Tort isamaale 2017

Ümberringi ei midagi muud
kui puud ja puud ja puud.
Sulnilt suletud on nende suud.
Oleme piiratud sisse
hääletu kiirgamisse.
(Artur Alliksaar)

Teadagi, et veebruaris hakkavad minusugused tahes või tahtmata mõtlema tordivõistlusele. Tänavune Tort isamaale on arvult juba üheksas ja selge see, et osaleda oli ilmtingimata tarvis.

Tordivõistluse kontekstis küllaltki üleekspluateeritud sini-must-valget värvikombinatsiooni ma kasutada ei tahtnud ja kuna muud ülimalt originaalset ideed ei tulnud, siis oli järjekordselt kindel, et metsast ei saa üle ega ümber. Saab ainult läbi.
Ning et männid ja sammaldunud känd meil juba olid, siis seekord oli mõistagi kuuskede kord. Tegelikult andis mulle idee see koht (siin ei ole muidugi ainult kuused, kui raagus isendid kaasa arvata, on sellel pildil vähemalt seitset liiki puid). Paraku oli mul veebruaris nii palju tööd, et ma ei jõudnud sinna kordagi (see ei olnud tervislik, üldsegi mitte).

img-8984_800

Niisiis on sel tordil õige mitmesuguseid tähendustasandeid. Esiteks on võmalik, et teil tekib mõnevõrra õigustatud küsimus, et kus see tort siin üleüldse on. Ent see tuleb sellest, et seekord on nõnda, et kaunistused on küll tordi peal, aga ühtlasi on tort ka kaunistuste sees. Niisiis võib põhimõtteliselt öelda, et tegemist on metatordiga.
Teiseks võib see tort kanda sotsiaalkriitilist paralleelpealkirja “Raieküps kuusik” (aga ma olen loomu poolest eelkõige ikkagi esteet ja sotsiaalkriitikat viljelen õigupoolest harva).
Kolmandaks tuleb muidugi mängu lapsepõlv ja kakaokreem, see, mida vanasti kulinaarias kaalukaupa müüdi ja paberisse keerati. See kakaokreem, mis kuulub samasse nostalgiakategooriasse kamašokolaadi, Põltsamaa tuubimarmelaadi, batoonikese kommide, kirju koera ja hapukoorega segatud kakaoga.
Ja neljandaks on muidugi mets ise. Aga mitte tingimata rahvusromantilises tähenduses ja eestlasi kui metsarahvast mütologiseerides, sest kas pole me rohkem siiski olnud põlluharijad. Ehkki võib-olla on vabariigi sünnipäeval natuke rahvusromantikat ikkagi õigustatud ka? Igal juhul peidab minu isamaatunne end eelkõige ikka just seal – metsas.

Palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Tort isamaale 2017

Kakaokreemi-pohlatort “Mets”

Rukkikamabiskviit:
4 muna
175 g suhkrut
80 g rukkikama
50 g kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit

300 g pohlamoosi

Kakaokreemitäidis:
2,5 dl piima
2 muna
100 g suhkrut
5 sl kakaopulbrit
0,5 dl Vana Tallinna koorelikööri
5 želatiinilehte(10 g)
2 dl vahukoort
150 g külmutatud pohli

7 vahvlitorbikut (küpseta ise või osta valmiskujul)

Võikreem:
150 g võid
100 g suhkruga kondenspiima
100 g tuhksuhkrut
toonimiseks spinati-, matcha– või vetikapulbrit

peale puistamiseks tuhksuhkrut

Tort isamaale 2017

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (mikseri täisvõimsusel vähemalt 6-7 minutit), sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega altpoolt üles tõstes segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus 7 minutit. Lase veidi jahtuda, kummuta teisele küpsetuspaberilehele ning lase jahtuda.

Kakaokreemitäidise jaoks pane želatiinilehed külma vette paisuma. Kuumuta piim keemiseni, lisa vähese piimaga ühtlaseks segatud kakaopulber, keeda läbi.
Vahusta munad suhkruga, lisa veidi keevat piima-kakaosegu, sega ühtlaseks ning lisa segades potti keeva piima hulka. Kuumuta segades keemiseni, aga ära keeda.
Tõsta tulelt kõrvale, lisa paisutatud ja kuivemaks pigistatud želatiinilehed ja Vana Tallinna liköör ning lase aeg-ajalt segades jahtuda, kuni segu hakkab paksenema. Vahusta koor ning lisa tardumise piiril olevale kakaosegule. Sega juurde ka pohlad, jaota kreem vahvlitorbikutesse ning lase külmkapis tarduda.

