Me armastame ooperit! 4. osa – sopranid

Aega see võttis, aga asja sai, jõudsime järjega naislauljateni. Paljude inimeste jaoks ooper=sopranid. (Ja teist sama paljude jaoks ilmselt ooper=sopranid=kriiskamine). Minu jaoks ei võrdu ooper sopranitega, sestap võin ma endale vabalt lubada mõningaid selles jutus hiljem ette tulevaid pühaduseteotusi. Samas ei tähenda naislauljad mu jaoks muidugi ka kriiskamist, häid naishääli on vägagi nauditav kuulata, ehkki ma ei hakka isegi varjama, et naudin rohkem meeshääli ja ka tunnen neid paremini.
Sestap on siinne naislauljate valik sügavalt subjektiivne ning tingituna minu erihuvist ka Itaalia ooperi poole kaldu, mistõttu jäid välja peamiselt Saksa repertuaari poolest silma paistnud solistid, nt Kirsten Flagstad ja Birgit Nilsson.
Eraldi toon välja koloratuursopranid, lüürilised, spinto ja dramaatilised sopranid.

Lüürilist koloratuursopranit iseloomustab väga kerge, liikuv, paindlik ja suure ulatusega hääl, mis on suuteline kõiki kõrgeid koloratuure selgelt välja laulma.
Sellise laulmisviisi parimaks näiteks on Lakmé aaria “Où va la jeune hindoue” (tuntud kui “Kellukeste aaria”) Delibes’ ooperist “Lakmé”, laulab Natalie Dessay.

Vaat see on tõeline koloratuur (ehkki see aaria näib keerulisem, kui tegelikult on). Nii puhtaid ja selgeid kõrgeid noote kuuleb harva ja selles esituses edaspidi ka enam mitte, sest Dessay lõpetas oma lauljakarjääri 2013. aastal vaid 48-aastasena. Millest on loomulikult kahju, sest tegemist oli suurepärase lauljaga.

Teine kuulus näide võiks olla Gilda aaria “Caro nome” Verdi ooperist “Rigoletto”, laulab Edita Gruberova.

Ehkki seda kuulamisel ei pruugigi kohe tabada, on seda peetud ka üheks keerulisemaks koloratuursoprani aariaks. Nagu Verdile kombeks, on ka see aaria üsna kerge orkestratsiooniga, lastes keskenduda eelkõige häälele. Aaria algab lihtsalt, kuid selle käigud muutuvad edenedes järjest keerukamaks ning see on Gruberovalt väga ilus tõlgendus.

Puhtad dramaatilised koloratuursopranid on haruldased, kuna neile esitatakse teatud mõttes üksteist välistavaid nõudmisi – eeldatakse lüürilise koloratuuri kergust ja liikuvust koos tumedama tämbri ning jõulise intensiivsusega.
Selle hääletüübi näiteks on Öökuninganna aaria “Der hölle Rache” Mozarti ooperist “Võluflööt”, laulab Diana Damrau.

See on vast ehk üks tuntumaid ooperiaariaid üleüldse ning tegemist on ka ülimalt nõudliku palaga, kuna see on väga kõrges tessituuris ning 2-oktavilise ulatusega. Selle laulmist on võrreldud köiel tantsimise ja ilutulestikuga.
Lauljad saavad Öökuninganna rolli oma repertuaaris hoida reeglina lühikest aega, kuna see sõltub ainult vokaalsest meisterlikkusest ning peadpööritavalt kõrgetest nootidest, mis tähendab, et samal ajal on võimalik laulda ainult käputäit kergeid lüürilisi rolle, mis ei kahjusta kõrgeid noote, oma repertuaari laiendamiseks tuleb reeglina Öökuninganna laulmisest loobuda.
Diana Damrau on üks kaasaja hinnatumaid lauljaid, kes esitab võrdse eduga nii lüürilisi kui dramaatilisi koloratuurirolle.

Teine näide on Violetta aaria “È Strano… Ah, Fors’è Lui… Sempre Libera'” Verdi ooperist “La Traviata”, laulab Beverly Sills.

Ooperilegend Beverly Sillsi peeti üheks parimaks koloratuursopraniks ning eriti kuulus oli tema Violetta rollilahendus. “La Traviata” on üks kõigi aegade populaarsemaid oopereid ja see kolmest erinevast osast (retsitatiiv, aaria, cabaletta) koosnev stseen üks kuulsamaid ooperiloomingus, mis pakub väljakutse nii vokaalsele kui näitejameisterlikkusele. Tujukas suurilmadaam heidab selles aarias esmakordselt elus pilgu oma hinge ja leiab sealt ootamatult midagi sellist, mille olemasolust tal aimugi polnud.

