Me armastame ooperit! 7. osa – ansamblid ja koorid

Praegu pidi ju kõigil aega laialt käes olema. Khm. Ma ise küll seda ei tunne, et kuskilt oleks ootamatult nii palju üleliigset vabadust tekkinud, millega kohe üldse midagi peale hakata ei oska, nii et hakka või igavusest koristama. (Kes mind tunnevad teavad, et koristamist vihkan ma kõigist tegevustest üle kõige.)
Igatahes. Otsustasin, et midagi pooleliolevat võiks siiski ära lõpetada, nimelt käesoleva ooperipostituse, mis mul juba iidsetest aegadest mustandina seisab. Alternatiiv oleks kirjutada trennist või näiteks sellest, mismoodi ma oma päevi mööda saadan ja keda see huvitama peaks (see on nüüd loomulikult koht, kus teil on võimalus kinnitada, kui väga see teid huvitab).
Seega ooper.

Sellest, kuidas 1-2 inimest koos laulavad, olen juba korduvalt kõnelenud, vaadakem siis nüüd, mis juhtub, kui nad kambakesi laulma kukuvad.
Võte, mis sõnateatris ilmselt kuigi suure eduga rakendatav ei ole, leiab muusikalises draamas ohtrat kasutust ning erinevad ansamblid (triost septettideni) täidavad seal põhiliselt kaht ülesannet – vaatuse lõppu paigutatud ansambel reeglina kiirendab süžee arengut ning tõstab lavastuse pinget, teist tüüpi ansambel aga vastupidi aeglustab sündmuste käiku ning annab igale karakterile võimaluse paljastada oma salajasi mõtteid ja tegutsemismotiive.
Selleks on heliloojad osavalt kasutanud mitmesuguseid muusikalisi võtteid, et anda erinevatele karakteritele muusikaline ja dramaatiline individuaalsus, kuid siduda kogu ansambel siiski nauditavaks tervikuks.

Alustagem triodest.
Üks tuntumaid ooperitriosid on “Soave sia il vento” Mozarti ooperist “Cosi fan tutte” (sopran, metsosopran ja bass), mida iseloomustab eelkõige väga kaunis ja väljendusrikas meloodia, milles keelpillid imiteerivad rahulikku ja tasast merd.

Vastukaaluks sellele tüünele rahule järgmiseks meeleolult hoopis teist laadi trio, taas Verdi ooperist “Rigoletto” – trio “Ah, più non ragiono!” (taas sopran, metsosopran ja bass), tuntud ka kui tormistseen, kusjuures tormi- ja äikeseefekt on loodud suhteliselt lihtsate muusikaliste vahenditega – keelpillid, puhkpillid ja meeskoor lava taga.(Palgamõrtsukas Sparafucile on siin Ferruccio Furlanetto kehatuses täiesti suurepärane, näeb muidugi välja umbes nagu Mõhk või Tölpa.)

Kolmandaks võiks olla näide koomilisest ooperist –  trio “Ah qual colpo inaspettato” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, mis õigupoolest on trio rohkem nime poolest, pigem on tegemist teatava armastusduetiparoodiaga, kus Figaro õnnest õitsevatele Rosinale ja Almavivale oma iroonilisi kommentaare vahele laulab.
Selles on väga huvitavaid vokaaltehnilisi nüansse ning kokkuvõttes on tegemist tüüpilise Rossini stiilis muusikalise naljaga. Siin Joyce DiDonato, Juan Diego Flóreze ja Peter Mattei suurepärases esituses.

Rääkides kvartettidest saab kohe näiteks tuua ühe ooperiloomingu kuulsaimatest (kui mitte kuulsaima) ansamblitest – kvarteti “Un di, se ben rammentomi… Bella figlia dell’amore” (tenor, bariton, sopran ja metsosopran) ooperist “Rigoletto”, mis jäi ületamatuks ka suurimale ansamblimeistrile Verdile endale.
Ses absoluutselt meisterlikus kvartetis on tervikuks ühendatud neli täiesti erinevat karakterit, kellest igaüht iseloomustab erinev meloodia – Hertsogi võrgutav, Maddalena flirtiv ja kelmikas, Gilda nukker ning Rigoletto tusane ja raskemeelne viis.

Teine väga tuntud kvartett on “Credeasi, misera” Bellini ooperist “I Puritani” (tenor, sopran, bariton, bass), mis algab tenori soologa, kuid areneb siis kvartetiks, millega liitub ka koor. Üldiselt muidugi tenori säramise võimalus eelkõige.