Tort isamaale 2017

Jahtunud biskviidist lõika 3 ketast (20 cm läbimõõduga), aseta ülestikku serveerimisalusele ning määri vahele pohlamoosi. Kata ka pealt ja külgedelt pohlamoosiga. Ülejäänud biskviit murenda puruks ning kata sellega tort pealt ja külgedelt.

Võikreemi jaoks (kõik koostisosad peavad kindlasti olema toatemperatuuril) hõõru või puulusikaga vahule, lisa kondenspiim ja suhkur ning tooni roheliseks (mina kasutasin matchat ja vetikapulbrit koos, viimane üksi jääb pisut liiga sinaka alatooniga). Kata vahvlikoonused võikreemiga, kasutades pritskotti ja avatud tähe otsikut. Aseta kuused koogile ning sõelu tuhksuhkur lumeks.

Tort isamaale 2017

Advertisements

6 responses to “Tort isamaale 2017

  1. Ja minusugused on üdini tänulikud ja rõõmsad, et sinusugused imelised torditegijad olemas on. Aitäh! Nii äge lumine kuusemets!

  2. Lisaksin omalt poolt veel ühe tähendusastme, mis sellest teosest ka välja tuleb. Nimelt see, et vana peale kasvab uus, elu lõputu ringkäik. Olen praegu kurb, kuna üks (tundus, et) täisjõus mastimänd (või siin kontekstis – kuusk) on langenud. Aga elu läheb edasi, nii on.
    Tort on imeilus ja lausa selline, et ei teki mõtetki seda ära süüa, liigagi ilus. Aga tegelikult nakitseks hea meelega kuusekest ning limpsiks kändu.

    • See on hea tähelepanek, nii elu kui metsa kontekstis. Pealegi – kui mastimänd langeb, siis jääb temast küll näiliselt tühi auk, ent ka pärast langemist on tal veel tükk aega oluline roll täita. Sellest saab aimu, lugedes sakslaste Mikita, Peter Wohllebeni teost “Puude salapärane elu”.

      • Olen tahtnud seda lugeda, hea, et meelde tuletasid.
        Oleks vaja palju looduslähedasemat elu, mõtlesin just. Mis elu see on – konditsioneeritud kontorites, kust väljudes värsket õhku enam ei tunne äragi, sest pole seda kunagi nuusutanud. Sama hästi võikski Marsil või mõnel eksoplaneedil elada, kus kõik peakski inimese ellujäämiseks olema tehislik. Eestis on veel lootust, sest siin on metsa, kuigi suur osa ka enam mitte loomulikult kujunenud ja kasvanud.

        • Teemaga seonduvalt ka veidi päris-Mikitat: http://arvamus.postimees.ee/4021373/valdur-mikita-laeaenemeresoomlase-viimane-karje. Tõsi, väheke liiga tumedates toonides küll, aga mitte ilma tõeteradeta. “Siit jõuamegi peamise vastuoluni: arvestades metsade raiumise kiirust, pole eesti kultuuris olnud kunagi nii suurt metsamaastike kadu kui viimase paarikümne aasta jooksul. Metsade tagastamisel ja edasimüümisel raiuti lühikese ajaga maha meeletu hulk meie hingemaastike üht peamist sümbolit – kodumetsa. Muidugi on väga raske selles kedagi süüdistada. Hinge vaakuvad väiketalunikud ostsid selle eest vana Belarussi, linnas elavad sugulased aga pruugitud Ford Sierra – oli kunagi selline 1990. aastate rahvaauto, millel armatuur kippus pragunema. Sellega põristati senikaua ringi, kuni põhi kukkus alt ja sümboolne tükike Eesti metsa lõpetas oma maise teekonna Kuusakoski väravas.”

  3. Tort ja lugu … olen vaimustatud, olen vapustatud, olen sõnatu, sest Su looming on imeline!

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s