Ise küsin, ise vastan

Mis seal ikka, võtame need eelmise postituse küsimused siis ise ka ette, VVN ja Katarina von B juba vastasid.
Sest kui muud üle ei jää, siis tulebki ise endale küsimusi esitada, mõnel juhul ka lihtsalt olemasoleva vastuse jaoks sobiv küsimus välja valida.
Ja kuigi see ei kehti muidugi absoluutselt igal ajal iga inimese puhul, siis võrdlemisi jämedalt üldistades võib ilmselt öelda küll, et ma pigem ei pane pahaks mitte (isiklikke) küsimusi, vaid küsimuste puudumist. Mis ei tähenda, et ma oleks alati nõus kõigile küsimustele vastama, ükskõik kas siis enda või teiste omadele.

Kui mitu korda oled käinud oma meilipostkasti luuki lõgistamas lootuses leida sealt midagi, mis poleks arved või reklaam? Mitu korda leidsid arve või reklaami? Aga mitu korda midagi muud?

Periooditi – palju. Periooditi – üldse mitte. Võib mööda minna ka päev või mitu, ilma meilikasti üldse avamata. Aga ma võin ka obsessiivselt lõksimas ja mingit human touchi otsimas käia, lootuses et äkki keegi on niisama midagi kirjutanud, mõnele mu kirjale vastanud või muul moel tõestanud, et mu eksistentsil on veel mingi teine mõõde peale kommertsliku.

Kui mitu korda üritasid ärevust ohjata tegemist vajavate ülesannete nimekirja koostamisega ja said siis seda vaadates paanikahoo, sest nimekirja pikkuse ja ajaliste võimaluste vahel valitses täielik ebakõla?

Nimekirjad on üldiselt abiks ja muudavad hallatavateks üksusteks millegi, mis muidu võib peas tiirelda kui amorfne mass ühisnimetaja “nii palju on vaja teha” all. Aga on olukordi, kus nimekiri näitab must-valgel ette, et seda kõike on veel rohkem, kui sa arvasid. Ja et kõik need tegevused sõltuvad kuidagiviisi üksteisest ja teistest inimestest ja veel mingitest hämaratest asjaoludest ja võib juhtuda, et sa oled päev otsa rähelnud ega saa ometi sellest nimekirjast maha tõmmata mitte kui midagi.

Kui mitu korda tundsid, nägid, kuulsid, kogesid, mõtlesid midagi, millest tahtsid rääkida just ühele kindlale inimesele? Kas rääkisid?

Aastaid tagasi juhtus seda tihti. Vahel rääkisin. Vahel mõtlesin sõnad juba ette valmis, aga ikkagi ei rääkinud.

Kui mitu korda jagasid oma tegemisi rõõmu ja uhkusega ja kui mitu korda jätsid jagamata mõeldes, et seda on liiga vähe ja valesti?

Kolmel neljandikul juhtudest jätan jagamata. Sest ma olengi päriselt veendunud, et on vähe ja valesti. Üldiselt soovitatakse inimestel ennast teistega mitte võrrelda. Ma ei teegi seda, kahjuks. Sest see võrdlus võiks kinnitada, et on päris palju ja osa sellest on hästi ka. Ma võrdlen ennast endaga ja jään selles ebavõrdses konkurentsis alati kaotajaks.

Kui mitu korda tundsid tahtmist nutta? Kui mitu korda nutsid ja kui mitu korda mõtlesid, et nutad kunagi hiljem, sest praegu ei saa endale laiali lagunemist lubada?

Ma nutsin viimati aastal 2003. Pärast seda jätsid pisarad mind maha ning kõik see, mille pärast oleks nutta tulnud, on paremal juhul niisama nelja kaare tuulde lahustunud, halvemal juhul kuhugi kogenenud ning ootab oma aega, et sobimatul hetkel jalgu jääda. Nüüd ei julge ma nutta juba hirmust seeüle, et lubades millelgi oma kaitsekihist läbi murda, pääseb äkki ka kõik ülejäänu pinnale.

Kui mitu korda tundsid ennast nähtuna, mõistetuna, kuulduna, kui mitu korda nähtamatuna ja enese vaikimise sees lõksus olevana?

Viimasel ajal esineb rohkem teist varianti, aga see-eest piisab juba väikesest doosist märgatud ja mõistetud olemisest, et päike välja tuleks.

Kui mitu korda kogesid hetki, mida arvasid mitte iialgi unustavat ja kui mitu korda avastasid, et oled ikkagi unustanud?