“Sevilla habemeajajast” tuleb ka lõbus kvintett “Buona sera mio signore” (bariton, tenor, 2 bassi ja metsosopran). koomiline ooper oma parimal kujul. täiesti usun, et ooperižanriga harjumata inimesele võib see kõik pealtnäha tunduda totaalselt anakronistlik jamps (aga lauljad on suurepärased, võite mind uskuda).

Heaks näiteks bel canto ansamblist on kuulus sekstett “Chi mi frena in tal momento” (bariton, 2 tenorit, sopran, metsosopran ja bass), mille populaarsus on ka kergesti mõistetav, kuna tegemist on ühelt poolt väga kauni muusikaga, mis teisalt märgib ka draamas otsustavat pöördepunkti.
Sekstett algab Edgardo ja Enrico duetina, seejärel võtab meloodia üle Lucia ning talle sekundeerib Raimondo. Hiljem liituvad Arturo, Alisa ja koor. Juuresolevas videos võib näha suurepärast laulmist Natalie Dessay, Joseph Calleja ja Severus Snape’i (on ju!) Ludovic Tézieri esituses.

Kõige tuntum ooperiseptett on vast Mozarti ooperi “Figaro pulm” finaal “Contessa perdono”. Mozart on Mozart, midagi muud ma tema kohta tavaliselt öelda ei oska (no ma ei ole saksa ooperi austaja ega eriline asjatundja). 

Edasi koorid. Neid on heliloojad muidugi mõnuga kirjutanud, mistõttu siinne valik on äärmiselt väike ja ka ühekülgne, kuna näiteks barokkooperist ei tea ma praktiliselt mitte midagi, nii et pean peamiselt jääma oma spetsialiteedi, Verdi ja verismi juurde, lisaks pisut bel cantot ja Wagnerit.
Koori ülesanne ooperis on põhimõtteliselt kujutada mingit anonüümset gruppi tegelasi – sõdurid, palverändurid, mustlased, orjad, talupojad, ballikülalised jne (kokkuvõtlikult tuntud ka kui “kõik need, kes ei suutnud lavastuses korralikku osa saada”) – kes enamasti sündmuste käiku vastavalt vajadusele pisut pidurdavad.

Arvatavasti kõikse kuulsam ooperikoor üleüldse on “Va pensiero” ehk Heebrea orjade koor Verdi ooperist “Nabucco”, mis kujunes pärast ooperi esietendust kiiresti Itaalia vabadusvõitluse ideed kandvaks enam-vähem mitteametlikuks hümniks.

Nagu öeldud, on Verdi kõigele muule lisaks ilmselt ooperiajaloo suurimaid koorimeistreid (kooride kirjutamine täiesti iseseisvateks osadeks on ka üks tema spetsialiteete, eriti just varasemates, bel canto mõjutustega ooperites), nii et tuua tema loomingust näiteks kümmekond väga tuntud koori poleks mitte mingi probleem.
Aga võtame veel ühe tema varasemast loomeperioodist:  “Patria oppressa” ooperist “Macbeth”, sünge alatooniga koor, milles Šoti põgenikud laulavad Macbethi türannia all ägavast kodumaast.

Kolmandaks – kuna ma siin ükspäe vaatasin MetOpera striimingust “Trubaduuri” (liiga palju vaba aega, noh!) ja leidsin, et oleks nüüd aeg see ka oma lemmikooperite hulka ülendada – Sõdurite koor ooperist “Trubaduur”, üks kahest kuulsast koorist ses ooperis (teine on mustlaste koor).

Pisut erandlikku nähtust ooperikooride hulgas kujutab endast “Humming Chorus” ehk sõnadeta koor Puccini ooperist “Madama Butterfly”, mis on ühelt poolt üksnes kahe vaatuse vaheline ühendussild, teisalt aga tõstab dramaatilist pinget – vaataja juba teab sündmuste vältimatut traagilist arengut ette, kuid teab ka seda, et Butterfly veel ei tea ning hellitab endiselt oma naiivsevõitu lootust Pinkertoni tagasitulekust. Sellisena on see koor tegelikult üpriski südantlõhestav.

