arutelu, veidi teemaga haakuva üle olen kord arutlenud). Aga siinpuhul tundub mulle, et vähemalt antud hetkel (taganemistee, eks ole ) võib juuresolevat küpsetist kõige paremaks keeksiks nimetada küll, sest see on nõnda mõnus ja mahlane. Ehtne sidrun.

Retseptiga varustas mind hea sõber ja kaasvõitleja Anu, algupärand võib aga nähtavasti olla Ida Savilt (võrdne keeks), mina suurendasin sidrunikogust (järgmine katsetus on plaanis apelsiniga). Aastavahetuse bakhanaali käigus täiendasime keeksi vahukoore ja vaarikatega, aga tegelikult maitseb see väga hästi ka ilma igasuguste lisanditeta. Ilmselgelt üks nendest juhtumitest, kus lihtne on hea ja vähe koostisosi annab parima lõpptulemuse. Tainasse võib soovi korral lisada rosinaid või kookoshelbeid või šokolaaditükke etc ja valmis keeksi katta glasuuriga.

Lõpetuseks aga ei saa ma jätta laiema avalikkusega jagamata üht hästi toredat soovi, mis mulle esmaspäeval Hiina kalendri uue aasta alguse puhul saadeti. Mõni ikka oskab .

Head ja nunnut draakonit sulle, sellist, keda võiks põues pidada ja näiteks oleks abiks suitsu või küünla või gaasipliidi süütamisel!

Siis umbes sellist? Aitäh!

Sidrunikeeks

200 g võid
200 g suhkrut
200 g jahu
5 muna
1 sidruni mahl ja riivitud koor

Vahusta või suhkruga, lisa ükshaaval munakollased, sidrunimahl ja riivitud koor ning sõelutud jahu. Vahusta munavalged ning lisa tainale (parema segunemise ja õhulisema lõpptulemuse huvides lisa esmalt kolmandik vahust ning sega ühtlaseks, seejärel lisa ettevaatlikult segades ülejäänud vaht). Pane tainas võitatud ja jahuga üle puistatud keeksivormi ning küpseta 180-kraadises ahjus u 50 minutit (katsu küpsust tikuga). Lase keeksil veerand tundi vormis seista, kummuta siis restile, kata vormiga ja lase lõplikult jahtuda. Soovi korral sõelu peale tuhksuhkrut.

Sibula-peekonipirukas

Mittekaubanduslikke teadaandeid.

Sest kaubanduseks seda ei saa nimetada, kui põhimõtteliselt millegi müümisest huvitatud ei olda. Ma ei räägi siin suurtest kettidest, öf koors, ma räägin väikestest poodidest, milles omanik (vähemalt osa ajast) ise leti taga seisab.

Viimasel ajal vihastavad mind üldse ainult väga vähesed asjad (need selle-eest põhjalikult ), aga ei suutnud ma siiski päriselt vihastamast hoiduda, kui järjekordne poodnik mulle osavõtmatult teatas, et ei, neil praegu ei ole seda, tulemas ka ei ole, ei telli ka. Mis tähendab, ei telli, kui te teisi sama kaubamärgi asju ometi müüte?! Küsige siis ettemaksu, kui te arvate, et ma niisama ajaviiteks mingeid asju lunimas käin ja hiljem neid välja ostma ei tule!

Ühes nüüdseks oma eksistentsi lõpetanud (üllatus-üllatus!) poes öeldi mulle: ei meil ei ole seda, meilt on küll palju küsitud, aga meil ei ole. Sellise avalduse peale kaotasin kõnevõime sootuks ning alles mõne aja pärast suutsin kraaksatada, et äkki siis telliksite. Seepeale näidati mulle kuskil teises maakonnas asuva hulgifirma tootenimekirja ja soovitati sinna helistada, et äkki nad müüvad eraisikutele ka. Sealjuures olin ma loomulikult ainus klient poes. Hommikupoole oli ilmselt vaiksem olnud.

