Nagu te olete nüüdseks (täiesti õigesti) aru saanud, siis mulle süüa teha ei meeldi. Nii et kui teen, siis loomulikult peavad kõik sellest sündmusest kuulda saama.
Ega ma täpselt teagi, mis juhtus, sest kunagi ma mitte üksnes, et viitsisin keeruliste toitude ja küpsetistega vaeva näha, vaid see suisa meeldis mulle. Polnud mingi probleem mõnel hilisel õhtutunnil tort või mitu valmis nikerdada.
Näis olevat ainult aja küsimus, mil ma kohviku avan. Kokaraamat teatavasti isegi õnnestus valmis saada.
Kuni enam ei tahtnud. Mitte üleöö, aga aegamisi hakkas see kõik mulle närvidele käima. Ja siis veel rohkem.
Võib-olla tüdinesin ära sellest, kui endastmõistetavaks see muutus, et alati on tahtmist, viitsimist ja kooki, ükskõik kui vähe aega mul oli. Kuni selleni välja, et kohati tundus, nagu võiks ma ise olemata või tulemata jääda, peaasi et on kook. Koogi puudumine oli lati alt läbi jooksmine.
Ma mõtlen nüüd tagasi mõnele situatsioonile, millest suures plaanis muidugi poleks midagi muutunud, aga milles ma valisin isikliku elu asemel asjaolu, et olin jälle lubanud teha kooki. Või küpsetada leiba. Või midaiganes. Ma ikka ei suuda millegagi mõistlikkuse piiridesse jääda.
Võib-olla väsitas see, kuidas kõike tuli kogu aeg teha kiirustades. Küpsetamisest ehk enamgi meeldis mulle toidufotograafia (meeldib siiani). Aga see ei käi päris nii, et lükkan tordi kuhugi kraanikausi ääre peale ja teen pildi ära. Seda juhtub pigem harva, et peas valmis mõeldud kompositsioon esimesel katsel töötab, tavaliselt tuleb seda mitu korda ümber sättida. Ja kuna ma eelistan pildistada loomuliku valgusega, siis tekitas seegi kogu aeg mingi ajaga võidu jooksmise. Ainult natuke liialdades – pooled pildid on tehtud hommikul enne tööle minekut, ise samal ajal hambaid pestes.
Võib-olla mõjutas suhtumine, mis mõningatel koostööpartneritel tekkima hakkas ja mis esimese hooga mulle täieliku üllatusena tuli – soov panna retsepti juurde pildipangast võetud foto. See ei ole läbi räägitav, ei. Ei.
Minu retsepti juurde käib ainult see foto, mis on tehtud täpselt selle retsepti järgi valmistatud toidust (eelistatavalt olen mõlemad ka ise teinud), mitte nii et vaatame mustikakoogi juurde mingi pildi, kus on peal mingi kook ja mustikad ja käib küll. Olen selliseid asju näinud muidugi, kus pildil ilmselgelt ei ole juuresoleva retsepti alusel tehtud toit, iga küpsetaja saab aru näiteks sellest, kas pildil on küpsetatud või tarretatud juustukook.
Nii et alati ei ole asi selles, et te oleksite eriliselt käpardlik küpsetaja, kuna teie kook pole üldse selline nagu pildil, mõnikord on asi selles, et vastava retsepti järgi ei saagi selline kook tulla nagu pildil.
No vot. Ja siis ma lõpuks enam ei küpsetanudki. Sest pannkoogid või mingi kiiresti kokku segatud viie-komponendi-kook ei tule ju arvesse. Hakkasin inimestele rääkima, et ei, ma ei tegele sellega enam. Kas keegi kuulas? Muidugi mitte, sest nende peas oli ilmselt lahter sildiga “küpsetaja” ja viis aastat on ümber orienteerumiseks kindlasti liiga lühike aeg. Ent mis seal ikka.
Aga süüa mulle siiski meeldib. Tegelikult vist ikkagi rohkem, kui isegi minu füüsilise aktiivsuse juures rangelt võttes vajalik oleks.
