Ka niiviisi mõõdetakse maailma.
Korjates lihtsalt ükshaaval kokku kõik selle, mida ma selle kuu jooksul tegin, mõtlesin, tundsin, kogesin, teada sain.
Näiteks asjad, mis tegid mind rõõmsaks: üks 82-kilomeetrine jalgrattasõit ja kõik ülejäänud rattasõidud ka; Mariana Leky “Mida siit näha võib”; Rebecca Kontuse Trio kontsert ERM-i viinaköögis; paar juhuslikku kohtumist sõprade, endiste kolleegide, ammuste tuttavatega; pannkoogid; jasmiinilõhn; hetk, kui massöör paneb käed su seljale; hommikune esimene kohvilonks; koerad; väikesed totrad kokkusattumused; soojas öös rõdul istumine ja vaatamine, kuidas maailm magama läheb; üle taeva kihutavad piiritajad.
Või siis asjad, mis ajasid mind nutma: Nadiri aaria “Je crois entendre encore” Bizet’ “Pärlipüüdjatest”. Esitus on imeline ja teiseks on see aaria näide, kuidas ooperimuusikal on võime vaevata leida otsetee hinge ja verre ning tuua sealt pinnale midagi, mille olemasolust sul endal ehk enam aimugi polnud.
Või asjad, mis panid mind kontrollimatult itsitama: kui sattusin ühel rattasõidul keset kohalikku rahvatriatloni ja võistlejad hakkasid selg ees vastu tulema. Püüdlikult vehkivale rajanäitajale, kes üritas mind pöördele suunata, karjusin et ma ei võistle ja kimasin otse edasi.
Või siis arusaamise, et hoolimine algab uudishimust ja sureb koos sellega. Armastus niisamuti. Ja kummagi vastand ei ole vihkamine. Vastand on ükskõiksus.
Või taipamise, et jätta ‘ei’ ütlemata ei ole see sama, mis öelda ‘jah’. Kõige laiemas tähenduses. Ometi olen ma ise seda üksjagu teinud. Peaks ümber harjutama vist. Ütlema kindlalt ühte või teist, mitte mõlemat korraga.
Et kedagi tahta ja kedagi vajada on ikkagi mu jaoks täiesti kaks eri asja. Kui ma leian, et keegi mu elu kuidagi rikastab, siis ma teen teadliku valiku (tahan), sest ta toob endaga mingit lisaväärtust, mitte ei täida mingit tühimikku (vajan).
Et inimesed on hämmastavalt tugevad. Ei pea neid kohtlema nii, nagu nad läheksid kohe katki. Et inimesed on väga õrnad. Ilus on neid kohelda lahkelt. Ja ega kunagi ei või teada, milline on kellegi jaoks see peenike õlekõrs, mis aitab kas kuristikust üle või murrab selgroo.
Või selle, et väljendit “armastus on pime” kasutatakse tegelikult vales või vähemalt ühekülgses tähenduses, nagu muudaks armastus meid teise vigade suhtes pimedaks. Mütoloogias oli Cupidol side silmadel, kui ta oma nooli lennutas, nii et tähendus on mu meelest otsene – kuna armastus sihib huupi, siis inimene ei saa ise valida, millal ja kellesse armub.
Või selle, et kui kõik on täiesti veidralt vale, aga sa ei suuda näppu konkreetsele aspektile peale panna ja öelda, et see, just see siin on vale, siis ega sa ju tegelikult kindlalt ei tea, kas hakkad ennast kaotama või leidma.
Ja et kui mõnikord ununeb, mis mul siia planeedile ikkagi üldse asja oli, siis varsti tuleb jälle meelde. Et teekond ongi mu kodu ja kohalejõudmistega ei oska ma nagunii midagi peale hakata, vaid hakkan õige varsti jälle kuhugi tahtma. Metafoorses mõttes eelkõige, aga mitte ainult.