Reeglina vist kipuvad isegi saksa ooperikoolkonna fännid teatud määral möönma, et vähemalt kooridesse puutuvas on itaalia koolkond neist ees. Sellegipoolest – ka Wagneril olid oma koorimomendid. Üldtuntud on vast “Treulich geführt” (“Pulmakoor”) ooperist “Lohengrin” (te tunnete selle meloodia ära, see on läinud massidesse kui “Here Comes the Bride” (kirik küll taunib seda tava paganlike motiivide tõttu), Eestis seda vist küll tseremoniaalmuusikana väga ei kasutata, meil on selle asemel Mendelssohni “Pulmamarss”).

Ja veel üks väga tuntud meloodia – “Jahimeeste koor” Carl Maria von Weberi ooperist “Nõidkütt”, mida ka meeskoorid oma kontsertidel meelsasti ette kanda armastavad.

Tänaseks kõik, aga ei ole põhjust karta, et mul nüüd materjal otsa saab. Hääleliigid ja stseenid said läbi võetud, aga veel ei ole ma ju kirjutanud avamängudest ja ooperites samuti aeg-ajalt ette tulevatest instrumentaalpartiidest.
Ja muidugi olen endiselt paarile inimesele võlgu “Ooper algajatele” postituse (ma ei ole unustanud!). Ja nii edasi. Püsige meie lainel!

Eelmised ooperipostitused: tenorbaritonbasssopran, metsosopran, duetid.

 

35 responses to “Me armastame ooperit! 7. osa – ansamblid ja koorid

  1. väga väga naine

    “Seltsimees ooperspetsialisti võime kuulata ka …”
    Kammaan! Sa isegi meelitasid mind natuke videotes näidatut vaatama ja kuulama =) Rigoletto tormistseen oli päris hea (ja esimese kahe videoga mu vaatamasijaks hetkel ka piirdus), ma isegi vbla vaatan-kuulan mõnel saabuval päeval veel.
    Ma veel ei armasta ooperit, aga vähemalt pole mul enam ka: “Miks nad ometi laulma peavad, süzhee ei saa üldse korralikult areneda, kui vaja muudkui aariatseda!”

    • Jaa, sellest muidugi üle ega ümber ei saa, et ooper on läbinisti lauldav ettevõtmine, aga natuke sõltub see heliloojast ja ajastust. Enne Verdit oli üldiselt kombeks, et iga aaria ette kandmine katkestaski süžee kulgemise. Kõik jäi seisma ja primadonna sai sädeleda. Selles peitubki Verdi peamine uuenduslikkus – et muusika sai draama osaks, tegevus arenes ka iga aariaga edasi ja kõik kokku moodustas terviku.
      Algajate ooperipostituses tuleb sellest kindla peale juttu.

  2. Nende hüvanguks, kes ooperist iseenesest ei hooli, juhiks ma tähelepanu sellele, et nabani dekolteega Peter Mattei on totaalselt seksikas. 🙂

    Panustan natuke barokkooperi, täpsemalt oma lemmiku Monterverdi koha pealt. Mulle tundub, et väga väga naisele võiks Monteverdi hilisemast ooperist isegi rohkem meeldida, sest tal oli täiesti geniaalne võime lauluga tegevust edasi anda. Tal ON laule, mis on puhtalt laulud või isegi tantsulaulud, aga need on kuidagi sisuliselt põhjendatud. Nt kui Orpheus teeb edeva aaria, siis on see tegelaskuju arvestades loogiline. Või kui karjused pidu peavad, on samuti loogiline, et nad laulavad tantsulaulu.

    Näide tantsulaulust (karjused kutsuvad üksteist Orpheuse pulma ja Orpheus laulab siis ise samas stiilis edasi – võrldemisi priske Orpheus on, aga no laulab korralikult ja kes ütleb, et päris Orpheus ei olnud priske? ainult lauluoskusest räägitakse):

    (Kui huvitab, siis selle laulu tantsulistest meetrumitest on kirjutanud nt Andrew-Lawrence King:
    https://andrewlawrenceking.com/2014/11/09/sherlock-holmes-and-the-wedding-dance-tactus-proportions-in-monteverdis-lasciate-i-monti/ ).

  3. Lingin sellesama koha sooloaaria teises lavastuses, mis hakkas mulle hullult meeldima (staarlaulja hipikommuunis!). Siin järgneb küll kohe ka see kurb koht, kus pidu katkeb, sest tuleb Eurydike sõbranna ja ajab alguses suht segast ja seosetut juttu, kuni suudab välja öelda, et Eurydike on surnud.

