Crème caramel

Tsiteerides iseennast:

Lapsepõlve novembriõhtud maal olid pilkaselt pimedad. Kujutlusvõimet polnud selleks sugugi tarvis, et hakata arvama, nagu oleksid tervesse maailma ihuüksinda alles jäänud. Aga mõnikord kaardus selge hallaöö kohal lõppematu kõrge tähistaevas ning siis seisime vennaga väljas, näitasime taskulambiga valgust tähtede poole ning kujutlesime, kuidas meie kiir rändab valguse muutumatu kiirusega igavesti maailmaruumis.
(“November” – “Ahvatluste aasta”)

Praegune aeg on kohutavalt kärarikas ja ülevalgustatud. Ma tegelikult natuke kardan seda maailma.

Justnimelt see äratab minus mõnikord erilist õudust, et enam peaaegu kuskil pole täielikku pimedust. Igal pool on mingid tuled. Igal pool plingib või kumab midagi. Valged tuled. Värvilised tuled. Halogeentuled. LED-tuled. Linnade tuled. Autode tuled. Kui mitte otsene valgus, siis kuma vähemalt.
Selleks, et näha tähistaevast, peab minema ära. Kuhugi mujale. Kas koos tähistaeva kadumisega meie nägemisväljast äkki veel ka midagi muud olulist kaotsi ei ole läinud?

Aga võib-olla on sellest isegi hullem täieliku vaikuse puudumine. Vaikuse täidame müraga. Vaikuse inimeste vahel täidame mõttetu sõnadevooga.
Aga vaikuse puudumine ajab lõpuks tasapisi, kuid järjekindlalt hulluks. Kuigi armastan muusikat üle kõige maailmas, ei taha ma seda ometi kuulata kogu aeg. Ja ma tahaksin põgeneda, kui satun kuhugi, kus  televiisor pidevalt mõttetu taustana lõugab. Kaubanduskeskused oma kümnest eri kohast kostva erineva muusikalise müraga äratavad minus skisofreeniku.

Ja kolmandaks saadab meid pidev infomüra. Ma ei pea siin silmas ainult meediat, vaid asjaolu, et kogu keskkond meie ümber on kuidagi lärmakas ja audio-visuaalselt agressiivne, täis illusioone arengust (mis tegelikult osutub pikemas perspektiivis taandarenguks) ning kantud vajadusest üksteisest üle karjuda, midagi reklaamida, midagi müüa (iseennast ikka kõige rohkem, kes kallimalt, kes odavamalt), kuidagi silma torgata.

Meediasõltlased istuvad oma arvuti-, nutitelefoni- ja televiisoriekraanide ees, haaratuna painavast hirmust, et äkki on kuskil juhtunud midagi sellist, millest nad veel kuulnud pole; äkki on keegi saatnud mõne olulise meili; äkki on keegi Facebookis nende postitust laikinud, andes niiviisi kinnituse nende muidu kaheldava olemasolu kohta. Elu on nagu Alice’i imedemaal, kus paigal püsimiseks tuli joosta kõigest jõust ning selleks, et kuhugi jõuda, veel palju kiiremini.
Keegi ei oska (või ei julge) enam olla õndsas teadmatuses, sest siis on tunne, nagu sind polekski olemas. Ainus (kõver)peegel, mis sulle kuidagi sind ennast näitab, on sotsiaalmeedia, tavalisse peeglisse parem ei vaata, alateadlikust hirmust, et äkki haigutab sealt vastu ainult nime ja näota tühjus.
Kõigest sellest, mis kunagi näis positiivne ja võimaluste paljusust pakkuv, on saanud pealiskaudne müra, mis väsitab ning stressi ja samas sõltuvust tekitab.

Televiisori vaatamisest loobusin ma juba aastaid tagasi ja igasugust meediat tarbin üldse üsna valikuliselt, aga ikkagi tunnen, et pimeduse, vaikuse ja infovabaduse hetki peaks olema rohkem. Palju rohkem.
Peaks uinuma nii, et su meeled poleks erinevatesse suundadesse tirimisest üles ärritatud. Täielikus pimeduses. Vaikuses, mis on kõrvulukustav, aga ainult seni, kuni hakkad kuulma looduse hääli. Ma ei saa magada inimese tekitatud helide saatel, seevastu rõõmustan alati, kui tuul kohiseb puudes, katusel rabiseb vihm, ritsikad siristavad – sest neist helidest paremat unelaulu pole olemas.

Need on turvalise maailma hääled. Kaduva maailma hääled.

Muusika: Henryk Górecki 3. osa Lento – Cantabile. Semplice sümfooniast nr. 3 (“Symphony of Sorrowful Songs”)

Crème caramel (neljale)
(allikas: Tessa Kiros “Murakarabadest oliivisaludeni”)

175 g suhkrut
5 dl piima
3 muna
1 vanillikaun

Pane 100 g suhkrut koos tilga veega paksupõhjalisse potti, kuumuta, kuni suhkur hakkab sulama, alanda kuumust ja kuumuta, kuni saad ühtlase kuldse siirupi. Jälgi, et kõrbema ei läheks. Valmis siirup vala nelja vormi põhja, keeruta vorme, et karamell jaotuks ühtlaselt põhjale ja veidi ka äärtele. Pane kreemi valmistamise ajaks kõrvale.
Kuumuta potis piim, ära keema lase. Klopi munad lahti koos ülejäänud suhkruga, lisa vanillikaunast kraabitud seemned ning mõni lusikatäis kuuma piima. Sega ühtlaseks ning lisa peene nirena ülejäänud piim. Sega ühtlaseks, aga hoidu segu vahustamisest. Jaota kreem vormidesse, tõsta vormid poolenisti kuuma veega täidetud vormi või plaadile ning küpseta 150-kraadises ahjus 50-60 minutit. Lase üleöö jahtuda ning kummuta vormist taldrikule.