Liiga mitu. Küllap on see vältimatu. Küllap inimlik. Parajasti niisuguses hetkes viibides ma küll enamasti ei teadvusta endale, et see on see “oh ilus hetk, oh viibi veel”-moment, sellele mõtlen natuke hiljem ja usun siis, et ei unusta. Omal kombel ei unustagi, aga vahetud aistingud lähevad ikkagi meelest ja asenduvad mälestusega mälestusest. Aju ei unusta, aga nahk unustab, päikese, tuule ja isegi sõrmede paituse.

Kui mitu korda tundsid, et oled halb inimene ja kas uskusid seda päriselt?

Seda juhtub ja neil juhtudel usun seda ka päriselt. Muul ajal püüan endale selgitada, et primitiivse kausaalsusega ei saa kõike elus toimuvat ära seletada, kuidas mõni koolkond ka ei püüaks.

Kui mitut inimest sa päriselt usaldad, kui mitmele saad öösel kell kolm helistada?

Ju neid ikka mõni on. Järele mõeldes aga leidsin, et see küsimus on ebatäpselt sõnastatud, pigem pidasin silmas, kui mitu on neid inimesi, kellega on emotsionaalselt turvaline olla, kellega julgeks kõik kaitsekihid langetada, nii et alles jääks ainult see, kes sa päriselt oled. Ja kas see üks päris sina on üldse olemas või oled sa igas situatsioonis, igas rollis, iga inimesega natuke erinev ja need ei pruugigi tingimata olla maskid, mida sa kannad, vaid lihtsalt sinu mitu tahku?

Kui mitu ööd oled hommikusse tantsinud? Rääkinud? Vaikinud? Joonud?

Mitu. Aga need kõik jäävad nüüd juba julgelt rohkem kui kümne aasta taha. Pärast seda tuli päris elu. Või sai ta siis just läbi?

Kas su elus on mõni selline kogemus, mille eest sa maksid liiga kallilt, aga millest sa ka teisel korral mitte midagi ära ei annaks?

On. Üks neist lugudest, millest ma pole kindel, kas üldse ja kuidas ja kellele sellest rääkima peaks. Samas oleks natuke kahju, kui see kõik jääkski ainult mõtetesse ja mälestustesse. See on lugu, millele võiks sellest kirjutades uue elu anda. Aga ma ei tea, kas mul on õigust.

Kas on võimalik armuda valesse inimesesse või on armumine alati õige?

Armumine on alati õige, aga see ei tähenda, et ei oleks võimalik armuda valesse inimesesse.

Kas sulle tundub mõnikord, et inimesed hoiavad oma asju rohkem kui oma inimesi?

Tundub. Ja paneb imestama. Minu jaoks on asjad lihtsalt asjad, mõeldud kasutamiseks ja ehkki ka asju tuleb muidugi mõistlikul määral hoida, ei saa ma aru kombest iga kasutusjälje üle ahastada või teise inimesega õiendada, et too kogemata mõnele esemele mõne kriimu peale tegi.

Kas oled mõnikord tundnud, kui vaeseks on muutunud sõnavara, mis teile mõne inimesega ühisena üldse veel jäänud on ja kuidas sellest ammu enam ei piisa üksteiseni jõudmiseks?

Olen. Sellepärast ei usu ma ka pikkadesse lahusolekutesse, mille järel väidetavalt vestlust justkui poolelt sõnalt jätkatakse, nagu poleks vahepealset aega olnudki. Ühise sõnavara kujundavad ühised kogemused ja kui neid pole, siis võid ühel hetkel märgata, et ka kõik see, mis teid ühendas, on jäänud minevikku ning praeguses ajahetkes seda ühisosa justkui enam polegi.

Kas sa oled kunagi ostnud midagi sellist, mis oli kallis ja üldse mitte hädavajalik, aga mis on sulle üüratult palju rõõmu toonud?

Ma arvan, et mulle kõige rohkem rõõmu toonud ese on maanteeratas. Aga see ei olnud just hullupööra kallis. Hädavajalik ka muidugi mitte. Põhimõtteliselt vist siis ikka jah.

Kas tõelises sõpruses saab olla kohta kadedusel?

Ei, minu meelest mitte. Minu jaoks on kadedus tundmatu mõiste ja ma ei saa aru kuidas peaks olema võimalik tunda kadedust, selle asemel, et rõõmustada, kui sõbral läheb hästi või on ta saanud-saavutanud midagi soovitut.

Kas on mõni poliitik, kelle nägemise peale su käed hakkavad tegema liigutusi, nagu väänaksid millelgi midagi küljest?

Isegi kaks. Üks neist siiski kutsub seda reaktsiooni esile rohkem kui teine.