    Minu arust on see stseen samuti dramaatiliselt loogiline – tuleb šokis inimene ega suuda kohe infot adekvaatselt edasi anda. Ja kui lõpuks suudab, siis jälle Orpheus, maailma parim laulja, kes hetk tagasi rõõmsalt laias, ei suuda öelda muud kui pmst “Oh,” ja jääb kohe uuesti vakka.

    ja siis saab sõbranna oma kõnevõime kontrolli alla ja räägib, mis täpselt juhtus.

  4. (“sellesama koha” viitab kommentaarile, mis jäi lingirohkuse tõttu filtrisse kinni.)

  5. Toon veel ühe näite Monteverdi heast psühholoogikast, kuigi see jääb ansamblite teemast välja:

    kui Orpheus üritab Charonit veenda end üle vedama, alustab ta sellest, et paneb kogu oma virtuositeedi mängu, umbes et NII hea laulmine võiks ju aidata:

    Kui kellelegi tundub 10-minutine virtuoosiaaria liiga hirmuäratav, siis 6.55 peal on koht, mis minu arust on irooniline – Orpheus ütleb ERITI edeva passaažiga “ma olen Orpheus” (ja kaunistab oma nime uskumatult ära). Ma mäletan, et ma läksin Budapestis sõbrannale külla ja palusin “Orpheust” vinüüli pealt kuulata; selle koha peal hakkasime me naerma ja sõbranna ütles rõhuga “Mehed!“.

  6. Ja seejärel ütleb Charon talle, et ilusti laulad küll, aga sellest pole kasu, sest jumalad on mind tunnetest ilma jätnud.

    Mispeale Orpheuse enesekindlus kukub ära ja järgmine aaria on see, et ta pmst lihtsalt karjub meeleheitest, peaaegu ilma igasuguse meloodiata (aga väljendusrikka harmoonia taustal).


    (nii Charoni äraütlemine kui Orpheuse karjumine)

    Mispeale Charon jääb magama ja Orpheusel õnnestub tänu sellele läbi lipsata.

  7. Aga duodest rääkides: sama ooperi finaalis, kus häppi end seisneb selles, et Apollon võtab Orfeuse endaga taevasse kaasa, lubades, et päikeses näed sa uuesti oma Eurydike silmi:

    on laulu algus väga hea helimaaling – esimene sõna “tõuseme” on väga selgelt tõusvas joones; teine sõna “lauldes” väljendab jälle Monteverdi aja kõige trendikamat lauluvirtuoosust.

  8. remargi korras: tähelepanuväärne, et ooper, kus pulmad jäävad ära, sest pruut saab surma, teda ei õnnestu teisest ilmast tagasi tuua ja õnnelik lõpp seisneb lubaduses, et “kui mõlemad olete elust lahkunud, siis saate kokku”, lavastati pulmadeks. Selline lõbus pulmameelelahutus.

  9. Lisan siis juba sellele taevasseminekule järgneva rõõmsa lõpukoori (jälle eri tantsumeetrumid, tõenäoliselt selle saatel tantsitigi):

  10. Oo, uut kuulamismaterjali! Mu teadmised varajasest ooperist on ikka üpris lünklikud (ja pärinevad peamiselt Robert Staaki “Vanamuusikatundidest”),

  11. Ma tahtsin just päris varajast ooperit näiteks tuua ,sest kui sa kirjutad: “Enne Verdit oli üldiselt kombeks, et iga aaria ette kandmine katkestaski süžee kulgemise. Kõik jäi seisma ja primadonna sai sädeleda. Selles peitubki Verdi peamine uuenduslikkus – et muusika sai draama osaks, tegevus arenes ka iga aariaga edasi ja kõik kokku moodustas terviku” , siis sa mõtled vist hilisbaroki ooperit. Aga päris varases ooperis oli kõik väga terviklik (pmst nad üritasid antiiktragöödiat taaselustada, neil oli ettekujutus, et antiiktragöödiat lauldi, nii et varajane ooper on antiigi re-enactment). Verdi uuendus oli tglt hästiunustatud vana, juurte juurde tagasipöördumine.

  12. (vabandust paha tühiku pärast eelmises kommentaaris.)

    Veel: ma mõtlen, kas see primadonna sädelemise kultuur tuli koos sellega, kui ooperist sai massikultuur. Varane ooper oli eliidi privaatlõbustus, kuigi nende “privaat-” tähendas siiski ilmselt sadu pealtvaatajaid. Aga hiline barokkooper on juba avalikus ooperiteatris.