Põhimõtteliselt suudan end ka täiesti ette kujutada toitu nautimas, mitte suhtumas sellesse kui kütusesse, mis tuleb rindu tõmmata, et jaksaksin teha muid, olulisemaid asju. Ainult et jah – valmis teha võiks selle toidu ikkagi keegi teine. Ma pesen parem nõusid.
Nii et nüüd saate aru, miks on vaja sellest tervele ilmale teada anda, et ma pildistasin seent saia.
Muusika: Bryan Ferry “Zamba”
Viinamarja focaccia
(allikas)
500 g nisujahu
250 ml sooja vett
4 sl suhkrut
soola
6 sl oliiviõli
10 g kuivpärmi
700 g tumedaid viinamarju
Sega kausis jahu, kuivpärm, sool ja 2 sl suhkrut, lisa soe vesi, sega ühtlaseks ja sõtku veidi, seejärel lisa 4 sl oliiviõli ja sõtku edasi, kuni saad ühtlase taina, mis kausi küljest lahti lööb. Lase kinni kaetult soojas kohas umbes tund aega kerkida. Jaga kerkinud tainas kaheks ja rulli kumbki osa umbes 25 x 30 cm ristkülikuks.
Tõsta esimene tainapool küpsetuspaberiga kaetud vormi, määri 1 sl oliiviõliga, jaota peale pool pestud ja kuivatud viinamarjadest (vajuta käega kergelt tainasse) ning raputa üle 1 sl suhkruga. Tõsta peale teine tainapool ning vajuta servadest kinni. Korda: oliiviõli, viinamarjad, suhkur.
Kata vorm rätikuga ja lase soojas kohas pool tundi kerkida.
Küpseta 180-kraadises ahjus 45 minutit.
Toidutegu 
a) ma usun sind küll. Peaaegu arvaks lausa, et “me usume sind küll”, kommentaariumi eest ka
b) aga mis mõttes ikka ei meeldi süüa teha, näe, siin on ka retsept ja pilt ja ta ise tegi selle! Natuke ikka meeldib siis ju 😛
Jah, jah, see on nali. Lihtsalt igas heas naljas on raasuke tõde.
Mulle meeldib süüa teha. Tule kunagi külla, ma teen midagi … head =)
MeeldibMeeldib
Ooo, kunagi kindlasti 🙂
Eks seda tõesti ikka juhtub, et ma süüa teen, sööma ju ometi peab, aga ei, ma tõesti ei naudi seda tegevust enam. Vb on asi sootuks milleski muus, ei teagi.
Konkreetne tegu oli ajendatud lihtsalt soovist just seda retsepti proovida ja noh, pärmitainaga on mul üldiselt endiselt head suhted.
Focaccia oli söödav, aga kas just veel teeksin, on iseasi.
MeeldibMeeldib
Kõigest söödav? Ma juba mõtlesin, kuidas oma kipaka ahjuga seda retsepti proovida, aga kui ta kõigest “söödav” on, siis ma vist ei hakka pungestama 🙂
MeeldibMeeldib
Siiski vist ikka rohkem kui söödav 🙂 Vaimustust päris küll ei tekitanud.
MeeldibMeeldib
Huvitav, mis siis saaks, kui soola mitte panna. Vaatasin su allikat, seal mainiti, et Toscana retsept, ja mulle meenus, et Toscanas tehtavat leiba – ja schiacciata on üks leibu – ilma soolata (mis annab ühe väga maalähedase võimaluse tõlgendada Dante juttu sellest, kuidas võõrsil maitseb leib kibe – soolaga maitsestatud leib pidi talle imelik tunduma).
MeeldibMeeldib
Hmm, jaa, tõesti. Kuna ma olen automaatselt harjunud pärmitainasse soola panema, siis ei kaalutlenud üldse.