Ma teen siis puust ja punaselt. Kui te tellite soovitud kauba, siis on võrdlemisi suur tõenäosus, et tellitud kaubale järele tulles  ostan ma veel midagi. Kui te ei telli, siis hangin ma oma kauba kuskilt mujalt niikuinii ja eksisteerib võrdlemisi suur tõenäosus, et ma ei tule teie poodi enam ka seda ostma, mis teil puhtjuhuslikult olemas on.

(Tigedalt pomisedes paremale ära.)

(Aga loomulikult on olemas ka selliseid poode, kus alati lahkelt tellimisvõimalust pakutakse )

Sibula-peekonipirukas

Tainas:
100 g täisteranisujahu
100 g nisujahu
100 g võid
150 g kohupiima
1-2 sl külma vett
soola

Täidis:
250 g suitsupeekonit
6 sibulat
100 g musti oliive
2 muna
2 dl piima
soola, musta pipart

Taina jaoks haki külm või jahuga ühtlaseks puruks, sega juurde kohupiim ja nii palju külma vett, et saad ühtlase taina (mugavam on seda kõike teha köögikombainiga). Vajuta tainas kettaks, mässi toidukilesse ja pane vähemalt tunniks ajaks külmkappi.
Täidise jaoks lõika peekon ribadeks, prae pannil kõrbedaks ja tõsta kõrvale. Viiluta sibulad ja hauta peekonirasvas pehmeks. Sega juurde peekon ja poolitatud oliivid.
Rulli tains kettaks ning kata võitatud 26 cm läbimõõduga vormi põhi ja küljed. Toesta servad fooliumiga, torka kahvliga põhja mõned augud ning küpseta 210-kraadises ahjus 10 minutit. Jaota eelküpsetatud põhjale sibulatäidis, klopi munad ja piim segamini, maitsesta soola ja pipraga ning vala täidisele. Küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit.

Pohla-hurmaakook

Vahepealsel ajal:

- rookisin lund :@.

- võitlesin kahtlusega, et vastupidiselt aasta tagasi väidetule ei ole silmaga nähtava, meetriga mõõdetava ja käega katsutava taga üldse mitte miskit märkimisväärset. Esimene raund lõppes kahtluse võiduga. Aga s e e ei tähenda muidugi  veel midagi.

 - küpsetasin jõuludest järele jäänud tainast piparkooke ja üritasin sealjuures Sibeliuse laule kuulates postuumset jõulumeeleolu tekitada. Võib-olla oli muusikavalik vale, aga jõulumeeleolu ei tulnud. Seevastu tuli hoopiski tahtmine rododendronite õitsemise ajal Riiga minna.

 - evisin ühte vaba päeva ja vajalikust veidi vähem elutervet egoismi.

 - leidsin, et olen hiljutistest söömaorgiatest peaaegu toibunud, mille tulemusel hakkasid mu mõtted jälle mõnevõrra häirivalt toidu ümber ringlema. Isegi koogiisu (mille puudumine tekitas vahepeal kaaskodanikes teatava mure mu tervisliku seisukorra pärast) hakkab tagasi tulema  - nagu juuresolevalt pildilt näha.

 - avastasin, et plaani on ilmselgelt liiga palju võetud. Tõmbasin kolmandiku julmalt maha. Teiste vigadest ma enamasti ei õpi, enda omadest ükskord õppisin küll. Hingamisruum ja hingetõmbeaeg on sellest ajast peale pühad ja puutumatud.

 - tundsin vähemalt kolm korda, et ma olen kaotanud võime ennast (eesti keeles!) arusaadavalt väljendada. Naiss.