  13. See on hea tähelepanek, ma pidasin tõesti silmas peamiselt hilisbarokki, aga jaa, kui antiiktragöödiatele mõelda, siis loomulikult. No näed, ei tohi ikka niiviisi mõtlematult lahmida.
    Primadonnade kultus tuli kindlasti koos ooperi massidesse levimisega, mis paneb muidugi edasi mõtlema, massikultuuri tähendusele tollal ja nüüd. Mingil hetkel sai ju ooperist uuesti eliidi lõbustus (ehkki nüüd tehakse juba mõnda aega pingutusi, et žanri sellest kuvandist vabastada, kuigi ma pole küll kindel, kui palju need übermodernsed lavastused sellele kaasa aitavad – aga võib-olla siiski, sest nt Royal Opera “Carmeni” tegid hard core ooperihuvilised üsna üksmeelselt maha, kiitsid pigem just need, kes eriti ooperisse ei satu).

  14. appi, kommentaar haihtub kogu aeg kuhugi, kui ma vajutan “saada kommentaar” ja seejärel ütleb lahkesti, et “oled vist selle kommentaari juba postitanud”:

  15. Proovin uuesti.

    Artikkel, mis mh räägib sellest, kuidas Veneetsia ooperiga lugu oli:

    http://www.blackwellpublishing.com/content/BPL_Images/Content_store/Sample_Chapter/0631222103/001.pdf

    “Significantly, the opera house was the “first musical institution to open
    its doors to the general public” (Zelochow, 1993: 261).The first opera
    house opened in Venice in 1637: it presented “commercial opera run
    for profit . . . offering the new, up-to-date entertainment to anyone
    who could afford a ticket” (Raynor, 1972: 169). By the end of the
    century Venice had sixteen opera houses open to the general public.
    Interestingly, as Henry Raynor observes, “The Venetian audience consisted of all social classes” (ibid: 171). Bernard Zelochow argues that
    this remained the case throughout the next two centuries.
    By the late eighteenth century and in the nineteenth century the opera
    played a preeminent role in the cultural life of Europe. The opera was
    enjoyed and understood by a broad cross-section of urban Europeans
    and Americans.The opera house became the meeting place of all social
    classes in society. . . . The absence of the concept of a classical repertoire is an index of the popularity and vigor of opera as a mode of
    communication and entertainment. (Zelochow, 1993: 262)3”.

    Ehk siis: see oli selle aja popmuusika, mis tähendas muuhulgas, et vananes jube kiiresti ja heliloojad pidid kogu aeg uusi hitte peale vorpima. Tollal ei olnud see aukartustäratav “klassikaline muusika”, vaid pidi trendi tabama.

  16. Pingback: Lugemisvara, elueeskujusid ja muud pudi-padi | Läbikäigu K

  17. Muide, kes nabani dekoltees Peter Matteid pikemalt silmitseda tahab, siis nimetet “Sevilla habemeajaja” lavastus on MetOpera striimingus 31. märtsil.

  18. See oli millalgi varem ka juutuubis täies pikkuses üleval.

  19. väga väga naine

    Pean tunnistama, et olles orfeuse ja eutrydikese linke muudkui avanud, on see täitsa sümpaatne ooper lausa =)
    kuigi ma tänapäevasema versiooni kütkes suht sarnasest loost olen ammu =)

    Näide (kuigi neid on ka 10 laulu või nii)

  20. väga väga naine

    Orfeus laulab aga nii: youtube.com/watch?v=lzlTRd9Ft3Y

  21. väga väga naine

    Aga no ma ei varjagi, et ma rohkem sõna- kui muusikainimene. Kui mulle öelda, et näe, see muusikaline võte on seal selleks, ma saan aru ja mulle isegi töötab.
    Aga ise ma ei tuleks selle peale. Mu jaoks oleks ikkagi loojutustamine ühes kohas ja muusika … noh, TOETAB seda heal juhul. Või ei toeta ja siis on paha ja “miks nad ometi laulma peavad seal?!”

  22. See on huvitav eristus kusjuures, ma pole nii mõelnudki, et sõna- ja muusikainimene olemine võiks vastanduvad olla.
    Mul on vastandus sõnal ja visuaalil, sel skaalal ma olen selgelt sõnainimene, nt ma ei kannata absull mingeid videoõpetusi teemadel, kus visuaal pole tegelikult oluline. Andke mulle tekst, ma loen selle ühe pilguga läbi, on palju efektiivsem, kui mingi video vaatamine.
    Aga vastanduses sõna ja muusika jääb mul ilmselt peale muusika.