MeeldibMeeldib
Tegin ise ühe laari ilma soolata, maitse tuli päris hea, aga küpsetis ise natuke kõvavõitu (kuigi elukaaslasele ta vist just seetõttu meeldis eriti, et servadest juba täitsa küpsis). Ei teagi, miks, äkki ei oleks pidanud pöördõhku kasutama. Või oleks pidanud ka viimase tilga vett tainasse ära panema, kuigi tainas tundus juba paras.
MeeldibMeeldib
Oot-oot! Et siis ainus õige küpsetamine/kook on selline, kus on komponente rohkem kui 5 ja aega kulub vähemalt 2 tundi? Nagu see, et ega see pole napsutamine, kui võtad igal õhtul klaasikese või paar, alles alates liitrist on?
Kuigi pannkoogid ja kuni 5 komponendiga koogid on Sinu puhul lati alt läbijooksmine, siis tuleb endale hõlpu anda ja tunnistada, et ka see on küpsetamine. Igatahes tundub, et oled üks salaküpsetaja. Aga õnneks pole see ainumäärav, on ju nii palju muudki, mis Sa oled. 🙃
MeeldibMeeldib
Loomulikult on lati alt läbijooksmine, võrreldes varasemaga. Aga noh, ega ma ennast ei peksa selle eest. On nii. Salaküpsetaja ma nüüd küll ei ole, vòib-olla kord kvartalis juhtub. Keegi ei tee ju mulle pannkooke!
MeeldibMeeldib
Tead, mul tekkis veider parallel su küpsetamis-küllastusega. Ma nimelt olin samuti aastaid nö. iseendastmõistetav sõpradele, tuttavatele, hobikaaslastele. Aga tegemist polnud kookide, vaid koertega. Täpsemalt tõuühinguga. Täitsa omal vabal tahtel olin aastaid kogu aeg olemas, korraldamas, kirjutamas, just name it. Vabatahtlik, tasustamata töö. Mittetegemine tundus lati alt läbi jooksmisena, eelkõige mu enda jaoks loomulikult. Ja nagu sinagi, hakkasin aegamööda maha käima.
Kuid minu puhul lõppes asi siiski pauguga, viimaseks tilgaks oli üks pühapäeva varahommikune telefonikõne küsimustega samal pealelõunal toimuva ürituse kohta, mille organiseerimisega olin hilsite öötundideni rakkes olnud, ja mille kõik detailid (kaasa arvatud vastus nimetet küsimusele) olid ühingu kodulehe üles riputanud. Vot see kõrs murdiski kaameli selgroo 🙂 Kusjuures tagasi vaatan sellele ajale üksnes ja ainult iseennast… “süüdistades” on vist liig kõva sõna? Iseennast kujunenud olukorras vastutavana nähes. Hea õppetund oli, siiani on meeles seisnud, loodetavasti seisab ka edspidi.
Pardon, pikk jutt sai. Lühidalt – suudan sinuga samastuda.
MeeldibMeeldib
Väga hea paralleel. Illustreerib samuti seda, kuidas mingist iseenesest toredast asjast võib lõpuks kõrini saada.
Aga jah, õppetunni osaga ma olen ka täiesti nõus. Ennast ei pea muidugi süüdistama, aga piiride tõmbamine on ikka iseenda asi. Nagu vanarahvas ütles: küsida võib kõike, andjal peab aru olema.
MeeldibMeeldib
Ma tsiteeriks siin oma kokast ema, kes kostis mu mõtiskluse peale, et võiks proovida ise majoneesi teha, et ta on seda oma elus nii palju tegema, et ta on Helmansiga rohkem kui rahul. Talle ka ei meeldi süüa teha ning teeb pigem asju, mis valmivad kiirelt ja vajavad võimalikult vähest toimetamist.
See, et sõbrad-tuttavad hakkavad midagi iseenesestmõistetavana võtma on vist kurb paratamatus. Ma kahtlustan, et iga tõlkija, toimetaja, advokaat, arst jne võiks siin samastuda. “Mis see sul ikka ära ei ole!”
