Mõrkjashõrk

Saagu kõik saudadeks.

Nagu ikka augustis. Mu sala-arm, kukkuvate õunte ja kukkuvate tähtede kuu, siniste õhtute ja valmiva vilja kuu.

Saudade kohta olen kunagi kirjutanud nii:

Istudes ühel augustiõhtul valguse ja hämaruse vahel, kuulates ritsikate laulu ja sookurgede hüüdu metsa taga, vaadates tule ümber tiirlevaid surusid ja kaugemal taevakaart valgustavaid välke ning mõeldes kõigest sellest, mida sa oleksid nii väga tahtnud igavesti hoida, kuid mis on ometi pöördumatult möödas – see ongi saudade.

Ehkki üldiselt olen ma enamasti kippunud elama pigem tulevikus, mitte minevikus. Noh, olevikus püsimisega selgelt on ikkagi probleeme nii- või teistpidi.
Ent sellegipoolest arvan ma, et saudades on küll kõige kaduva tajumist, kuid rohkem siiski sügavat ilu, tundlikkust ja nüansirikkust, pigem lootust kui masendust, pigem armastust kui valu, pigem teadlikkust kui kannatamist. Saudade, nagu ka fado-laul, pole minu meelest mitte kibe kahetsus selle üle, mida ei olnud, vaid mõrkjashõrk meenutus sellest, mis oli.
Mingil põhjusel tõmbab mind see Portugali hing ja süda ja ükskord ma loomulikult jõuan ikkagi Portugali ning veedan seal kerges vinho verde uimas aega fado-baarides või ookeani ääres laineid vahtides, kõik vaatamisväärsused aga jätan rõõmsalt külastamata. Samas ei saa eitada, et sedasorti meeleseisundit (meelega nimetan seda nii) tahaksin jagada kellegagi, kes on samal sagedusel. Jagada rõõmu samadest tähtedest pea kohal ja meremühast.
Nagu noil aegadel, kui ma võisin tantsida ja flirtida poole ööni, aga tähendus oli tegelikult vaid tollel, kes oskas ja tahtis minuga jagada ka seda hingepaitavat nukrust, mis tuli pärast. Sest suured asjad ja rõõmud on ometi kõigile, aga just need, kellega jagatakse väikeseid rõõme ja väikeseid kurbusi kah, tähendavad rohkemat.

Esimesel augustipäeval kallas hommikust õhtuni vihma. Lugesin õhtul kokku, et sain päeva jooksul hakkama kümne kuuldavale toodud sõnaga. Käisin toidupoes (seal sõnu ei kulunud, sest iseteeninduskassa) ja lillepoes (sinna need kümme sõna läksidki). Rohkem inimesi ei kohanud ja sõnu vaja ei läinud. Päris veider oli järele mõeldes.
Samas – ega see ei häirinud mind kuidagi, küll aga pani mõtlema, kui kaua aega kuluks, kuni see ikkagi hakkaks mind häirima. Kas ja millal hakkaks inimestest puudust tundma ja suhtlusnäljast uksepiita närima?
Inimesena, kelle on suhtlemiseks piiratud kogus energiat, on üksi olemine mulle eluliselt vajalik, aga et mul inimesi ja suhtlemist üldse vaja poleks, seda ma ei saa ka kuidagi väita. Lihtsalt, noh, kvaliteet ja kvantiteet, üksindus ja üksildus, eks ole.
Teiselt poolt ma olen muidugi märganud, et inimestest ikka koorub alati midagi huvitavat välja, kui sügavamalt kaevata. Aga siis jällegi, see piiratud kogus energiat, vanemaks saades lihtsalt ei ole enam nii palju jaksu kulutada, et suurema hulga inimestega pealispinnalt järgmiste kihtideni jõuda. Ja tegelikult on sellest ju kahju (ehkki see on mõtlemise, mitte tundmise tasandil kahju).
Olen seda muidugi juba tsiteerinud, aga:

Kogu elu on nõnda! Endale vajaliku inimesega jääbki rääkimata, sa ei ava talle oma hinge ega rõõmusta tema hinge, ei soojenda seda, vaid puudutad argisaginas juhusliku sõnaga ja tormad edasi oma tühiseid asju ajama!
(“Aldimängija Danilov”)