Muusika: Jean Sibelius “Var det en dröm?” (esitajaks sobib kõikse paremini Jorma Hynninen)

Pohla-hurmaakook
(allikas: Oma Maitse, detsember 2011)

Tainas:
150 g võid
2 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
180 g nisujahu
80 g mandlijahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
pisut soola
1 munakollane
2-3 sl külma vett

Täidis:
3 munakollast
1 muna
50 g suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
1 suur hurmaa
2 dl vahukoort

Kate:
300 g pohli
1-2 hurmaad
1 dl želeesuhkrut
2 dl vett

Haki külm või suhkru, vanillsuhkru, jahu, mandlijah, küpsetuspulbri ja soolaga ühtlaseks puruks, lisa munakollane ja külm vesi ning sega ühtlaseks tainaks. Vormi tainas palliks ja hoia tund aega külmikus. Vooderda tainaga 26 cm läbimõõduga ümmarguse või kandilise pirukavormi põhi ja küljed, toesta ääred fooliumiga, torka kahvliga põhja mõned aeugud ning küpseta 210-kraadises ahjus 10-12 minutit.

Täidise jaoks koori ja püreesta hurmaa, klopi munad suhkrutega lahti, lisa hurmaapüree ja rõõsk koor (vahustamata). Vala täidis põhjale ning küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit. Lase jahtuda ning kata külmutatud pohlade ja hurmaalõikudega. Lahusta želeesuhkur kuumas vees ning tõsta lusikaga marjadele. Lase külmikus tarretuda.

Läätse-bataadisupp

What I’ve felt, what I’ve known
never shined through in what I’ve shown.

Metallica “The Unforgiven”

Kevadeootus on ametlikult alanud. Nagu igal aastal jaanuarikuus. Leidsin täiesti juhuslikult oma telefonist eelmisel kevadel Raadi pargis tehtud (kriitikat mittekannatava kvaliteediga) salvestuse, kus konnad ja ööbikud üksteisest üle laulda üritavad. Niuks.

Aga talv pole ju õigupoolest veel päriselt tulnudki… Soe supp on igatahes asjakohane.

Läätse-bataadisupp (neljale)
(allikas: Scandi Foodie)

oliiviõli
1 sibul
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
0,5 tl kurkumit e kollajuurt
250 g punaseid läätsi
1 keskmine bataat
1,2 l köögiviljapuljongit
soola
musta pipart
(sojakastet)

Kuumuta potipõhjas õli, kuumuta selles hakitud sibulat, vürtsköömneid ja kurkumat mõni minut. Lisa puljong, läätsed, kooritud ja kuubikuteks lõigatud bataat ning keeda tasasel kuumusel umbes 30 minutit, kuni bataat on pehme. Maitsesta soola, musta pipra ja soovi korral sojakastmega ning püreesta ühtlaseks.

Jõhvika-kookosetrühvlid

Hing sees.

Sai natuke puhatud ja rohkem mängitud (lolli sealhulgas). Peaaegu oleks mõisa ostnud . Või vähemalt talu. (Jorh on meil ju väljaõppind põllumees!)

Põhimõtteliselt märkasin veel vana aasta sees, et olen vist ikkagi ämbrisse astunud. Millekski on see raudselt hea. Ent mis me rääkisime naljaks pööramisest – olgu see pang tsinkplekist või roostevabast terasest – uude aastasesse ei sobinud, ämber jalas, ometi sisse lennata, sellepärast tuli see kasutusele võtta (šampanja jahutusnõuna ) ja teha nägu, et meil on siin kõik jumalast normaalses korras.

Mitte et see šampanja, mida me jõime uusaastaööl kell kolm tuhandete tähtede all (on this night of a thousand stars, öelnuks Tim Rice), oleks tegelikult mingit jahutamist vajanud. Jõhvika-kookosetrühvlid sobinuksid sinna juurde muidugi suurepäraselt. Kui ma poleks neid linna külmkappi unustanud – aga et see nimelt nii juhtus, siis tuli leppida mullaga (99% kakaosisaldusega šokolaad, mis minu arusaamist mööda väga hea oli, aga kõigi teiste poolt emakeseks maaks ristitud sai).