MeeldibMeeldib
Kindlasti on see väga tavaline, kuni lõpuks ongi nii, et hobi hakkab omandama juba töö mõõtu ja mahtu. Aga katsu sa siis sellest töö teha ja raha küsima hakata, siis on tulemuseks ilmselt üüratu solvumine ja riivatud õiglustunne.
MeeldibLiked by 1 person
Hehe, mu ema on eluaeg olnud õmbleja. Pakkuge, mitu asja ta mulle õmmelnud on? Kõik inimesed, kes teavad, et mu ema õmbleja on, eeldavad, et ta raudselt õmbleb mulle kogu mu garderoobi. Reaalsus on see, et mul on sada korda lihtsam ja tuhat korda kiirem endale poest riideid osta, kui emale kolm aastat ajude peale käia, et ta mulle ühe asja teeks (sest umbes kolme aastaga ta saab aru, et ma vist mõtlen seda tõsiselt ja ei jäta teda rahule).
MeeldibLiked by 1 person
No mis? Blogi maha jäetud?
Ega siit polegi midagi väärtuslikku lugeda.
MeeldibMeeldib
See on ikka hämmastav, kuidas osad inimesed lihtsalt ütlevad halvasti.
Kusjuures valetavad ka – ma ei tea, vbla tema ei saanud midagi väärtuslikku. Mina saan iga postiga.
IGA!
Aga olen sellest mina-st päris häiritud. Midagi ta sellest halvastiütlemisest ei saa. Ei au, kuulsust, raha, mitte midagi, ainult teisele teeb vbla (minule teeb ka teise inimese blogis, ma siuke hellake, et iga kord, kui näen kedagi teistele täiesti olematul põhjusel haiget tegemas, mu maailmapilt vangub, sest MIKS INIMESED SELLISED ON???) valu.
Miks?
Miks?!?!?!
MeeldibLiked by 1 person
Ma leidsin, et ta kommentaar vastamist ei vääri, aga jäägu alles kui tòendus asjadest, millest ma aru ei saa.
Ehkki vòtta vaevaks kirjutada kommentaar selle kohta, kui blogisse, millest inimene eales midagi väärtuslikku pole saanud, uut materjali ei ilmu, tundub nii jabur, et mòtlesin korraks isegi, kas tuleks sellesse suhtuda kui komplimenti.
Noh, teisalt on kõikvõimalikud kommentaariumid täis inimesi, kes kâivad seal ad hominem halvasti ütlemas.
Ja kolmandast küljest on see natuke hirmutav, et siin ka sellised inimesed käivad. Ma muidugi tean seda, aga tavaliselt nad lihtsalt ei kipu midagi ütlema.
MeeldibLiked by 1 person
Mhmh, mhmh, aga ma lihtsalt ei saa aru, miks nad seda teevad. Sest mul on otseselt endal valus, kui ma teisele haiget teen, mul peab ola mingi hea põhjus selleks.
No et TÕESTI ei saa vakka olla, on väga vaja võidelda, sest no on vaja! Kas ühiskondliku arvamuse muutmiseks “näete, on ka minu moodi arvajaid!” või on keegi mu meelest tore veidral seisukohal ja teda peaks tutvustama teiste variantidega. Muid põhjusi ei tule üldse pähe. Sest kui tegu on inimesega, kes mu meelest ei ole tore, ma lihtsalt lahkun, sest noh: mis see minu asi on, kuidas teised elavad.
Toredate osas on aint “tegelt ma hoolin, kuidas ta elab” ja siis ma vahel jagan kogemusi ja infot ja phmt käin pinda.
… ja siis on SELLISED nagu too “mina”. Kes lihtsalt ütlevad halvasti mingi poindita.
Ma ei saa aru.
MeeldibLiked by 2 people
Mul kukkus samuti lõug ripakile – et siin on tavaliselt nii normaalne seltskond käinud.
ja täpselt samamoodi olen ise kahtlasi ibakommentaare üles jätnud – et kui neil endal pole häbi end maailmale niiviisi näidata, miks peaks siis mina nende reputatsiooni pärast muret tundma.