Kas su armastus (endine või praegune) räägib sinuga samas armastuse keeles? Kui ei räägi, siis kui palju tõlkes kaduma läheb?

Ilmselt ei, päriselt mitte. Mu armastuse keel on kvaliteetvestlus ja seda ei maksa segamini ajada sõnade keelega. Sest see pole sama. Sõnade keeles võib teha komplimendi, no ajab ka asja ära, aga kvaliteetvestluse keel tähendab kaasa mõtlemist.

Kas sa tahad, et su lapsed oleksid head, edukad või õnnelikud?

Ilmselt vastaks igaüks, et õnnelikud. Aga sellegipoolest tuleb miskipärast üksjagu ette, et ei usuta lapse enda hinnangut selle kohta, mis teda õnnelikuks teeks, vaid surutakse talle peale omaenda nägemust elust, eriala- või karjäärivalikust, loomulikult ikka ja ainult põhjendusega “ma tahan, et sa õnnelik oleksid”.

Kas parem on armastada ja kaotada või üldse mitte armastada?

Seda olen endalt elus mitu korda küsinud. Vastus pole aja jooksul muutunud. Parem on armastada ja kaotada. Armastus on haruldane, kõigile ei antagi seda kogeda, rumal oleks jätta kaotusehirmus kaasa minemata, kui ta sulle viipab.

Kas sa tunned, et sinu olemasolu või puudumine loeb?

Antud hetkel: mitte eriti.

Kas oled kunagi kahetsenud mõnd üheöösuhet, mis jäi toimumata?

Ega ma ei veeda oma päevi kahetsedes, aga on mõni selline küll, mille kohta ma tean, et praegune mina käituks teisiti.

Kas sa üritad kuidagi maailma parandada? Kuidas?

Oma väikesel moel ja võimete piirides loodetavasti ikka jah. Aga üldiselt – vt küsimust liiga vähe ja valesti tegemise kohta. Ehk siis et ma mõtlen, et peaks rohkem. Samas võitlevat aktivisti minust ei saa ja teiselt poolt kaunisse retoorikasse, kuidas juba ainuüksi oma olemasoluga (kellegi) maailma paremaks teen, ei usu ammugi.

Kui sa oled mõnikord pimedusse vaadanud, kas pimedus vaatas lõpuks vastu?

Kardan, et lõpuks vaatab, seepärast ma pigem üritan hoiduda sinna liiga kaua jõllitamast. Pimeduse häält olen mõnel eluperioodil kuulnud küll.

Kui saaksid ühele episoodile oma elust teistsuguse lõpu kirjutada, siis millisele ja kas see kokkuvõttes oleks sind teise kohta viinud?

Jah, ühele episoodile ma kirjutaksin igatahes teistsuguse lõpu, aga mitte niivõrd soovist, et see mind teise kohta viiks, kuivõrd seetõttu, et see kogemus ei teinud mind tugevamaks. See kogemus tegi mind nõrgemaks ja sellel haiget saamisel olid mõned tagajärjed, mis ulatusid kaugemale, kui ma ette nägin. Kas ma üldse tahaksin olla seal, kuhu teine lõpp mind võib-olla viinud oleks, on hoopis täiesti omaette küsimus ja täiesti vabalt võib selle vastus olla ‘ei’.

Kui olid laps ja sulle pakuti mingit maiustust või puuvilja, kas sa võtsid kõige väiksema või kõige suurema?

Kõige väiksema.

Kui peaksid valima mõtlemise ja armastamise vahel, siis kumma valiksid?

Seda küsimust on tegelikult võimalik mõista natuke erineva rõhuasetusega – kumma valiksid või kummast loobuksid. See dilemma on tegelikult pärit Nora Ikstena raamatust “Mees sinises vihmamantlis” ning seal valis tegelane mõtlemise. Ma mõtisklesin selle üle tükk aega, kui eelmisel suvel seda raamatut lugesin. Ühese vastuseni ei jõudnud. Praegu – praegu valiksin ilmselt ka mõtlemise.

Oled sa mõnikord sirutanud käe, et maailma puudutada ja leidnud vahelt klaasseina?

Jah, palju kordi. Niisuguse peegelklaasist seina või kupli, et välja näeb, sisse ei näe. Väljast sisse kostab, seest välja mitte.

Oled mõnel kevadel kartnud, et su külmunud kehas liikvele läinud elumahlad võivad sulle sootuks otsa peale teha?

On ette tulnud. Ilmselt kevade paratamatu kaasnähe.

