Sidruni-juustukook vaarikamoosiga

Neljapäeva õhtul tuli paks pehme udu, mähkis Tartu endasse, neelas kõik inimesed, hooned, hääled ja värvid ja muutis Toomemäe ning Emajõe-äärsed pargid võlumetsaks. Mina otsisin, joogamatt kaenlas, teed parklasse ja ootasin kogu aeg, mil ma nende nõiutud puude vahel mõnd hõbedast ükssarvikut kohtan.
Ei kohanud.

Eile unustasin leiva ahju panna. Juuretis oli ka olnud natuke uinuvas olekus, sest vahepeal polnud mitu nädalat aega olnud leiba teha, nii et õigupoolest polnud sellest midagi – tavaliselt paneb leib unustamist pahaks ja asutab end mõne aja pärast vormist lahkuma. Nii et leib läks eile ahju õige hilja ja tuli välja veel hiljem. Aga see et kell on 11 õhtul, ei tähenda ju, et peaks endale keelama sooja leiba võiga.

Õhtuti on tulede peegeldused, tuuleklaasile lendavad lehed ja oma mõtted tööpäevalõpu kesklinnaliikluses. Joogatarkus teab, et energia läheb sinna, kuhu läheb mõte, nii et mõtteid ei maksa siiski igale poole lasta, kuhu nad omatahtsi tikuvad.
Mõnikord ununeb hirmust hingaminegi, sest püüd planeerida üht nädalavahetuse üritust teeb selgeks, et esimene võimalik aeg on veebruari alguses ning korraga tuleb kõik meelde. Kõik. Mõni peab selleks päris põhjas ära käima, et õppida vähem tegema,  ei ütlema ja piire seadma, aga vist isegi see ei anna veel garantiid, et mõne aja pärast samasse ämbrisse ei astuta.

Vahepeal proovisin infotehnoloogiapaastu – reede õhtul panin töö juures arvuti kinni ning kuni esmaspäeva hommikuni – ei mingit arvutit, ei mingit internetti. Mul on muidugi lihtne, sest mul on kiviaegne mobiiltelefon, mis ei lähe internetti ka sundides, ning pool tollest nädalavahetusest veetsin jumalikus paigas, kus ka 4G netipulk näitab signaali tugevuseks 0%.
Pealegi ei kasuta ma ka kodus olles läpakat kunagi näiteks magamistoas, nii et õigupoolest ei tähenda internetipaast mu jaoks mitte sõltuvuse murdmist, vaid natuke harjumuste piiride nihutamist või lihtsalt paremat planeerimist, sest suurem osa mu töödest käib õnnetuseks ikka arvutis ja nii on enne, pärast või keset töötegemist liiga lihtne sinna niisama aega surnuks lööma jääda.
Ja aja surnuks löömine internetis on halb, sest see käib raamatulugemise arvelt, aga et mul on praegu lugemisperiood ja et ma loen tavaliselt mitut raamatut paralleelselt, siis on ilmselgelt tarvis selleks rohkem aega reserveerida.

Aga rõdul õitsevad alles roosid ja õigupoolest on mul tunne, et midagi ilusat võib olla teel.

Muusika: Max Richter “Tartu piano”

Sidruni-juustukook vaarikamoosiga

Põhi:
175 g kaerahelbeküpsiseid
70 g sulatatud võid

Täidis:
400 g toorjuustu
25 g suhkrut
2 muna
2 sidruni riivitud koor
poole sidruni mahl
6 sl vaarikamoosi

Hapukoore-sidrunikate:
250 g hapukoort
2 sl suhkrut
1 sidruni riivitud koor

Vaarikamoosikate:
200 g vaarikamoosi
4 cl vaarika- või tsitruselikööri
2 sl chia seemneid

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks sega kõik ained (välja arvatud vaarikamoos) omavahel (toorjuust peab kindlasti olema toasoe). Vala täidis küpsisepõhjale, tõsta lusikatäiehaaval peale vaarikamoos ja sega kergelt ning ebaühtlaselt läbi. Küpseta 160-kraadises ahjus 35 minutit (kook jääb veidi võbisev). Võta kook ahjust ja lase 20 minutit jahtuda.
Sega hapukoor, suhkur ja sidrunikoor, vala koogile. Küpseta 230-kraadises ahjus 6-7 minutit. Lase koogil jahtuda. Sega vaarikamoos likööri ja chia seemnetega ning vala koogile. Lase enne serveerimist üleöö jahedas seista.