See kõik näeb nüüd siin kuidagi hirmus talvine välja, aga sellest ei pea mitte järeldama, et mind oleks tabanud talveigatsus. Eip, riskides üleüldise pahameelega, tunnistan üles, et ma olen siiamaani täitsa rahul olnud. Olles loomu poolest poeet, pole millegi või kellegi igatsemine mulle küll kaugeltki võõras, aga t a l v e, pardon, ei igatse ma mitte. Vaadake pildi pealt!

Muusika: Doug Ashdown “Winter in America”

Jõhvika-kookosetrühvlid (~20 tk)

100 g kuivatatud jõhvikaid
4 cl heledat rummi
200 g kookosmassi (Odense)
100 g valget šokolaadi
50 g kookoshelbeid

Pane jõhvikad (veidi jäta kaunistuseks – haki peeneks ning sega kookoshelvestega) tunnikeseks rummi sisse likku (alkohol ei ole muidugi üldse kohustuslik) ning nõruta seejärel köögipaberil. Võta iga trühvli jaoks 1-2 jõhvikat, mätsi nende ümber kookosmass ja veereta peopesas palliks. Sulata valge šokolaad veevannil, kasta trühvlid šokolaadisse ning veereta seejärel kookoshelveste ja hakitud jõhvikate segus. Tõsta kommivormidesse või küpsetuspaberile tahkuma.

Porgandi-vaarikarull

Võtame porgandi. Pool kilo. Puhastame ja riivime ära ja paneme koogitainasse. Pärast küpsetamist lisame täidise ja keerame koogi rulli. Lisaks rullile võtame kaasa muud söödavat ja joodavat, villased sokid, säraküünlad, muusika ja head sõbrad, pakime selle kõik oma tublisse VW-sse ja sõidame ära. Vana-aasta viimaseks ööks.

Kalendrist rebime viimase lehe ning enne, kui selle abil süttib ahjus tuli, vaatame tagasi. Ainult korraks.

Missugune oli lõppev aasta teie jaoks?

Minu 2011. aasta oli valus. Kohati väga valus. Liiga palju kordi pidin endalt küsima, kust kohast läheb piir. Liiga palju asju jooksis korraga kokku. Lõpuks ma väsisin ning surin. Vaimselt ja emotsionaalselt.

Ent samavõrra oli see aasta ilus. Lugematu arv kordi küsisin endalt, mida head ma siiski kunagi teinud olen, et väärida oma sõpru. Sain teada, kui kaunis on tõeliselt tugevate inimeste julgus olla õrn. Head toitu ja head äraolemist oli rohkem kui kunagi varem.

Aga sel moel – valusa ja ilusana – oli see aasta elus. Valu kaudu vormusid lõpuks lihtsad vastused keerulistele küsimustele. Ilu õpetas mõistma, et tegelikult olen rikas kui kröösus. Lõpuks suutsin, tahtsin ja julgesin ma jälle. Paljutki õppisin lihtsalt naljaks pöörama, ehkki oma loomusega päriselt vastuollu minna ei saa, mõnd pidepunkti on mul ikkagi vaja ja kõik ei muutu kunagi mu jaoks mänguks.

Ülejäänu? Well, maybe next year…

Lõpulauluks jäägu Tõnis Mägi “Aeg on lahkuda”. Vana ja uus. Lahkumine ja kohtumine. Üheta ei saaks olla teist.

Ma soovin teile kõigile elusat uut aastat!