Ja et mu meelest võib vabalt igasuguse särasilmse vaimustuse demonstreerimise unustada – kõik oma töökohad olen ma saanud entusiasmi puudumist ilmutades ja esinedes avaldustega, mis kindlasti figureerivad nimekirjades asjade kohta, mida ei tohiks tööintervjuul öelda.
Või selle, et mõnel kurbusel on mitu kihti ning kuigi olen suutnud peaaegu kõik neist maha koorida, siis üks on alles. Ehkki võib-olla polegi need üldse kurbuse kihid, vaid mu enda omad. Ma saan aru kõigest. Või peaaegu kõigest. Aga see ei muuda olematuks valu, mida ma ikka veel tuikamas tunnen ja endale tunnistan. Üht kummalisimat oma elus. Võib-olla rohkem sellepärast, kuidas ja vähem sellepärast, et. Või kes neid nüansse nii täpselt eristada oskab. Mis ma teha saan? Mitte midagi. Ainult anda aega ja koguda väikesi rõõme, mida elu on täis, kurbust aga kasutada ehitusmaterjalina. Mitte küll segada kipsi ja krohviga, vaid vormida tunded ja tajud sõnadeks, neist laduda laused, lausetest lõigud, lõikudest lood.
Või et mõnikord tahaks poes endale rinda või pea kohale kinnitada sildi, mis keelaks tülitamist pensionisammaste või televisioonipakettidega, samal moel, nagu postkasti peale saab panna sildi “ainult tellitud post”.
Ja et mõradest võib valgus sisse pääseda muidugi, nagu nad kenasti ütlevad. Aga no teate, tuul hakkab ju ka tõmbama, sellele te ei mõtle, eks ole.
Ja selle ka, et ma mõtlesin ümber. Elu saadetud õppetundide osas. Ei, tegelikult ei mõelnud. Aga see on lihtsalt üks võimalikke vaatenurki, mis võib kasulik olla, kui ta ka sisuliselt on ikkagi üksnes mehhanism elu juhuslikkusega leppimiseks. Mõelda, et elu sulle neid õppetunde spetsiaalselt saadab, on pisut antropotsentristlik, aga suhtuda kogemustesse teadlikult kui kasvamisvõimalusse on tegelikult võrdlemisi mõistlik.
Ühesõnaga sain aru, et eks ma ikka olen endaga mingit tarbetut pagasit kaasas tassinud ja võtsin ette asjaga tegelemise.
Aga teisest küljest ka, et – üldiselt on mu elufilosoofia enamasti olnud: ah, küll asjad saavad kuidagi iseenesest korda, noh, nii nagu siiani. Ja kui see on suurema osa ajast toiminud, siis oleks igatahes mõtet samas vaimus jätkata, sest üks asi on püüda saada paremaks endaks, aga on sealt on oht kukkuda teisele poole ning hakata tegelema täiesti vastupidisega – üritusega saada kellekski teiseks. Eriti kui mingid koolkonnad levitavad suure enesearmastuse propageerimise sildi all täiesti toksilist sõnumit, nagu kõike oleks võimalik lahendada… lihtsalt parem olles, no jumal küll, kui raske see siis olla saab.
Või et mõnikord on nõnda, et sa arvad, et on aega, maa ja ilm. Ja varsti näed, kuidas liiv su sõrmede vahelt maha jookseb. Ja kui väga sa ka ei tahaks, tead et sa ei saa teha mitte midagi. Mitte kui midagi, kuni viimane tera on su peost maha libisenud.
Ja et alustasin suve endasse kogumist. Iga rattasõidu, iga jooksutiiru, iga turulkäiguga, iga selge ja iga pilvise päevaga, iga lõhna ja maitsega panen midagi tallele. Osa hoian eneses, osa paigutan pööningule. Kui ilusti küsite, võin vabalt teilegi talvel natuke suve lõhna laenata. Mõned käsitsi õmmeldud laused saate veel kauba peale.
Pool aastat on läbi. See tähendab mõistagi, et parem pool on ees.
Keerasin kalendris juulikuu ette.
Muusika: Imany “Slow Down”
Toidutegu 