Lüüriline sopran on nö keskmine hääl. Iseloomulik on soe meloodiline hääl, mis kostab üle orkestri ning kuigi puhtalt lüürilise soprani rollid võivad olla üsna ühekülgsed, siis selle hääleliigi lauljaid ei ähvarda iial tööta jäämine, isegi kui neist päris primadonnasid ei tule, sest targalt tegutsedes suudab lüüriline sopran enamasti laiendada oma repertuuri veidike mõlemale poole, nii koloratuuri kui spinto rollide suunas (kui ta just ei tee endale karuteenet, andes järele kiusatusele laulda oma häälele tegelikult sobimatuid suuri kangelannasid).

Siin on esimeseks näiteks ka üleüldse üheks kaunimaks ooperiaariaks peetud Näkineiu aaria “Měsíčku na nebi hlubokém” (tuntud kui “Song to the Moon”) Dvoraki ooperist “Rusalka”, laulab Lucia Popp.

Kuigi Rusalka on ka Renée Flemingi talismanroll, valisin Lucia Poppi versiooni, kuna see lihtsalt on selle imekauni lüürilise aaria täiesti veatu esitus.
Lucia Popp alustas koloratuursopranina ning selle järelkaja – selge helisev, kerge hõbedane varjund – on ta hääles ka hiljem kuulda.

Teine näide – Musetta aaria “Quando m’en vo” Puccini ooperist “Boheem”, laulab Anna Netrebko.

Anna Netrebko (kiibitsejate ringkondades tuntud ka kui La Netrebko) on kaasaja suur staar, nõutuim lüüriline sopran, kel tulihingelisi austajaid ja vihkajaid ühepalju, ühed jumaldavad, teised leiavad, et tegemist on meedia poolt toodetud staariga, kel lauluoskus kui selline põhimõtteliselt puudub.
Mina isiklikult ei kuulu kumbagi kategooriasse, ent kuigi üldiselt tundub, et põhimõtteliselt ta võibki laulda kõike, mida tal pähe tuleb laulda, siis mina arvan, et tegelikult on ta siiski lüüriline sopran ja ei peaks laulma leedi Macbethi, Leonorat või Desdemonat. Muidugi suudab ta kõiki noote laulda, aga see ei kõla sugugi nii loomulikult ja pingutuseta nagu Musetta valss selles videos. Täiesti võimalik, et ikkagi olekski pidanud selle juurde jääma, ta ise muidugi nii ei arva ning Metropolitani uus hooaeg algab Verdi “Trubaduuriga”, kus Netrebko laulab Leonorat.

Spinto sopranitel on lüürilise soprani hääleulatus, kuid veidi tumedam tämber ning võime laulda dramaatilisi kõrgpunkte muusikas ilma pingutuseta.
Puhtad spinto sopranid on haruldased, mis tähendab, et tavaliselt esitavad nende rolle lüürilised sopranid ning võib ka juhtuda, et kahjustavad sellega oma häält (seesama jutt, mida ma Anna Netrebko puhul rääkisingi).

Mu isiklik lemmik soprani repertuaarist üleüldse – Tosca aaria “Vissi d’arte” Puccini ooperist “Tosca”, laulab Leontyne Price.

Sellest versioonist paremat pole ma veel kuulnud (või kui, siis ainult Montserrat Caballé esituses), Just see vajalik soojus ja tume tonaalsus kombineerituna kõlava jõulisusega, ja mitte mingit nuuksumist madalatel või kriiskamist kõrgetel nootidel, mida paljud sopranid selle aaria puhul kahjuks harrastavad. Mulle sellised suurelised võrdlused üldiselt ei meeldi, aga selle hääle kohta tahaks küll öelda, et see on puhas sulakuld, ooperilaul selle parimas tähenduses.
Siinpuhul on küllap paslik ka mainida Maria Callast, kelle austajate arvates jäi just tema Tosca ületamatuks, kuid siinpuhul jään ma eriarvamusele, minu isikliku arvamuse kohaselt oli Callas kohati kõvasti ülehinnatud ja tema hääle ülemäärane vibrato oli teatud rollides suisa kole (samal põhjusel ning lisaks tema ülihingeliste näomoonutuste tõttu ei kannata ma ka Angela Gheorghiut, kui kellelgi peaks tekkima küsimus, miks tema mainimata olen jätnud).

Teine näide – Cio-Cio-sani aaria “Un bel di vedremo” Puccini ooperist “Madama Butterfly”, laulab Montserrat Caballé.