  23. VVN, kas muusika – kui üldse tegevust ei ole ega peagi olema, on näiteks klaverikontsert või sümfoonia või mingi lahe soolo-impro (instrumendiga) – sinus mingeid tundeid ei ärata?

    mulle tundub, et Monteverdi üritas osalt just otse muusikaga lugu jutustada – ses mõttes otse, et tegelane ei pruukinud otsesõnu väljendadagi, mida ta tunneb, aga näiteks harmoonia väljendas. Pluss eri pillide kasutamine eri tegelaste karakteri iseloomustamiseks. St minu arust ta mitte ei toeta muusikaga loojutustamist, vaid muusika endaga jutustabki – selliseid asju, mida sõnadega ei saaks.

    ma olen seda meelt, et igal meediumil on omad võimalused väljendada asju, mida ühegi teise meediumiga ei saaks – saab küll ühest sellisest “keelest” teise tõlkida ja ümber jutustada, aga sellise tõlke tulemus on ikkagi uus kunstiline tekst (mis ei ole iseenesest halb, las olla rohkem kunstilisi tekste!).

    muidu olen ma ka ise suuresti sõnainimene ja kuulan muusikat väga vähe (meie kummagi blogi põhjal tundub, et vähem kui sa), aga vist lausa vastupidisel põhjusel: muusika ütleb mulle väga palju, infot tuleb megakoguses peale ja ma ei saa isegi selle pealevoolu reguleerida, kaua seda välja ei kannata. Sõnalise info puhul ma SAAN pealevoolu reguleerida, loen nii kiiresti või aeglaselt, kui parajasti paras tundub.

    • Just nimelt – see, et igal meediumil on omad erinevad väljendusvahendid. Seda ma olen varem rääkinud, et mu jaoks tegelikult on sõna väljendusvahendina vaesem ja kohmakam kui muusika.

  24. aga vanema muusika puhul on kohati muidugi loogiline, et taustainfot on vaja teada, sest need vihjed, mis vanasti otse töötasid, tnp enam ei tööta.
    nt see, et allilmavaatustes mängib sissejuhatavaid sinfoniasid selline koosseis, mis tolle aja kuulajale oli tuttav kirikumuusikast. teispoolsuse kõla.

  25. väga väga naine

    Ikka tekitab.
    Minu jaoks muusika ongi meeleoluvärk – ainult tundeid tekitabki, välistab mõtlemise ja kui asi läheb loo peale, siis sellega ma mõtlen kaasa.Muusikas ma ei mõtle.

  26. väga väga naine

    Kui on vokaal, kus ma saan keelest ja sõnadest aru (mis ei ole granateeriud ka eesti keele puhul, teistest keeltest rääkimata, kusjuures ei tarvitse olla isegi vilets fraseering, lihtsalt kui on rütmiline sõnavalang, ma kuulen rütmi, ent sõnu ja nende tähendust mitte), siis kui on hea tekst, siis SEE haarab mind ja muusika muutub toetajaks, mitte peaosaiseks.
    Kui tekst on piinlikult halb, siis ka.
    mulle on laulusõnadena parim lihtne, korduv ja mitte liiga terane tekst, või selline, millest ma hästi aru ei saa. Siis naudin puhast muusikat. Aga on mõned üksikud lood, kus tekst ja heli üksteist täiuslikult toetavad.
    neid pole palju =)

    • Monteverdi oligi geenius 🙂

      • väga väga naine

        Antud juhul pole oluline – itaalia keelest ei saa ma sõnagi aru.

        • sa oskad prantsuse keelt, kindlasti saad rohkemgi kui ühest sõnast. Mul oli omal ajal täitsa jahmatus, kui ruttu oli võimalik itaallaste jutust aru saama (ise ei osanud üldse veel hästi). Vastupidises suunas, itaalia pealt prantsuse peale oleks kindlasti palju raskem olnud, ei anna üldse võrrelda.

          • väga väga naine

            Kui lauldakse, mul on palju raskem sõnu eristada =)

      • Tõsi mis tõsi, kuigi lauljad on sõnade kuuldavaks toomisel eri võimekusega, mõni suudab isegi lauldes arusaadavaks teha, teisel on ainult justkui täishäälikud.

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s