Ma olen rikas nagu troll. Ma võin minna oma lõunase kama-keefiritassiga välja, korjata sinna sisse musti sõstraid ja selle seal samas põõsa kõrval ära süüa.
Ja kui mul siis kuskil õhtul kella seitsme ajal tuleb mõte, et hommik ei vääri üldse üles tõusmist, kui ma ei saa mannaputru vaarikatoormoosiga, topin jalga oma mustikaplekilised püksid ja täpilised kummikud, seon vööle nostalgilise plekist piimamannergu ja olen kolme minuti pärast raiesmikul. Koju naasmisele järgneb avastus, et mannat ei ole ja kohalik pood pannakse veerand tunni pärast kinni. Loobumine ei tule kogu eelnevat vaeva nägemist arvesse võttes muidugi üldse kõne alla. (Poe ülejäänud klientuur koosneb kodanikest, kellele kohe kukub alkoholimüügi keelukellaaeg. Aga minu manna on vähemalt sama oluline!)
Ja ma võin minna öösel kell kaksteist ujuma, libistades end saunatrepilt vette ja lõhkudes lainetama helendava jälje, mille jätab veele apelsinina oranž täiskuu. Pärast seda jääb vaid üle koju tassitud vaarikad toormoosi kujul hommikut ootama panna ning siis ongi aeg võtta horisontaalasend.
Tõsi, enne istun ma veel tükk aega redeliotsal, ninas flokside lõhn, saates pilguga nahkhiirte lennusööste; jälgides, kuidas päikesepatareidega valgustid süttivad taas natuke varem kui eelmisel päeval; kuulates ritsikate suveöölaulu, ning mõeldes sellele, mida see kõik tähendab. Ma ei pane seda sõnadesse. Mitte nüüd, mitte veel!
Vaarikatiramisu (kuuele)
(mugandatud: Angeelika Kang “Tiramisu”)
150 g Lady’s Fingers küpsiseid
2 dl kanget kohvi
4 cl likööri Vana Tallinn
200 g mascarponet
2 dl vahukoort
1 sl suhkrut
150 g vaarikatoormoosi
Sega kange kohv ja liköör. Hõõru mascarpone suhkruga vahule ning lisa vahustatud koor. Lao pokaalidesse kihiti kohvis immutatud küpsiseid, toorjuustusegu ja vaarikatoormoosi, pealmiseks kihiks jätta mascarponesegu. Lase üleöö külmkapis maitsestuda, kaunista vaarikatega.
Toidutegu 
isuäratavad klaasikesed
MeeldibMeeldib
Imeline…nii imeline kirjatükk, mida lugedes tuleb silmade ette kõik see päris ja tõeline, nii nagu võiks see igaühel olla kui mitte käegakatsutavalt, siis vähemalt südames.
Magustoidust rääkimata, ei teagi kumb nüüd kumba boonuseks on – kas toit jutule või vastupidi :). Tõenäoliselt eksisteeriksid nad ka täiesti vabalt iseseisvalt.
MeeldibMeeldib
See sissekanne on nagu Tätte muusika,sõnulseletamatult südamlik ja äratuntav,aga imestad-imetled, et keegi mõtles just nii ja oskas selle imeliselt lihtsate sõnade ritta seada. Ja see sammal kulunud puidul pole vähem tähtsam,kui see võrratu magustoit ja need värvid,mille siirad silmad on taas kinni püüdnud.
MeeldibMeeldib
Vaat see apelsinikarva kuu oli küll äratundmine. Üleeile meil just selline oli välja pandud. Vaatad ja selline õhh-itsitus tuleb peale. No on ikka äge!
MeeldibMeeldib
oli kuis meeldiks mulle mu öökapil parajalt paks raamat isuäratavate piltide ja veelgi isuäratavamate tekstidega, mille toimel mu enese mõtted hakkavad mõtteid mõtlema…aitäh viimase teksti eest.
MeeldibMeeldib