Seentega on mul omapärane suhe. Lapsepõlves ei võtnud ma neid suu sissegi, aga rohkem kui nende maitse, häiris mind sealjuures hoopis te a d m i n e, et tegemist on seentega, näiteks varjates mu eest fakti, et kotletid sisaldavad ka seeni, õnnestus mulle neid sisse sööta küll. Oleks keegi mulle siis öelnud, et kunagi hakkan ise täiesti vabatahtlikult seenepirukaid tegema! 😛 (Hea küll võib-olla ilma Nami-nami seenepirukate kooskokkamiseta ikka poleks hakanud ka.) Nüüd söön seeni küll, igasugusel kujul valmistatuna, ausalt öeldes siiski erilist maitsenaudingut saamata, aga seente korjamist naudin endiselt vägagi. Kukeseenepirukas maitseb paremini soojalt ja köömnetega tainas on üpris tänuväärne lahendus, mida tasuks rakendada ka mõnede teistegi pirukate puhul.
Norra kukeseenepirukas
(allikas: “Pirukad 2”)
Põhi:
3 dl nisujahu
125 g võid
2 sl külma vett
1 tl köömneid
soola
Täidis:
1 suur sibul
250 g kukeseeni
1 sl võid
soola
musta pipart
peotäis basiilikulehti
3 muna
2 dl kohvikoort
200 g riivjuustu
Haki külm või jahu ja soolga segamini. Lisa köömned ja külm vesi ning sega kiiresti ühtlaseks tainaks. Vajuta 26 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele ning pane pooleks tunniks külmkappi. Pruunista sibul võis ja pane kõrvale, tõsta pannile hakitud seened, kuumuta kuni vedelik aurustub. Maitsesta soola ja pipraga ning sega juurde sibul. Tõsta segu pirukapõhjale, puista üle hakitud basiilikuga. Kalla peale omavahel segatud muna, koor ja juust. küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit.
Lahe, köömnete lisamine tundub huvitav mõte!
MeeldibMeeldib
Ma lausa imestasin, miks ma suure köömnesõbrana selle peale varem ei ole tulnud.
MeeldibMeeldib
Hmm, minagi olen kukeseeni sööma hakanud. Pere isegi sööb. See on kah kummaline. Pakun, et Masu või Täpe 😉
MeeldibMeeldib