Porgandi-vaarikarull
(allikas: Maitse asi)

Tainas:
500 g porgandit
180 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 muna
25 g õli
120 g jahu

Puisteks:
50 g kookoshelbeid

Täidis:
4 dl vahukoort
100 g suhkrut
250 g (külmutatud) vaarikaid
2 sl želatiinipulbrit
100 ml vett või mahla

Taina jaoks klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, lisa õli, jahu ja riivitud porgand, sega ühtlaseks ning laota tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Võta plaat ahjust välja, raputa peale kookoshelbed, vajuta käega kinni ja lase tainaplaadil jahtuda. Seejärel keera kook puhtale küpsetuspaberilehele nii, et kookoshelvestega kaetud pool jääb allapoole.
Paisuta želatiini vees või mahlas umbes 10 minutit, sulata veevannil ja lase jahtuda. Vahusta vahukoor suhkruga ning lisa vahustamist jätkates leige želatiinisegu ja vaarikad (külmutatud vaarikad sulatamata). Laota segu ühtlaselt koogile, jättes servad katmata. Keera aluspaberi abil tihedalt rulli ning jäta vähemalt neljaks tunniks külmkappi, liitekoht allpool.

Mooni-martsipaniküpsised

Sööme silmadega perenaise Dagrise eestvedamisel toimus esimest korda Eestis toidublogijate küpsisevahetus, mis USA-st pärit ja sealkandis kuuldavasti menukas ettevõtmine.

Minu esialgne plaan nägi ette kõigile kolmele adressaadile erinevate küpsiste saatmist, aga üpris kiiresti sai selgeks vajadus oma ajalisi võimalusi mitte üle hinnata. Sestap läksid minu poolt Elisale, Keiule ja Mariale teele mooni-martsipaniküpsised. Minuni on aga jõudnud  Jaanika, Kairi ja Laura küpsised, kõik olid väga maitsvad.

Martsipani-mooniküpsised (ca 24 tk)

Tainas:
150 g võid
130 g suhkrut
1 muna
1 tl vanillisuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
250 g nisujahu
1 sl rummi

Täidis:
150 g mooniseemneid
1,25 dl piima
50 g suhkrut
poole sidruni riivitud koor
2 sl rummi
100 g martsipani

Täidise jaoks kuumuta piim ja suhkur keemiseni, lisa jahvatatud (kohviveskis või minilõikuris) mooniseemned ja riivitud sidrunikoor, sega läbi, lase veidi jahtuda, lisa rumm ja peene riiviga riivitud martsipan (hoia enne sügavkülmas, siis on lihtsam riivida).
Taina jaoks vahusta või suhkruga, lisa edasi vahustades muna ja rumm ning eelnevalt omavahel seagtud jahu, küpsetuspulber ja vanillisuhkur. Sega ühtlaseks tainaks ning rulli kahe küpsetuspaberilehe vahel lahti. Lahti rullitud tainas tõsta veerand tunniks külmkappi tahenema, määri siis ühtlaselt peale moonitäidis, keera tihedalt rulli ja pane pooleks tunniks külmkappi. Lõika rull terava noaga (võimalikult saagides, mitte vajutades) 7-8 mm paksusteks viiludeks, aseta viilud, vahele veidi kerkimisruumi jättes, küpsetuspaberiga kaetud plaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit.

Muusika: Sting “Fragile”

Hapukapsa-šokolaadikook

Ei ole mitte mingisugust jõulutunnet. Ja ei tulegi. Vist. Kas peakski? Lume puudumine sobib mulle suurepäraselt, seda ei saa t u n d e puudumises küll süüdistada. Ehkki aknast oli seda isegi omamoodi kena kaeda, kui vahepeal miskit sadas – ja kohvikruus oli käes ja Nat King Cole laulis “For All We Know” (mis ei ole küll jõululaul, aga kõlab, nagu võiks olla). Valge kassi ning bajaaniga kohalik soomlane Timo Ilmari mängis eile Küüni tänaval  ”Aisakella”, milles oli kah teatavat stiili, kuigi nimetet teost kuuldes haarab mind tavaliselt soov kandideerida majakavahiks, mida üksikumale saarele, seda parem.