Kas see on muudetav? Ei pruugi olla. Teisalt erisuguste ja eri tasandil suhete pidamine oma elus tuleb ainult kasuks. Kõigiga ei jõua suhelda ühesugusel tasandil ja sagedusega ja kõik ei saa täita ega peagi täitma samu sotsiaalseid, intellektuaalseid ja emotsionaalseid vajadusi.
Näide, mida ma ikka armastan teema illustreerimiseks kasutada – mul on üks sõber, kes aktiivselt vihkab kandleid ja kandlemuusikat. Kui ma oleksin kirglik kandlefanaatik (mida ma ei ole), siis peaksin ma oma obsessiooni jagamiseks igatahes leidma mõne teise inimese. (Korraks teemast hälbides – mingil ajal tuletasin Duolingos soome keelt meelde ja arvestades sealset kandleteemaliste näitelausete rohkust ei anna mulle siiamaani rahu, kes ja miks küll võiks hädasti vajada soomekeelset sõnavara kannelde kohta.)
Eriti lai skaala on minu meelest selles vahemikus, mida saab pealkirjastada “vähem kui sõbrad, aga rohkem kui tuttavad”. Sinna mahuvad need, kellega räägid aeg-ajalt skaibis või messengeris mõnel hobiteemal. Need, kellega kohtud linnas alati juhuslikult, aga siiski suhteliselt regulaarselt ja räägid sellest, mida viimasel ajal lugenud oled. Need, kellega satud võib-olla kord aastas kirjutama ning vahetad siis mingi aja jooksul intensiivselt pikki kirju, kuni see soikub järgmise korrani. Endised ja praegused kolleegid, kellega on muudki ühist kui tööteemad. Internetituttavad. Ekskallimad, kellega on kontakt säilinud. Ja nii edasi.
Reeglina on need suhted ka mõnevõrra hooldusvabamad, võrreldes päris sõprus- või paarisuhetega, aga sellisena mitte väheväärtuslikud.
Ja lisaks on veel muidugi ka suhted, mis ei allu üldse mingisugusele defineerimisele. Oli näiteks keegi, kes oli mingil ajal kõige olulisem inimene mu elus, aga tema jaoks polnud ühtegi sõna, mis sobinuks täpselt ütlema, kes ta mulle oli, sest kõik tähendanuks kas liiga palju või liiga vähe.
Seda meelt olen ma muidugi endiselt, et neid päris sügavaid ja lähedasi sõprussuhteid ei ole võimalik säilitada üksteise elus regulaarselt osalemata ning ühiseid kogemusi loomata.
Aga päris kindlasti asub nii sõpruse kui tutvuse piir eri inimeste jaoks eri kohas ja on tunnetuslik, mitte ei tähenda kindlate kriteeriumite täitmist, kuni peamine – vastastikune hoolimine ja omavahelise suhte oluliseks pidamine – on olemas. Ma ei tea, kas rohkem midagi üldse ongi vaja.
See teema hargneks mängleva kergusega veel igas suunas laiali, aga jäägu mõneks järgmiseks korraks. Peamiselt on mu jutu mõte ilmselt selles, et niisugune erinevatel lähedusetasandil opereerivate suhete võrgustik on üldjuhul oluline ja elu rikastav. Mitte et ma ise oleks selle loomisel või säilitamisel eriliselt osav, eh, ei, sellega ma nüüd küll uhkustada ei saa, ma olen kõva teoreetik ja targutan lihtsalt niisama, nagu tavaliselt.

Sain siin vahepeal sünnipäevaks Ain Angeri kontserdi pileti (mis väga tore oli). Täpsemalt kandis üritus pretensioonikavõitu pealkirja “Ain Angeri ooperipäevad” ja toimus Haanjamehe talus. Ühest küljest oli see muidugi huvitav, täiesti teistmoodi toimumispaik. Teisest küljest see siiski asjale pigem kasuks ei tulnud, sest ehitis (ait, küün, sara) oli sedasorti muusika ette kandmiseks tegelikult üsna ebasobiv, akustika puudus ning hääl ei kõlanud, mida Anger üritas tuntava forsseerimisega kompenseerida.
Kontserdi kava (Schuberti laulud, mõned vene romansid, paar laulu Eesti heliloojatelt, mõni ooperiaaria ja itaalia laul lisaks) mulle tegelikult meeldis (Tõnu Kõrvitsa “Viimane laev” soolopalana kõlas pareminigi kui koorilauluna) ning viiuli (Mari Poll) ja akordioni (Momir Novakovic) kooslus saatena oli heas mõttes üllatav. Eriti akordionistil pidi muidugi keeruline olema, sest ta ei saanud peaaegu üldse meloodiat mängida, vaid pidi saatjana enam-vähem bassimängija rollis olema.
Enne esimest lisapala (Leigh’ Don Quijote “Tõotuslaul”) jõudsin mõelda: aga vähemalt tundub, et seilame sadamasse ikkagi muusikalise väärikuse tuules. Ja siis tuli muidugi teine lisapala ning ma lootsin, et selleks on Villem Kapi “Kui lõpeb suvepäeva viimne vine”. Aga nii hästi ei läinud. Anger teatas, et otsitagu nüüd jälle välja oma kõrvale pandud telefonid, et saaks kaasa laulda, kui keegi juhtumisi sõnu ei tea. Saaremaa valssi.
Ei, palun, ärge tehke seda!
Aga no muidugimõista tehti. Ja see nähtavasti vältimatu ühistegevuslik palaganikomponent suutis üldmuljet ikka rikkuda küll.
Olen alatasa mõelnud, et milleks täpselt seda vaja on. Kas arvatakse, et lugupeetud publikum ei suuda oma elamust niisama kätte saada,  ilma et peaks lõpetuseks saama ka ise midagi kaasa jorutada või vähemalt rütmi plaksutada (mida ma alati igasuguste ooperigalade lõpus natuke kardan, kui viimaseks palaks on loomulikult “La Traviata” joogilaul). No ei ole tarvis, selle jaoks on teised kontserdid. Laulurahvas või mitte, aga katsuge siiski ometi natuke aega laulmata olla või midagi.

Kirjutan avatud akna all. Ööõhk tuleb tuppa. Kirikukell lööb sajandeid.
See on hilissuvi, tal on kindlasti kaasas midagi head. Veel on päevades päikest, öötaevas tähti, puu otsas valgeid klaare, südames julgust.
Sügis ei tule veel.

Muusika: Mariza “Chuva”

2 responses to “Mõrkjashõrk

  1. Kristi Teder

    Tänan südamest oma mõtete ja tunnete jagamise eest! Olen olnud lugeja juba aastaid. Ikka ja jälle avastan end kaasa noogutamast, kui tunnen, et mõtlen täpselt sama moodi. Oodates uusi toredaid tähelepanekuid elust!
    Kristi Teder

    Meeldib

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s