MeeldibMeeldib
Häbenema peaksid sina, Frieda, kes sa oma blogist kommentaare kustutad või siis neid häbivääristad.
Päris “õilis” loogika: kommentaarium on sul vaid kitsas “omade” klubi, kuid blogi on avatud kõigile, et klikkidega endale reklaamiraha teenida.
Kui on avalik blogi, siis tuleb ka arvestada, et kõik ei tule sulle siia kiidulaulu laulma. Mina käin siin nt vaatamas, et kui kaugele üks täiesti suvaline inimene oma eneseimetluses jm ebameeldivas suudab minna.
MeeldibMeeldib
Olgu, ma nüüd ikkagi vastan, ehkki ei näe ainsatki põhjust, miks peaksin antud juhul eneseõigustusega tegelema, eriti arvestades, et sa paistad väga hästi teadvat, milline ma olen ning miski, mida ma ütlen, su arvamust nagunii ei muudaks. Mitte et mul seda tarvis oleks.
Esiteks on see ka päris huvitav loogika – kui mina teeniksin reklaamiraha, siis sellega lugejad justkui ostaksid endale õiguse halvasti öelda, jah? Olgu aga öeldud, et ei teeni ma siin sentigi mitte mingisugust reklaamiraha, kuna kasutan wordpressi tasuta versiooni, siis reklaamid on lihtsalt tasuta teenuse kaasnähe. Soovitan reklaamiblokeerijat.
Teiseks võib blogi olla avalik, ent kuna tegemist on sisuliselt siiski minu pinnaga, siis kehtivad siin minu reeglid, seega võin endale võtta vabaduse kommentaare kustutada või nendest mida tahes arvata. Võin. Aga ei ole võtnud. Ma ei ole siit blogist mitte kunagi mitte ühtegi kommentaari kustutanud ega mäleta ka olevat kedagi või midagi häbivääristanud. Pole põhjust olnud, aga samamoodi nagu ma ei kutsuks endale külla inimest, kes mind halvustama hakkab, ei leia ma ka, et peaks selliseid inimesi või nende kommentaare blogisse pikisilmi ootama.
Kolmandaks olen täiesti suuteline arvestama sellega, et inimesed ei pruugi minuga nõustuda, samamoodi nagu ka mina ei pruugi nõustuda kõigi kommentaaridega. Aga igal juhul jääb vaidlus mõlemal juhul sisulisele pinnale, erinevalt sinu ad hominem argumentidest.
Ja neljandaks ma ei saa sulle muidugi keelata sinu masohhistlikku hobi käia siin vaatamas, kui ebameeldiv ma võin olla. Kui see su maailma paremaks muudab, siis palun väga, suvalise ennastimetleva inimesena olen ma niisugusest tähelepanust loomulikult meelitatud. Ja sel juhul on ju isegi hea, et ma nähtavasti su ootusi õigustasin.
Kaunist uut aastat sullegi!
MeeldibMeeldib
Kõigele, mis Frieda ütleb, kirjutan alla + “häbenema peaks”???
Krt, sa arvad, et sul on õigus olla nii nõme kui sina tahad, kakada tänavale ja jee, ja TEISED peaksid veel häbenema, kui nad su nõmedusejulga silma eest ära koristavad????
ERITI ülbe.
MeeldibMeeldib
Samuti: siit võib näha mu mittenüanseeritust =) Et tegelt võiks ju näha ka teist seisukohta jne, aga mul on: “See on see, mis mulle korda läheb!” ja rebin hammastega.
MeeldibMeeldib
ma ei tea, kas konkreetne juhtum üldse seisukohaks kvalifitseerub. Kaamos kirjeldas kunagi kedagi sarnast, aga kustutas sellise tõhususega, et lugejana neid kommentaare eriti näinud. Oletan kaht võimalust – mingi vaenlane päriselust või asja eest, teist taga sihtmärki otsiv troll, võimalik, et vajaks tegelikult arstiabi, aga niiviisi netis laamendades ta seda ei saa.
MeeldibMeeldib