Ka see on üks mu lemmikuid ja kuigi esituse osas on siin raske valida Caballé ja Renata Tebaldi vahel, kaldun siiski eelistama esimest. Mulle on alati tundunud, et Montserrat Caballé oli ikka pisut alahinnatud, sest minu enda arvamuse kohaselt võis vabalt tegu olla kõigi aegade kaunima sopranihäälega üleüldse.
Ehkki ta muidugi oli ja on väga nimekas laulja, siis oma hääle rikkalikkuse, erilise hingestatuse ja täpse tehnikaga pidanuks ta kuuluma absoluutsesse tippu. Tõsi, tema näitlejavõimed jäid kindlasti nõrgemaks, aga vähemalt tema hiilgeajal oli ooper kindlasti veel see lavakunsti liik, kus eelkõige hinnatakse häält ning esmaklassilisest lauljast kehvapoolsel näitlejal olid kõik võimalused olemas. Või kui järele mõelda, siis on see vist laias laastus ikkagi endiselt nii.

Ja veel üks – Desdemona palve “Ave Maria” Verdi ooperist “Otello”, laulab Renée Fleming.

Kaasaja ooperiikooni staatusesse tõusnud Renée Flemingul on omapärane hääletämber, mis ilmselt kas meeldib või ei meeldi. Minu meelest on tegemist suurepärase lauljaga ning Desdemona on üks tema nimirollidest.
Fleming paistab silma oma hääle väga kauni  ja isikupärase ülemise registri poolest, samas kui keskmise registri sametine tonaalsus meenutab veidi Leontyne Price’i. Kahtlemata on see kaasaegsete hulgas üks kaunimaid hääli, mille omanik on tuntud ka väga aruka repertuaarivaliku poolest – Fleming paistab väga hästi teadvat, mis ta häälele sobib ja milleks ta hääl sobib ning ei laula rolle üksnes sellepärast, et ta tehniliselt suudab neid laulda (vrd Netrebko).

Dramaatilisel sopranil peab olema väga jõuline ja rikkalik hääl, mis suudab pingutuseta kõlada üle orkestri. Tavaliselt, ehkki mitte tingimata, on neile mugavam ka teistest sopranitüüpidest veidi madalam tessituur. Dramaatiliseks sopraniks laulja enamasti kasvab, küpsedes laulja ja isiksusena.

Amelia aaria “Ma dall’arido stelo divulsa” Verdi ooperist “Maskiball”, laulab Maria Guleghina.

Võin lubada, et kui seda aariat umbes kakskümmend korda järjest kuulata, siis läheb meel kindla peale väga kurvaks. Teatud eluperioodil oli mul selle aariaga väga isiklik side, sestap kuulan sellest ajast saati seda üsna nõudliku kõrvaga. Guleghina esitus ei ole täiuslik, aga meeldib mulle väga.
See on mitmeosaline nõudlik aaria, mille esimene pool peegeldab püüet armastusest loobumise eneseohverdusega leppida ning teine osa kujutab üsna jõulist meeleheidet. Sellepärast ei tohiks seda esitada nagu duši all lauldes, aga paljudel sopranitel jääb selles aarias just draamatilisest väljendusjõust puudu.

Veel tuntud soprani aariaid:

Lüüriline koloratuur:
Olympia aaria “Les oiseaux dans la charmille” (“The Doll Song”) Offenbachi ooperist “Hoffmanni lood” (Sumi Jo)
Marguerite’ aaria “Ah! Je ris de me voir si belle” (“The Jewel Song”) Gounod’ ooperist “Faust” (Anna Moffo)

Dramaatiline koloratuur:
Lucia aaria “Il dolce suono” Donizetti ooperist “Lucia di Lammermoor” (Diana Damrau)
Norma aaria “Casta diva” Bellini ooperist “Norma” (Maria Callas)

Lüüriline sopran:
Mimi aaria “Si mi chiamano Mimi” Puccini ooperist “Boheem” (Kiri Te Kanawa)
Micaëla aaria “Je dis que rien” Bizet’ ooperist “Carmen” (Angela Gheorghiu)

Spinto sopran:
Tatjana kirjastseen “Ruskai pogibnu” Tšaikovski ooperist “Jevgeni Onegin” (Renée Fleming)
Leonora aaria “Tacea la notte” Verdi ooperist “Trubaduur” (Katia Ricciarelli)

Dramaatiline sopran:
Aida aaria “O Patria mia” Verdi ooperist “Aida” (Violeta Urmana)
Leonora aaria “Pace, pace mio dio” Verdi ooperist “Saatuse jõud”(Shirley Verrett)