Nagu tolm valgusvihus

las ma ütlen parem
raskete katkiste sõnadega
või kergetega
nagu tolm
mis hõljub valgusvihus
ega ütle midagi
või ikkagi raskete
katkiste sõnadega
mis murenevad
nagu õnn
või ikkagi kergetega
mis tantsivad
nagu valu
las olla kergem
las olla raskem
kui inimese elu
(Mart Kangur)

Seemned said mulda.

Muidugi, aprill ju ikkagi. Suurem jagu läks isegi idanema. Kõik mitte, aga tahta, et kõik idaneks, tähendaks tahta loodusseadusi eirata.

Jooksen jälle kevadvihmas ja ei saagi nii aru, kas ma nutan või mitte. Ei, tegelikult ei nuta, kuigi üks etapp on just läbi saanud. Sest kummalisel kombel ei tee isegi võib-olla algusest peale rappa läinud loodki väga haiget, kui nad saavad üsna korralikult või vähemalt konkreetselt lõpetatud. Erinevalt neist ammustest, mille otsad jäid nagu kord ja kohus kokku tõmbamata. Ma ju tean, mul on taolistest mõned armid. Selge lõpp on alati parem. Alati.
Nii et, ei, muidugi ma ei nuta. Nukrus on siiski hoopis teine asi. Tema tuleb ja läheb omatahtsi ning mina olen ühekorraga justkui mitme aasta jagu targem, aga ka vähemalt samavõrra väsinum. Ja kurbus seguneb kergendusega ning ega täpselt ei teagi, kumba on rohkem, kumba vähem ning seda kõike ja veel muudki on inimmeel võimeline kogema ühekorraga. Liiga sügavale vaatamist saab vältida, selle aga, mis jääb segaseks, võib meelerahu huvides taandada ühisnimetajale: ainult inimesed.

Seda, et miski või keegi mulle päriselt korda läks, ei kavatse ma kunagi kahetseda ega häbeneda. Ka sel juhul mitte, kui pärast jään endalt küsima, kas see ehk üksnes illusioon polnud. Sest mis sellest, ilma illusioonideta elu oleks nagunii päris karm ja kõle. Varem oleks ma ilmselt arvanud teisiti, aga tegelikult saan siiski aru, et hoolimine teeb alati ainult vapramaks ning kõik, mis on minusse vajutanud mingi jälje, jääb. Isegi kui. Isegi siis. Sest keegi pole milleski süüdi. Teist tulemust küllap ei olnudki olemas. Mälestusteni oli liiga pikk maa.
Ja mina jään selleks, kes ma olen. Tundlikumaks, kui paista lasen. Tugevamaks, kui tundub. Ning kõik olnu on mu jaoks õnneks alati mitmevärviline, ei iial must-valge.

Muu hulgas soovitan kõigil proovida enda natukeseks täiesti teadlikult lolliks tegemist – pärast naerate mõnda aega enese üle ja olete varsti sadulas tagasi, mis siis, et mõni mõra jääb. Sinna saab kullaliimi peale tõmmata ja seejärel enese ehtimiseks kasutada. Kintsugi, teate küll. Seda tehnikat ma valdan.

Rattasadulas oleks võinud küll paremini minna. Selles mõttes, et mõned sajad kilomeetrid said aprillis sõidetud muidugi, aga ilmad just õiget tunnet kogeda ei lubanud ja põlv, pagan, kipub pikka maad sõites ikka täiesti kangeks jääma.
Üks sõit oli siiski juba see päris, selle kuu kõige soojemal reedel, kuuskümmend kolm kilomeetrit puhast rõõmu segatuna peaaegu võrdses vahekorras puhta kurbusega, tulemuseks kõige ehtsam elus olemise tunne.

Kogu aprillikuu lugesin luuletusi. Igal õhtul natuke. Jagasin teistelegi. Kangurit. Ja Afanasjevit. Ja Aalmanni. Ja Paja. Ja Pärnitsat. Ja Kaaret. Ja mõtlesin: mul on kahju, et ma pole luuletaja. Kui lühidalt ja täpselt saaksin siis paberile panna kõik, mida ma näen, tunnen ja tajun. Piisaks ainult paarist napist fraasist, mis mahutavad endasse maailmu.
Selle asemel pean mina sobitama sõnu ja ehitama neist lauseid, sel moel, et läbi lukuaugu langeks päikesekiir ning selles valgusvihus tantsiks värviline tolm, mille igaüks võiks ka enese omana ära tunda.

Ja kontserdielamusi oli aprillis.
Jaak Sooäär elektrikitarril Bachi interpreteerimas jäi minu jaoks küll selgelt poolel teel pidama. Kui kosmoses, siis kosmoses – elektrikitarr harmoneerub Bachiga muidugi üsna hästi, aga klavessiini oleks sel juhul pidanud ka elektroonikaga asendama. Kui juba, siis juba. Praegusel juhul jäi natuke mulje, nagu oleks püütud pigem just ajastutruu interpretatsiooni poole ning mingi uitmõtte ajel sinna juurde elektrikitarr torgatud.
Ent see-eest Bachi “Goldbergi variatsioone” seatuna keelpillitriole kuulasin pool kuud takkapihta, sest tegemist oli tõepoolest suurepärase kontserdiga. Võib-olla saabki sellest teosest alatiseks omamoodi aprillikuu taust.
Kammerorkester Kiievi Solistid kõlas aga muidugi südantlõhestavalt, silmad olid kergelt udused juba Ukraina hümni ajal (ja mitte ainult mul), rääkimata rahvalauluseadest “Плине кача”.

Selline oligi. Natuke heitlik. Kohati täis kahtlusi. Pisut liiga pidetu. Tuuline. Tolmune.
Õnnetu ma ei olnud, õnnelik ka mitte.
Ja lõppude lõpuks sõnad on ikkagi ainult sõnad.

Muusika: Imany “Wonderful Life” (Blacki kaver, aga kõlab nagu vokaaliga Apocalyptica)