Täna hommikul arutlesin pärast äratuskella helisemist umbes 10 minutit, kas võiks leiduda mingi võimalus kõike ignoreerida ja edasi magada. Nii umbes laupäeva pärastlõunani. Ja seejärel minna Antoniuse õue uisutama ja pärast hõõgveini jooma. Jõudsin muidugi järeldusele, et sellist võimalust ei leidu .

Aga uisutama ja hõõgveini jooma ikkagist. Ühel päeval. Tahab keegi kampa lüüa? Ma olen põhimõtteliselt valmis isegi jõulutunde tekkimisega riskima .

Piparkookidest ei taha ma küll midagi kuulda ja tühja sest verivorstist või hapukapsast. Tolle viimase võib hoopis šokolaadikoogi sisse suunata, nagu juuresolevalt pildilt näha. Kook püsib kolm päeva muutumatult mahlane, aga ma garanteerin, et keegi ei hakka selles hapukapsast kahtlustama.

Muusika: Karl Jenkins ”Cân yr Alltud (The Exile Song)”

Hapukapsa-šokolaadikook
(allikas: Nami-nami)

125 g hapukapsast
70 g kakaopulbrit
300 g nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat
0,25 tl soola
150 g võid
250 g suhkrut
3 muna
1 tl vanilliekstrakti
2,5 dl piima

Glasuur:
100 g tumedat 70% šokolaadi
50 g võid

Suru hapukapsas kuivemaks ja haki terava noaga peeneks. Sõelu kakaopulber, jahu, küpsetuspulber, sooda ja sool kaussi. Hõõru või suhkruga heledaks vahuks. Lisa edasi vahustades ükshaaval munad ja vanilliekstrakt. Lisa kolmandik kuivainesegust või-munasegule, siis lisa pool piimast ja sega läbi. Seejärel lisa taas kolmandik kuivainesegust, ülejäänud piim, sega. Lõpuks sega juurde allesjäänud kuivainesegu ning hakitud hapukapsas.

Vala tainas võitatud ümmargusse keeksivormi ning küpseta 160-kraadises ahjus umbes 45 minutit, kuni keskele torgatud puutikk kuivaks jääb. Lase koogil vormis täielikult jahtuda, siis kummuta serveerimisalusele.

Glasuuri tegemiseks sulata väikeses potis või ja šokolaad, sega ühtlaseks. Lase veidi jahtuda, siis tõsta lusika abil koogile, lastes glasuuril mööda koogi külge maha valguda.

Bubert ja kingitus lugejatele

Kellele ei meeldiks kingitused. Ma mõtlen siin päris kingitusi, südamest mõelduid ja südamega tehtuid, mitte neid ah-saaks-kaelast-ära-tüüpi viimase hetke oste, mille kõige koledamad ja kurvemad esindajad on kaubanduskeskustes virnades seisvad valmis kinkepakid. Seda teist tüüpi ma ise ei harrasta, nii et seda ei maksa isiklikult võtta, kui ma sünnipäevaks või jõuludeks üldse kingitust ei tee. Ei olnud järelikult õiget t u n n e t. See-eest võin ma vabalt midagi valmis teha ja kinkida täiesti suvalisel ajal ilma nähtava põhjuseta, just siis, just selle asja, just sellele inimesele. Purgi moosi. Kõrvarõngad. CD-plaadi. Villased sokid. Seebi. Salli. Ja nii edasi. Jättes siinkohal üldse rääkimata sellest, et kõige kallimad kingitused ei ole asjad. Kõige kallim kingitus on aeg. Ja elamused. Ja muidugi kõik, mille saab üheskoos ära süüa ja/või juua, on eriti tore.

Kingitust teha on isegi natuke veel parem kui saada. Kõigile blogi lugejatele ma kooki pakkuda siiski ei saa, aga nimelt nüüd tekkis ikkagi tahtmine anda üle üks jõulueelne kingitus. Tänuks läbi astumise ja kaasa elamise eest.