Oled kunagi hinganud õhu asemel valu, mis igal hingetõmbel kopse rebestab? Aga kõndinud nii, et jalad maapinda ei puuduta?

Olen mõlemat. Korduvalt. Mõnel juhul olid need üksteisest sõltumatud. Mõnel juhul olid mõlemad seotud sama inimesega.

Millal sa viimati mõne uue inimese oma ellu lubasid? Miks just tema?

Ma tegelikult ei tea, kust läheb piir, millest ühel pool keegi su ellu kuulub ja teisel pool ikkagi eemalseisjaks jääb. See võib eri inimeste puhul olla eri kohas. Minu hinnang selle kohta võib suure tõenäosusega teise poole omast erineda. See on ilmselt rohkem tunnetuslik kui defineeritav kindlate linnukeste tegemisega kindlatesse kastidesse. Ma ei luba kedagi kergekäeliselt oma ellu, sest tean, kui raske on tal hiljem minna lasta.

Millele mõtlesid, kui viimati pool ööd lage ja seinu vahtisid?

Selle tegemist vajavate asjade nimekirja ja ajaliste võimaluste vahelise dissonantsi üle.

Mida sa võtad endastmõistetavana, aga ei peaks?

Tahaksin uskuda, et enam ei võta midagi. Veel mõni aeg tagasi oma keha, uskudes alatiseks nii jäävat, et keha teeb kuulekalt kõike, mida ma temalt nõuda võtan.

Kumb on valusam, kas muutumine või muutumisest keeldumine?

Enda kogemuste kohaselt ja maailma jälgimise tulemusena järeldatud – muutumisest keeldumine. Lühemas perspektiivis võib tunduda, et muutumisest keeldumine on lihtsam, pikemas plaanis teeb see asjad peaaegu alati hullemaks.

Milliselt eelarvamuselt end viimati tabasid?

Ma ei ole muidugi veendunud, et see täielikult eelarvamus on, aga nähes järjekordselt, kuidas põhimõttelised vaktsineerimisvastased kipuvad rääkima ‘vaksiinist’ ja ‘vaksineerimisest’, tabasin ennast jälle mõttelt, et see vist ei ole juhuslik näpuviga, vaid et õigekirja valdamine on ikkagi… millegagi korrelatsioonis.

3 responses to “Ise küsin, ise vastan

  1. väga väga naine

    Ahhh, nii põnev … see liiga kalli hinnaga, mida ikkagi võtaksin – mul on lihtne öelda: värk Poeglapse isaga.
    Sest Üks Suur Kahepoolse Armumisega Armastus inimesel ikka võiks olla elus.
    Jube valus oli küll. Jube kaua. Aga boonusena on mul nüüd sitaks lahe poeg ka =P Nii et hästi läks ikkagi.

    Kuigi JUBE valus.

    Aga alles nüüd hakkan mõtlema, et see vist … jääbki ainsaks.
    Ja sellepärast juba ei annaks ära. Ühtegi piiska!

    Meeldib

    • Ma olen olnud arvamisel, et kui üks selline on olnud, siis on juba isegi palju antud (sest kõigile ju pole sedagi jagunud) ja oleks palju tahetud veel kord sama kogeda saada.
      Mistap olen ka leppinud, et see jääb ilmselt ainsaks ja ei joovastust ega valu ära ei annaks.
      Sest jah, ka mul ilmselgelt oli see üks… Lugu.

      Meeldib

      • väga väga naine

        Ma ise olin siuke sariarmuja, et mul ei tulnud PÄHE ka, et see sellepärast vimaseks korraks jääb, et mul endal ka ei põle seest piiramatult. Ma aint mõtsin, et noh, see oli Armastus – aga kui ma üle elan selle osa, kus tunde järgi jäängi teda armastama, olen küps uueks korraks ja mul TÕESTI ei tulnud pähe, et MINUSSE ei armuta kellegi poolt, kellesse mina armun.
        Mul ei tulnud pähe ka, et siuksed lood inimese elus midagi haruldast on.
        Palju kordi ma olin seks ajaks armunud? 400? Jah, muidugi nad ei vastanud mulle, enamikku polnud üldse olemas ja isegi neist, kes olid, pea keegi ei teadnud minust rohkem kui “see tüdruk, keda ma vahel rongis näen”.
        Aga kuna mina armusin nii tihti, phmt oli nii vähest vaja (piisas korraga väsinud ja tüdinud ja ikka trotslikust liigutusest, millega laubalt kiharat eemaldada), ma tõesti ei tulnud sellele, et … võibki mitte enam näkata.
        KUNAGI.

        Meeldib

Kommenteeri

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s