Nädala pärast saab üks blogi lugeja endale minu enese kujundatud Toidutegu 2012. aasta köögikalendri, mis on üsna unikaalne väljaanne, sest seda on üldse olemas ainult 5 eksemplari .

Enamikul blogi lugejatest ei ole minu jaoks nime ega nägu. Mind te kõik pisut tunnete, mina teid enamasti mitte, seepärast palun kingisoovijail selle postituse kommentaarides veidi paljastada, kes te olete, kirjutada, miks te siin olete ja muidugi võib kirja panna muidki väljendamist vajavaid mõtteid toidust, elust ja inimestest.  Loen hea meelega. Ja veel – kuna toidublogindus on valdavalt üsnagi feminiinne, siis huvitab mind veel, kas siin mõni meeslugeja ka käib ja seda tunnistada söandab .

See oli nüüd pearoog. Modernsel kujul. Desserdiks aga pakun igihaljast klassikat talupiimast ja õnnelikest munadest .

Bubert

0,75 l piima
0,75 dl mannat
4 muna
4 sl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut

Kuumuta piim keemiseni, nõrista sisse manna ja keeda pehmeks. Vahusta munakollased suhkruga, sega vähese keeva pudruga ning kalla siis potti. Kuumuta segades, kuni segu pakseneb, ära lase keema. Vahusta munavalged tugevaks vahuks, tõsta pott tulelt, sega munavalged ülejäänud seguga ning kuumuta veel hetkeks läbi. Serveeri jahtunult kisselliga.

Kreveti-tšillikastmes pasta

Sanatoorium, see on baar, muusika etc, teate küll . Meri. Supelsaksad. Lõpmata liigirikas issanda loomaaed ja nii mõnedki rohkem ja vähem kulinaarsed kogemused, sealhulgas öösel kell pool kaks burksiputkast pelmeenide ostmine – tegevus, mida pärast tudengiaja lõppemist ei mäleta end harrastanud olevat. Öölokaal, mida arvasime meile lubatud retrostiiliga meiesugustele eakamatele inimestele sobivat ja ehk sarnanevat omaaegsetele Zoja Puhuri pidudele ja mis tegelikkuses osutus, ütleme et… huvitavaks .

Äraütlemata tore nädalalõpp oli .

Hambad teritasin kah juba ära, et hammustada, aga paar päeva hiljem reaalsusesse tagasi tulnuna avastasin, et ma ei viitsi ega tahagi enam tuuleveskitega võidelda. Sest ma tunnen tegelt lootusetu juhtumi ära küll, kui mulle seda piisavalt kaua piisavalt lähedalt näidatakse. Kuni selgus, et hoolimata oma arvamusest, et mind enam üleüldse mitte miski üllatada ei suuda, paneb reaalsus kujutlusvõimele ikka pika puuga. Selle peale jäi päeva lõpuks vaid üle oma kondid kööki koristada ja üritada mõnuslihtsa pastaroa saatel oma maailmapilt jälle loodi seada.

Homme lähen lasen juuksed roosaks värvida! Kompenseerimaks roosasid prille, mis juba ammu katki läksid.

Kreveti-tšillikastmes pasta (kahele)

250 g linguine‘t või spagette
1 küüslauguküüs
1 punane tšillikaun
1 sl oliiviõli
0,5 dl kuiva valget veini
pool purki purustatud tomatit
1 dl kohvikoort
soola ja musta pipart
200 g krevette

Kuumuta pannil õli, prae selles hakitud küüslauku ja tšillit minut aega. Lisa vein, lase hetke keeda ning vala juurde purustatud tomat ja koor. Maitsesta soola ja pipraga, kuumuta mõni minut ning lisa krevetid. Tõsta tulelt.
Keeda pasta soolaga maitsestatud vees pehmeks. Kurna, vala peale krevetikaste ning kuumuta korraks läbi. Soovi korral serveeri koos parmesanilaastude ja rukolaga.